Arvamused

Kristlasi ühendagu ustavus evangeeliumile

rain-soosaarMinulegi oli 31. oktoobril toimunud katoliiklaste ja luterlaste reformatsiooni alguse ühine meenutamine oodatud suursündmuseks. Ent kuigi vanad konfessioonipõhised erimeelsused kristlaste vahel leevenevad, tõusevad tänapäeval esile uued vaidlusküsimused, mis põhjustavad lõhesid olemasolevate kirikute seeski. Nendegi osas ei pääse me sageli seisukohtade võtmisest või poolte valimisest. Otsustamisel tuleks aga täpselt samamoodi lähtuda pühakirjast ja evangeeliumi vaimust kui usupuhastajate aegadel. Siis jäävad meie aja tüliküsimustes sõelale arusaamad, mis lähtuvad armastusest ja ligimeste teenimise ideaalist.

 

Evangeeliumi järgimise eeskuju

Maailmas on veel küllalt palju konservatiivseid katoliiklasi ja luterlasi, kes ka Lundi ühispalvuse suhtes avalikult kriitilised olid. Seetõttu on õnn, kui suudame teise kiriku traditsioone eelarvamustevabalt tundma õppida, avastades sealt sarnaselt uskuvaid inimesi ja ka neid, kelle ustavust evangeeliumile eeskujuks võtta. Nii avaldasid mulle hiljuti muljet Poola ajakirjanduses ilmunud meenutused sealse katoliku preestri Jan Zieja (1897–1991) elust seoses tema 25. surma-aastapäevaga.[1]

Zieja jäi nimelt kaasaegsetele meelde vaimulikuna, kes noorest east saadik võttis nõuks elada evangeeliumi põhimõtete järgi, tegemata mingeid kompromisse. Eriti tuntud oli ta kirgliku inimelu pühaduse kaitsjana. Nõukogude-Poola sõjas (1919–1921) kogetu põhjal jõudis Zieja veendumusele, et Jumala käsk „ära tapa“ tähendab mitte kunagi mitte kedagi. Seda kuulutas ta väsimatult oma elu lõpuni.

Samuti jäi Zieja kindlaks oma ideaalile elada vaeselt ja pühenduda kõigi abivajajate teenimisele.  1939. aasta sõjas Saksamaa agressiooni vastu tegutses ta patsifistlikele veendumustele vaatamata kaplanina, ent hiljem ka sanitarina laatsaretis. Natsliku okupatsiooni ajal osales Zieja juutide päästmisel ja oli poola sunnitööliste salajaseks hingekarjaseks, rasketel sõjajärgsetel aastatel rajas üksikemade ja laste varjupaiga. Igal ajal ümbritses ta erilise hoolega neid, kes olid haiged või kannatasid puudust. Ta õpetas ka tasuta lapsi, kes majandusliku kitsikuse tõttu ei saanud gümnaasiumi astuda, asutas rahvaülikoole, juhatas külanoori mitte ainult Piibli, vaid ka kunsti ja kirjanduse juurde jne.

Kuid ometi viis ustavus evangeeliumile Zieja põhjalikult pahuksisse katoliku kirikuga. Esimene kokkupõrge tuli sellest, et ta kaastundest mattis ilma loata tüdruku, kes oli enesetapu teinud. Järgnesid vastuolud selle tõttu, et inimliku ja osavõtliku suhtumise pärast muutus Zieja rahva seas populaarseks ja see tegi teisi vaimulikke kadedaks. Mis veelgi hullem – töötades vikaarvaimulikuna ei võtnud ta kiriklike talituste läbiviimise eest tasu ning jagas ka oma üsna korraliku palga ära abivajajatele. Kui ta siis palus vaimulikelt ülematelt endale kogudust – mõnda sellist, mis oleks nii vaene, et seda keegi teine ei taha – tuli äraütlemine: „Ei praegu ega mitte kunagi ei anna me sellele preestrile oma kogudust, sest teda hakatakse kiitma, et küll ta on hea, aga teisi seda rohkem kiruma“.

Üksvahe otsustas sügavalt pettunud Zieja astuda kaputsiinide ordusse. Kuid ka kloostrist tuli ta kiiresti tulema, nähes, et mungad sõid ise paremat toitu kui seda, mida puudust kannatajatele jagasid. Meeleheitele aetud Zieja valmistus minema misjonitööle Aafrikasse, kuid leidis lõpuks siiski ühise keele piiskopiga, kes aatekaaslaseks osutus ja talle oma piiskopkonnas tööd pakkus. Pahandused kirikuga aga jätkusid. Esmalt koostöö tõttu vasakpoolse ja antiklerikaalse talurahvaliikumisega, kommunistliku Poola Rahvavabariigi ajal aga võimumeeste otsekohese kritiseerimise pärast, mis kirikujuhtide silmis mõistagi ohtlik tundus.

 

Jumalatõestus teenimise kaudu

Pole kahtlust, et imetlejate kirjutatud elulugusid tavaliselt puhta kullana võtta ei saa. Ometi olevat paljud Ziejaga kokkupuutunud kinnitanud, et ta mõjus elava tõestusena Jumala olemasolu kohta. See tähendab, et tema armastus ja pühendumus kaasinimese teenimisele näisid sedavõrd suurena, et ükski inimene omast jõust selleks võimeline ei oleks. Seda jõudu olevat kompromissitu preester ammutanud aga muuhulgas sagedasest evangeeliumi lugemisest ja seletamisest.

Loetu pani mind järele mõtlema selle üle, kas ka Eesti kristlaste seas Zieja taolisi on leidunud. Ausalt öeldes ei tulnud küll hoobilt kedagi meelde. Arvan, et küllap pole neid meie kogudustes lihtsalt piisavalt tähele pandud ega teistele eeskujuks seatud. Võimalik on aga seegi, et peaksime  eestlaste usu- ja kirikuleiguse põhjust otsima just sellest, et siinsetel kristlastel pole oma eluga õnnestunud kuigi veenvalt Jumala olemasolust tunnistust anda.

Ehk on viga selles, et keskendume kirikuelus liigselt teemadele, mis meid evangeeliumi rõhuasetustest hoopis eemale võivad viia. Näiteks välistele kommetele, niinimetatud pereväärtuste kaitsmisele, rahvusliku ja Euroopa kristliku identiteedi rõhutamisele, Maarja austamisele või vaidlustele piiskopiameti tähenduse üle. Nii võib evangeelium päästest Jeesuses Kristuses ning ka igapäevases elus tema armastuskäsu järgimine nii meie endi jaoks kui kõrvalseisjate silmis ristiusus hoopis kõrvaliseks asjaks muutuda.

Pigem peaksime alustama sellest, et heidame kõik oma kultuurilistest, poliitilistest ja religioossetest eelarvamustest tulenevad arusaamad kõrvale ning kuulame avatud meele ja südamega, mida Jeesusel ja Paulusel meile öelda on. Väärib rõhutamist, et ka luteri kirikul on siinkohal kõigile kristlastele midagi olulist pakkuda tänu teoloogilise hariduse ja uurimistöö väärtustamise traditsioonile. Ehk oleks meil aga teistelt kirikutelt vaja rohkem õppida, kuidas piiblitarkusi ellu rakendada, nagu Zieja seda tegi.

Samuti on vaja tagada, et Eesti kirikutes võiksid Zieja-sarnased vaimulikud ja ka ilmikutest töötegijad ennast hästi tunda. Siis ei kehtiks meie kohta enam tolle isepäise preestri kunagine kurtmine, et uhked kirikuhooned, preestrid ja piiskopid ning vagad kombed paistavad kõigile silma, aga Issandat Jeesust on näha uduselt. Omalt poolt igatsen, et kirikul oleks manitsus- ja julgustussõnum minusugustelegi „rikastele noormeestele“, kes evangeeliumi järgimise hinda adudes kipuvad kurvastades Jeesuse juurest ära minema (Mk 10:17–31). Või mis sama hull, kujutlema, et nad käivad koos Jeesusega, kuigi elavad tegelikult üsna samasugust elu nagu kõik teisedki.

 

Rõhuasetus ligimesearmastusele

Reformatsiooni alguse ühisel meenutamisel tõsteti esile seda, et lisaks teoloogilisele dialoogile liidab katoliiklasi ja luterlasi ligimeste teenimine tänapäeva ebaõiglust, kannatust ja vihkamist tulvil maailmas. See rõhuasetus tundub pühakirja valgel igati põhjendatud olevat. Kui maailm aga ka tegelikult näeks kristlaste igapäevastes tegudes inimvõimeid ületavat ligimesearmastust ja eneseohverdust, oleks see võimas tunnistus Jumala olemasolu ning Jeesuses Kristuses oleva pääste kohta.

Ma ei taha halvustada usklikke, kelle jaoks näivad esmatähtsad olevat hoopis identiteediküsimused, välised kombed, päevakajalised poliitilist ja kultuurilist laadi vaidlusküsimused vms. Veel vähem tahan ma nende üle kohut mõista või sotsiaalmeedias „ususõdu“ pidada. Ometi ei mõju nende usk mulle veenvalt. Imetlust väärib seevastu igaüks, kes nagu Zieja oma pühendumisega ligimeste teenimisele Kristuse evangeeliumist tunnistust anda on suutnud. Pole vahet, kas ta on seejuures katoliiklane, luterlane või kuulub mõnda muusse kirikusse.

 

[1]    Preester Jan Zieja eluloo osas tuginen nädalalehes Tygodnik Powszechny 16. oktoobril 2016 avaldatule.

 

Märkus: Autori seisukohad ei peegelda Eesti Kiriku omi.

 

Rain Soosaar (1977) töötab Eesti Kirikus reporterina ja on EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English