Foto: Karin Kallas
Aega ei saa püüda, hoida, peatada, ometi saab aja möödumist jäädvustada või jäädvustab ta end ise. Jäädvustanud on aeg end loodusesse, maasse, vette – ja on neid, kes oskavad aja märke looduses lugeda. Inimestel on komme jäädvustada oma aega eri viisidel, erilise täpsusega. Tänapäeval on eriti levinud pildistamine ja filmimine, aga tähtsaim veel on kirjasõna. Jäädvustatakse oma lugusid, meie lugusid, rahva lugusid, ja veelgi suuremaid lugusid. Inimtegevuse ja aja suhet uurides tegeleme ajalooga, professionaalselt teevad seda ajaloolased. Olulisim aga on – ükskõik, kas tegeleme maa, maailmaruumi, rahvuse, inimese või mõne fenomeni, teksti või kombe ajalooga –, et uurijatena oskaksime küsida tabavalt, mõista konteksti ning alati teada, et ajalugu on inimeste konstruktsioon, meie tõlgendus minevikust, et ajalugu ja minevikku kui sellist ei ole olemas, on vaid praegu(seni) eksisteerivad jäljed kunagi olnust.
Avaldame Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektori Anu Põldsami artikli „Teoloogiahariduse raskuspunkte Tartu Ülikooli usuteaduskonnas läbi aegade“ teise osa, kus Põldsam annab ülevaate Tartu Ülikooli usuteaduskonna arengust alates Tartu Ülikooli loomisest 17. sajandil kuni tänapäevani. Artiklis joonistuvad välja eri aegadel teaduskonda kujundanud rõhuasetused, eesmärgid ning dilemmad. Näib aga, et kogu teaduskonna ajaloo jooksul on teda saatnud küsimus, kas õppetöös on olulisem teooria või praktika. Kaalukausid on eri aegadel langenud eri variantide kasuks. Põldsami esitatud küsimuse, kas usuteaduskonna järjepidevus on vormiline-nominaalne või sisuline, võivad aga teaduskonna käekäigust huvitujad endaga kaasa võtta ja selle üle mõtiskleda – milline see järjepidevus on, milline ta võiks olla ning millistest paratamatutest ja muutuvatest ajale omastest teguritest usuteaduskonna kuju ning sisu sõltub.
Ajalugu puudutab ka seekordne arvamuslugu. EELK Häädemeeste Miikaeli koguduse õpetaja Tauno Teder annab põgusa sissejuhatuse Leedu luterliku pastori ja teoloogi Darius Petkunase kirjutatud monograafiasse „Vene ja Balti luterlik liturgia 19. ja 20. sajandil“ (ilmunud inglise keeles „Russian and Baltic Lutheran Liturgy in the Nineteenth and Twentieth Centuries“). Tegemist on põhjaliku, pea 800-leheküljelise uurimistööga, mis kindlasti võiks huvi pakkuda Eesti teoloogidele ja ajaloolastele, eriti just seetõttu, et Tederi sõnul on Eesti ala jumalateenistuse ajaloo teemal avaldatud uurimusi väga vähe.
Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Orenti Kampus kirjutab mõtiskluses unistusest – ta unistab ajast, mil Kristus saab tagasi oma koha Kirikus ning mil Kirikus on kristlased, mitte oma olemasolu ja positsiooni eest võitlejad. See mõtisklus otsekui suunaks meid vaatama aega, mis ei ole ajalooline, sest ajaloolises ajas ei ole me näinud sellist lihtsat täiuslikkust, nagu isa Orenti seda kirjeldab. Siiski, ei ole tarvilik seda võtta paratamatusena; saab loota ja unistada, et ajaloolises ajas, st ajas, mida inimese mõistus suudab hoomata ja millest ta suudab aru saada, on lihtne jumalateenimine ning Jumala looduks olemine võimalik.
Huvitavat aja jälgede avastamist!
Tänases numbris:
Anu Põldsam, Teoloogiahariduse raskuspunkte Tartu Ülikooli usuteaduskonnas läbi aegade, 2. osa.
Tauno Teder, Leedust Eestini – avastusi luterlikust liturgiaajaloost.
Orenti Kampus, Kurtmine.
Uudised: Rooma-katoliku piiskopid Saksamaal arutasid tundlikke poliitilisi ja kiriklikke teemasid.
Vt ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
Vaata ka 2011.–2016. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!
