Arvamused

Kuidas erineb ja kuidas sarnaneb erinevas eas ja erinevast kontekstist pärit inimeste usuline õpetus

Thomas-AndreasEt kirjutada lühidalt usulise õpetuse erinevustest ja sarnasustest sõltuvalt inimeste vanusest ja taustast, tuleb hoolikalt valida, mida ütelda ja mida mitte. Alustan põgusa selgitusega, mida ma pean silmas „usulise õpetuse“ all. Siis vaatlen momente, mis eeldavad usulise õpetuse sarnasust olenemata kontekstist, ning viimaks momente, mil tuleb arvestada erinevustega. Minu tähelepanu keskendub peamiste erinevuste ning sarnasuste iseloomule ja vahekorrale. Soovin näidata, et peamine sarnasus on tingitud õpetuse adressaadist ning õpetatavast, peamine erinevus aga east ning inimeste erinevast taustast. Nende erinevuste ja sarnasuste ning nende kahe omavahelise vahekorra iseloomu silmaspidamine aitab paremini mõista, millega on üldse usulise õpetuse puhul tegemist ning millistele tingimustele usuline õpetus allub.

***

Usulise õpetuse all pean ma alljärgnevas silmas kristliku usu tegelikkusemõistmise ning sellest tegelikkusemõistmisest lähtuva maailma kujundava toimimise vahendamist. Usulise õpetuse asemel on mõneti isegi parem – ning eestlastele ehk harjunumgi – kõnelda usuõpetusest, kuna see toob asja enese tuuma veelgi selgemalt esile. Tegemist on nimelt usust lähtuva ning usule viiva (ja usus uuendava) tegevusega. Tegemist on tervet inimest kujundava protsessiga,[1] mille eesmärk on, et inimene avastaks ennast kui uskuvat inimest, s.t kui kedagi, kelle jaoks usutunnistus „Jeesus (on) Kristus“ on saanud ilmsiks kui tõde. Oluline on, et tegemist on tervet inimest kujundava protsessiga, mille käigus tehakse ka juba usklikule inimesele võimalikuks ennast ikka ja uuesti avastada kui usklikku inimest, s.t võimaldatakse jätkuvat (ja teadlikumat) kristlikku eksistentsi.

Kui ütelda, et usuline õpetus on kasvatus usust usku, siis tekib küsimus sellise kasvatuse võimalikkuse tingimuste kohta. On ju ilmne, et inimesed, kellele selline õpetus on suunatud, on erineva vanusega ning erineva taustaga. See tähendab, et ka õpetamine peab vastavalt olema kuidagi erinev. Ometi on kristlikust kasvatusest kui ühtsest tegevusest kõnelemise mõttekus tagatud ainult siis, kui selle kasvatuse puhul on võimalik nendest erinevustest hoolimata kõnelda veel fundamentaalsematest sarnasustest. Seetõttu alustan erinevuste asemel sarnasusest.

Fundamentaalseid sarnasusi on kaks: kristliku kasvatuse kui ühtse tegevuse võimalikkuse (a) tarvilik tingimus sisaldub adressaadi eripäras ning kristliku kasvatuse kui ühtse tegevuse võimalikkuse (b) piisav tingimus sisaldub kasvatuse sisus.

Esmalt (a) juurde: usuline õpetus on ühtne tegevus tänu sellele, et kasvatuse adressaat on vanusest ning päritolust hoolimata alati inimene, s.t eksemplar teiste sarnaste hulgast, indiviid teiste omasuguste seas. Tegemist on inimesega, kes iseendast lähtuvalt ei ole võimeline aru saama oma olukorrast, s.t kes on oma kujunemises radikaalselt sõltuv teistest ning kes oma olukorra õigeks hindamiseks peab kuulma vabastavat sõnumit, mis laseb märgata inimese tungi teha ennast oma olemise eest ise radikaalselt vastutavaks (koos sellest lähtuvate tagajärgedega). Vanuselised ning päritolu ja konteksti erinevused on seega ületatud tänu liigikuuluvusega tagatud formaalsetele ning sisulistele sarnasustele. See kehtib ka indiviidi vastuvõtuvõime ehk tema kujundatavuse kohta millegi abil (antud juhul usulise õpetuse abil).

