Artiklid

Athanasius – kompromissitu pühak

Jaan Lahe

Raamatuarvustus: Manfred Clauss, Athanasius der Grosse. Der unbeugsame Heilige. Biographie. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 2016, 256 lk.

Pühakute elulood on osa kristlikust kultuurist, ent pühakute kujutamine on teisenenud ajas. Kui varasemal ajal oli pühakute elulugudel eeskätt hingekosutuslik eesmärk, siis tänapäeval, mil läänekirik on omaks võtnud ajaloolise lähenemisviisi oma minevikule, on muutunud oluliseks pühakute vaatlemine nende ajastu kontekstis. Silmapaistvate isiksustena aitavad pühakud mõista aega, mil nad elasid ja tegutsesid, selle vaimsust, mentaliteedi, kultuuri ja ka ühiskondlikke olusid. Heaks teejuhiks 4. sajandi kirikulukku on möödunud aastal ilmunud ajaloolase ja katoliikliku teoloogi Manfred Claussi raamat  „Athanasius der Grosse. Der unbeugsame Heilige“ (Athanasius Suur. Vankumatu pühak), mis on heaks täienduseks tema ülemöödunud aastal ilmunud teosele „Ein neuer Gott für die alte Welt. Die Geschichte des frühen Christentums“ (Berlin: Rowohlt, 2015; vt Jaan Lahe, „Kristlased, ketserid, paganad ja teised ehk võitlus õige ristiusu pärast“, Kirik & Teoloogia nr 214). Oma vastses raamatus arendab autor edasi mitmeid eelmises teoses esitatud mõtteid. Teatud paralleeliks Claussi uuele teosele on ka juba varem tema koostatud kogumik „Die römischen Kaiser. 55 historische Portraits von Caesar bis Iustinian“ (esmatrükk 1997, neljas täiendatud trükk 2010; München: Beck), milles Constantinus I elulugu pärineb Claussi enda sulest. Ka need elulood püüavad erinevate keisrite kaudu portreteerida ajastut, mil üks või teine keiser elas ja valitses.

4. sajand oli kirikuloos igas mõttes murranguline. Sajandi esimesel veerandil said kristlikud kogudused kogu Rooma riigis loa avalikult tegutseda ning nende õiguslik staatus võrdsustati teiste religioossete kogukondade omaga. Sellele järgnenud Constantinus I ainuvalitsuse perioodil (324–337) toimus keisrivõimu ja kiriku lähenemine. Keiser hakkas soosima kristlust, sekkudes samal ajal aktiivselt kiriku asjadesse. Pole juhus, et just Constantinuse valitsusajal kutsuti kokku (hiljem I oikumeeniliseks kirikukoguks nimetatud) esimene üleriigiline piiskoppide kokkutulek Nikaias (325), mis dogmatiseeris õpetuse kolmainsusest. Ka Constantinuse järeltulijad Constans (valitses 337–350) ja Constantius II (337–361) jätkasid Constantinuse kristlust soosivat poliitikat. Viimane jätkus ka pärast keiser Julianuse lühikesel valitsusajal (361–363) aset leidnud ja nurjunud katset reformida kreeka-rooma usundit kristlike eeskujude järgi (kreeka-rooma usundile püüti luua kirikuga sarnanev üleriigiline organisatsioon; preestritele tehti kohustuseks hakata pidama jutlusi ning organiseerima heategevust). Selle arengu lõppfaasiks sai ristiusu kuulutamine Rooma riigiusundiks keiser Theodosius I valitsusajal (379–395). Viimane tõi kaasa peaaegu kõigi mittekristlike usundite keelustamise Rooma riigis (erand tehti vaid judaismile), kuid nagu näitavad säilinud allikad, elas vana religioon riigi piirialadel põranda all edasi veel 5.–6. ja kohati isegi veel varasel 7. sajandil.[1] Alates 4. sajandi lõpust oli see aga Rooma riigi avalikust elust välja tõrjutud ning sel ei olnud ka enam poliitilist mõjujõudu. 4. sajandisse mahub ka kiriku sajandeid kestnud konsolideerumisprotsessi jõudmine suhteliselt stabiilsesse faasi, mida kirikuloolane Christoph Markschies on nimetanud „enamuskristluse (sks Mehrheitschristentum) kujunemiseks“, munkluse kui askeetliku eluvormi ja sellega koos kloostriinstitutsiooni tekkimine, samuti aga mitmete silmapaistvate varakristlike usuteadlaste (Eusebios Caesareast, Basileios Suur, Gregorius Nazianzosest, Gregorius Nyssast) kirjanduslik ja teoloogiline tegevus.

