Populaarteadusliku käsitluslaadi tõttu on autor loobunud viitamissüsteemist. Kasutatud kirjanduse nimekiri on artikli lõpus (T.K.).

Kultuse ja riituse mõistetest

Mõistelise segaduse vältimiseks määratlegem kõigepealt, mis on kultus, mis on riitus ja mille poolest nad erinevad.

Kultus (ladina k cultus – ’viljelus’, ’austus’) on usundites kas üleloomuliku olendi (näiteks Jumala) teenimine, kummardamine ja austamine või sellise reaalse olendi või objekti teenimine, kummardamine ja austamine, kellele omistatakse üleloomulikku väge.

Mida tähendavad teenimine, kummardamine ja austamine, mis neid eristab? Austamine on psühholoogiliselt positiivselt suhtumise-hoiaku ilmutamine objekti suhtes. Kummardamisega kaasneb ka tegevus, nimelt lisanduvad hoiakut kinnitavad toimingud. Teenimine on seevastu oma hoiakute ja toimingute eesmärgipärane andmine religiooni objekti teenistusse selle objekti huvides, aga võimalik ka, et mõlemapoolsetes huvides.

Seega kultus on religioosne käitumine koos kõikide hoiakute, suhtumiste ja tegevustega kõige laiemas mõttes. Kultus sisaldab hoiakuid, religiooni sõnalist poolt ja ka nendele vastavaid toiminguid.

Riitus (ladina k ritus – ’kultustoiming’) on üks kultusliku tegevuse komponente. Riitus on usundi loomuliku koostisosana  selle sõnalisele, pärimuslikule poolele (näiteks müüdile, pühakirjale, palvele, vormelile) vastav korrapärane ja arenguliselt konservatiivne käitumine.

Riitus koosneb sõnalisest ja talituslikust osast. Sõnalisse ossa kuuluvad näiteks laul, palve, liturgia ja õpetuskõne. Talituslikku ossa kuuluvad mitmesugused kogudusele ja selle üksikliikmetele suunatud toimingud (näiteks õnnistamine, ohverdamine, kogudusse vastuvõtmine, abiellujate paaripanek,  surnu ärasaatmine). Sõnaline ja talituslik osa võivad olla kattuvad, teineteiseks üleminevad või ka teineteisega lahutamatult seotud.

Riituse vormid

Vormiliselt jagunevad riitused sekulaarseteks, religioosseteks ja maagilisteks. Sekulaarne riitus on talitus, millel algselt võis olla religioosne või maagiline tähendus, kuid millel see tähendus hiljem kadus, kui teatud riitust hakati üha rohkem kasutama ilmalike toimingute puhul. Tüüpilisteks näideteks on siin kõikvõimalikud ilmaliku tähendusega üleminekuriitused, millel on initsiatsiooniline tagapõhi – koolilõpetamine, kaitseväelase vandeandmine, värvide saamine korporatsioonis jne.

Meenutagem nüüd, mis on religioosse ja maagilise oluline vahe. Religioosse käitumise puhul tunnistab usklik inimene religiooni objekti ülimuslikkust, on tema suhtes alandlik ja ilmutab tema suhtes koostöövalmidust. Maagilise käitumise puhul ilmutab subjekt objekti suhtes enda ülimuslikkust, soovib maagia objekti allutada oma tahtele ja ootab temalt koostöövalmidust. Selline käitumine avaldub ka vastavates riitustes. Riitused erinevad teineteisest ka selle poolest, et maagilist riitust kujutletakse toimivat iseenesest, religioosse riituse puhul usutakse aga, et selle taga on Jumal.

Religioosne riitus võib olla ühtlasi sekulaarne ja maagiline või temas võib olla elemente, millel on algselt olnud või on iseenesest maagiline tähendus. Nii on ristimistalitus laiemas neutraalantropoloogilises tähenduses üleminekuriitus. Religioosses tähenduses on see initsiatsiooniriitusriitus – vastuvõtmine Kristuse osadusse. Maagilises tähenduses võib see olla ka apotropailine või isegi elimineeriv riitus, kuna risti kui märki, millel on kaitsev tähendus, võib maagilises mõttes tõlgitseda amuleti või talismanina.

