Esiletõstetud lood

Kutsutud Jumala töö tegijaiks (1Kr 3:10–20)

IMG_20170217_131326Jutlus Kalle Rebase, Tiit Kuusema, Ants Rajando, Ralf Alasoo ja Enno Tanilase preestriametisse pühitsemise päeval 11.02.2107 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus

„Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule. Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie. Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks! Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus, sest on kirjutatud: „Tema tabab targad nende riugastelt.” Ja taas: „Issand tunneb ära tarkade arutlused, et need on tühised.”” (1Kr 3:10–20)

Austatud peapiiskop, armastatud piiskop, Piiskopliku Toomkoguduse pere ja koguduse hingekarjane, lugupeetud Usuteaduse Instituudi rektor, meie pastoraalseminari õpetajad ja kannatlikud juhendajad, kallid praostid, meie head hooldajaõpetajad, vaimulikud vennad ja õed, head ordinatsioonivennad ja õpingukaaslased ja teie pered ja teie Puhja, Narva-Jõesuu, Prangli, Vormsi , Karula ja kõigi sõpruskoguduste koguduse liikmed. Head sõbrad Kristuses.

Head vennad-õed, lubage mul alustada sõna jagamist meie kõigi siinviibijate jaoks väga erilisel päeval väikese looga maakoguduse vaimuliku tööpäevast. See kogemuslik silmapilk kerkis aastate hämarusest silme ette, kui lugesin Jumala sõna Pauluse 1. kirjast korintlastele ja mõtlesin tänasele tähtsale päevale.

Üks vana mees, lumivalge peaga meistrimees, oli jõudnud oma hilisesse elusügisesse. Nimetan teda meistrimeheks, kuigi keegi polnud ilmselt teda elu jooksul nii kutsunud. Ta oli lihtne mees, Võrumaa pisikesest külast. Mitut puhku oli elu meid kokku viinud, kindlasti mitte juhuslikult. Vaikselt ja tagasihoidlikult rääkis ta oma elust ning töödest, nii nagu maamees Võrumaal ikka – oma kihelkonna armsas võru murrakus. Teadsin, et ta pole lihtsalt talu- ja põllumees, vaid mees, kes rahvakeeli on mees kuldsete kätega. Mees, kelle kätega ehitatud hooneid leiab nii Valga-, Põlva- ja Võrumaalt. Kogu oma töömeheaja oli ta nõutud ja hinnatud töömees – mees, kes kirvega, nagu kohalik võrukas ütleb, „raggosi majja puhta nukaga” ehk kirjakeeli seletatuna, ehitas maja vaid käsitsi, kirvest, saagi, haamrit, peitleid kasutades. Ta ehitas väga erinevaid ja väga tavalisi hooneid: elumaju, lautu, küüne, aitu, suitsusaunu, ja tegi seda vaid temale iseloomuliku kalasabatapiga, sidudes selle ühendusega hoone nurki ülitäpselt ja joonsirgelt. Oma 80-aastase töömehe elu jooksul ehitas samuti kõike muud: uksi, aknaid, pinke, laudu, kappe, voodeid.

Tookord, kui mind tema juurde juhatati, oli meistril ette näidata juba 94 elu verstaposti. Olime koos ühel rõõmsal kokkusaamisel tema kodutalus ja sain aega jalutada ümber meistri elumaja ning kõrvalhoonete, nautida õitsevate õunapuude ilu. Kõndisin ümber maakivivundamendiga aida, meistri ühe viimase ehitise, palgid, veel vihmast-tuulest parkumata, lõhnasid värskelt. Imeline, kui vaatad, samas peaaegu arusaamatu, kuidas on võimalik teha nii täpset ja silma rõõmustavat tööd – tahuda palginurka kalasabatappi, seda suure ja robustse puupalgi juures. Mis sellist tööd teevad? Erilised riistad? Suur kogemus? Hingejõud ja armastus oma töö vastu? Kannatlikkus? Ilmselt kõik kokku ja palju muud pealegi, aga veel midagi, mille kohta saame vaid öelda – Jumala and.

Möödus täpselt aasta, kui tema pojalt saabus teade, et Jumal on pereisa kutsunud oma igavestesse eluhoonetesse. Saabusin Võrumaale tavakohaselt leinamajja piisavalt varem. Seisime pojaga kahekesi õitsva õunapuu all sealsamas koduõuel, meistri puusärgi päitsis. Aasta tagasi pooleli olnud hoone oli kenasti laastukatuse all.

Silm jäi peatuma heledast kuuselauast puusärgil. Imeline töö, nurgad ideaalse ja kauni kalasabatapiga põimitud. Tehtud sama käekirjaga, täpselt sama kaunilt – sirge joonega nagu eluhoone nurgadki. Kala kui Kristus eluhoone nurkades, nagu iidne nähtavaks saanud palve laotuks mu ees, mõtlesin ja vaatasin lahkunu rahulikku palet.

Lahkunu juba hallipäine poeg pani tähele, kuhu vaatan ja ütles: „Puusärk, isa oma töö. Tegi kaua. Ja viimasel ajal tegi üldse kaua. Me tihtipeale ei mõistnud, miks ta peab nii kaua ühe asjaga vaeva nägema. Hommikul läks aovalges töökotta, õhtuni toimetas, lõuna tegi ka tihti seal. Isa polnud rohkem kui kuus aastat algkooli käinud, talutöö kõrvalt kutsuti õpipoisiks ühe naabervalla mõisa vana puusepa juurde. Tuli sõda, saksa abiteenistus, Siber ja siis töö ja töö ja töö. Pean ise ka isa ametit – olen väljaõppinud puusepp. Olen ametit õppinud, viimati käisin Itaalias täiendamas. Tänapäeval enam nii ei saa, et vaikselt nokitsed, läheks kohe pankrotti. Aastaid tagasi, kui oma firma tegin, tõin siia isa töötuppa uued masinad ja tööpingid – parimad, mis raha eest saada on. Isa ei pannud pahaks, aga jäi omade juurde. Ikka nikerdas mõisasepalt saadud riistadega – kirve ja saega. See on ju tõeline narrus! Uuristada ja kopsida nagu kiviajal, kui on olemas Makita ja Bosch. Ükskord läks hing täis, siis kui isa aasta otsa köögikappi tegi. Mu naaber Tallinnast oli tellinud. Võrumaa käsitöö või nii, poest sellist ei osta. Ütlesin isale, et aeg läheb, tellija ootab ja sina kuivatad veel lauda. See laud ammu tuulekuiv – kümme aastat staablis seisnud. Sa valid päevi materjali, teed jooniseid, šabloone. Tee see kapp ometi valmis! Ega sa kunstinäitusele ei tee! Lihtne kapp, mõõdud on ees. Elu jooksul sul selliseid sadu tehtud. Teine ootab, raha peos valmis.” Seejärel lisas poeg: „Siis vaatas isa mulle sügavalt silma ja ütles vaikselt ja rahulikult: „Mitte kunagi ei küsi keegi kaua seda on tehtud, vaid kõik näevad kuidas see on tehtud.””

Armsad õpingukaaslased ja ordinatsioonivennad. Te kõik olete oma ametit pidades tegelenud ehitusega. Seda otseses mõttes nii kirikhoone, aga ka iseenda ja meie hoolde usaldatud Kristuse koguduse kui vaimuliku hoone ajatu ehitusega. Ants on seda professionaalse arhitektina teinud kõige enam erinevates kogudustes, aga ka vaimulikuna Vormsil; kõik me teisedki – Kalle Pranglil ja mujalgi; Tiit Puhjas, Rannus ja mujalgi; Ralf Narva-Jõesuus, eelnevalt väga paljudes Eestimaa kogudustes, aga vaimset Jumala kaitseehitist hoidnud ja rajanud kaplanina kaitseväes.

Meil kõigil on kogunenud raamatute täied sarnaseid äratundmisi ja kogemusi. On olnud erinevaid etappe, kus ehitades oleme olnud tulvil innukust ja entusiasmi; mil õhinal valisime korintlaste moodi ehituseks mittesobivaid materjale. Noorte ja tulistena oleme ehk kõik fantaasiates elavalt ette kujutanud, et kullast, hõbedast ja kalliskividest ehitused on võimalikud. Suurte võimaluste helded ajad 90ndate alul panid uskuma, et pidevalt kasvav heaolu, kindlustatud ja kuldne ajastu saabub kohe-kohe kiriku õuele. Osutus aga tõeks lihtne tõsiasi – kuld, hõbe ja saati veel kalliskivid on siin maailmas oma omadustelt ääretult ebasobivad ehitusmaterjalid. Sobivad ehk pealmiseks viimistluseks, eheteks. Üldiselt on neil salakaval omadus tekitada kadedust, pahandusi ja tülisid; teevad uhkeks ja panevad suurustama.

Oleme pidanud ausalt tunnistama kui Looja, kogu universumi meister, kõigeväeline Jumal on need meie unelmate lossid põrmustanud. Vundament pole soovinud kanda kasutut. Sageli põleb unelm koos ehitajaga. Usun, et oleme kogenud korduvalt ja põhjalikult, mis tunne on läbi põleda koos oma tööga, et põlemisvalu lõppedes endale, lähedastele ja Jumalale ausalt tunnistada, et oleme olnud rumalad ja kergemeelsed. Patused.

On olnud aeg, kus arvasin, et saan kogudusetöös kergemini läbi üht-teist pisiasja tegemata jättes, kiiresti valmis visates – nii nagu heintest ja õlgedest, puuroigastest valmib ka kiirelt küll midagi, aga seegi pole Jumala hoone, kirik. Vahepeal soovitati meilgi Eestis maju hakata ehitama põhust ja seest savikrohviga katma. Põhjamaa külmas talves eelistaksime küll midagi kindlamat. Kas sellises hoones oleks kindel olla ka tugeva tormi ajal? Kas peaks ta sada ja rohkem aastat vastu heitlikele oludele, nii nagu hästi ehitatud palktared? Igatahes ehituses eelistame kindlat: pae- või maakive; korralikku, õigel ajal lõigatud ja heas kasvukohas kasvanud puitu. Vend Ants Rajando rääkis, kui kõrgelt hindavad kirikuehitajad kaua kasvanud Vormsi männipuitu. Sellest saavad pühakodadele kõige vastupidavamad kandvad konstruktsioonid.

Paulus ütleb, et vaadaku igaüks, kuidas ja millest ehitab. Väiksemgi möödalaskmine võib saada suurte hädade põhjuseks. Tehtud vead ja kiirustamised, hooletu suhtumine on meidki valusalt õpetanud. Aga seal, kus meie ehitus on vilets, just seal on Jumal juhatanud taas ja taas õige aluse juurde tagasi, avanud oma igipüsiva evangeeliumi vundamendi ja öelnud: „Sul on piisavalt kingitud aega, alusta siit taas, ära vaata sellele, mis on möödunud, tehtud vigaselt ja valesti, see polnud üksnes läbikukkumine, see oli sinule ehitusalane õppetund. Siruta uue poole, aga ehita endisest targemini, ehita püsivale rohkem püsivalt, kasuta aega rahulikult, kiirustamata, võta aega palveks, elujoonise uurimiseks.“ Pastoraalseminar õpetas, et tuleb teha oma kiiresse ja sagedasti korratusse langevasse ellu korrastus, ,,sanitaarpäev“, nagu seda meile seminarijuhataja piiskop Einar Soone õpetas.

Mis see muud on, kui võtta kätte jälle see meistri vana ja koltunud õpetus ning ajatud ehitusjoonised-šabloonid – Jumala Sõna –, selles on kõik vajalik ja oluline. Uurida kannatliku ja alandliku õpilasena. Siis võib omal ajal näha millegi kerkimist, mis austab Jumalat ja su tempel saab ehitatud sinus. Mis see muud on, kui oodata vaikselt, mitte lobiseda tühje sõnu; lasta Jumalal kõnelda. Olla lihtsalt vaikushetkes Looja tööd imetlemas. Palve ja igapäevane piiblilugemine hoiavad õigel alusel, aitavad ära hoida ja ära tunda vale, vaimus vastu seista kurjadele kiusajatele.

Liigne kiirustamine ja edukuski inimeste silmis kannavad uhkust, sealt on äralangemine kiire. Sõna õpetab aega tõsiselt hindama, seda töösse heldelt panustama. Tööks eraldatud aeg on vajalik, sest vaikseks jäädes võime imetleda suure meistri tööd ja olla täidetud tänulikkuse ja sügava rahuga. Rahuga, ,,mis on kõikide asjade parim lahendus,“ nagu ütles õpetaja René Tasmuth. See toob lõpuks kasu kõigile, Jumalale kiitust. Kiirustades aga oleks kõik kahjulikult vastupidine.

Head vaimulikud ülemad. Milline mõõtmatu kahju sünniks loodetava kasu asemel, kui täna kaotaks kirik, meie kutsuja ja vaimne ema, viis suhteliselt toredat ja alandlikku diakonit ja saaks korraga asemele sama palju ülbeid, rahulolematuid preestreid. See oleks meie väiksele kirikule valusaks löögiks ja meie vaimsetele ülematele tõsiseks peavaluks. Mē genoito. Ärgu seda sündigu! Uhkuse eest hoia meid, armuline Jumal. Ehtigu Jumal oma sulaste südameid teenimise alandliku meelsusega.

