„Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.” Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.”” (Jh 4:39–42) Aamen.
Armsad, kes te olete täna tulnud leeriõnnistust vastu võtma. Tänasel päeval on teie elu jaoks eriline tähendus, sest te olete siin, et usaldada ennast ja oma elu Jumala kätesse ja paluda Teda oma elu juhtima – tõelisesse ellu juhtima.
Leerikoolis oleme püüdnud teid kõiki sarnasel moel tänaseks päevaks ette valmistada. Ometi võib teie tee siia altari ette olla igaühel erinev: mõnele on see pikka aega läbimõeldud, kaalutletud ja oodatud või lausa iseenesestmõistetav hetk, mõnele võibolla isegi veidi ootamatuna eluteele sattunud kannapööre.
Kuulsime äsja lõiku Pühakirja loost, mis jutustas sellest, kuidas Jeesus rändas läbi Samaaria ja kõneles seal ühe naisega. Naisele oli kohtumine Jeesusega tõeline üllatus. Hiljem selgus, et veel palju suurem üllatus. Esialgu imestas naine näiteks selle üle, et juut kõnetab samaarlast, sest harilikult vaadati samaarlastele nii kõrgelt ülevalt alla, et vestlusesse ei ulatunud juudid nendega laskuma. Ka naiseks olemine iseenesest muutis tollases ühiskonnas vestluse ebatõenäoliseks. Õigupoolest oli väga ebatõenäoline üldse kedagi keset päevapalavat kaevu juures kohata. Veel vähem oleks keegi vaga mees kõnetanud nii paljude pattude ja probleemidega koormatud inimest. Kõik need üllatused olid alles algus. Peagi märkas naine, et see, kes temaga räägib, on maailma päästja Jeesus.
Aastasadade jooksul võivad muutuda põhjused, miks inimesed üllatuvad, kuid muutumata on jäänud see suurim hämming, et Jumal kõnetab inimest. See, et Jumal oma sõnaga ka meid siin ja praegu puudutab, on jätkuvalt imestamist väärt. See on suur ime ja kordumatu võimalus, sest oma sõna kaudu Jumal kutsub meid, et meid hukatusest päästa.
Tõotus, mida te täna Jumala palge ees annate, on ühest küljest teie väga isiklik otsus, kuid teadke – see puudutab ka teisi inimesi. Tolle naise üllatus, rõõm ja avastus puudutasid tervet küla. Inimesed kuulsid, mida naine neile Jeesusest rääkis ja nad hakkasid uskuma. Samaaria naine ei pruukinud olla kuigi osav sõnaseadja, kuid tema isiklik tunnistus Jeesusest oli vägevam kui mistahes oraatori kihutuskõne. See on suur õnn, et meil on inimesi, kes jutustavad meile Jeesusest – selles on peidus usu seeme. Aga kui teie usk tundub teile esialgu väikesevõitu, siis ärge muretsege – seeme ongi esialgu üsna väike. Andes Jumalale oma elus ruumi, kasvab ka usaldus Tema vastu. Proovige ja katsetage, milline mõju on Jumala sõnal teie elu jaoks! Proovige julgesti! Katsetage!
Kui tuleb aeg, mil meile tundub, et saame aru hoopis rohkemast; kui korraga tunneme, et oleme tõepoolest usklikud, siis ärge muretsege – seegi on veel alles algus. Suuremad avastused on alles ees! Jumalal on palju üllatusi varuks. Samaaria naise sõnade peale hakkasid paljud Jeesusesse uskuma. See oli vajalik, et nad oskaksid paluda Jeesusel tulla nende juurde. Siis hakkas Jeesuse enda sõnade tõttu Temasse uskuma veel palju rohkem inimesi.
Varem või hiljem märkame, et me ei loe ega kuula lihtsalt kellegi ümberjutustust Jeesuse sõnadest, vaid Jeesus kõnetab meid isiklikult. See võib sündida küll Piibli raamatu vahendusel, aga otse meie pihta. Tema räägib meiega! Tema kuuleb meie palveid! Tema annab meile märku! Tema peale võime loota! Jeesus Kristus on see alus, mis ei kõigu. Olgu Ta teiegi elu ja usu aluseks!
Aamen.
Kristjan Luhamets (1980) on Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja ja Tartu praostkonna abipraost.