Religioosne riitus võib olla realistlik või sümbolistlik.  Ka realistlikkus või sümboolsus omakorda võivad olla eriastmelised. Näiteks püha õhtusöömaaja katoliiklik käsitlus on transsubstantsiatsiooniline – usutakse, et leib ja vein muudetakse reaalselt Kristuse ihuks ja vereks. Siin on tegemist kõrgeima astme realistlikkusega. Enamiku protestantlike kirikute armulauakäsitlus on konsubstantsiatsiooniline – usutakse, et elemendid füüsiliselt ei muutu, kuid nendesse siseneb Püha Vaim. Siin on tegemist teise astme realistlikkusega. Seevastu kalvinistlikus ja mitmes vabakirikus jagatakse armulauda Jeesuse Kristuse õhtusöömaaja mälestuseks. Siis on tegemist sümbolistliku riitusega.

Riituste liigid

Riituste sisuline ehk religioonifenomenoloogiline jaotus tuleneb nende eesmärgist. Vaatleksime põgusalt tähtsamaid riituste liike.

1. Tõrjeriitused kurja eemalepeletamiseks ehk apotropailised riitused (nt ristimärgi tegemine püha vee piserdamisega puhastava tule abil). Vastavaid maagilisi riitusi nimetatakse ka apotropailiseks maagiaks, mille eesmärgiks on ebasoovitavat sündmust või nähtust ära hoida (amuleti või talismani kandmine, loitsimine, trummipõristamine öises džunglis).
2. Tõrjeriitused kurja vaimu või deemoni väljaajamiseks kas seestunud inimesest või loomast või mingist paigast ehk elimineerivad riitused, mida sooritatakse eriliste vormelite ja talitustega. Elimineerivaid riitusi nimetatakse ka eksortsismiks (kreeka ex – ’välja’ ja horkizein – ’loitsuga köitma’; ka kreeka exorkizō – ’vannutan’).
3. Kalendririitused, mis on seotud looduse ringkäigus mingi perioodi lõppemise ja uue algusega. Neid nimetatakse ka aastariitusteks. Tähtsaimad kalendririitused on uusaastapüha ja pööripäevad, mis paljudes kultuurides ka kattuvad. Kalendririitused on eriti olulised põlluharijakultuurides, olles seotud külvi ja saagikoristusega. Kalendririitused on sageli kattuvad viljakusriitustega. Olulisemaid viljakusriituseid mitmetes muistsetes kultuurides on hieros gamos ehk püha suguline ühtimine, mille abil usuti kindlustavat maale ja rahvale tulevaseks perioodiks lapsi, karjaõnne ja põlluviljakust.
4. Patukahetsusriitused ehk deminueerivad riitused on enamasti seotud süü- ja patutunde väljendamise ja ülestunnistamisega Jumala või jumaluste ees. Deminueeriva riituse eesmärgiks on sageli lasta patutunnistajat näida võimalikult patuse, väikse ja nõrgana, kuid puhtsüdamlikuna ja kahetsevana. Patukahetsusriituste eriliigiks on leinariitused, mille käigus väljendatakse ülevoolavat kurbust lahkunu surma üle, kusjuures mõnedes kultuurides on mindud kurvastuse väljendamisel enesevigastamise või koguni enesetapuni.
5. Ohverdamisriituste sisuks on ohvritoojale väärtusliku olendi, kehaosa, taime, aine või eseme pühendamine või annetamine Jumalale või jumalustele hüve, hüvituse, lepituse või ühinemise saavutamise eesmärgil. Ajalooliselt jaotatakse ohvrid astmeteks, kusjuures religioonilooliselt vanim on inimohver. Asendusohvritena järgnevad kehaosade ohverdamine, loomohver, taimeohver, väärisesemeohver, lõhnaohver ja toiduohver. Vast viimaseim aste on sümbolistlik asendusohver, näiteks hiina usundites spetsiaalselt selleks valmistatud ohvriraha. Ohvriliigid on anniohver (pühenduskink, et eelseisev sündmus õnnestuks, näiteks viljasaagi esimesed lõigatud peotäied), lepitusohver (talitus ohverdajate üleastumise lepitamiseks, näiteks nn patuoinas), konviiriohver (osa toidust või joogist eraldatakse jumalusele, samuti ühissöömine kalmistul)  ja kommuniooniohver (ohvriaine esindab Jumalat ennast ja ohvriroa ühisel maitsmisel uuendatakse sidet koguduse ja Jumala vahel).
6. Pühitsemis- ja needmisriitused kattuvad mingis mõttes siirderiitustega. Ometi on neil kindel suunitlus: pühitsemisriitus on tegelikult siirderiituse kolmas, otsustav aste, mille käigus ühendatakse pühitsetav pühadusega, viiakse ta sakraalsesse sfääri ning talle omistatakse teatud eesõigused ja kohustused. Tüüpilised pühitsemisriitused on kroonimine, kiriklik ordinatsioon ja introduktsioon. Ka needmisriitus on siirderiituse kolmas aste, ainult selle eesmärk on vastupidine: neetult võetakse teatud õigused ja talle keelatakse teatud kohustused, talt eemaldatakse pühaduse kaitsekilp ja ta jäetakse kurja meelevalda. Tüüpilised needmisriitused on kiriklik ekskommunikatsioon ja muistsetel aegadel ühiskonnast väljaheitmine ehk lindpriiks kuulutamine, mis on sisuliselt samuti religioosne riitus.
7. Siirderiitused ehk initsiatsioon, mis on seotud inimese elu mingi perioodi lõppemise ja uude sündmustejärku astumisega. Siirderiitus koosneb (1) lahutusriitusest, millega inimene lahutatakse eelmisest eluperioodist, (2) ettevalmistavast riitusest, millega inimene näiteks puhastatakse või pühitsetakse, ja (3) ühinemisriitusest (täisealiste sekka vastuvõtmine, sõjameheks saamine, sünniriitus (ristimine, nimeandmine, ümberlõikamine), abielusse pühitsemine, viimsele teekonnale saatmine, kroonimine, ordinatsioon, introduktsioon jne).

