Keskmine eestlane puutub kirikueluga üsna vähe kokku. Nii vähemalt näitavad küsitlused. Monitooring-uuringu „Elust, usust ja usuelust 2015“ andmetel ei käi 53% Eesti elanikkonnast jumalateenistusel mitte kunagi, 30% on neid, kes käivad seal vaid üks-kaks korda aastas.1 Seetõttu on kirikuringkondi järjest enam hakanud huvitama rahva arvamus ja ootused kiriku suhtes. Piiskop Einar Soone ütleb: „Hoiakut, et kirik peab vastama inimeste ootustele, on kirikuringkondades mõningal määral kritiseeritud. Arvatakse, et nii jõutakse olukorrani, kus kirik tegutseb vaid inimeste tahte kohaselt ja unustab ära kristliku kuulutuse aluspõhimõtted. Tuleb selget vahet teha, kas abistaja püüab oma tegudega hädalisele meele järele olla või püüab mõista hädalise „keelepruuki” ja selle kaudu tema sügavamaid sisemisi vajadusi.“ (Soone 2012, 11).

Eesti elanikkonna arvates võiks kirikute roll mitmetes eluvaldkondades olla senisest kindlasti suurem, eelkõige just sotsiaalvaldkonnas – probleemidesse ning vaesusesse sattunud inimeste abistamisel (Kilemit, Rentel 2012, 157). Kristlikele väärtustele tuginevate sotsiaalteenuste osutamine ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevatele inimestele on kiriklike organisatsioonide jaoks võimalus aktiivselt osaleda ühiskonnaelus.

EELK arengukavas on avalike teenuste osutamine sätestatud strateegilise eesmärgina aastaks 2017 järgmisel kujul: „Kirik, asutused ja kogudused on võimelised aitama abivajajaid, ja on kujundanud välja vajaduspõhised teenused. Kirik on kogukonnas kohaliku omavalitsuse tunnustatud partner.“ (EELK Arengukava 2012). Seega on kiriku juhtkond võtnud suuna aktiivsele osalemisele ühiskonnaelus. Milline on aga kirikutöö tegijate valmisolek seda suunda järgida?

Käesoleval aastal EELK Usuteaduse Instituudis magistrieksami raames valminud Merle Piho uurimistöös „Kiriku integreerumine ühiskonda läbi avalike teenuste osutamise Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku näitel“ (juhendajad Liina Kilemit, Riho Saard) uuriti, millised on koguduste vaimulike ja kogudusetöö tegijate hulgas valitsevad hoiakud avalike teenuste, eelkõige sotsiaalteenuste, osutamise osas ning millistele väärtustele ja normidele tugineb kiriku osalemine kogukonnaelus. Uurimisküsimusele vastuse leidmiseks analüüsiti täiendavalt 13 intervjuud, mis olid Eesti vaimulike ja kogudusetöö tegijatega läbi viidud 2013. aastal rahvusvahelise projekti2 raames ja sisaldasid muuhulgas küsimusi töö kohta sotsiaalselt tundlike sihtrühmadega.

Kas diakooniatöö on kiriku ülesanne?

Käsitletavast uurimistööst selgus, et kogudustes valitsevad kogukonnale suunatud diakooniatöö osas erinevad hoiakud. Osa intervjueerituid arvasid, et diakooniatööga tegelemine on vajalik, teised olid seisukohal, et kiriku olulisim eesmärk on evangeeliumi kuulutamine ja diakooniatöö ei peaks kuuluma kiriku põhiülesannete hulka. Informantide hulgas oli neid, kes pidasid diakooniatööga tegelemist tähtsaks kogudusetöö suunaks. Nende jaoks oli oma kogukonna inimeste tundmine, nende vajaduste märkamine ja sellest lähtudes vajalike teenuste osutamine loomulik osa igapäevasest kogudusetööst. Alljärgnevalt mõned näited intervjuudest, mis illustreerivad sellekohaseid hoiakuid.

„Esiteks on tehtud selgeks, missugused vajadused on, missugused on kõige suuremad riskirühmad… Kui me alustasime, oli kõige suuremas hädas venekeelne elanikkond, venekeelsed lapsed ja siis töötati välja neile vajalik teenus: ellujäämine, igapäevane leib, haridus.“

„Kogudusetöö ei ole ainult see, mis toimub kirikus pühapäeval. Kirikul on muudki teha…Sellised argipäevased tegevused, mis ei pruugi olla väga sakraalsed, aga just see… sotsiaalkirik ja kirik abivajavate inimeste jaoks. Mitte loosunglikult välja karjudes, ma olen seda igapäevaselt teinud.“

Mõned intervjueeritud vastasid, et tegelevad igapäevaselt diakooniatööga ainult oma koguduseliikmete seas ning aitavad jõudumööda ka üksikuid abivajajaid, kes ise nende poole pöörduvad. Väljaspool oma kogudust diakooniatööga tegelemist nad oluliseks ei pidanud. Oli ka neid vaimulikke, kes suhtusid diakooniatöösse skeptiliselt, leides, et diakoonilised tegevused ei kuulu kiriku ülesannete hulka. Avaldati arvamust, et abivajajad võib edasi suunata nende koguduste juurde, kus tegeletakse sotsiaalteenuste osutamisega.

„Diakooniatööga me ikka püüame tegeleda, see on väga oluline. Mitte selles mõttes, nagu oleks kiriku ülesanne diakooniat teha. Jeesus ütleb väga selgesti: „Vaeseid on alati teie juures!” Ja tõepoolest on! On neid inimesi, kes ei taha tööd teha ja kes jäävad vaeseks ja keda on vaja aidata. Ega ma ei ütle, et aitamine vastumeelne on. Mul ei ole diakooniatöö vastu mitte midagi. Aga mulle ei meeldi kui diakooniat liiga üle tähtsustatakse. Ma olen küllaltki konservatiivne ja küllaltki fundamentalistlik ja inimlikud asjad – olgu see liberaalsus, olgu see diakoonia – sellesse tuleb ettevaatlikult suhtuda.“

„Jumalateenistuslik elu on kiriku põhieesmärk. … Kogudus ei jaga materiaalset abi ega aita haiglasse. Lühiajaline diakooniline pool – teeme korjandusi hädasolijate jaoks… Nende hulgas, kes sealt abi saavad, on 90% vene inimesed. Käivad ise siit küsimas… Püsikunded on kerjajad ja me ei teagi, kust nad on. Topivad käe isegi matuserongkäikude vahele. Ei tule käärkambrist küsima, vaid küsivad inimeste käest…“

Uurimistöö tulemused näitasid, et väärtused ja normid, millest lähtudes kirik kogukonnaga suhtleb, on piirkonniti erinevad ning tähtis roll nende kujunemisel on koguduse vaimulikul. Kogudustes, kus väärtustatakse kogukonnale suunatud diakooniatööd, tegeletakse mitmete erinevate karitatiivsete tegevustega. Koguduste vaimulikud ja kogudusetöö tegijad külastavad hooldekodusid, haiglaid ja vanglaid, korraldavad humanitaarabi jagamist, tegelevad puuetega inimestega, võimaldavad teha kiriku juures üldkasulikku tööd. Sotsiaalteenuste osutamiseks on loodud kiriklikud organisatsioonid, kus abivajajatele pakutakse tugiisiku-, supiköögi-, varjupaiga-, tööharjutus-, vältimatut sotsiaalabiteenust jms.

Diakooniatöö ja sotsiaalne kapital

Kogukonnale suunatud diakooniatöö osas tuli intervjuudest selgelt esile, et sotsiaalteenuste osutamisega tegeletakse nendes piirkondades, kus juhtpositsioonil on ühiskondlikult aktiivsed kirikutöö tegijad. Teenuste osutamiseks on piirkonda loodud mittetulundusühingud, suheldakse erinevate ühiskonnagruppidega ning tehakse võrgustikutööd avaliku sektori ja kodanikeühendustega. Osaletakse ka erinevates ümarlaudades ja töörühmades. Uuringust selgus, et enam tehakse koostööd kohalike omavalitsustega ja vähem mittetulundusühendustega. Koostöövõrgustikku kuuluvad ka ministeeriumid ning mitmed riigiasutused. Nii loovad aktiivsed kirikutöö tegijad uusi sotsiaalseid suhteid ning annavad sellega oma panuse sotsiaalse kapitali suurendamisse ühiskonnas.

„Kogudus teeb linnale vältimatu sotsiaalabi teenust koostöös linna sotsiaalabi osakonnaga, abi saab 30–50 inimest päevas, kellele me anname kuus korda nädalas sooja toidu ja vajaminevad riided.“

„Põhiline partner on meil ikka linnavalitsus, teeme koostööd ka kultuuriministeeriumiga ja teiste MTÜ-dega. Näiteks Puuetega Inimeste Kojaga, info vahetamine ja abiandmine, kellega meil kontaktid on tekkinud, nendega teeme koostööd.“

„Meie koguduse esindajad kuuluvad erinevatesse töörühmadesse ja ümarlaudadesse. Juba üle 15 aasta on koguduse esindaja riskilaste ümarlaua liige ja andnud oma panuse alaealiste mõjutusvahendite seadusesse ja mitmetesse teistesse seadustesse.“

„Mis puudutab supikööki, siis need suunab linnavalitsus. Nii tööturu kui tööharjutuse teenused on sellised, kuhu kliente saadab linnavalitsus. Meil on inimesi, kes on olnud tööharjutusel ja jäänud majaga hilisemalt ka seotuks.“

Sotsiaalse kapitali ehk inimeste vaheliste suhete, mis aitavad ühendada erinevaid inimesi kogukonnaks, põhielement on usaldus, mis tekib läbi ühiste väärtuste, käitumisnormide ja koostöö võrgustikes (Kilp 2001, Putnam 1993, 167). Väärtused väljendavad seda, mis on inimeste jaoks tähtis, nad suunavad indiviidide suhtumist ning kujundavad käitumisnorme. Normide kaudu tuvastab kogukond, kas kiriku tegevused on kooskõlas ühiskonna üldisemate huvidega või mitte. Kristlike organisatsioonide tegevus on kogukonna jaoks kiriku praktiliseks usuväljenduseks. Seeläbi kasvab inimeste usaldus kiriku vastu ning suureneb üldine usaldus ühiskonnas.

Alar Kilp väidab: „Usuühingutel on potentsiaal luua sotsiaalset kapitali. Töö usuühingutes on kiriku sõnumi kehastuseks ja väliseks märgiks maailmas.“ (Kilp 2001). Eestis ei ole läbi viidud uurimusi, mis näitaksid, milline on kristlaste valmisolek olla ühiskondlikult aktiivne. Seetõttu me ei tea, millised on kiriku eeldused saada ühiskonnas aktiivseks koostööpartneriks.

Diakooniatöö ja misjon

Sotsiaalteenuste osutamine kogukonnas loob head eeldused uute inimeste kaasamiseks koguduste töösse ja aitab seeläbi kõrvaldada teadmatusest tulenevaid eelarvamusi, mis inimestel kiriku ja kristlusega seoses kipuvad olema. Diakooniatöö on läbi ajaloo olnud misjonitegevuse oluline osa. Varakristlikus kirjanduses kõneldakse palju teenimisest (1Kr 3:5, 21–23; Ef 4:12) ja suur osa varakristlikust misjonist oli diakoonilise iseloomuga. Diakoonne tegu veenis rohkem kui kristlaste vastuolulised uskumused ja sõnad (Saard 2013, 57–58). Diakoonia ei kuuluta nii nagu misjon. See ei tähenda, et diakoonia oleks usuliselt või ideoloogiliselt neutraalne. See saab oma jõu evangeeliumist (Ahonen 2007, 130).

EELK Konsistooriumi diakooniatalituse juhataja Avo Üprus ütleb: „EELK Vaimulike Konverentsi misjonitoimkond on tõdenud: kuigi kiriku esmane ülesanne on kuulutada evangeeliumi ja toimetada sakramente, ootavad Jumal ja inimesed meilt enamat kui lihtsalt jumalateenistuste pidamist kirikuhoonetes.“ (Üprus 2010, 6).

Kogukonnaga suhtlemisel on oluline, et kiriku tegevused haakuksid piirkonna inimeste igapäevaeluga. See muudab kiriku kogukonnas nähtavaks ning tekitab inimestes huvi kiriku tegevuste vastu. Samas peab arvestama tõsiasjaga, et Eesti sekulariseerunud ühiskonnas võib aktiivne misjonitöö saada teenuste osutamisel takistavaks teguriks. Intervjueeritud koguduste vaimulikud ning kogudusetöö tegijad väärtustasid teenuste osutamisega kaasneva misjonitegevuse osas rahulikku ja tasakaalukat lähenemist. Leiti, et Eesti ühiskonnas ei tohiks teha aktiivset ja pealetükkivat misjonitööd ning survestada teenustele tulnud inimesi kogudusega liituma.

„Kirik ei lähe nagu tank peale, kirik ootab kutset… Eesti ühiskonnas peab vältima pealetungivat kristlust ja inimestega soliidselt suhtlema… Kirikusse tulemine on teatud piiri ületamine ikka inimese jaoks.“

„Me ei sea seda eraldi eesmärgiks, et need inimesed, kellele me abi anname, tuleksid meie kogudusse. Me anname oma eluga tunnistust sellest, millesse me usume ja kui see kedagi mõjutab, siis on meil hea meel.“

„Meie keskuses elamiseks on väga lihtsad reeglid: tuleb käia koolis, hoida korras oma nurk-oma voodi… Kui ta teeb lahti tema tuppa jäetud laste Piibli või käib jumalateenistusel, siis seda me austame ka, aga ei sunni.“

Kiriku sõnumi ja tegevuste tutvustamisel elanikkonnale on oluline roll meedial. Kaido Soom ütleb: „Tänapäeva maailmas on meedial väga tähtis roll ja seega on ülimalt oluline analüüsida meediat kristliku kuvandi loomisel.“ (Soom 2012, 261–262). Uuringud näitavad, et kristlikku meediat jälgitakse väga vähe. Religiooniteemalisi internetilehekülgi ei loe kunagi 87% vastanutest, religiooniteemalisi saateid kuulab 35% mõned korrad aastas, samas 56% ei jälgi mitte kunagi selliseid saateid (ibid.). Seega võiks kiriklike organisatsioonide tegevuse tutvustamine toimuda ilmalike meediakanalite vahendusel. Oluline on elanikkonnale näidata, et kirik täidab talle pandud ootusi vaeste ja probleemidega inimeste aitamisel ning teeb seda kristlikest väärtustest lähtuvate töötajate abil.

Kuidas korraldada diakooniatööd?

Uuring näitas, et tänasel päeval otsustab suuresti koguduse vaimulik või kogudusetöö tegija, kas ja millisel määral on piirkonnas vajalik diakooniatööga tegeleda. Koguduste vaimulikud ja kogudusetöö tegijad peaksid tundma oma piirkonna sotsiaalprobleeme kõige paremini, seetõttu on arusaadav, et diakooniatööga seonduv on jäetud nende otsustada. Selline korraldus toimiks hästi olukorras, kus kirikus valitseksid diakooniatöö tegemise osas ühised väärtushinnangud. Paraku näitasid uuringutulemused, et see nii ei ole ja teenuste osutamine abivajajatele sõltub eelkõige intervjueeritavate hoiakutest diakooniatöö osas. Kahjuks ei ole Eestis tehtud kvantitatiivuuringuid, et saada teada, kui levinud üks või teine seisukoht on.

Hetkel on kirik vaatamata kahetisele suhtumisele vaimulike hulgas siiski võtnud suuna aktiivsele osalemisele ühiskonnaelus avalike teenuste osutamise kaudu. Käesoleva artikli autorite arvates on see oluline samm kiriku positsiooni tugevdamiseks Eesti ühiskonnas. See suundumus ei pruugi olla vastuolus kiriku põhiliste ehk usuliste eesmärkidega, pigem on küsimus tasakaalu leidmises.

Teisalt eeldab see keskset kokkulepet ühistes suundades ja printsiipides. Praeguses olukorras, kus kogudustele on jäetud diakooniatöö korraldamise osas vabad käed, on piirkonniti erinevused suured ja Eesti elanikkonna hulgas puudub ühtne arusaamine kiriku tegevuste osas. Seetõttu võib potentsiaalne abivajaja sattuda kahetisse olukorda: tal võivad tekkida ootused abi saamise osas, mida antud kogudus ei soovi pakkuda ja vastupidi abivajaja ei oska koguduse poole pöörduda kuna puudub teadmine, et kogudus tegeleb ka diakooniliste tegevustega. Niisugune olukord võib kiriku sotsiaalprojektidele sootuks halvasti mõjuda ja tuua kaasa inimeste pettumise. Seetõttu ongi oluline eelkõige kirikusiseselt kokku leppida, kuidas tagada diakooniatööga tegelemine kõikides piirkondades, et inimestes kinnistuks teadmine kiriku osalemise kohta sotsiaalprobleemide lahendamises ühiskonnas. Seejärel oleks vajalik juba piirkondade sotsiaalprobleemide spetsiifikast lähtudes välja töötada, milliste sihtgruppidega konkreetsed kogudused töötavad ning sellest tuleks kogukonda teavitada.

Avalike teenuste osutamise korraldamine nõuab koguduste vaimulikelt ja kogudusetöö tegijatelt mitmete uute oskuste omandamist. Vajalikud on teadmised müügi-, turunduse- ja juhtimistöö valdkonnast, samuti tuleb kasuks projektide kirjutamise ja rahastamise taotlemise reeglite tundmine. Käesoleval ajal on koguduste konsulteerimiseks avalike teenuste osutamise korraldamisel ellu kutsutud Ühiskonnatöö Sihtasutus, mille ülesanne on koguduste julgustamine, innustamine ja toetamine koostööpartnerite leidmisel, finantsallikate taotlemisel, enese esitlemisel ja nähtavaks tegemisel (Ühiskonnatöö Sihtasutus 2016).

Käsitletavast uurimistööst selgus, et täiendavat analüüsimist vajaks vaimuliku elukutse valinud inimeste tahe, võimekus ja sobivus teenuste osutamise korraldamisega tegeleda. Hea hingekarjane ei pruugi olla edukas turundusinimene. Vikaarvaimulik Kerstin Kask arvab: „EELK diakooniatöö kurss on tänasel päeval nihkunud üldiselt, iga kristlase teenimisülesannet rõhutavalt ja kogudusekeskselt diakoonialt professionaalse diakoonia poole. Professionaalsuse poole püüdlemine pole iseenesest kunagi halb, ent antud kontekstis võib ainult sellele keskendumine mõjuda pigem pidurdavalt, tekitada tunde, et nõutakse romaani kirjutamist lapselt, kes pole veel tähtigi tundma õppinud. Võib olla ongi küsimus lugemisoskuses: kiriku töötegijatena ei ole me pahatihti harjunud toimetama arengukavade, strateegiliste eesmärkide, teenuste ja nende delegeerimisega.“ (Kask, 2013).

Teenuste osutamisel on kiriku tugevaks küljeks usaldusväärsus ühiskonnas. Samas tuleks teenuste müügi- ja turundustegevuse korraldamise osas tõsiselt kaaluda, kuidas on sellega seotud koguduse vaimulik. Artikli autorite arvates ei tohiks tekitada olukorda, kus hingekarjane on vastutav müügitulemuste eest. Kiriku põhifunktsioone silmas pidades, on selline tegevus kaheldava eetilise väärtusega.

Diakooniavaldkonna edendamisele aitaks kaasa piirkondlike diakooniakeskuste loomine Eesti suuremates keskustes, näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Rakveres. Diakooniakeskuste ülesandeks oleks omada ülevaadet piirkonna sotsiaalprobleemidest ning teenuste vajadusest, osutada vajaduspõhiseid teenuseid, konsulteerida ja koordineerida piirkonna väiksemate kiriklike organisatsioonide tegevust ning kaasata koguduste vaimulikke, kogudusetöö tegijaid ning vabatahtlikke teenuste osutamisega seotud tegevustesse.

Artikli autorid leiavad, et professionaalsete sotsiaalteenuste osutamisega peaksid tegelema kiriklikud organisatsioonid, mida juhivad vastava pädevusega palgalised juhid. Sotsiaalteenuste lähtumise kristlikest väärtustest saab tagada koguduste vaimulike ja kogudusetöö tegijate kaasamisega, näiteks hingehoiutöö, vabatahtike värbamine, abivajajatest teavitamine, humanitaarabi jagamine jms.

Seda temaatikat on analüüsinud ka Alar Kilp, kes väidab järgmist: „Oluline on eristada kiriku funktsioone kiriku kõrvalorganisatsioonide omadest. […] Kirik ei tohi muutuda tsiviilreligiooniks, religiooniks ühiskonna huvides. Kiriku peamiseks funktsiooniks on kuulutada evangeeliumi. Ühiskondliku tegevusega peaksid tegelema kiriku kõrvalorganisatsioonid. Kirik annab usulistele ühendustele vabatahtlikke.“ (Kilp 2001).

Kokkuvõtteks võib öelda, et diakooniatöö annab kirikule võimaluse olla ühiskonnas arvestatavaks koostööpartneriks ning läbi kiriklike organisatsioonide tegevuse luua sotsiaalset kapitali. Samuti võimaldab diakooniatöö osaleda kogukonna igapäevaelus, mis teeb kiriku avalikus ruumis nähtavaks ning loob head eeldused uute inimeste kaasamiseks koguduste töösse.

Kiriku tulemuslikuks integreerimiseks Eesti ühiskonda diakooniatöö abil on järgmised ettepanekud:

• Tegeleda kirikusiseselt ühtsete seisukohtade kujundamisega teenuste osutamise osas. Selle eelduseks on koguduste positiivne meelestatus diakooniatöö arendamise osas ning kõiki osapooli rahuldava tasakaalu leidmine kiriku usuliste eesmärkide ja diakooniliste tegevuste vahel.
• Asutada diakooniakeskused, mille ümber koonduvad piirkonna kiriklikud organisatsioonid ning kirikutöö tegijad
• Määratleda selgelt, milline saab olema vaimuliku roll sellisel puhul, kui kogudus osutab kohalikule kogukonnale avalikke teenuseid: kas see piirdub üksnes peamiste arengusuundade määratlemisega või saab temast selle töö sisuline organisaator ning isegi teatud praktiliste tegevuste ellurakendaja? Juhul kui avalike teenuste osutamine hakkab toimuma aga kõrvalorganisatsiooni kaudu (nagu soovitab A. Kilp), tekib vajadus määratleda antud institutsiooni ja koguduse ning ka kumbagi juhtivate isikute omavahelised rollid ning ülesanded.
•  Toetada kiriklike organisatsioonide tööd läbi koolituste ja heade praktikate tutvustamise.
• Kajastada kiriklike organisatsioonide tööd ilmalikes meediakanalites läbi kliendilugude ning vabatahtlike töö.

Kirjandus 

Ahonen, R. (2007) „Diakoonia ja misjon – kiriku usu väljendused“ – Diakoonia käsiraamat, toim R. Saard, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut , 123–130.

EELK Arengukava 2008–2017 (2012). http://eelk.eelk.ee/wp-content/uploads/2015/12/eelk_arengukava_2012.pdf (15.04.2016)

Kask, K. (2013) „Missugune peaks olema diakooniatöö EELK-s?“ – Kirik ja Teoloogia 25.01.2013.

Kilemit, L., Rentel, A. (2012) „Eestimaalaste ootused kirikule“ – Astu alla rahva hulka, toim E. Jõks, Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 143–165.URL

Kilp, A. (2001) „Usuühingutel on potentsiaal luua sotsiaalset kapitali“ – Postimees 16.06.2001.

Putnam, R.D. (1993) Making Democracy Work: Civic Traditions in Modern Italy, Princeton, New Jersey: Princeton University Press.

Saard, R. (2013) Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani, Tallinn: Argo.

Soom, K. (2012) „Eestimaalase kuvand ristiusust, kirikust ja kristlastest“ – Astu alla rahva hulka, toim E. Jõks, Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 249–270.

Soone, E. (2012) „Eesti Kirikute Nõukogu presidendi tervitus“ – Astu alla rahva hulka, toim E. Jõks, Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 11.

Ühiskonnatöö Sihtasutuse koduleht (2016). http://estodiac.eu/ (15.04.2016).

Üprus, A. (2010) „Diakoonia on vastus“ – Kirik keset küla, toim K. Kask, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 6–7.

Merle Piho (1971) on usuteaduse magister ja töötab sotsiaaltöö valdkonnas.

Liina Kilemit (1972), MA sotsioloogias, on EELK UI koosseisuväline lektor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK liige.