5. sajand ei too kaasa muutusi üksnes riigi ja kiriku suhetes, vaid ka kiriku sees. Juba nimetatud „enamuskristluse“ võidulepääs keisrite toel[2] tõi kaasa intensiivse võitluse hereesiate ehk ainuõigeks kuulutatud „enamuskristlusest“ kõrvalekalduvate kristlike suundade vastu, millest kõige olulisem oli kristlik gnoosis oma erinevates vormides.[3] 4. sajandil sai aga uueks hereesiaks, mida kirik riigivõimu toel ründama asus, arianism – Liibüast pärineva presbüter Areiose (ld Arius) kristoloogiline õpetus, mille järgi Kristus pole ilma alguseta nagu Jumal Isa ja seega olemusühtne Isaga, vaid Isa poolt loodud ja Temaga üksnes sarnane.[4] Aleksandria patriarh Athanasius (295–373), kelle elu käsitleb Manfred Claussi raamat, on tuntuks saanud eeskätt oma võitlusega arianismi vastu. Clauss ütleb, et „areioslasteks“ ei nimetanud Athanasius mitte üksnes neid, keda meie selle all mõistame, st Areiose kristoloogia pooldajaid, vaid kõiki ketsereid, st kristlasi, kelle teoloogilised vaated erinesid Athanasiuse omadest.[5]

Võib ilma liialdamata öelda, et kogu Athanasiuse elu oli kirglik ja kompromissitu võitlus ketserlusega. Sellele võitlusele on pühendatud ka Claussi raamat. Athanasiuse teoloogiat tunneme tema mahuka pärandi põhjal, seda erinevalt Areiose teoloogiast, mida me tunneme peamiselt vaid selle vastu kirjutatud teoste vahendusel (Areiose enda teostest on säilinud vaid katked). Athanasiuse teoloogiale on Clauss pühendanud aga vaid ühe mitte eriti mahuka peatüki.[6] Ometi oleks Athanasiuse teoloogiline pärand väärinud põhjalikumat käsitlemist, sest raamat ei ole mõeldud üksnes teoloogidele, vaid laiale lugejaskonnale ning vaevalt et Athanasiuse teoloogia põhjalikumat tundmist saab eeldada ka n-ö vana Euroopa koolis usuõpetust õppinud lugejatelt.

Manfred Claussi põhiseisukoht on, et alates 4. sajandist sõltus ristiusu käekäik Rooma riigis parajasti ametis oleva keisri hoiakutest. Athanasiuse elulugu on otsekui illustratsioon sellele teesile, sest tema ametiajal valitses kaheksa erinevat keisrit (Constantinus I, Constantinus II, Constans, Constantius II, Julianus, Jovianus, Valentinianus I ja Valens) ning alati saadeti ta pagendusse valitseva keisri korraldusel. Patriarhi elu võib jagada vahelduvateks eksiilideks ja viibimisteks kodulinnas Aleksandrias. Eksiili saadeti ta oma pika valitsusaja jooksul tervelt viis korda (335–337, 339–346, 356–362, 365, 365–373), veetes seal nõnda 17 aastat neist 45 aastast, mil ta oli Aleksandria patriarh.[7] Ka Athanasiuse vastase Areiose „karjäärimuster“ ei erinenud palju Athanasiuse omast – ta elas läbi mitu hukka- ja õigeksmõistu. 325. a mõistis Nikaia kirikukogu ta hukka, 327. a ta rehabiliteeriti, 333. a mõistis keiser Constantinus I ta taas hukka ning Tüürose-Jeruusalemma kirikukogul 335. a rehabiliteeriti ta taas, varsti pärast seda ta suri. Mõlemat meest ühendas mitte ainult vastastikune võitlus, vaid ka kirglik veendumus oma seisukohtade õigsuses. Lisaks sellele ühendas neid ka askeesi kõrge hindamine ning askeetlik eluviis.[8]

