Arvamused

Tõejärgne maailm, tõejärgne kristlus?

Roland KaroElame ajastul, mida mitmed mõtlejad on kirjeldanud eesliite ’post’ abil. Nii näiteks on kasutet mõisteid ’postmodernne’, ’tõejärgne’ (ingl post-truth) jne. Postmodernsuse all mõistetakse seejuures tavapäraselt fundamentaalset hoiakut, mille kohaselt on suurte narratiivide aeg möödas. Igaühel on oma tõde, kõik on kokku lihtsalt lugu. Leo Luks ütleb selle kohta oma hiljutises monograafias „Nihilism ja kirjandus“ (TLÜ kirjastus 2015) – maailm on faablite rägastik. Ning seejuures on kõik faablid võrdsed – teadustekstil pole mingit eelispositsiooni ilukirjanduse ees. Igamehe oma tõe kontseptsiooniga kaasneb tihti filosoofiline positsioon, mida mulle meeldib õrritavalt kutsuda pornorelativismiks ja mis sedastab (tegelikult iseend välistavalt), et kõik on suhteline. Mingit lõplikku, universaalset tõde pole olemas. Anything goes. Täpselt see maailm, mille kohta Pilaatus Jeesuselt resigneerunult küsis – mis on tõde? Vaimne kliima, mida Gianni Vattimo on nimetanud blaseerunud intellektuaalide kloaagiks.

Fraasiga anything goes viidatakse enamasti Paul Feyerabendi kuulsale teadusliku meetodi kriitikale (e.k „Meetodi vastu“, TÜ Kirjastus 2016). Tuleb kohe lisada, et Feyerabend ise on pornorelativismist väga kaugel. Tema ideed puudutavad puhtalt teaduslikku meetodit ja teaduse ajalugu. Ta osutab, et kui võtame Galilei kaasuses aluseks teadusmetodoloogia tänased teooriate hindamisnormid, siis on kiriku hukkamõistev otsus Galilei suhtes kõigiti põhjendatud. Pööre heliotsentrismile poleks saanud toimuda, sest tänapäevase teadusmetodoloogia nõuete seisukohalt oli geotsentriline süsteem teooriana teadaolevate faktide valgel elujõulisem ja Occami habemenoa seisukohalt lihtsam. Moraal – metodoloogilised normid piiravad teaduse arengut ja vahel osutub faktidega vastuolus olev teooria kokkuvõttes õigeks (vrd kurikuulus lause „kui faktid on teooriaga vastuolus, siis seda halvem faktidele“). Seega on parem anda teadlastele metodoloogiliselt vabad käed. Anything goes käib just selle kohta ja osutab, et hea tegutsemistaktika on niisugune, mis aitab teaduse arengule kaasa.

Feyerabendi kiriku kaitse Galilei kaasuses on elegantne, särav ja veenev ning arusaamaga, nagu oleks igaühel oma tõde ja kõik seisukohad seega põhimõtteliselt võrdsed, pole sel midagi pistmist. Siiski kõnetavad Feyerabendi mõtted otseselt ka hoopis tumedamat, tõejärgsuse mõistet. Nimelt osutab ta, et kuna teaduse tegemine on ainult üks sotsiaalse praktika vorme teiste (nt religiooni) kõrval ja kuna seda finantseeritakse avalikest vahenditest, siis peaks üldsusel teaduse üle poliitiline kontroll olema. Et teadlased liiale ei läheks.

Ühtpidi on see mõistetav ja sümpaatne hinnang. Teisalt aga näitab Putini, Brexiti ja Trumpi maailm, kui tohutult halb mõte see on. Feyerabendi loogika on iseenesest laitmatu: teaduse poliitiline kontroll on vajalik, et tagada humanism, demokraatia ja vahendite õiglane jaotus. Mõneti sama ideoloogia oli paari aasta taguse otsuse taga tuua Tartu Ülikooli nõukokku inimesed väljastpoolt teadust. Selle nõrk koht on saanud möödapääsmatult ilmseks just viimase aja poliitilistes arengutes. Ilmneb, et demokraatlikku üldsust – kes peaks olema kõrgema instantsi otsustaja – on häbematult lihtne manipuleerida. Kusjuures seesugust manipuleerimist ei saa isegi kuigivõrd hukka mõista, sest maailm on (postmodernse arusaama järgi) ju lihtsalt faablite rägastik. Kui tõe (loe: narratiivi) loominguline „tuunimine“ aitab selle teha äksimaks ja seksimaks ning saada rohkem klikke (et seeläbi Facebookis rohkem reklaami müüa), siis mis selles halba on?