Initsiatsiooni mõiste ja sisu

Vaatleme nüüd initsiatsiooni lähemalt. Initsiatsioon (ld initiatio ‘sissepühitsemine’) on üleminekuriitus, mis sümboliseerib ühe eluperioodi algust ja eelmise lõppu.

Riituste endi põhiklassifikatsioonist lähtudes on klassikalisteks initsiatsiooniriitusteks sünniriitused, täisealiseks saamise riitused ja surmariitused. Neile on ajalooliselt lisandunud erinevatesse eluperioodidesse või elutegevusvaldkondadesse astumise riitused. Initsiatsiooniriitused kui üleminekuriitused on ilmselt kõige lähedasemad sünniriitustele, sest nad sümboliseerivad uut sündi või taassündi.

Initsiatsiooniriitus jaguneb kolme faasi: (1) separatsioon ehk eraldamine – lahkumine varasemast eluperioodist ehk sümboolne surm, (2) üleminek ehk vaheolu – siirdeprotsess, (3) agregatsioon ehk ühinemine – sisenemine uude eluperioodi. Separatsioon on eelnev toiming – paastumine, palvetamine, seesmine ja väline puhastumine. Siirdeprotsess ja agregatsioon on initsiatsiooniriituse haripunkt (Schmitz/Van Gennep).

Etnograafilisest vaatepunktist lähtudes sümboliseerib loodusrahvastel initsiatsioon surma ja ärkamist uude ellu. Näiteks on salaseltse, mille uued liikmed käivad piltlikult öeldes läbi surmast ja ülestõusmisest. Pärast vastuvõtmist peavad noviitsid muide mõnikord kõike uuesti õppima, sest nad on siirdunud uude ellu.

Initsiatsiooniriitused tähistavad pragmaatilises mõttes taassündimist täisikka – jõudmist ajajärku, mida iseloomustab suguküpsus või mis toob meestele kaasa võrdõiguslikuna astumise teiste täiskasvanud meeste sekka, kes on suutelised perekonda looma, seda toitma ja katma, aga ka kaitsma.

