See jutlus – „Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – on kogumikus „Uku Masing ja Piibel“ (Tartu: Ilmamaa, 2005, 29–46). Masing kirjutas selle 19-aastasena, 1929. aastal. Aasta hiljem ilmub „Pessimismi põhjustavad nähted“. Neli aastat hiljem avaldub „Anatoti prohvet“. Ja nii edasi, kuni lõpuni, üks ja see sama teema – lunastus ehk: „[n]agu kristlus, on ka budism revolutsioon vana tervemõistusliku ja iganenud maailmakorra vastu, mis ei suuda kuidagi olla iseendaga rahul ja mis üksivalu kakleb, rabeleb ja sõdib, et end hoida püsti” (Masing 1995b, 231). See on „teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris“, kus on näiteks lause: „Kui meil oleks selliseid prohveteid nagu vanas Iisraelis, küll neil oleks tööd, aga meie prohvetid seletavad unenägusid ja loovad endile kogudusekesi“ (Masing 2008, 49). Seoses Masinguga ei saa üle ega ümber prohvetlusest ega prohvetitest. Teda ennastki on nimetatud prohvetiks või prohvetlikuks – „lihtsamaks lugemiseks on sobivaimad avajutlus Jh. 17,11–17 üle, mis annab tõelise kristluse ja riigi vastandamise taustal aimu Masingust kui igavesest opositsionäärist ja prohvetist“ (Nõmmik 2005, 11). Lihtne on see tekst tõesti ja prohveti, „Anatoti prohveti“ oma, sest selle võiks rahulikult asetada prohvet Jeremija loo sisse. Aga Masingut on nimetatud ka valeprohvetiks, nagu ta ise tunnistab aastal 1939, mil algas sõda kristlikus Euroopas kristlaste vahel (nt Hitler oli katoliiklane ja Stalin õigeusklik – muidugi, mitte praktiseerivad): „Tean ka seda, et mind sääraste juttude pärast, nagu siin, peetakse jumalasalgajaks ja õige õpetuse vaenlaseks, valeprohvetiks, nagu ütles üks „isamaale läinu“ (Masing 2008, 356). Ta ise aga oleks olnud meelsamini antikristus, „kellele on määratud põleda põrgu põhjas, kui seltskonna kristliku päritolu uskuja. Sest kui oleksin antikrist, siis oleks kindel, et Kristus ise tuleb varsti“ (samas). Samalaadset igatsust väljendab Masing ka oma jutluses: „olgu ligidal see päev, kus visklabidaga juba siinilmas aganad ja terad lahutatakse“ (Masing 2005, 31). Kes oli või on see seltskond? Kas selline enesekohane täävitus oli 30-aastase noore mehe bravuur? Pessimismi põhjendused olid juba ammu ilmunud ja lumesadu nähtud, mille tulemust Masing kirjeldab: „Taipasin siis, et ma enne üldse pole Näinud lund, lumesadu, puutüve ega midagi muud maailmas, ning sellest hetkest pääle võin kõike näha tõeliselt ja ütelda sõnadega, mis pole saadud teiste käest ega kuulu näidendiossa.” (Masing 2009, 377)

Väljend „isamaale läinu“ viitab kristlasele – üks õige usuinimene uinub Jumalas ja läheb Jumala, oma Isa juurde koju. Nii ütleb ka Masing oma jutluses, kuid seda mõnede õigete kristlaste kohta: „Ja kui ta surema peab, siis teab ta, et see on ainult lühike ja magus uni, mille järel ta üles ärkab veel suuremasse rahhu Isa riigis“ (Masing 2005, 44–45). Aga mis siis, kui Masing polnudki valeprohvet, kes on siis selle „isamaale läinu“ isa? Kristus ütles omaaegsele seltskonnale väga rängasti: „Teie olete oma isast kuradist“ (Jh 8:44). Ja kui Ta oli oma kõne lõpetanud „nad võtsid kive, et Teda nendega surnuks visata“ (Jh 8:59).

Tallinnas tegutses 1930-ndatel prohvet Karl Reits. Tema oli üks neid, kes oma kogudust ei teinud, nagu Masingki. Reits, keda peeti segaseks, aeti välja, visati välja Tallinna Jaani ja Kaarli kirikust ning palvelatest (Kirjamägi 1997, 78). Ja nii sai ta tuntuks kui turu prohvet, sest palvetavaid kristlasi ta häiris oma lobaga – „Niisugused rahurikkujad tuleks maa pealt ära kaotada! /…/ laialt oli levinud arvamus, et Reits on valeprohvet“ (samas, 80). Ei ole midagi uut siin kuu all. Masing oma analüüsis „Prohvetluse saatus V sajandil“: „Prohvetid olid koletised inimeste näol ning nende tradendid jõledad ja jälgid Jeruusalemma, templi ja õigupoolest siis Jahve vaenlased“ (Masing 2005, 273). Nii oli ka Jeesus Jahve vaenlane, jõle ja jälk. Või „Anatoti prohvetist“: „Jeruusalemmas prohveteid peetakse kuninga ja riigi vaenlasteks ning Manasse ajal tapeti sõnalausumata /…/ Sest mass ei kannata seda, kui ta hinge kallal näritakse ning talle püütakse teha selgeks, et ta on väärtusetu. /…/ Terve rahvas peaaegu on Jeremijale kuri sellepärast, et ta kadu kuulutab templile. /…/ Jeremija oli neile jumalateotaja ja surm paistis ainus karistus talle. /…/ Nagu kõik vagad, tundsid nad kohustust Jumalale tulla appi, teda kaitsta ja toetada ning Jeremija oli vaja tappa, kuna ta naeris vagaduse üle, pilkas vagu ja oli Jumala vastane“ (Masing 2008, 64, 70, 78). Pühade kristlike apologeetide, Jumala õigustajate ning kaitsjate vastu puudus Masingul igasugune respekt: „Teise Peetruse kirja autor ja Jaakobus on esimesed ratsionalistid kristlaste hulgas, armetute apologeetide vaimulikud isad. See kuskil teisal ei avaldu nii silmatorkavalt kui Pauluse mittemõistmises“ (Masing 1995a, 283).

Kes on see seltskond, kelle vastu rääkis prohvet Jeremija, Jah päästab ning Masing? See „roniv ja närune rahvas“ (Masing 2008, 70). See on EELK, EAÕK, MPEÕK, RKK, EKNK, EEKBKL, EMK, AKEL, AAKEPGK, EKE ja kõik. Nii lihtne ja ränk see ongi. Masing ei teinud oma, uut, õigemat või mida iganes kirikut, vaid jäi Reitsi ning iga prohveti kombel oma paigale kui „kindlus“, „raudne sammas“ ja „vasest müür“ (Masing 2008, 67). Või „püramiid, mida tuul ja liiv ikka ja alati lõhkuda püüavad, aga ei suuda – siis peab inimene alati tundma, et ta seisab ja et teda miski paigast liigutada ei jõua, ei inglid ega kuradid, siis peab inimene teadma, et ta endas kannab ja kehastab Jumala vääramatut tahtmist“ (Masing 2005, 42). Või nagu „saar rabas. Ta ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid ta olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida uusi saari“ (Masing 1995B, 192). Sama mõte esineb Masingul juba 30 aastat varem jutluses: „Aga ometi ei tee ta midagi, see kõik hõõgub ja särab tast välja, nii et ta isegi seda ei tea ja ei aima, ja inimesed tunnevad, et Jumala vaim nende ligi on tulnud, ja neil on määratu palju kergem, neile on taevas jälle selge ja päike on ka nende jaoks, midagi langeb neilt ära ja kaob“ (Masing 2005, 45). Aga ta on lindprii, sest „prohvet olla tähendab olla lindprii“ (Masing 2008, 67). Sama tunnistuse annab ka Kirjamägi: „Reits kuulus küll vennastekoguduse [ka Masingu juured on sealt – autor] paljupealisse perre, ent „rahva pattude pärast müüripraos seisma“ pidi ta üksi“ (Kirjamägi 1997, 78). Me ei tea ega iial teada saa, milliseid palveid on Masing või Reits meie eest teinud oma müüripraos (Hs 22:30). „Jumal on ta ära võrgutanud ning teinud narriks ja klouniks tervele rahvale“ (Masing 2008, 81). Prohvet ei võitle Jumala eest, ta ei kaitse Jumalat. Ta on Jumala läkitatu ütlemaks oma „ronivale ja närusele rahvale“ Jumala päästvat sõnumit, Jeesust.

Kes on see auditoorium? Vastuseks on: „Sama väär kui rahvast kuulutada siin pimestatud olemise eeskujuks, sama väär oleks öelda, et prohvetid [litsentseeritud õukonnaprohvetid – autor] ja preestrid oleksid olnud tahtlikult viimased lurjused. Kõik nad olid harilikud inimesed, nagu neid tänapäevgi võib leida igas kirikus, igas usulahus ja igas poliitilises parteis“ (Masing 2008, 70). Mis on selliste inimeste olemasolu põhjuseks? Masing ütleb oma jutluse alguses, et püha Constantinus Suur (Masing 2005, 29). Aga ainult retoorilise käigu mõttes. Tõeliseks põhjuseks on juba apostlite uskmatus: „Ja tõepoolest on usu kaotus üsna vara alanud /…/ Ja viimane samm on see olnud, mida sageli nii taevasse on tõstetud, sest sellest ajast pääle on kirik julgeoleku saanud, ja maid, vilja ja rohkesti raha“ (Masing 2005, 36). Mis on selle viimase sammu tulemus? „Kristlus on saanud maailmaks!“ (samas, 31). Nii lihtne ja ränk see ongi. Ja siin on see punkt, kus otsustada, kas Masing on prohvet või valeprohvet. Õigeusu kiriku jaoks on ta valeprohvet tema kuulutuse pärast püha Constantinuse kohta. Püha õigeusklik palvetab: püha Constantinus, palu meie eest. Masing ütleb ta kohta pilgates, pilgates vagade vagadust: „Konstantin Suur, suur Konstantin – kõige kristlikum keiser!“ (Masing 2005, 31). Ja jätkab, viidates kristlikule kirikule: „[K]õige kristlikum ja kõige sünkretistlikum suur mõrtsukas Konstantin“ (samas, 37). Veel: „Peale selle, usk ja teoloogia olid esmalt Konstantinuse orjad ning edaspidi seltskonna orjad, kes alati seisis madalamal kui õige usk“; „kui kristlik kirik poleks võtnud vastu antikrist Konstantini pakkumisi“; „Konstantinusest saati on ikka püsinud sellest midagi ka siis, kui paistis, et usklikudki on teinud pettust ja pinnalise nimetanud ruumiliseks“ (Masing 2008, 266, 346, 388). Ja lisaks Toomas Paulile kirjutades aastal 1964: „Konstantiini aegu loobuti sõdimiskeelust ja see oli ots“ (Masing 2015, 12). See eluneb tänasepäevani. „Kristlus on maailma ära kadunud“ (Masing 2005, 40). Õigemini kristlik kirik, sest kristlus elab edasi mõnede üksikute sees ja seas: „On ainult mõned õiged kristlased veel“ (Masing 2005, 31) – „Jeesus on kirjeldanud oma maailma, kuid sellest muidugi ei hooli keegi peale väheste, kes seda ei saa teostada teiste vastuseismise tõttu.” (Masing 1995B, 235) Pisut seletab seda Masing ka oma artiklis-essees „Kristluse ülesandeid“: „See, kes neilsinaseil päevil arvab, et ristiusul on praegu veel suur ülesanne, ei eksi, kuid see, kes arvab, et ristiusk on tänagi veel tähtis kultuuriline tegur, eksib rängasti. Veel enam need, kes – mitte suutes teha vahet ristiusu ja tema kiriku vahel – arvavad, et kirik on ikkagi veel kuidagi valitseval seisundil ja tema esindajad olulise tähtsusega maailma käigus. See, kes neilsinaseil päevil tahab olla vägev kirikuvürst ja kujutleb päevaunelmais, kuidas ta on tähtis, on atavistlik nähe, ja kes teda pilkab, pilkab õigusega“ (Masing 2008, 344). Seda ütles Masing kümme aastat peale oma jutlust, ja jutluses ta ütleb sama: „Ja kuidas me saame siis sellest kurja asetatud maailmast lahti? Kas sellega, et me kuskile pageme ta eest, kloostrisse või maile, kus kõige suurem maailma kandja, Euroopa kaduv kultuur pole veel mitte oma koledaid saavutusi üldiseks teinud, või sellega, et me Jumala abiga algame sõda maailma ja ta korralduste vastu, katsudes läbi viia mingit kristlikult anakronistlikku ilmakorda [vt interneti väljaandeid Meie Kirik, De Civitate, Objektiiv – autor] ja teades, et kui me langeme, siis oleme usutunnistajad?“ (Masing 2005, 41).

Kes meist tunneb ennast usutunnistajatena, küsiks sel kohal seminari läbiviija. Igaüks meist tunneks. Aga ei pea ennast usutunnistajana tundma, piisab sõna- või teovoliga inimese tundest küll. Masingu jutluse tekst on tõesti lihtne ja ränk. Nimelt. Kujutage ette, kui volitatud meelevallaga inimene tsiteeriks jutluses sõnu: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb arukale mehele, kes ehitas oma maja kaljule“ (Mt 7:24).

Enne, kui siit edasi minna, peab peatuma Masingu jutluse alustekstil, milles Inimese Poeg palvetab: „Nemad ei ole maailmast, otsekui minagi ei ole maailmast“ (Jh 17:16). See on selle Masingu jutluse põhisisu. „Mis Jeesus mõtles maailma all, on lihtne ja selge: ta mõtles kõike, mis pole veel kristlik, mõtles seda vastandina tõele, mis pidi maailmas olema, aga mitte maailmast, sest siis ei oleks seda enam olemas“ (Masing 2005, 30). Sellele täienduseks järgmised Masingu osutused: „See, mida UT-s nimetatakse maailmaks, on see, mida praegu nimetame seltskonnaks, avalikuks arvamiseks. /…/ Mitte mingisugune immateriaalne kuri vaim, kelle nimeks on maailm, pole meie vaenlane, vaid just seesama seltskond, keda meie armsaks ja kalliks peame, kes ripub kristlusel jalus nagu veskikivi oma igaveste lollustega ja naeruväärsete nõuetega, oma käskude ja keeldudega, eelarvamistega, s.o. kirjutamatute dogmadega, oma ellusuhtumisega“ (Masing 2008, 352–353). Ja: „Uues Testamendis on öeldud, et ärge armastage maailma ja seal seisab: „kosmos“. Seda lauset on ju üldse tõlgendatud valesti kogu aeg, et see tähendab kas loomade või taimede põlgamist /…/ „Kosmos“ on kreeka keeles korrastatud maailm. Teisi sõnu: ärge armastage seda maailmakorda ja muud ei midagi. Ja see maailmakord ei saa olla Jumala ilmutus ega Jumala looming“ (Masing 1995a, 327). Sellest piisab. Jeesuse sõna oli ja on, et me ei armastaks seda maailmakorda, ja niimoodi on meie elu rajatud kaljule.

Mis on see maailmakord? Võiks näiteks tuua võidupüha tule õnnistamise. Vabadussõjas – „Peale kaht ilmasõda – ja sõjad on patt par excellence – tänapäevane maailm kaotas Püha Vaimu armu. Aga on võimatu tunda Kristust kui Jumalat ilma Püha Vaimuta“ (Sophrony 1998, 15) – ka kodumaa kaitsjad tapsid inimesi. Selle teoga on oht põlistada inimtapmine, ja arvestades kiriklikku teoloogiat, siis aegade lõpuni aegade algusest. Lisaks naeruvääristab see justkui algusaegade kristlasi. Ja Jeesust Kristust. Kujutlegem korraks enda vaimusilme ees Jeesust, inimeseks saanud Jumalat, kes õnnistab Eesti Vabariigi võidupüha tuld. Jeesus pandaks sõnaliselt-palveliselt seda tegema. Tehtaks osaliseks inimvere valamises. Ja kuidas saab olemas olla kirik nende mälestuseks, kes tahes või tahtmata tapsid? Masing vastab sellele oma jutluses: „Sest kõik, mis meil praegu on, on vaid kompromissid maailma ja riigiga, alistumine teisele isandale kui see, keda me tunnistame, ja oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme“ (Masing 2005, 29–30). Me kõik oleme. Ja seetõttu: „Riigid [ja kirikud – autor] on niivõrd patused asutused, et ime on, et Jumal neid veel ära pole kaotanud, riigid toetavad viinavalmistamist, aga toetavad tihtigi sellega saadud rahaga niiviisi ebakõlbeliseks saanud karskusliikumist; joogikohtade omanikud on nime poolest needsamad kristlased kui joodikud /…/ võideldakse kõlblusetusega ja selle kaasnähete vastu, teisal aga toetatakse ja armastatakse kirjandust, mis üks selle tooja ja edendaja. Iga asi enese vastu“ (Masing 2005, 39). Iga asi enese vastu. See on see roniv ja närune seltskond, kes Arles’i kirikukogul (314) täävitas, et kristlane võib osa võtta õiglasest sõjast [nt vabadussõda või sõda perekonna kaitseks – autor], ja kes armeeteenistusest keeldub või sõjaväest lahkub askeetlikel põhjustel, eemaldatakse armulauaosadusest ehk visatakse Kristuse Kirikust välja (vt nt Saard 2013, 73). See on see, millele viitab Masing, et usk ja teoloogia olid antikristuse Konstantinuse orjad. Ja kui lugeda Arthur Võõbuse uurimusi esimeste sajandite kristlastest, siis saab lisaks aimu, millele Masing lisaks toetus. Võõbus tsiteerib kirikuisa, püha Cyprianust (Ad Donatum): „Kui üksik inimene tapab, siis on see kuritegu, kui aga see sünnib riigi käsul avalikult, nimetatakse seda vooruseks!“ (Võõbus 2009, 68). Ja: „Kui aga nüüd kas katehumeen või kristlane (ristitud) peaks soldatiks või ohvitseriks tahtma, siis peab ta oma kavatsusest loobuma või heidetakse ta kogudusest välja kui mees, kes sihilikult Jumalast taganeb ja majanduslikel põhjustel vaimset elu ja kristlikke põhimõtteid salgab“ (samas, 69). Alates Konstantinus Suurest on asi vastupidine. Ja seetõttu on iga asi iseenda vastu ja näis, et isegi usklikud on pattu teinud ja pinnalisuse ruumiliseks nimetanud.

See, et Masing nimetab usklikku ruumiliseks inimeseks, on seotud tema seletusega Jumala Vaimust (meie keeli Püha Vaim). Ruumilisus seoses Püha Vaimuga tuleneb araabia keelest, ja lisab, et semiidil on tuule mõiste ’tuul’ alati seotud ruumiga, aga ’ruahi’ vastu oli jeruusalemlastel viha, mis muidugi kulmineerus Jeesuse tapmisega [autori täiendus]. Niimoodi on usklik, Püha Vaimu kandja, ruumiline inimene, kes „ei vaja enam relvi kellegi vastu, sest oma maailmas ei ole kedagi, kelle vastu peaks võitlema ja see sõna ise on muutunud talle naeruväärseks“ (Masing 2008, 389). Jutlusest: „Meie ei pea võitlema /…/ Tähendab, et olla maailmas, aga maailmast üle, on vaja, et me maailma vastu midagi ette ei võtaks, vaid laseme sündida mis tahes, aga omas maailmas oleme selle eest täielikud valitsejad, kõik kuulab meie sõna enne, kui meil on vaja käskida.” (Masing 2005:32) See mõte „meie ei pea võitlema“, ei iseenda, patu ega kuradiga (samas, 32, 34, 41, 42), on teine väga oluline punkt Masingu jutluses. Esimene oli, et kristlane ei ole sellest maailmast. Ta on Teisest Maailmast. Mida Masing ütles aastal 1929, seda ta kordab jõulisemalt üle 1961. aastal: „On vaid Teine Maailm!“ (Masing 1995a, 355). Ja hoiatab: „Kolm kildkonda, neid on vist rohkem, panevad sinu kahtlema Jumalas endas. Sa ei tunne end Teise Maailma lapseks, vaid inimeseks, kes seda tahab. /…/ Välja selgitama nad hakkavad sulle, et Teine Maailm pole muud kui hullude illusioon“ (samas, 359).

Püha Antonius, kes on kuulus oma kiusatuste poolest, vastas jumalikule antikristusele järgmist: „Kuid peate teadma, et üksnes Kristus on tõeline ja igavene Imperaator“ (Võõbus 2009, 72). Püha Antonius ei läinud õnnistama püha Constantinuse võidutuld, vaid üldse ei tunnistanud teda enda valitsejana. Võime öelda, et tal oli seda kerge teha, sest tal polnud perekonda ja üldse asus kuskil kõrbes. Kui seda ütleme, siis mõelgem, mida me suust üldse välja ajame. Ja siin saab tipu iga asi iseenese vastu. Seesama püha õigeusklik palub sama pühadusega püha Antoniuse poole: püha Antonius, palu meie eest. Peab tähele panema, et püha Antonius ei tänanud Jumalat püha Constantinuse eest.

