Esiletõstetud lood

Omadega mäel (Js 33:20–22)

Urmas NõmmikVaata Siionit, meie pidupäevade linna!
Su silmad näevad Jeruusalemma,
rahulikku paika, liigutamatut telki,
mille vaiu ei tõmmata iialgi välja
ja mille nööridest ei kista ainsatki katki.
Sest seal on Vägev: meiega on Issand
nagu laiade jõgede ja vooluste kogumik,
sellel ei kulge sõudelaev
ja seda ei ületa võimsaimgi alus.
Sest Issand on meie kohtumõistja, Issand on meie käsuandja,
Issand on meie kuningas, tema päästab meid.
(Js 33:20–22)

Enne kui asun meie tänase kirjakoha sisu juurde, tuletan meelde, et piibliteadlased on harjunud juba rohkem kui sadakond aastat rääkima Esimesest ja Teisest ja Kolmandastki Jesajast, ja sellisel juhul vastab piir Esimese ja Teise Jesaja raamatute vahel peatükkide 39 ja 40 piirile. Meie tänane kirjakoht ei asu küll siin, küll aga teises mõttes erilises kohas – suurima ja tähtsaima prohvetiraamatu keskpunktis. Jesaja raamatul on 66 peatükki ning just siin jaotub raamat kaheks pooleks. Sellele on tähelepanu õpitud pöörama alles mõnel viimasel aastakümnel.

Lisaks lubage meelde tuletada iseäralikku asjaolu, mis iseloomustab Vana Testamendi prohvetiraamatuid. Enamasti on nendele raamatutele andnud nime küll ajalooline isik, vastavanimeline prohvet ehk prototüüp, ent prohvetiraamatute kirjutajate hulka nimeandjad ise ei kuulugi. Prohveti tegudest, ütlustest ja kõnedest on jäänud tugev suuline kaja, mille on kirjavormi valanud prohveti järgijad, aga ka kirjatundjad, kes prohveti algset impulssi on pika aja jooksul edasi arendanud. Kaheksandal sajandil eKr elanud Jesaja pärimust on – nagu täna teame – kujundatud ja täiendatud vähemalt viiesaja aasta jooksul.

Kas meile tõuseb sellest mingit probleemi? Võiks ju arvata, et tõuseb. Sest oleme harjunud hindama vanemat kuidagi ehtsamaks ja paremaks kui nooremat. Pühakirja puhul võib teadmine, et näiteks Jesaja enda sõnadest ongi meie päevini jõudnud vaid kaja, võtta nõrgema närviga inimesel kindla pinna jalge alt. Päris ja ehtsat kuulutust nagu polekski, on vaid mulaaž. Aga olge mureta: ükski prohvetiraamatute sõnumi täiendaja – moodsas keeles arendaja – ei lähtunud omakasust, vaid ilmutuslikust veendumusest, et ta elab Jesaja traditsiooni vaimus ning et see vaim tahab kaasaegsetele põlvkondadele veel midagi olulist lisada või juba kirjas seisvat kuulutust kommentaaridega laiendada. ’Al tira – „ära karda!“ nagu ütleb kõikjal vanas Lähis-Idas tuntud prohvetivormel: Pühakirja tekste on ikka kirjutatud vaimustunult ehk Jumala ja inimese, Jumala ja Iisraeli suhet lahates. Lõppude lõpuks oldi Jeesuse ajal juba sügavalt veendunud, et just need prohvetid on just selliste sõnadega väljendanud igavikulist tõde. Iseäranis kehtib see Jesaja raamatu kohta, mille käsikirjade suuremad ja väiksemad tükid annavad Jeesusega peaaegu kaasaegsete Surnumere käsikirjade hulgas tulemuseks vähemalt 18 Jesaja raamatu koopiat.

Meie tänane tekst asub niisiis suurima, tähtsaima ja populaarseima prohvetiraamatu keskel. Siia ei ole ta sattunud juhuslikult. Kogu peatüki väga hilisest päritolust annab tunnistust ainuüksi juba tema žanr – tegemist on apokalüptilise kirjandusega. – Ja väga hiliseks nimetavad Vana Testamendi teadlased tekste, mis kirjutati paar-kolm sajandit enne Jeesust. – Apokalüptilist 33. peatükki nimetatakse lausa Jesaja väikeseks apokalüpsiseks, pisut suurema, peatükkides 24–27 sisalduva Jesaja apokalüpsise kõrval. Oleme harjunud apokalüptikast rääkides mõtlema ehk Johannese ilmutusele või Taanieli raamatule, ent peame teadma, et žanrina esineb apokalüptikat siin-seal mujalgi, eriti Jesaja raamatus. Apokalüptika on kindlasti noorem kui klassikaline prohvetikirjandus ning juba seepärast võime olla kindlad, et 33. peatükk peab olema lisatud oma asukohta alles siis, kui kogu Jesaja raamat või suur enamus sellest oli peaaegu valmis.