Teisalt (b) juurde: igasuguse kristliku kasvatuse otsustav sarnasus on tingitud selle kasvatuse sisust ehk sellest, mida õpetatakse, s.o kristliku usu tegelikkusemõistmisest, mille alguseks on Ristilöödu ülestõusmise sündmus ning mille vahendamise eesmärk on lootus, et see, keda õpetatakse, avastab iseennast kui patust, kes on õigeks mõistetud. Seega on kristliku kasvatuse genuiinne ühtsus tingitud veendumusest, et too Jumala olemine ja toimimine Jeesuses Kristuses on kehtiv kõikide jaoks. Või teisiti: kristliku usu tegelikkusemõistmise juurde kuulub veendumus, et kuna see saab alguse ühe konkreetse sündmusega (ülestõusmisega), mis on seotud ühe konkreetse inimesega (Jeesusega Naatsaretist), siis on tagatud selle universaalne olulisus kõikide aegade ning kõikide inimeste jaoks; ja just seetõttu, et kristlik usk tunnistab selle inimese Kristuseks, s.t tõeliseks inimeseks ja tõeliseks Jumalaks. Kristliku kasvatuse eesmärk on seega, et inimesele saaks võimalikuks avastada ennast kui Jeesuse Kristuse poolt vabastatud inimest, s.t kui inimest, kes on vabastatud kristliku eksistentsi jaoks. Oma sisu universaalse pretensiooni e. kehtivustaotluse tõttu on kristlik kasvatus sarnane kõikide inimeste jaoks kõikidel aegadel ning kristliku kasvatuse siht ei saa olla midagi muud kui lootus, et selle sisu tõesus saab ilmsiks, s.t et inimene avastab ennast kui inimest, kellele on võimalikuks tehtud usu tegelikkusemõistmine (mis hõlmab enese-, maailma- ning jumalamõistmist). Vaevalt väärib siis enam mainimist, et võimalikuks tegija ei ole mitte õpetaja, vaid Jumal ise, kes inimest Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu kujundab. Seetõttu on usuõpetaja jaoks kohane mõista end rõhutatult vahendajana.

Olles nimetanud kahte peamist momenti, millel rajaneb kristliku kasvatuse sarnasus vaatamata inimeste erinevale vanusele ja päritolule – s.t conditio humana universaalsust ning evangeeliumi universaalsust – tulen nüüd erinevuste juurde.[2]

Erinevus on antud ühelt poolt vanusega. Sellega on seotud omakorda kahesugused erinevused. Neid võiks tinglikult nimetada bioloogilisteks ning kvantitatiiv-kogemuslikeks erinevusteks. Esimese all on mõeldud eelkõige inimese retseptsiooni- ning refleksioonivõime loomulikku arengut niivõrd, kuivõrd need sõltuvad teatud organite füüsilisest arengust. Teise all pean ma silmas seda, et erineva vanusega inimestel on erinev hulk kogemusi. Mida noorema inimesega on tegemist, seda olulisem on see erinevus. Selleks et saaks võimalikuks (mingisugune) arusaamine transtsendentsest (s.o mitte-maailmast ehk siis maailmast erinevast), on vajalik arusaamine maailmast, ümbritsevast (inimestest ja mitte-inimestest) ja iseendast. See, et inimene saaks nendest instantsidest aru kui liigiliselt erinevatest, eeldab kindla järjestusega nn läbielamise ehk kogemise protsessi.[3] See võtab aega. Oluline aga on, et normaalsete tingimuste korral on need erinevused bioloogilisel ning kogemuslikul tasandil küll kronoloogiliselt olemas, aga nad on aja jooksul ületatavad. Seega on ealised erinevused midagi, mis on formaalsed. Olles kronoloogilise iseloomuga, on nad aja jooksul ületatavad.

Teine erinevus on seotud kontekstiga, s.t ühelt poolt sellega, kus toimub indiviidi bioloogiline areng (siin on kontekst suhteliselt vähem tähtis ja sellele ma siinkohal ei keskendu), teiselt poolt sellega, kus toimub inimese kogemise protsess ehk lühidalt, mis üldse on tema kogetu või läbielatu. Viimane vajab selgitamist. Inimese olemist võib mõista kui protsessi, mis koosneb (igat liiki) läbielamistest ning inimese reageeringutest nendele. Inimese reflekteeriv eneseseostamine läbielatuga on arusaamine. Kuna iga inimene paigutub ruumilis-ajaliselt unikaalselt, siis on tema elulugu alati ainult tema elulugu. Siin ei ole tegemist mitte indiviidide formaalse, vähemalt potentsiaalselt ületatava erinevusega, vaid materiaalse e. sisulise erinevusega, s.t see erinevus jääb (nn kvalitatiiv-kogemuslik erinevus). Kogetu või läbielatu erinevus tingib selle, et inimeste arusaamishorisondid on erinevad. Tegemist on radikaalse perspektiivsusega. Iga inimene on erinev, kuna iga inimene on indiviid (ehkki indiviid teiste indiviide seas, s.t liigi esindaja).