See, mis Paulusel on südames korintlastele näitena tuua, kehtib ajatuna kõigile Jumala kutsutuile, kes me pole sünni ega päritolu poolest ju midagi, vaid kelle Jumal on valinud omale käteks, silmadeks, kõrvadeks, jalgadeks, ja soovib, et oleksime templiks Tema Pühale Vaimule.

Paulus soovib kõigile Kristuse järgijatele, et nad ei rikuks Jumala loomingut, ei moonutaks Jumala tööd endas ja teistes, keda oled kutsutud ehitama; ei lämmataks seda liigse kannatamatuse, kohtumõistmise, halbade kalduvuste, maise ja tühise targutamisega.

Paulus soovib ka meile, et me ei ehitaks vale meelsusega, st ilma armastuseta, rõõmuta või koguni vastumeelselt, orja kombel ehk lihameeles. Anub lausa, et jumalariigi tööd ei tehtaks kunagi kurjalt kiirustades. Mis kõige tähtsam – kui ehitad kedagi või midagi vaimus, siis seda õigele vundamendile, Jeesusele Kristusele, kes ainukesena on täiuslik ja patuta. Raja oma elu Ta lunastustööle, milles Jumal on ohverdanud ristil suurima anni – oma Poja Jeesuse. Meie, patuste pärast, loobus Ta kogu jumalikust olust ja võttis sulase näo. Jättis meie igaühe pärast kogu oma jumalikkuse, et saada inimeseks, samas päästjaks, Jeesuseks Naatsaretist, tagasihoidlikuks meheks, eluajal halvaks ja narriks peetud puusepa pojaks, kellel ometigi on igavese elu sõnad ning kelle juurest meil pole enam kuhugi minna.

Olen veendunud, et Jumal väärtustab iga inimese elus aega, mis kulub Jeesuse kui Jumala tõe tunnetamiseks, sest Ta tunneb isalikku muret, millistena me lõpuks sellest maisest väljume ning igavikus välja paistame.

Vana Võrumaa tisler võttis oma tööpõhimõtte kokku lihtsalt, uskliku mehena oma meistri ees seistes: „Mitte kunagi ei küsita kaua seda on tehtud, vaid kõik näevad, kuidas see on tehtud. Vend Kalle Rebane on ilusti sõnastanud oma elu moto: „Elu on Jumala kingitus, mida ei saa kapinurka tolmuma jätta.”

Eluks kingitud aeg on see, mille eest Jumalat täna siin, Piiskoplikus Toomkirikus, kõik üheskoos kiidame ning täname. Tunneme, et see hetk, milles praegu asume, on Jumala kingitud. Kui Ta meile päevi kingib eluks, olgu rahu ning rõõmu teenida meie Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus Tema õpipoistena, mitte arvates, nagu oleksime saanud korraga meistriteks. Andku Taevane Isa meile elada igapäevaselt üheskoos kogu ristirahvaga, elada igat päeva Jumala lastena. Kui kord meie Issand katsub tules läbi igaühe ning kõik selle päikese ja kuu all tehtud tööd kaalukausile seatakse, et me saaksime rõõmustada, kui midagi meie töös peaks püsima jääma, ja saaks Jumala taevasesse isakoju pääseda.

See on inimese mõõdu järgi pikk aeg, kui Jumal ja meie kirik meid, viit diakonit, lihvimiseks meistri kätte on andnud. Aga usun, et võite minuga nõustuda, me ei vahetaks võimaluse korral seda mitte mingisuguse teistsuguse vastu.

See, et me oleme preestripühitsusele jõudmas, on suurelt võimalikuks saanud, kuna igaühe kõrval on seisnud armsad ja ustavad inimesed. Täname teid, ilma kelleta me täna siin ilmselt ei oleks. Tänu teile, pered – meie vanemad, abikaasad ja lapsed –, kannatlikkuse ja mõistmise eest. Imetlusväärne on olnud Puhja, Narva-Jõesuu, Prangli, Vormsi, Karula, meie sõprade, paljude koguduste liikmete abi ja osavõtlikkus, sõprade eestpalved, aineline toetus. Oleme tänasesse jõudnud meie eelkäijate, õpetajate ja vaimulike juhendajate vaevanägemisest ja eelkäijate eeskujudest kantuna. Kõige enam kantuna elava kolmainu Jumala armust, kes valitseb ja kelle nimi olgu kiidetud igavesti.

Aamen

 

Enno Tanilas (1965) on Karula koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English