Üleminekuriitus tähendab ühelt poolt inimese lahkumist eelnevast elust, teiselt poolt sündimist uude olukorda. Seetõttu on esimesed nn ettevalmistavad riitused: paastumine, ümberlõikamine, vastupidavuskatsed, mitmesuguste tabueeskirjade täitmine. See on lahkumine lapsepõlvest ja ettevalmistus meheikka vastuvõtmiseks. Ka kultuslike meesteliitude vastuvõturiitused olid sama laadi, näiteks Mithra müsteeriumides olid erilised mehisuseproovid.

Lahtiütlemist vanast ja siirdumist uude ellu kujutatakse sageli kultusdraamana, kus pühitsetav läbib piltlikult erinevad eluperioodid. Erinevates hõimudes sooritatakse seda eri moel, kuid põhikoestik jääb endiselt ühesuguseks.

Initsiatsiooni käigus saab inimene sageli uue nime. Näiteks võib tuua ristimise jt sünniriitused,  kuninga kroonimise või kõrgvaimuliku introdutseerimise.

Initsiatsiooniriituse liigid

Initsiatsiooniriituse liigid tähenduse järgi on järgmised (Friedrich Heiler):

1. Täisealisuseinitsiatsiooni käigus pühitsetakse noorukit või tütarlast suguküpseks või teovõimeliseks saamise puhul. Tänapäevaseks vormiks on näiteks laulatus.
2. Seltsiinitsiatsiooni teevad läbi väljavalitud, keda võetakse vastu teatud inimrühma, kinnisesse salaühingusse (meeste- või naisteliitudesse) või keda pühendatakse müsteeriumidesse. Tänapäevaseks vormiks on näiteks ristimine.

Loodusrahvastel ja muistsetes usundites on eriti esimesed kaks liiki sageli seotud vastupidavust nõudvate katsumuste või tõsiste eksamite tegemisega.

3. Kutsumusinitsiatsiooni sooritavad vähesed väljavalitud, keda pühitsetakse valitseja- või preestriametisse. Kõrgusundeis on initsiatsiooniriitused pigem sümbolistlikku laadi. Tänapäevasteks vormideks on näiteks ametisse vannutamine, kuninga kroonimine jt kutsumusriitused.

Initsiatsiooniriituse tüübid

Initsiatsiooniriituse klassikalised tüübid on järgmised (Peter Gerlitz):

1. Hõimuriitused – klassikalised noorukist täiskasvanuks või suguküpseks kuulutamise riitused. Toimuvad loodusrahvastel vanuse järgi ja meeste või naiste salaliitudes.
2. Müsteeriumiriitused – surma ja taassünnisümboolikaga pühitsemisriitused (Dionysose, Mithra, Isise-Osirise, Magna Materi, Eleusise, Kybele-Attise müsteeriumiliidud). Siia kuuluvad eriliigina ka eksklusiivsed uusajal tekkinud vabamüürlikud initsiatsioonid.
3. Munklik-elitaarsed riitused – kõrgreligioonides kloostrielus või askeesis praktiseeritavad riitused, mille käigus noviits jätab maha eelmise eluperioodi, sünnib sümboolselt ümber ja siseneb uude, kõrgemasse, uute elunõuetega perioodi (hinduism, budism, kristlus, islami sufism).
4. Šamanistlikud riitused – šamanistlikes-animistlikes hõimuusundites šamaani või teadja/ nõia/ ravitseja/ ennustaja ametisse pühitsemise kutsumusriitused, mille käigus šamaan saab kõrgematelt vägedelt võime/ väe ja õiguse/ õigustuse oma tegevuseks. See on seotud sageli narkootiliste ainete manustamise ja ekstaatiliste üleelamistega.

Religioosse ja sekulaarse initsiatsiooni vahekord

Initsiatsiooniriitus oli algselt religioosne. Ajaloos on täheldatav initsiatsiooni sekulariseerumine vastavalt inimühiskonna ja ühiskondliku tööjaotuse arengule.

Ilmselt üks esimesi vastavaid ilminguid oli seotud kutsetöörühmade muutumisega kinnisteks, millega kaasnesid lihtsustatult öeldes õpipoisi sisseastumisinitsiatsioon  ja  meistri ametisse pühitsemise initsiatsioon. Vastav protsess saavutas ilmselt oma kõrgpunkti kesk- ja varauusaja käsitööliste tsunftides ja gildides, kajastudes mingil määral ka lähimineviku ametiühinguliikumises.

Teine initsiatsiooni sekularisatsiooni ilming on seotud hariduse kättesaadavuse levikuga ühiskonnas. Vanaajal ja varakeskajal oli kooliharidus võimalik põhiliselt templi- ja kloostrikoolides, millesse astumise ja lõpetamisega kaasnesid religioossed initsiatsioonid. Seoses ülikoolide tekkega Euroopa kõrgkeskajal (hiina, india ja araabia kultuurides oli vastav haridusnähtus olemas muidugi juba sootuks varem), millega kaasnes vabameelne mõtlemine, mis omakorda oli üks ilmaliku haridussüsteemi kujunemise juuri, on võimalik rääkida juba ilmalikust initsiatsioonist hariduselus (tänapäeval näiteks esimese koolipäeva ja lõpuaktuse riitused). Ilmaliku hariduselu initsiatsioonide üheks ilmekamaks näiteks on varauusajal tekkinud intiimsed üliõpilaskorporatsioonid ja erivormina  ka inglise kinnised klubid koos oma initsiatsioonide ja reeglistikega.

Kolmas sekulaarsete initsiatsioonide rühm on seotud tänapäeva Lääne ühiskonna üldise sekulariseerumisega. Teisisõnu tähendab see, et inimelu perioodide vahetumisega (sünd, täisealiseks saamine, abiellumine, surm) seotud traditsiooniliselt religioossetele initsiatsiooniriitustele on lihtsalt lisandunud ilmalikud analoogid. Selle rühma tähtsus ja tähendus kasvab eriti Euroopas kui maailma kõige sekulariseerunud piirkonnas.

Religioosse käitumise päritolu

Kumb oli enne, kas sõna või toiming, kas müüt või riitus? Kui lähtuda 19. sajandi inglise etnoloogist Robert Marettist, kes tuletas religioosse käitumise alguse emotsioonidest ja tahtest, siis võiks ju väita, et ürginimene piltlikult öeldes tantsis religiooni laagrilõkke ääres välja ja alles seejärel otsis oma teole seletuse. Kui lähtuda Maretti kaasaegsest ja kolleegist James Frazerist, kellelt pärineb religiooni tekke intellektuaalne teooria, siis nõustuksime seisukohaga, et esiaja inimene ületas maagilise mõtlemise staadiumi, leides selle ebarahuldava olevat. Inimene, avastanud enda üle seisvad kõrgemad väed, lõi esmalt sobiva religioosse ideelise tagapõhja ja seejärel kujundas vastavalt sellele oma toimingud.

Siinkirjutajale tundub Frazeri poolt väljapakutu küll vastuvõetavam, kuid tegelikult on ilmselt väär küsimuse enda asetus. See on ilmselt samalaadiline kui arutlus selle üle, kas enne oli olemas muna või kana. Ka  antropogeneesi puhul kujunes inimene tegevuste koosmõju käigus – ühelt poolt manuaalsetest tegevustest tingitud oskused ja vajadused ning teiselt poolt verbaalne mõtlemine ja artikuleeritud kõne.  Ilmselt tekkisid ka religiooni sõnaline ja talituslik pool võrdlemisi samaaegselt, vastastikku mõjutades teineteist.

Kasutatud kirjandus

Heiler, Friedrich (1991) Die Religionen der Menschheit. Toim Kurt Goldammer. Stuttgart: Philipp Reclam.

Leeuw, Gerardus van der (1956) Phänomenologie der Religion. Tübingen: J.C.B. Mohr.

The Penguin Dictionary of Religions (1995) toim John R. Hinnells. London: Penguin Books.

Tokarev, Sergei (1990) Rannije formõ religii. Moskva: Izd. Pol. Lit.

Waardenburg, Jacques (1986) Religionen und Religion. Berlin: Walter der Gruyter.

Waldenfels, Hans (1987) Lexikon der Religionen. Phänomene – Geschichte – Ideen. Freiburg: Herder.

Widengren, Geo (1969) Religionsphänomenologie. Berlin: Walter de Gruyter. Eestikeelne tõlge K. Kasemaa (käsikiri).

Tarmo Kulmar (1950), dr theol, on Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor ja EELK vikaarõpetaja.