Olukorra skisofreenilisus tuleb välja meie tegelikult ilmsest silmakirjalikkusest nendes küsimustes. Lääne vaba meedia vaatleb murega, kuidas Putini režiim Vene telekanalite kaudu tõe asemel Kremli-meelset propagandat (!) eetrisse paiskab. Briti referendumi järelkajana arutleti, kuidas Brexiti pooldajad mängisid rahvusliku uhkuse demokraatlikult välja rahva enese vastu. Trumpi fenomeni puhul avastati äkitselt, et establishment’i „tõde“ ei huvita suurt osa rahvast üldse. Neil on süda lihtviisiliselt täis ja nende häälte võitmisel ei loe tõde (mis iganes see siis oleks) mitte tuhkagi. Tarvis on haaravat lugu, millega samastuda ja mis annaks sihi.

Tõe väänamist on kristlikus kultuuris ebaeetiliseks peetud. Kuid kas postmodernses (loe: tõejärgses) maailmas saab seda üldse patuks pidada? Kui igaühel on oma tõde ja tõde pole loomuldasa muud kui lihtsalt üks järjekordne narratiiv, siis kuidas saame nt Putinit süüdistada ajupesus? Propaganda? Aga mille suhtes? Just siin saab minu hinnangul ohtlikult reaalseks fraasis „tõejärgne maailm“ peituv destruktiivne potentsiaal. Tegelikult on see postmodernses dekonstruktsioonis kogu aeg varjul olnud. Kõigi lugude võrdsuse ideoloogia mõttes ei tee Putin ega Trump midagi valesti. Ometi ajab Putini propaganda meid arvestatavalt närvi, mis osutab sellele, et me oleme silmakirjalikud. Sest tegelikult me ei arva ju, et igaühel on oma tõde. Pigem usume, et tegelikult teame just meie, kuidas asjad päriselt on.

Mitte et ma tahaks kaitsta mõtet, justkui teaksime just meie (mis iganes viisil see meie siis ka defineeritud oleks), kuidas asjad tegelikult on. Pigem tahan osutada sellele, et minu hinnangul ei ole igaühe oma tõe doktriin pikas plaanis kestlik. See on silmakirjalik ja juba praegu intellektuaalses pankrotis. Trump, Brexit ja Putini Venemaa on selle väite ilmekad õied. Trump võib ju lubada USA roostevöö madala haridustasemega endistele töölistele pudrumägesid, ent faktiliselt on massiliselt väheharitud tööjõudu kasutavad tehased pöördumatult minevik. Masinad teevad töö kiiremini, odavamalt ja streikimata ära. „Vana hiilgus“ ei tule ses mõttes kunagi tagasi. Aga seda ei taha ju mitte keegi kuulda! Tsiteerides lapsesuud: „Ära räägi tõtt! Paha tõde!“

Arvan, et me ei saa tõeküsimusest lõppkokkuvõttes siiski kuidagi mööda. Võib-olla tuleks pornorelativistide armsaim baasveene ikkagi ümber hinnata? Ehk on õigus neil, kes leiavad, et ehkki inimesel on alati õigus oma arvamusele, ei ole kõik arvamused lõppkokkuvõttes võrdse kaaluga. Teaduseski on nii, et ehkki ühe ja sama asja kohta võib olla hulk erinevaid teooriaid, on siiski enamasti ilmne, et mõned neist töötavad paremini kui teised (ehkki lõplikku tõde ei pruugi neist ükski tabada). Kõigi narratiivide võrdsus on tupiktee. On targemaid ja lollimaid ideesid. Mängimine inimeste madalamatele tunnetele (Trump) võib ju tuua edu, aga on küsitav, kas me tahame tegelikult elada maailmas, mille see edu võib enesega kaasa tuua.