Siin aga tulebki nähtavale kasvatuse või kujundamise roll, sest viimase puhul ei ole tegemist tegelikult mitte millegi muuga kui juba olemasoleva arusaamishorisondi laiendamisega seeläbi, et inimesele tehakse kogetavaks rohkem, kui ta seni on kogenud, et talle tehakse kogetavaks midagi uut. Kasvatamine on inimese uuendamine tema suunamise kaudu uute võimaluste suunas. Ja just seetõttu tähendab kristlik kasvatus midagi, mis kujundab inimest usust usku. See on nii nende puhul, kes end juba usklikena mõistavad, kui ka nende puhul, kes seda (veel) ei tee. See tähendab, et kogetavaks tehakse sellised uued võimalused, mille kogemise kaudu vabastatakse inimene enesetõestamise tungist jaatama ja taas-jaatama evangeeliumi tõesust.

***

Siinse kirjatüki eesmärk oli põgusalt avada sarnasuste ning erinevuste iseloomu, mida peab erinevas eas ning erinevast kontekstist pärit inimeste usulise õpetamise puhul arvestama. Tähelepanu koondus sealjuures fundamentaalsetele sarnasustele ning erinevustele, millistest kõik üksikud sarnasused või erinevused lähtuvad. Nähtavaks sai see, et usuline kasvatus on sarnane niivõrd, kuivõrd ta rajaneb universaalsel conditio humana’l ning universaalsel evangeeliumil. Erinev on usuline õpetamine esmalt ühenduses vanusega. Tegemist on nn bioloogilise ning kvantitatiiv-kogemusliku erinevusega, mis oma formaalse iseloomu tõttu aga aja jooksul kaovad. Teisalt on usuline õpetamine erinev ühenduses kontekstiga. Tegemist on nn kvalitatiiv-kogemusliku erinevusega niivõrd, kuivõrd iga inimese elulugu on ainult tema elulugu. Selline perspektiivsus on ületamatu, aga on sõltuvuses läbi elatud või kogetud asjast.

Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu Jumala poolt võimalikuks tehtud kristliku eksistentsi kogemine kõikide meelte abil, s.t kristliku usu kogemine, teeb võimalikuks kristliku usu – see teeb võimalikuks enda kui uskuva inimese avastamise ning uuesti avastamise. Kogu kristlaste eksistents tunnistab seda võimalikuks saanud veendumust (Jeesus on Kristus) nii oma olemasolu, sõna kui teoga. Aga sõna on primaarne, sest alguses oli Sõna!

 

Kirjutatud aastal 2000.

[1] Uuema religioonipedagoogika suurkuju Karl Ernst Nipkow on arvukates raamatutes lahanud kasvatust (sks Erziehung) kujundamisena (sks Bildung). Vt tema opus magnus’t: Bildung als Lebensbegleitung und Erneuerung. Kirchliche Bildungsverantwortung in Gemeinde, Schule und Gesellschaft. Gütersloh: Gütersloher Verlagshaus Gerd Mohn, 1990, 263 jj.

[2] Täpsuse huvides tuleb nimetada, et niisuguse conditio humana universaalsus saab nähtavaks alles evangeeliumi universaalsuse valguses, s.t tegemist on kristliku usu tegelikkusemõistmisest lähtuva väitega.

[3] Klassikalise fenomenoloogilise kirjelduse sellest, kuidas kujunevad meie suhted ümbritsevaga, maailmaga, Jumalaga ja iseendaga, leiab F. Schleiermacheri dogmaatilisest peateosest, nn Usuõpetusest: Der christliche Glaube, Nach den Grundsätzen der evangelichen Kirche im Zusammenhange dargestellt. M. Redeker, Hg. Berlin: Walter de Gruyter, 1960, § 5.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Vaata veel samas numbris:

Jaan Lahe, Athanasius – kompromissitu pühak.

Grace, Maailmataltsutaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English