Et ilmestada Masingu seda maailma ja Teist, seoses õigeusu kiriku pidustustega kristliku tapmise lubamise tähistamiseks, olgu toodud siin Masingu lause jutlusest: „See päev peaks olema suuremaks leinaks kui Kristuse surmapäev, sest tema suri meie lunastuseks ja see päev oli meile õnnistuseks; aga teisel päeval tuli hukatus – sellest päevast saadik kristlased maailmas teenivad selle isandat ja nad ei saa enam ta küünte vahelt lahti, sest ajast saadik on otsas tõsine ja puhas ristiusk ja me leiname teda tihtigi taga kui kallist kaotatud vara“ (Masing 2005, 29). Kristlus oli enne Konstantinust ja on pärast teda. Miks on see inimene nii tähtis? Miks? Kristlasi tapetakse tänase päevani. Oluline on ta seepärast, et alates temaga võivad kristlased legaalselt tappa teist inimest! Ta on sümbol sellest maailmast. Ja seetõttu saab Masing kirjutada Jaan Kiivit sen-le aastal 1929: „Olen üldse oma inimestega hädas, ei tea tihti, mis mõeldagi – patsifism nende arvates „ei sünni meie usuga kokku“, sest Paulus olevat käskind ülemate alla heita. Ütlesin siis neile need vägevad munga sõnad – Paulus on kirjutanud piiskoppidest, diaakonest ja presbütreist, aga sinust, kuningas, ei ole ta midagi kirjutanud. Mina sind ei kuula ja su tahtmist ei tee“ (Masing 2006, 8–9). Patsifism ei sobi kokku „meie usuga“. Isegi Jehoova tunnistajad on selles asjas meist lähemal algkristlastele. Ja minu järeldus selles punktis on, et iga õigeusklik, kes võtab armulauda tänasel päeval, on vastutav näiteks iga tapetud inimese eest Ukraina sõjas.

Masingu jutluse viimane lõik algab: „Ja siis tuleb Kristus maailma, siis on kõik inimesed üks, tuleb vaikne rahulik elu, kus igaüks teeb, mis hää on, ja ei tunne enam muresid, sest ta teab, et Jumal tema eest hoolitseb hää ja kurjaga [vihje „Deemonlikule jumalale“ – autor], kus enam midagi ei muutu ja ei kao, kus pole enam lõhkikistud ja õnnetuid inimesi, kes iga päev mõtlevad ja paluvad: Issand, võta mind ära sellest ilmast, ma ei suuda, ma ei jõua enam kannatada“ (Masing 2005, 45). Nii on, laske ainult, ainult ennast päästa Jeesusel, Inimese Pojal, kelle nimi tähendab: Jahve päästab.

Viidatud kirjandus

Kirjamägi, Andres (1997) Prohvetlusest ja selle esindajaist Eestis. Rakvere: Rakvere Nelipüha kogudus.

Masing, Uku (1995a) Pessimismi põhjendus, Eesti Mõttelugu 5. Tartu: Ilmamaa.

Masing, Uku (1995B) Budismist. Tartu: Ilmamaa

Masing, Uku (2005) „Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel. Tartu: Ilmamaa, 29–46.

Masing, Uku (2005) „Prohvetluse saatus V sajandil“ – Uku Masing ja Piibel. Tartu: Ilmamaa, 256–336.

Masing, Uku (2006) Uskuda, elada. Tartu: Ilmamaa.

Masing, Uku (2008) Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa.

Masing, Uku (2009) Meil on lootust. Tartu: Ilmamaa.

Masing, Uku (2015) Usalda ennast. Tartu: Ilmamaa.

Nõmmik, Urmas (2005) „Eessõna“ – Uku Masing ja Piibel. Tartu: Ilmamaa, 5–28.

Saard, Riho (2013) Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Argo.

Sophrony, Archimandrite (1998) Words of Life. Essex: Stavropegic Monastery of St. John the Baptist.

Võõbus, Arthur (2009) „Kristlik teadvus ja eetos vanas kirikus enne Constantinust“ – Arthur Võõbus, Kummargil käsikirjade kohal. Eesti Mõttelugu 86. Tartu: Ilmamaa, 50–72.

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant.