Luterliku Maailmaliidu peasekretär õp dr Martin Junge pidas järgneva jutluse katoliiklaste ja luterlaste ühisel reformatsiooni meenutamisel Rootsis Lundi toomkirikus, 31. oktoobril 2016. Katoliiklaste poolt pidas ühispalvusel jutluse paavst Fransiscus. (Toim.)
Armsad õed ja vennad Kristuses. Aastasadu, põlvest põlve, oleme lugenud evangeeliumi lugu, kus räägitakse Jeesusest kui tõelisest viinapuust. Ometi, selle asemel, et lugeda teksti julgustusena kinnitada meie ühtsust, oleme pigem keskendunud okstele, mis lõigatakse viinapuu küljest ära, kuna need ei kanna vilja. Just niisugustena oleme üksteist näinud: tõelisest viinapuust, Kristusest, eemaldatud okstena.
Ent ajal, mil ühine meenutamine ei olnud mõeldavgi, leidus siiski naisi ja mehi, kes tulid kokku, et palvetada ühtsuse pärast või moodustada oikumeenilisi kogukondi. Leidus teolooge, naisi ja mehi, kes juba siis alustasid dialoogi, püüdes ületada õpetuslikke ja teoloogilisi erimeelsusi. Leidus palju neid, kes olid valmis üheskoos teenima vaeseid ja rõhutuid. Oli ka neid, kes evangeeliumi nimel surid märtritena.
Olen südamest tänulik nende vaprate prohvetite eest. Üheskoos elades ja tunnistust andes ei näinud nad üksteist enam mitte äralõigatud okstena, vaid Jeesuse Kristuse külge liidetud okstena. Enamgi veel, nad hakkasid nägema Kristust eneste keskel ja tunnistama, et isegi neil ajaloo etappidel, mil dialoog meie vahel oli katkenud, jätkas Kristus meiega kõnelemist. Jeesus ei unustanud meid kunagi, isegi siis mitte, kui meie – eksinuna vihkamisse ja vägivalda – näisime olevat unustanud tema.
Nõnda, nähes Jeesust eneste keskel, oleme hakanud ka üksteist uutmoodi nägema. Me tunnistame, et palju rohkem on seda, mis meid ühendab, kui seda, mis meid lahutab. Me oleme ühe ja sama viinapuu oksad. Me oleme üks ristimises. See ongi põhjus, miks oleme täna siin ühisel meenutamisel: et taasavastada, kes me oleme Kristuses.
Paraku, ilmutus ühtsusest, mis meil on Jeesuses Kristuses, põrkub Kristuse ihu, kiriku, killustunud tegelikkusega. Nägemus Jeesuses Kristuses rajanevast osadusest – kogu selle ilus ja koos lootusega, mida see meis äratab – paneb veelgi tugevamalt tundma meie katkioleku haavade valu. See, mis ei oleks kunagi tohtinud puruneda, purunes: Kristuse ihu ühtsus. Me kaotasime selle, mis meile oli antud.
Kuidas saame nüüd meie jätkata oikumeenilist pälverännakut ühtsuse poole sama vapralt ja lootusrikkalt kui need, kes käisid meie eel? Kuidas seame oma samme tulevikku, osaduse poole, millesse Jumal meid on kutsunud? Kuidas võiksime terveneda nii, et saaksime lõpuks selleks, kes me juba oleme Kristuses: ühe ja sama viinapuu oksteks?
Ladina-Ameerika mõtleja Eduardo Galeano on öelnud: „Ajalugu on prohvet, kes vaatab tagasi: selle pärast, mis oli, ja selle vastu, mis oli, kuulutab ta seda, mis tuleb.“
Teen ettepaneku, et kasutame nüüdsest seda võtit, kui loeme Piibli lugu tõelisest viinapuust. Olgu see lootusrikkaks ja prohvetlikuks kuulutuseks kindlast ühendusest viinapuu ja okste vahel, mis kannavad tervendamise ja küllusliku elu vilja. Just selles vaimus mingem vastu ajaloolisele hetkele, mil meie – katoliiklased ja luterlased – tõotame selja taha jätta vastuolust ja lõhenemisest varjutatud mineviku ja kõndida osaduse radadel.
Kahtlemata on see paljutõotav, ent samas ka pingutav teekond. See leiab aset ajal, mida iseloomustab suur killustumine ja konfliktide rohkus. Pealetungivad sektantlikud liikumised muudavad inimesed ja kogukonnad üksteisele võõraks, nii et nad ei ole enam suutelised omavahel suhtlema. Ometi, teekond, mida oleme kutsutud käima, peab tuginema veelgi intensiivsematele dialoogidele. Tavaliselt meie eneste jutustused sellest, kes me oleme ja kes on teine, rõhutavad ja tõstavad esile meie erinevusi. Meie mälestused kannavad sageli valu ja konflikti pitserit.
Olles teadlik kõikidest nendest tsentrifugaalsetest jõududest, mis ähvardavad meid lahutada, julgustan meid kõiki toetuma usalduses ristimise tsentripetaalsele jõule. Ristimise vabastav arm on jumalik kingitus, mis kutsub meid kokku ja ühendab meid! Ristimine on prohvetlik kuulutus tervenemisest ja ühtsusest meie haavatud maailmas ning sellisena saab sellest lootuse kingitus inimkonnale, kes igatseb elada rahus ja õigluses ning lepitatud erinevuses. Missugune sügav saladus: vägivalla ja rõhumise all kannatavate rahvaste ja inimeste appihüüd kõlab kokku sellega, mida Jumal meile lakkamatult kõrva sosistab läbi Jeesuse Kristuse – tõelise viinapuu, mille külge oleme liidetud. Jäädes sellesse viinapuusse, kanname me rahu, õigluse ja lepituse, halastuse ja solidaarsuse vilju, mida inimesed appi hüüdes paluvad ja mida Jumal esile kutsub.
Mingem siis edasi, vastakem usus Jumala kutsele ning nõnda toimides vastakem ka haavatud ja katkise inimkonna appihüüetele, näljale ja janule.
Kui homme Jumal näeks meid hoidmas käes samasuguseid kive nagu varasematel aegadel, siis ärgu olgu need üksteise pihta loopimiseks. Kes küll saaks visata esimese kivi nüüd, mil teame, kes me oleme Kristuses? Ärgu olgu need ka müüride ehitamiseks, mis eraldavad ja lahutavad. Kuidas saaksime nii teha, kui Jeesus Kristus kutsub meid olema lepituse saadikud? Parem nähku Jumal meid ehitamas sildu, mis aitaksid meil üksteisele lähemale jõuda, maju, kus võiksime kokku saada ja laudu – jah, laudu –, mille ääres võiksime jagada leiba ja veini, Kristuse kohalolu, kes ei ole meist kunagi lahkunud ja kes kutsub meid püsima temas, et maailm usuks.
Jutlus on peetud Rootsis Lundi toomkirikus, 31. oktoobril 2016. Inglise keelest tõlkinud Kadri Eliisabet Põder.
Vt ka Luterlased ja katoliiklased üle kogu maailma meenutavad reformatsiooni aastapäeva ühiselt (K&T nr 255/ 28.10.2016), DOKUMENT: Ühisavaldus katoliiklaste ja luterlaste ühisel reformatsiooni meenutamisel Lundis, 31. oktoobril 2016 (K&T nr 256/ 4.11.2016), DOKUMENT: „Üheskoos lootuses“. Caritas Internationalise ja Luterliku Maailmaliidu maailmateenistuse osakonna ühiste kavatsuste deklaratsioon (K&T nr 257/ 11.11.2016), http://www.lund2016.net/.
Martin Junge (1961), dr theol h c, Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.
