Alljärgnev ettekanne on peetud 11. oktoobril 2016 Inglise Kiriku Rochesteri piiskopkonna uurimiskonverentsil Aylesfordi karmeliitide kloostri konverentsikeskuses.

Mul on suur rõõm ja au osaleda Rochesteri piiskopkonna iga-aastasel uurimiskonverentsil ja teha seda külalisena Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust. Sel sügisel tähistasime ka Eestis 20 aasta möödumist Porvoo deklaratsiooni allkirjastamisest. Asjaolu, et elame anglikaanide ja luterlastena kirikuosaduses, teostub mh ühises teoloogilises töös, ühises järelemõtlemises ja kõneluses. Meie teemaks on Kristus keerukas maailmas. See sai sõnastatud möödunud aastal, pidades iseäranis silmas põgenikega seonduvat. Maailma ja kitsamalt Euroopa olukorra keerukuse sümptomeid, aga ka Eesti või Suurbritannia olukorra keerukuse silmatorkavaid tunnuseid on sest saadik ilmselt vaid lisandunud.

Keerukus tähendab igal juhul nähtuste ja nende seoste mitmekesisust, mitmekihilisust ja mitmetahulisust. Seoste ja erilaadiliste protsesside süveneva keerukuse kogemus on mitteenesestmõistetavuse ja läbipaistmatuse kogemus, mis seab kahtluse senised arusaamad ja käitumismudelid. Seoste süvenevat keerukust võib näha võimaluste juurdekasvuna, aga seda võidakse kogeda ja kindlasti ka kogetakse koormana – iseenda, oma vabaduse, oma tegutsemisvõimaluste piiramisena. Sel juhul võidakse sidemete vähendamist või katkestamist näha kergenduse, leevenduse või lahendusena, oma iseseisvuse suurendamise ja identiteedi tugevdamisena. Näiteid võime tuua kindlasti igaüks ise – kasvõi lähisuhete vallast, aga ka riigisiseste ja riikide vaheliste poliitiliste suhete vallast ning suhete vallast kirikute sees ja vahel, st oikumeenilistest suhtlusest.

Erinevad uurimisdistsipliinid saavad oma spetsiifilistest vaatepunktidest ja probleemituvastustest lähtuvalt aidata suurendada olukorra läbipaistvust ja mõistetavust, saavad aidata kaasa sellele, et meie osalemine keerukuste kujundamisel oleks kaalutletud ja vastutustundlik. Taoline keerukas multidistsiplinaarne lähenemine on keerukas maailmas kohane, ainuõige ja hädavajalik.

Konverentsi teemapüstitus muudab keeruka olukorra esmapilgul veelgi keerukamaks – „Kristus keerukas maailmas“. Kristus näib lisafaktorina maailmasuhete keerukuses – osana sellest keerukusest ja nii selle keerukuse suurendajana. Võib isegi küsida: kas ei ole Kristus mitte pingete ja konfliktide allikas? On ju Kristusesse suhtumine nii erinev ja vastandlikki. Samas võib konverentsi teemat mõista selge signaalina, et meie päevakorras ja ülesandeks on teoloogiline lähenemine. Kuidas aga rääkida Kristusest keerukas maailmas teoloogiliselt? Reformatsiooni 500. aastapäeva eel soovin seda teha viisil, mis asetab meie teema seosesse reformatsiooniga. Tulen maalt, kus veel kolmveerand sajandit tagasi pea kogu rahvas identifitseeris end ühiskonnas kristlastena ning läbi sajandite valdavalt luterlastena. Tõsi, tänasel päeval võistleb Eesti küll tavateadvuses maailma enim sekulariseerunud ühiskonna tiitli nimel. Kristlasteks tunnistab end vähemus, kellest enamik on õigeusklikud. Läinud pühapäeval toimus Tallinnas oikumeeniline kontsert-jumalateenistus, millega avati reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine Eestis ja kus teenisid kaasa Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid, niisiis ka roomakatoliku kiriku piiskop ja õigeusu metropoliit.

Reformatsiooni aastapäeva tähistamine on teoloogiliselt viljakas, kui see aitab kristlikumalt – suuremas vastavuses oma identiteediga kristlastena – suhestuda tänase keeruka maailmaga. Seda teoloogilist viljakust tahangi panna põgusalt proovile, ammutades tänase teema käsitlemisel inspiratsiooni ennekõike ühest reformatsiooni tuntuimast kirjutisest. See on Martin Lutheri erakordselt sugestiivne ja põhimõttelise kaaluga „Traktaat kristlase vabadusest“ aastast 1520, mis taotleb esitada „kristliku elu kogusumma“ (Ein Sendbrief an den Papst Leo X, 11). Sellesse on iseloomulikult ja ilmekalt kätketud arusaam Kristusest. Traktaat näitlikustab niisiis, kuidas selle selgitamine, kes on kristlane, on ühtlasi vastamine küsimusele, kes ikkagi on Kristus. Järgneva arutluse esimene, pikem osa on põhimõttelisemalt kristliku identiteedi üle. Selliselt ettevalmistatud taustal mõtisklen teises, lühemas pooles selle üle, millises tähenduses võiks vormelit „Kristus keerukas maailmas“ mõista osutavana kristlikule spirituaalsusele, milline põhihoiak on selles kätketud kaasaja maailma keerukusse ning milles seisneb kristlaste ja kiriku eriline vastutus.

Ma alustan kristlase vabadusega. Martin Luther tõstis ühenduses kristlaseks olemise identiteediga tähelepanu keskmesse vabaduse. Õige arusaamine sellest, mida tähendab kristlane, tähendab arusaamist kristlase vabadusest. Niisiis, kiriku ja preestrite ülesanne oleks kuulutada ja õpetada kristlikku vabadust. Lutheri taju ja etteheide oli, et kristlase vabadusest kuuleb liiga vähe. Sajandite vältel on kujunenud kiriklike tavade ja kommete, ettekirjutiste ja õpetuste, erinevate kiriklike ametite ja institutsioonide, ordude ja kloostrite, pühade asjade, paikade, aegade, rõivaste, liigutuste keerukas rägastik. Niisiis, ka siin – religioosses vallas – leiame näite keerukast maailmast ja seetõttu näib otsustav olevat küsimus: mida peab ikkagi tegema, et saada kristlaseks, elada kristlasena, et inimese otsustav elusuhe – suhe Jumalaga – oleks õige või korras? Sellises seoses on vabadus teemaks loomuliku eeldusena, antropoloogilise konstandina – inimesele kui inimesele iseloomuliku omaduse või võimena. Sellest lähtub, et vabadus on võimalikkusetingimus inimesele kui olendile, kes teeb valikuid ja tegutseb – iseseisvale subjektile, kes on allutatud valikute-tegemise-vältimatuse-seadusele, tingimatule nõudele. Selline arusaam vabadusest on tüüpiline uusajale ja on küllap valdav ka meie tänases argises keelekasutuses. Argikeelekasutuses võib selliselt kõneleda muidugi ka Luther.

Teoloogiliselt ranges tähenduses on vabadus aga Jumala predikaat ning inimese vabadus seetõttu mitte tema võime või omadus, vaid evangeeliumi tingimatu kingitus. See vabadus lähtub Jeesuse Kristuse kuulutamisest Jumala rõõmusõnumina, Jumala armastusavaldusena inimesele. Milline on Jumala armastus? See on armastus, mis mitte ei leia armastusväärset eest, vaid loob selle. See on armastus, mis teeb patusest ja inetust inimesest õige, ilusa ja armastusväärse Jumala lapsed. Sellise inimese, kes usaldab Jumalat ja kelle üle Jumal rõõmustab. Vabad on niisiis need, kes on kütkestatud Jumala armastusest Jeesuses Kristuses. Ehk teisiti: vaba on see, kes usub Jeesusesse Kristusesse. Niisiis: programmiline vormel „kristlase vabadus“ tähendab, et usk on vabadus. See on usuvabaduse evangeeliumile orienteeritud teoloogiline tähendus.

Aga kes siis ikkagi on see Jeesus Kristus? Kristuse isiku müsteeriumist jutustab rõõmusõnum Kristusest – „rõõmsa vahetuse“ lugu. Selle keskmes on „hämmastav kahevõitlus“: „patt, surm ja põrgu ei suutnud Teda alla neelata“ – „Tema ise [neelas] nad paratamatult alla.“ (Traktaat, 320). See on seega lugu ja võitlus, millesse on haaratud Jumal ise. Ja sellesse loosse haaratakse inimene kaasa, nii et ta saab usus osaliseks sellest, millest lugu jutustab. Usk – see on Kristusega ühendatud inimene. Luther kasutab inimese ja Kristuse ühenduse ja selle tagajärje kirjeldamiseks pruudi ja peigmehe, „usu sõrmuse“ (Traktaat, 319) ja pulma metafoore. „Usklik hing [saab] usku oma peiule Kristusele pandiks andes kõikidest pattudest vabaks, surma vastu kindlaks ja põrgu eest kaitstuks, ning talle kingitakse Kristuse igavene õigus, elu ja pääsmine.“ (Traktaat, 320). Need on kuninglikud pulmad, mille tulemuseks on usaldav veendumus: „kõik tema oma kuulub nüüd mulle ja kõik minu oma temale.“ (Samas). Nii kätkeb vabadus endas nii negatiivset – vanast vabanemise – kui positiivset – uueks loomise mõõdet. Suures Katekismuses räägib Luther Kristusest kui Jumala „südame peeglist“ (Suur Katekismus, 268). Kristlase vabaduse kirjelduse saab nihutada nõnda avarale trinitaarsele horisondile. See on Kristuse-ühenduse kaudu vahendatud kaasahaaratus tegelikkusse kui kolmainu Jumala armutahte teostumisse loomise, lepituse ja pühitsusena. Kristuses on „kõige rikkalikumal kujul silme ees“, mida Jumal tahab ja teeb: „Ta on meid loonud [kursiiv – T.-A.P.] ju selleks, et meid lunastada ja pühitseda.“ (Suur Katekismus, 267j).

Eelnevast on ilmne, kui oluline on, et jutluses ja õpetuses kõlaks Jumala rõõmusõnum Jeesusest Kristusest. Üksnes sellest sõltub ju kristlase vabadus. Niisiis, probleem pole mitte üksnes see, kui Kristusest üldse ei kõnelda, vaid selle asemel lihtsalt moraliseeritakse, kommenteeritakse kiriku tavasid või muidu ilutsetakse. Ebapiisav ja ebakristlik on ka Kristuse tegude, elu ja sõnu käsitleda millenagi, mille tundmine annab oma elu elamiseks head eeskuju. Tarvis oleks jutlustada eesmärgiga äratada või suurendada usku Temasse, st „usku, et ta pole mitte lihtsalt Kristus, vaid Kristus sinu ja minu jaoks, ning et Ta toimib meis nõnda, nagu temast räägitakse […]. Selline usk sünnib ja seda hoitakse alal, kui jutlustada, mistarvis Kristus tuli, mida Ta tõi ja andis, ning millist kasu selle vastuvõtmine annab. See saab teoks, kui õigesti õpetada kristlikku vabadust, mille me temalt eneselt oleme saanud.“ (Traktaat, 326). Asjaolu, et Luther kõneleb kristlasest/kristlikust usust kristliku vabaduse kaudu, tähendab õigupoolest, et ta kõneleb sellest, kes on Kristus kui sacramentum – Kristus kui usu saladus.

Fundamentaalantropoloogiliselt ehk isikuontoloogiliselt on inimene olend, kes ei ole mitte iseseisev, vaid eksisteerib alati suhtes Jumala ja maailmaga. Kristlikust jumalasuhtest, st usust, mis teeb kristlasest kristlase, sai kõneldud. Lühidalt ka kristlikust maailmasuhtest. Kristlase vabadusest usus Kristusesse – tema vaba olemisest – kasvab välja vaba tegutsemine maailmas. See on selline tegutsemine, mis ei lähtu omakasu loogikast, vaid taotleb ilma tagamõtteta kaasinimese ja kaasloodu hüvangut ja on seetõttu Jumalale kiituseks.

„Väärastunud arusaam tegudest“ (Traktaat, 333) on Lutheri sõnul selline, mille kohaselt „teod näivad õiguse saavutamise vahendina“ (Traktaat, 332) – teenetena Jumala ees – ja tunduvad selles mõttes „vajalikud“ (samas). Sellist väärarusaama, et mina indiviidina olen oma moraalsete ja ebamoraalsete tegude summa või et ka maailma olukord tervikuna on inimkonna moraalsete ja ebamoraalsete tegude summa, võib nimetada moraliseerimiseks, mis hävitab usu ja vabaduse. See, kes on inimene, sõltub sellest, mida ta ise teeb, suudab ja saavutab. See on elu eneseteostuse paradigmas, mis võib võtta nii religioosseid kui sekulaarseid vorme. Ka seda, mis tähendab olla kristlane, võidakse mõista religioosse eneseteostusena, mis allub seadusele: nõudele täita tingimused, et saada või uuesti saada Jumala armu osaliseks, niisiis, nõudele, olla õige ja usklik. See väärastunud arusaam tegudest on nii loomulik ja näib nii enesestmõistetav, et me ise seda muuta ei suuda ega tunne seda õigupoolest äragi. Pigem peame seda „märgiks kõige pühamast tahtest“ (Traktaat, 333). Seda väärarusaama ei ole niisiis võimalik kõrvaldada argumentidega. Üksnes „usk või arm“ (Traktaat, 334), st üksnes kohtumine rõõmusõnumiga Kristusest katkestab taolise iseka ja kalkuleeriva keskendumise tegudele.

Milline on seevastu elu, mis väärib tõesti kristliku elu nime? See on elu armastuses. Armastus on „kristliku elu reegel“: see, et „kõik meie teod oleksid suunatud üksteise heaolule“ (Traktaat, 335). Kristlik elu on niisiis armastuse eetos – elu, millel on armastuse kuju. See tähendab, et kristlane on inimene, kes elab „kõigi maailma inimeste kasuks“ (Traktaat, 334), kes teenib „nende kasu, kellel on puudus“, kes „aitab teist“ „rõõmu ja armastusega“ (Traktaat, 335). Nii on ligimene tegelikult iga inimene, kes vajab meie abi. Luther iseloomustab kristlase elu maailmas ilmekal moel „ligimesele Kristuseks saamisena“ (Von der Freiheit eines Christenmenschen, 35). Me oleme kristlased, kuna Kristus „on meis kohal“, „kuna me temasse usume ja üksteisele vastastikku Kristused oleme, tehes ligimesele seda, mida Kristus meile tegi.“ (Traktaat, 338) Me oleme kristlased, kuna Kristus on nii usu saladus kui armastuse eeskuju. Usk aga on see, mis teeb meie armastuse „puhtaks ja tõeliseks“, mis vabastab meid elama „vabatahtlikult ja rõõmuga, teiste pärast“ (Traktaat, 339). Nii on kristlik elu tervikuna ek-staatiline elu: „Kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligimeses […]. Ta elab Kristuses usu läbi ja ligimeses armastuse läbi.“ (Traktaat, 342). Oma identiteeti ja orienteerumispunkti elus ei leia kristlane niisiis mitte iseendast, vaid väljapoolt.

Eelnenud mõttekäikude horisondil võime meie konverentsi pealkirja „Kristus keerukas maailmas“ interpreteerida osutavana evangeeliumi väest lähtuvale elule. Seda võib nimetada ka evangeeliumile keskenduvaks usu ja armastuse spirituaalsuseks. See on vabastatud olemine tajuma maailma ja selle keerukusi, konflikte ja vastuolusid suhtes Jumala tegutsemisega, Kristuse kohalolus, evangeeliumi valguses. Ja see on vabastatud olemine sellisest vaimust – kristliku armastuse vaimust – inspireeritud eluks, sellisest meelsusest ja eluhoiakust kantud tegutsemiseks.

Kuidas võiks sellist elu iseloomustada, pidades silmas tänapäeva maailma keerukust ning selliseid suuri väljakutseid nagu näiteks pagulaskriis? Evangeeliumis teravdatud tegelikkusetaju ja tähelepanelikkus mitte ei ignoreeri, vaid võtab tõsiselt maailma keerukust ning suurte väljakutsete paljutahulisust. Meie olevikku, ühiskondlikku ja globaalset kooselu ning keskkonda iseloomustavad ja mõjutavad ka sellised protsessid, mis on kõrgel määral multikausaalsed ning arendavad selliseid omadünaamikaid, mille kontrolli alla saamine ja kujundamine on ülimalt keeruline. Keerukates vastasmõjulistes sotsiaalprotsessides, k.a. neid mõjutavaid ja neist mõjutatud ökoloogilistes muutustes, on sageli kätketud ka mõõtmed, mis on üksnes kaudselt või ei ole üldse viidavad tagasi mingisugustele tahtlike valikutele, vaid on seotud meie maailma korra või korratusega üldisemalt.

Ma ei arva, et teoloogilisest perspektiivist oleks võimalik kuidagi monoloogiliselt dikteerida vastuseid küsimusele, mismoodi keeruka maailma väljakutsetega suhestuda. Siinkohal piirdun seetõttu mõne viitega sellele, millise häälestatuse kristlik spirituaalsus minu hinnangul meie ühiskondade ja maailma suurtesse probleemidesse vallandab. Kristlik spirituaalsus ei lase resigneeruda ja muutuda küüniliseks. Kristlik spirituaalsus ei lase leppida populistlike või mugavate valikutega, pikema perspektiivi ja suurema pildi mittearvestamisega. Kristliku spirituaalsuse signatuuriks on kindlasti akuutses hädas olija märkamine ja aitamine – nii nagu seda hästi näitlikustab halastaja samaarlase lugu. Kuid kindlasti iseloomustab kristlikku spirituaalsust ka teravdatud tähelepanu nende suhtes, kes on n-ö süsteemselt nõrgemate, tõrjutute või allasurutute olukorras. See tähendab aga ka tegutsemist poliitiliste muutuste ja lahenduste otsimise suunas. Niisiis, kristlik spirituaalsus jaatab, et keeruka maailma väljakutsed nõuavad diferentseeritud vastuseid ning eitab, et lihtsustav moraliseerimine on vastutustundlik. Me peame kasutama mõistust, kainet arutlust ja argumente, avalikku arutelu, aga ka empaatiat ja fantaasiat. Nii võiks kristlikku spirituaalsust keerukas maailmas näha eluhoiakuna, mis aitab ületada diletantlikku kirglikku moraliseerimist – probleemide keerukuste vastutustundetut ja naiivset lihtsustamist –, aga ka külma tehnokraatiat, milles puudub inspiratsioon ja valmisolek asju ideeliselt hinnata. Kristlik spirituaalsus keerukas maailmas paigutab nõnda elu teispoole diletantokraatia ja tehnokraatia vastandit.

Ma jõuan oma mõttekäigu viimase sammuni. Kristliku elu keskmes on jumalateenistus. See on keskendumine evangeeliumile kuulutuses ja sakramendis – pöördumine Jeesuse Kristuse poole, kes on vabaduse eeskuju, kuna on vabaduse kinkija. Nii teostub kristlik elu liturgia, tunnistamise ja teenimise ühtsuses – kui leiturgia, martyria ja diakonia. Liturgial saab kogetavaks, kuidas kristlik elu tervikuna on nii tunnistuseandmine usust Kristusesse kui vabaduse kinkijasse, aga ka Kristuseks saamine teisele – sellises armastuses kaasinimese ja kaasloodu teenimine, mis ei toimi mitte šabloone mööda, vaid võtab evangeeliumi vabaduses vastutuse kasutada mõistust, kriitikavõimet, dialoogi, fantaasiat jne. Keerukas maailmas iseloomustab kristlast ja kirikut usaldav armastus ja armastav usaldus. Seda näitlikustab ilusal moel Martin Lutherile omistatud ütlus, millest on inspireeritud reformatsiooni 500. aastapäeva logo Eestis: „Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.“

Kasutatud kirjandus:

Ein Sendbrief an den Papst Leo X. 1520 = Martin Luther, Dem allerheyligsten in gott vatter Leoni dem czehenden Bapst zu Rom, alle selickeyt ynn Christo Jhesu unszerm hernn Amen, WA 7, 3–11.

Suur Katekismus = Martin Luther, Suur Katekismus, Luterlikud Usutunnistuskirjad, toim. Randar Tasmuth, EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus nr 11, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2014, 226–296.

Traktaat = Martin Luther, Traktaat kristlase vabadusest, tlk. ladina keelest Meelis Friedenthal, M. Luther, Valitud tööd, koost. Urmas Petti, Avatud Eesti Raamat, Tartu: Ilmamaa, 2012, 310–349.

Von der Freiheit eines Christenmenschen. 1520 = Martin Luther, Von der Freyheyt eynisz Christen menschen, WA 7, 20–38.

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia dotsent ja Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.