Teine asi, millele olen seoses diskursusega tõejärgsest maailmast mõelnud, puudutab kristlikku maailmanägemist. Kas tõejärgsus pole äkki ka midagi sellist, millega me tänases lääne kristluses kokku puutume? Mida võiks tähendada tõejärgne kristlus? Tahtmata kellegi poole näpuga näidata, on mul intuitiivselt tunne, et postmodernse filosoofia vaimus on tõeküsimus ka kristlusest paljuski pagendatud. Ka suur osa postmodernseid kristlasi on tõeküsimusele käega löönud. Pigem tekitab küsimus „Kuidas asjad siis ikkagi tegelikult on?“ piinlikkust ja seda kuuldes pööratakse pea vaikselt kõrvale. Kristlust kohati praktiseeritaksegi väljaütlemata apologeetilise hoiakuga, justkui see oleks üks lugu teiste seas. Kas selline tõejärgne kristlus on olemas? Ja võib-olla olulisemaltki: mida sellest arvata?

Loomulikult saan ma teoloogina aru delikaatsest positsioonist, millesse tõeküsimuse otsekohene ülesvõtmine meid asetab. Selle küsimuse esitaja pihta saab tühjaks lasta arvestatava osa XX-XXI sajandi filosoofilisest arsenalist. Ent taas kord – äkki osutab tõejärgse maailma reaalsus sellele, et oleme kusagil teel korralikult „võssa pannud“? Võib-olla siiski ei peaks lauslollust ja infantiilset propagandat läbimõeldud argumentatsiooniga samale pulgale seadma?

Jah, tõeküsimust on tänases maailmas raske ja delikaatne küsida. Aga kas meil on tegelikult valikut? Ma kahtlustan, et tõejärgne kristlus on sügavam tegelikkus kui me tahaksime tunnistada. Ja mul ei ole tegelikult head ideed, mida ses asjas teha.

Võib-olla on siin abi filosoofilisest positsioonist, mida Alan Chalmers on nimetanud mitterepresentatiivseks realismiks. Selle sisuks on idee, et ehkki meie kujutlused tõest võivad olla väga erinevad, on tõde – kui kasutada Fox Mulderi kuulsat määratlust – siiski kusagil olemas. Umbes nii, et kui saadame 10 inimest vaatama üht ja sama teatrietendust, siis saame 10 erinevat ja isikupärast lugu, ent see ei tähenda, nagu olekski mängitud 10 näidendit korraga. Ka Jeesuse tähendamissõnu võib igaüks erinevalt ja isikupäraselt mõista ning tõlgendada.

Ent mida arvata olukorrast, kus teatrist naasnud informant otsustab, et loo köitvuse ja klikkide teenimise (loe: reklaamimüügi) huvides oleks hea põimida jutustusse draamat ja seksi lisavaid detaile, mida tükis tegelikult polnud? Või veel enam – mis siis, kui informant tegelikult ei viitsinudki teatrisse minna ja luuletab nähtu lihtsalt kokku (resp Venemaa ja Saksamaa vahel olulist poliitilist hõõrumist tekitanud sotsiaalmeedia vahendusel sündinud libauudis 13-aastase Liza vägistamisest)? Kui kõik tõed on kokku vaid lood, siis ei peakski ju erilist vahet olema?

Mulle näib siiski, et me tahaksime, et jutustaja annaks nähtud etendust edasi ausalt. Juba kasvõi seepärast, et kui otsustame jutu põhjal tükki vaatama minna ja see on „tõetuunimisega“ üles haibitud, oleksime tegelikus etenduses pettunud. Hoolimata sellest, et haibituna on jutustus võib-olla värvikam. Me tahame teada, kuidas asjad tegelikult on. Ma usun, et lootus kogu postmodernistliku fragmentatsiooni kiuste siiski kuidagi universaalse tõeni – olgu siis maailma või Jumala kohta – jõuda on tervistav ravim nii tõejärgse maailma kui ka tõejärgse kristluse jaoks. Nii üks kui teine on umbtee. Vähemasti tuleks tõtt ausameelselt otsida, isegi kui nõustume, et iga konkreetne renderdus sellest on vaid ajastuomane metafoor. Fox Mulderi sõnadega – tõde on kusagil olemas.

 

Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse teadur.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English