Manfred Clauss maalib Pühast Athanasiusest värvika psühholoogilise portree. Inimesena oli Athanasius range ja kompromissitu (mis talle sageli ka saatuslikuks sai) ning talle oli võõras igasugune diplomaatia. Ta oli emotsionaalne, kirglik ja kergesti ärrituv ning sattus hõlpsalt konfliktidesse. Tema elukäik oli äärmiselt heitlik – osalt tingituna ta iseloomust, osalt välistest-poliitilistest asjaoludest ning korduvalt langes ta ka oma vaenlaste – ja neid oli tal palju – intriigide ohvriks. Ent ometi pole see olnud kirikule takistuseks anda talle tiitel „Suur“. Athanasius on silmapaistev teoloog, kes on arendanud oma teostes nii õpetust kolmainsusest, inkarnatsiooniteoloogiat, kui ka lunastusõpetust, ent eeskätt seisneb tema suurus täielikus pühendumuses ühele asjale – võitlusele õige usu ja õpetuse eest, nii nagu ta sellesse uskus ja seda mõistis. Athanasiuse ja tema võitluse siiruses ei ole alust kahelda isegi neil, kes tema teoloogilisi seisukohti ei jaga. Viimaks näitab Athanasiuse elu ka seda, et inimesed, keda kirik on kuulutanud pühakuteks, ei ole mingid ideaalinimesed, vaid inimesed kõigi oma puuduste ja vigadega, ning et tõde, mille eest nad võitlevad, võib küll nende jaoks olla ajatu ja igavene, ent alati on see seotud oma ajastu teoloogilise ja filosoofilise taustsüsteemiga (vaidlused Kristuse olemuse (kr ousia) üle; igavese olemise ning loomise/ tekkimise problemaatika Athanasiuse ja Areiose väitluses), mille tundmine on hädavajalik, ent mis eeldab sageli suurt eruditsiooni ja mille mõistmine võib nõuda intellektuaalset pingutust. Käesolevate ridade autor tahab aga lugejaid julgustada, et see pingutus tasub vaeva, sest ei ole suuremat rõõmu kui rõõm pingutada selle nimel, et mõista aastatuhandeid tagasi mõeldud mõtteid, mis on mõjutanud ja kujundanud meie tsivilisatsiooni süvakihte, et mõista meie tsivilisatsiooni vaimseid juuri.

 

[1] Clauss juhib tähelepanu ühele seigale Püha Columbanuse ja Püha Galluse elus, mis leidis aset 610. a Zürichi järve ääres. Sealsed elanikud austasid ebajumalaid, nagu kristlased paganlikke kultuskujusid nimetasid, tõid neile ohvreid ja uskusid ennustamist. Pühakud katsusid esmalt pöörata neid manitsevate jutlustega, ent kui need jäid tagajärjetuks, süütasid nad paganlikud templid põlema ja heitsid nende kultusobjektid Zürichi järve. Clauss ütleb, „et siin eeldatakse, et ka 7. sajandil oli Rooma riigi lääne provintside suurtes osades veel paganaid, kellega tuli toimida, nagu seda oli tehtud sajandeid varem. Me võime küll eeldada, et Zürichi järve ääres ja mujal oli veel u 600. a raidkujusid (ühes teises kohas on juttu pronksfiguuridest), mis olid oma purustamise ajaks 300–500 aastat vanad.“ (Manfred Clauss, Mithras. Kult und Mysterium, Damstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 2012, 166).

[2] Seda on Clauss käsitlenud põhjalikult oma eelmises raamatus „Ein neuer Gott für die alte Welt“ (vt selle raamatu käsitlust käesolevate ridade autorilt siit.

[3] Vt selle kohta: Kurt Rudolph, Gnoosis. Ühe hilisantiikse usundi olemus ja ajalugu, Tallinn: TLÜ kirjastus, 2015.

[5] Manfred Clauss, Athanasios der Grosse. Der unbeugsame Heilige, Darmastadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 2016, 8.

[6] Ibid., 170–192.

[7] Ibid., 8.

[8] Areiose suur populaarsus tema pooldajate seas põhines muuhulgas ka tema askeetlikul eluviisil (ibid., 25). Varakristliku askeesi kohta vt Peter Browni monograafiat The Body and Society. Men, Women and Sexual Renunciation in Early Christanity (New York: Columbia University Press, 1988) ning vastavat peatükki Christoph Markschiesi monograafias Das antike Christentum. Frömmigkeit, Lebensformen, Institutionen (München: Beck, 2006, 157–166). Askeetlik ideaal ei olnud midagi eriomast kristlusele, vaid levinud ka kreeka-rooma usundis (selle kohta vt Roelof van den Broek, Frühchristliche Religion. – Maarten J. Vermaseren, Die orientalischen Religionen im Römerreich (Leiden: Brill, 1981), 372–373).

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.

 

Vaata veel samas numbris:

Thomas-Andreas Põder, Kuidas erineb ja kuidas sarnaneb erinevas eas ja erinevast kontekstist pärit inimeste usuline õpetus.

Grace, Maailmataltsutaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English