Aga veel, 33. peatükk nopib sarnaselt 1. ja 66. peatükile mujalt Jesaja raamatust üles teemasid, märksõnu ja väljendeid, mida siin efektselt kokku punuda ning millega raamatu keskpaika väärikalt sisustada. Siin peatükis kohtame hädahüüdu, mis on Esimesele Jesajale kõikjal omane, paganrahvaste minemapeletamise kujundit, mis käib kaasas õnnekuulutustega Iisraeli rahvale, õgivate putukaparvede metafoori, taimede kuivetumise võrdpilti, hävingupilte, aga ka vihjeid Seadusele, õiguse jaluleseadmise lootust, vagade rõõmsat tõusmist Siioni mäele, Jumala andestavat ja armulist kõrgumist templimäe kohal.

Need viimased pildid on ka meie tänase kirjakoha sisuks. Siion on pidupäevade linn, s.t templimägi kõrgub uhkelt ja piduehtes. Jeruusalemm on rahupaik ja seisab kindlalt kui telk, mille on rahus püstitanud rändkarjakasvataja, teades, et keegi ega miski ei või tema telki kukutada ja rebida või et ta ei pea enam lõputult uusi karjamaid otsima. Sest siin on küllaga vett, lausa jumalikku vett, mis rohumaale elu annab ja viljakuse kindlustab. Jumalat nimetatakse kohtumõistjaks, käsuandjaks, päästjaks kuningaks. Kohtumõistmisega kindlustab Issand igavese õigluse, käsu andmisega rajab ta aluse usklike õigeks eluks ning kuningaks olemisega hoolitseb ta nende päästmise eest, kes seda kindlasti vajavad.

Mõnevõrra keerulisem ümbritsevatest salmidest on salm 21. Selle heebrea tekst on oma praegusel – andestage mu professionaalne kretinism – masoreetsel kujul kahtlane ning sellega võib mõte pisut nihkuda. Selle asemel, et lugeda „Sest seal on Vägev: meiega on Issand / nagu laiade jõgede ja vooluste kogumik“, võiks algteksti muuta vastavalt asjatundjate ettepanekutele ning saada tulemuseks: „Sest vägev nimi saab meil olema, / laiade jõgede allikas“. Niisiis, mitte et Jumal on vägev ning justkui laiade jõgede allikas, vaid vägevus kuulub nimele, mis omakorda kuulub selle kirjakoha meie-tegelastele. Ka laiade jõgede allikas kuulub meie-tegelasele.

Need laiad jõed on omaette huvitav nüanss. Nendega taotleb Siioni ehk Jeruusalemma templimägi siin kogu universumi keskpunktiks olemist. Laiad jõed on kogu maailma suured jõed. Vanas Iisraelis tunti nimelt kolme suuremat – Tigrist ja Eufratti ning Niilust, millistest viimasele siin kirjakohas „laia jõe“ tähenduses lausa otsesõnu vihjatakse. Teame ka, et Genesise ehk Esimese Moosese raamatu alguses räägitakse neljast maailmajõest, mis väljuvad Eedeni aiast – meie tänane kirjakoht ei taotle vähemat: Siion on ainsa ja kõikvõimsa Jumala templi asupaik, see koht, kus Jumala varvas kõige esimesena maad puudutab. Need jõed on muuseas ka turvalised jõed, need on sellised, millel ei kulge võimsad laevad, need vaenlaste omad näiteks.

Nojah, mis meil sellest kõigest? See on Vana Testament, meid huvitab rohkem uus. See on Jesaja raamat, meid kristlastena huvitavad rohkem evangeeliumid. Jeruusalemm on meist kaugel. Templimäele me naljalt ei pääse, rääkimata sellest, et me sealt templit üldse leiaksime. See ju teatavasti aastal 70 pKr hävitati ning seda ei taastata niipea. Teame ka, et maailma jõgesid Jeruusalemmast just ei välju. Kui siis vaid väheseid allikaid templimäe külgedelt. Üleüldse meid see tempel väga ei huvita, sest peame Jumala teenimist võimalikuks kus iganes, eriti aga kõikjal maailmas leiduvates kirikuhoonetes. Käsuga ei ole meie suhted ka kõige paremad. Paremad selles mõttes, et juutide kombel Moosese Seadust me ei tunnista, ehk siis ainult kümmet käsku, kuigi needki on usuisa Martin Luther meie jaoks mõnevõrra ümber pannud. See „meie“, keda siin kirjakohas nimetatakse ja kes jätab võrdlemisi enesekindla mulje, on veel üks eriline probleem. Kas meie siin ja praegu saame ennast pidada selleks meieks, kellest Jesaja raamatus juttu? Iisrael me ju ei ole. Väiksem osa Iisraelist, kes ennast ülejäänud patustest ja seadusekuulmatutest eraldab ja kes siin kirjakohas algselt meie moodustabki, me ju samuti ei ole.

Ainus, mis tänasest kirjakohast meid justkui üldse kõnetada võiks, on Issand meie kohtumõistjana. Vaat see on meile tuttav jutt ka evangeeliumitest ja epistlitest. Kogu maailma ja selle pattude üle kohut ta mõistab – seda me usume. Aga nüüd, ei maksa Jesaja raamatut selle pärast veel nurka visata. Märksõna „Siion“ seob meid ometi ja tugevasti. Just Siioni teoloogiaga on Vana Testamendi prohvetiraamatute traditsiooni edasikandjad avanud väravad kõikidele maailma rahvastele. Tõesti, nende nägemuses peab kõigepealt mõistetama kohut Iisraeli üle (nagu seda tehti Paabeli vangipõlvega), siis peab mõistetama kohut maailma rahvaste üle (nagu seda eeldavad nende teod Jeruusalemma hävitajatena ja Iisraeli eksiili viijatena). Aga lõpuks, siis kui iseäranis palju apokalüptilist on juhtunud, tulevad maailma rahvad Siionile kummardama seda üht ja ainsat Jumalat. Iisrael Jumala rahvana või ka ainult vaga osa temast on Jumala rahva idu, sellest kasvab välja suur Jumala rahvas, kellele meie usutunnistuse kohaselt lõplikult tegi tee vabaks Kristuse lunastussündmus. Meie olemegi Jumala rahvas.

Kes pööras tähelepanu tänastele lugemistele Psalmist 46 ning Pauluse Rooma kirjast, siis mida muud meile öelda taheti, kui et Siion on meie kõigi jaoks rahupaiga ning universumi keskpunkti sümbol, mis puudutab ühtmoodi nii juuti kui kreeklast, nii sakslast kui venelast, nii lätlast kui eestlast. Siion on meie hinges, meie nimi saab suureks, meie telk, mis kindlal alusel, ei hakka enam kõikuma, meie sadamaisse ei jõua vaenlaste laevad.

Minu äsjaseid ütlusi võib süüdistada naiivsuses ja välispoliitilise taju puudumises. Reaalne elu on meil teistsugune ja hirm teatud jõudude ees suur. Aga ometi: käis üks mees Johannese evangeeliumi sõnade järgi Jeesuse juures poja elu päästmist palumas. Kaugelt tuli ja kaugele läks tagasi. Kuulas vagusi Jeesuse tõrelemist, et vaid imetegusid tahetakse, aga siiski uskus, et Jeesus aitab, ehkki tal ei olnud võimalik näha, kas poeg tõesti terveneb (Jh 4:46–53). Mida ütleme siis meie omaenda soovide ja palvete kohta, et maailmasse sugeneks ometi rahu? Kas vajame Siioni mäele ronimist? Kas vajame taevaseid tulevärke ja vaatemänge, et uskuda Jumalat? Kas ootame Hollywoodi filmide laadset võidukat hetke, kus miljonid ja miljardid inimesed saavad korraga aru, et nad on mõnest katastroofist pääsenud? Kas tõesti?

Aga võib-olla ongi kõik juba täide läinud?

Kuulete nüüd. Jumal tänatud, lõpuks saame igatahes öelda, et oleme omadega mäel. Muidu ütleme küll, kui elu korras ja vara piisavalt, et oleme mäel. Aga tänase kirjakoha valguses oleme päriselt mäel, universaalselt ja tsentraalselt.

Aamen.

 

Jutlus on peetud EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 16.10.2016.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English