***

Igavik kui lõputu valge väli – pimestavalt särav, külm, kõle, hirmutav. Samas ka nii kutsuv – kellegi jäljed ju on seal, keegi on Sinu eel sinna läinud. Kas on ta tuttav või võõras, ei tea. Ühtegi viita ka pole ning keegi ei juhata, kas valida mõni eelmistest jäljeradadest või teha täiesti uued jäljed sinna. Mõlemal juhul võid eksida, kuid võid ka sihile jõuda. Teada Sa seda enne ei saa, kui teed esimese sammu.

Igavik kui tuleleek – pidevalt muutuv, sädemeid pilduv, tuliselt kõrvetav või mõnusalt soojendav, olenevalt sellest, kui lähedale või kaugele Sa end temast sätid. Hoolsal valvamisel ja toitmisel kestab kaua, kui aga jätad ta hooletusse, siis kas kustub või paisub ning hävitab kõik enese teel. Tulest läbi käinuna pole miski enam endine, tuli puhastab, sulatab ümber, teeb kõik uueks. Vaata, keda või mida Sa tules näed?

Igavik kui udulaam – pehme, kõike endasse mässiv, vaevu läbi paistev. Midagi seal eespool terendab, aga mis – see on vaid aimatav. Pole plinkivat majakat ega kuulda udusireeni. Kas ees on meresügavik või kindel maa, ei tea. Edasi saad liikuda vaid tasahilju, valmis tagasi pöörduma paadi või julgestusköie järele, kui sul neid enne kaasas polnud. Kas oled piisavalt kindel, et ikkagi minna?

Igavik kui suvehommikune koidik – värvidest rikas, iga hetkega kirkamaks muutuv. Varsti, varsti peaks päikeseserv kerkima silmapiirile. Koidik täis lootust ja lubadust – pimedus kaob, varjud taganevad, kohe läheb valgeks, kohe algab kaunis päev.

Valik on sinu.

Tiiu Hermat (1956) on EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja.