Esiletõstetud lood

Jutlus I advendiks (1 Pt 1: 10-12)

„Päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohtaHedi Vilumaa ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.“ (1Pt 1:10–12)

Need salmid viivad mõtted Kristuse tulemise peale, mis algab prohvetite ennustustega ja leiab esimese täitumise Petlemma öös. Sellest taeva ja maa kokkupuutehetkest, Jumala maa peale sündimisest, juhitakse meid edasi uue täitumiseni – Kristuse ülestõusmiseni, milles veelgi selgemini kui jõuluöös ilmub Kristuse kirkus.

Südamliku tooniga Peetruse 1. kiri saadeti omal ajal Paabelist (Rooma varjunimi) Väike-Aasia lõunaosa kogudustele ühe versiooni järgi enne Peetruse märtrisurma 60. aastate keskel. Oli nüüd kirjutajaks Peetrus ise või keegi teine, Jeesuse jüngrite juhi autoriteedile toetumist peeti igal juhul oluliseks. Majalise ehk võõrana teise rahva keskel elav kogudus oli ilmselt üle elanud viha ja vaenu ning Peetrus-kirjutaja julgustab oma kirjaga inimesi usus püsima. Ta kinnitab, et Jumala armust piisab ja jätkub kõigeks. Kirjast leiame hulga kristlikus kultuuriloos tuntud väljendeid. Näiteks Kristus kui elav kivi, kelle järgi koguduski peab laskma end hoonena üles ehitada ja mis on tuntud ühe meie koraali järgi (KLPR 240). Või väljendid „Jumala armu head majapidajad“, „kirkuse närtsimatu pärg“, „kurat nagu möirgav lõvi“ jne. Nii mõnigi poeetiline kujund läkituses paneb fantaasia liikuma, kuid ennekõike keskendub see elava loomuga kiri Kristusele ja temas täitunud tõotusele päästa iga uskuja. M. Luther pidas seda kirja Uues Testamendis üheks väärtuslikumaks, sest see olla õige ja puhas evangeelium, kus Peetrus teeb just nõndasamuti nagu Paulus ja kõik evangelistid: ta õpetab õiget usku, Kristust, kes võtab ära meie patud ja teeb meid õigeteks ja on meile antud kingituseks.

Peetrus-kirjutaja kinnitab tõepoolest kogudusele, et Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine  avavad uue ja elulise perspektiivi iga uskliku jaoks: seda mustrit läbides saavutatakse võit kaotuste üle. Just Kristuse ülestõusmise läbi kahvatuvad ja kustuvad kannatused ning särama lööb Jumala au. Iga usklik jõuab nõnda Jumala kirkuseni. Kui see nähtavaks saab, võivad kõik rõõmustada ja sellest osa saada – nii suurejooneline ja auline on olla kristlane! Kirjutaja selgitab: (1) inimene on Jumala kutsutud ja valitud uskuma; (2) veel enam – ta on Jumala rahva seas, tema peale on juba halastatud; (3) veelgi enam – Jumala andidest suurim on see, et inimene on Kristuse kalli verega lunastatud! Peetrus-kirjutaja sõnul mõistis ta ise kogu seda rikkust ja Jumala armu suurust siis, kui talle sedasama juttu juba Jeesuse eluajal räägiti. Siis võttis ta koos teistega evangeeliumi rõõmusõnumi vastu ja uskus seda. Hiljem selgus, et see rääkimine ja ilmutamine ei olnudki mitte ainult nende toonaste usu vastuvõtjate endi, vaid ka kõikide järgnevate inimpõlvede pärast.

Evangeeliumisse uskumine kandub põlvest põlve edasi ja selle usu eesmärk on kõigil sama – päästa inimese hing. Sellest ülesandest ei saa ega tohi loobuda ja selle täitmine tähendab armastuses, headuses ja rahus elamist, vajadusel ka kannatuste talumist, teades, et hing on usaldatud Looja hoolde. Peetrus-kirjutaja julgustab ja ütleb, et kogu armu Jumal, kes inimesi on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab kõiki üürikest aega kannatanuid. Tõepoolest, Jumala arm on suur ning aitab inimestel läbi erinevate aegade  uskuda ja usku kuulutada, kannatustest ja takistustest hoolimata. Näiteks jutlustas õp Harri Haamer 1976. aastal Tarvastu kirikus ja ütles muu hulgas: „Ma võitlen Kõpus juba 12 aastat, et selle kiriku uksed lahti jääksid. Ja ometi ma tunnen rõõmu, et seal on ka neid inimesi, kes seda väärt on, et kanda valgeid riideid. Meie ülesanne on seda rõõmu jaotatavaks teha, mis me elava Jumala käest saame, sest me võime veendunud olla, et Tema vaim jätkab oma tööd sellest hoolimata, kuidas inimesed sellesse suhtuvad.“ Tänapäeval kehtib Jumala arm ikka samamoodi ja Peetruse 1. kiri julgustab nüüd juba meie aja inimesi pääste tundmises ja jumalikus reaalsuses elama: üksteist kinnitades ja vanadest aegadestki tuge otsides. Iga uue kirikuaasta alguses ja advendiajal tuletab see eesmärk end jälle meelde, küsides üle, kuidas me elame, kas me üksteist teenime ja kuidas me Kristuse kirkuse ilmumist mõistame?

I advent toob meelde lapseliku ootusärevuse, esimese küünla süütamise, kuused kirikus ja linnaväljakutel, päkapikud, piparkoogid… Aga ka uue aasta alguse kirikus, alandliku kuninga tulemise loo, lootuse puhkemise ja täitumise ootuse, palve- ja paastuaja enne jõule… Need pildid on läbi põimunud ja sidunud meie ajaliku elu ühe rahva, kogukonna või perena. Igal juhul algab lootusrikas jõuludele vastuminek! Kristuse kirkuse ilmumist oodates ei pea me laskma end segada kaubanduse või meedia tempudest, sest meile tuleb Kuningas, õiglane ja aitaja. Teda hoiame meeles ja mõttes ning advendiaja alates on vaja keskenduda, tajuda ja näha õigesti, et mitte ilmutusel hägustuda lasta.

  1. aastal 47-aastaselt surnud vene filosoofil ja poeedil Vladimir Solovjovil on üks luuletus „Immanu-El“, mis kuulub mu jõululuule lemmikute hulka. Seal ta ütleb:

 „Ins Zeitendunkel ist die Nacht entschwunden, In der ein Stern erstrahlte ,– klar und hell,

In der die Erd’ dem Himmel neu verbunden, In der geboren ward Immanu-El. …

…Ja! Gott mit uns – nicht dort, in Himmelszelten Und nicht in Sturmesweh’n, in Feuer nicht und Streit, Und nicht in Fernen unerforschter Welten, Und nicht im Nebel das Vergangenheit.

Nein: HIER und JETZT: im eitlen Weltgetriebe, Im trüben Lebensfluss, im Alltagstrott

Tönt froh die Botschaft uns: Die ew’ge Liebe Hat Not und Tot besiegt: Mit uns ist Gott.“

Tõesti, Jumal kohtub meiega ehedalt siin ja praegu, argipäevas, kannatustes ja surma võites. See on Jeesuse õpetus ja ka selle edasikandja Peetrus-kirjutaja tõeliseks veendumuseks. Peetruse usk on meieni edasi kandunud. Tuleb välja, et meiegi teenimiseks oli kõik see, mida tema omal ajal kuulis ja uskus! Need taevased rõõmusõnumid, kuhu isegi inglid igatsevad kummardudes vaadata on tänu endisaja usklikele meie ees ja käes. Ülesandega kanda evangeeliumit edasi, päästes uusi hingi.

Igal aastal pühitseme elevusega Advendikuninga – Kirkuse Issanda – tulemist. Muldsete ja patustena ootame, vajame ja palume Teda külla, sest Tema suudab meid puhastada ja uuendada. Suudab muuta neid olukordi ja suhteid, mis keerdus või segi, suudab meid tagasi kutsuda valest ja hirmust, anda rahu ja tasakaalu elus. Nii tuleb Jumal hoolitsema oma rahva eest. See tulek on eriline ja üllatav, sest meile „… sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus…. .“ Alguses vastsündinu, kes täitub tarkusega ning kasvab armus Jumala ja inimeste juures. Siis tuleb aeg astuda esmalt kuradi, seejärel inimeste ette kannatuste, surma ja ülestõusmiseni välja. Alguses laps, lõpuks Kristus. Pimedusest paistab valgus, kasvades eredaks kirkuseks: nii tuleb Jumal oma rahva, oma loodu ja oma inimeste juurde. Tuleb õrnalt ja alandlikult, ei ründa ega sunni, vaid kutsub kuulama ja mõistma, kaasa tulema. Pakub elu ja üliküllust, armu ja päästet usaldava usu läbi. Nõnda tuleb Advendikuningas, kes pühitseb ja lunastab, elustab ja uuendab maapealseid, õpetab ja kirgastab oma Vaimus rahvaid läbi aja. Kummardugem ja võtkem Ta vastu!

 

Hedi Vilumaa, EELK Kõpu Peetri koguduse õpetaja, SA Viljandi haigla kaplan

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English