Kaitsesin selle aasta (2016) kevadel EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonnas Erik Salumäe juhendamisel kirjutatud magistritöö teemal „Derivatiivse ja originaarse kirikuõiguse sõlmpunktid läbi organisatsiooni ja juhtimise õigusliku korralduse prisma E.E.L.K. asutamisest kuni EELK-ni anno 2016”. Ajakirja Kirik & Teoloogia kolleegium tegi minu hea õpetaja dr Thomas-Andreas Põderi vahendusel ettepaneku kirjutada ajakirjale nimetatud magistritöö põhjal kokkuvõttev artikkel. Sellega alljärgnevalt tegelengi. Olgu hoiatatud, et alljärgnevas artiklis puuduvad viited allikatele – huvilised leiavad need magistritööst^[1].

Jää on hakanud liikuma

Enne teemakäsitlusega alustamist meenutan lugejale, et peapiiskop Urmas Viilma on samuti käesoleva aasta suvel pöördunud nii EELK vaimulike, koguduste juhtorganite liikmete kui teiste kirikuga seotud inimeste poole ettepanekute kogumiseks EELK põhikirja ning kirikuseadustiku kaasajastamiseks. Ideede ja ettepanekute esitamise viimane tähtpäev on 15.10.2016. Põhikirja ja seadustiku revideerimisega tahetakse lõpule jõuda 2017. aasta lõpuks. Konsistooriumi otsusega 5. aprillist 2016. a on moodustatud ka nn õigusreformi komisjon, kes lisaks oma ideede pakkumisele ja ettepanekute tegemisele ka kirikuüldsuselt laekunud ideed ja ettepanekud läbi töötab. Komisjoni moodustamisel seati sellele eesmärgiks kaasajastada EELK põhikiri ja kirikuseadustik täies mahus. 7. juunil 2016. a toimunud komisjoni esimesel koosolekul otsustas komisjon, et muudatusi tehakse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kas konsistooriumi seatud ja komisjoni võetud eesmärkide vahel ka vastuolu on ning kes siis ikkagi otsustab, mis on nimetatud reformi eesmärk ja sellest tulenevalt komisjoni ülesanded, jäägu lugeja enda arvata.

Viimati esitatud autoripoolne küsimusepüstitus iseloomustab mõneti ka allpool käsitletavat magistritööd, kus autor uurimustöö käigus, mitte et otsis, vaid leidis, EELK ajaloost mitmeid organisatsiooni- ja juhtimisalaseid kaasusi, millesse tuli suhtuda läbi konstruktiivse kriitika prisma. Kriitika ei olnud ega ole seejuures mõeldud kriitika pärast, vaid ikka selleks, et EELK juhtimissüsteemi optimeerida ja kaasajastada.

Uurimuse teema valiku põhjendus ja piiritlemine

Uurisin oma töös: 1) milliseid religiooniõiguslikke norme (seadused vms) on Eesti riik perioodil 1919–2016 koguduste ja/või kirikute organisatsiooni ja selle juhtimise õiguslikuks korraldamiseks vastu võtnud; 2) milliseid kirikuõiguslikke derivatiivseid norme (nt põhikiri või selle muudatused) on Eesti luteri kirik omakorda sellest tulenevalt oma organisatsiooni ja selle juhtimise õiguslikuks korraldamiseks pidanud vastu võtma ning 3) milliseid originaarseid kirikuõiguslikke norme (nt kiriku siseelu korraldav kirikuseadlus või kirikuseadus) on Eesti luteri kirik oma organisatsiooni ja selle juhtimise õiguslikuks korraldamiseks otsustanud omal algatusel vastu võtta. Mõistagi heitsin neisse õigusaktidesse ka pilgu peale ja võtsin oma parima teadmise varal asja kohta midagi arvata.

Eesti Vabariigi arengus on olnud erinevaid etappe – iseseisva riigi loomisest ja selle väljakuulutamisest kuni Eesti iseseisvuse taastamise^[2] järgse ülesehitamiseni. Kõik need etapid on vähemal või suuremal määral kaasa toonud muudatusi ilmalikes seadustes (sh religiooniõiguses), mis omakorda on kaasa toonud muudatusi kirikuseaduses (derivatiivne kirikuõigus). Kirik on ka ise oma sisereegleid aeg-ajalt muutnud ja täiendanud (originaarne kirikuõigus).

Töö eesmärk ja ülesanded, uurimisprobleem

Töö eesmärk oli kaardistada ligi saja-aastase perioodi jooksul toimunud ja Eesti luteri kiriku organisatsiooni ja selle juhtimist käsitleva religiooniõiguse allikad ning sellest tulenevad Eesti luteri kiriku derivatiivse kirikuõiguse allikad. Lisaks ka teemakohased Eesti luteri kiriku originaarse kirikuõiguse allikad ning anda neist ülevaade.

Tööga soovis autor anda sisendi EELK kirikuõiguse korrastamise ja kaasajastamise protsessi, tuues välja senise seadus- ja seadlusandluse ja selle resultaatide üldist laadi kohendamist vajavad kohad.

Autor julgeb väita, et tänaseks on EELK oma kirikuõiguse arenguga jõudnud olukorda, kus aegade jooksul toimunud kirikukogu seadlus- ja seadusandliku tegevuse tulemus vajab kriitilist ülevaatamist. Vastuolud on EELK põhikirja ja EELK kirikuseadustiku vahel, põhikirja ja kirikuseadustiku siseselt, aga ka ajalooliselt väljakujunenud tavade ja kehtiva ilmaliku õiguse vahel.

Autor jõudis käsitletava teema juurde läbi praktilise tegevuse kirikukogus, tunnetades vajadust alustada EELK kirikuõiguse korrastamist ja kaasajastamist. Sellest tulenevalt sõnastas autor uurimisprobleemi: kas derivatiivse ja originaarse kirikuõiguse areng ja sellel põhinev organisatsiooni ja juhtimise õiguslik korraldus on olnud õiguslikult järjepidev, põhjendatud ja põhistatud? Uurimisprobleemist tõusetusid mitmed uurimisküsimused, aga käesoleva artikli formaat ei võimalda nendel, nagu ka meetodil, töö struktuuril jms detailsemalt peatuda.

Mida me ütleme, kui räägime religiooni- või kirikuõigusest?

Rääkimisel kasutame sageli mõisteid, mille tähenduse üle pole me alati piisavalt mõelnud. Seetõttu räägime mõnikord küll palju, kuid ütleme samas vähe. Ratsionaalsem on rääkimisel kasutada mõisteid nende õiges tähenduses – nii jõuab öeldu haritud vestluspartnerile mürata kohale. Nagu arvata võib, tüürin ma siinkohal põhimõistete määratlemise juurde, mis oli üks magistritöö alaeesmärke. Teen seda siinkohal siiski üsna põgusalt.

Alustame religiooniõigusest (laws on religion), mida tuleks määratleda kui religiooni reguleerivat riiklikku^[3] õigust (nt kirikute ja koguduste seadus ehk KiKoS jt). Kõlalt ja kirjapildilt väga sarnane sellele on religioosne õigus (religious law), mis on religioosset päritolu õigus (sh kirikuõigus ja kanooniline õigus^[4]).

Kirikuõigus (ecclesiastical law) on aga erimõiste protestantlikes kirikutes tekkinud ja kujunenud õiguse tähistamiseks^[5]. Autor tähistas magistritöös mõistega „kirikuõigus” kiriku kui (ühiskondliku) organisatsiooni elu õiguslikult määravate sisekorralduslike normide kogu – nii derivatiivset kui originaarset kirikuõigust.

M. Kiviorg leiab, et kuna kirikuõigus on dogmaatilistel alustel seismise tõttu konfessionaalselt jagatud, siis võib tegelikult rääkida ka kirikute õigusest. J. Sootak on kirikuõigust erialakirjanduses samastatud ka kanoonilise õigusega. Autori hinnangul ei ole nimetatud lähenemised korrektsed.

Põhimõtteliselt võib selle alusel, kas konkreetne autor seab protestantlike kirikute ja kogudustega seotud õiguse käsitlemisel esikohale religiooni- või kirikuõiguse (ehk siis väidab keegi näiteks, et „ilmalik õigus muutub, kirik oma õigusega on aga sajandeid kestnud ja kestab edasi” vastuseks teisele väitele, et “kirik ei saa oma õigust kujundada sõltumatult riigi õiguskorrast”) öelda, et üks on pigem kirikuõiguslane, teine aga religiooniõiguslane. Pehmemalt või teravamalt on erinevad lähenemised käsitletavas ajaloos ette tulnud ja pole päriselt kadunud ka tänapäeval.

Juba vihjatud ja uurimuse pealkirjas nimetatud derivatiivse ja originaarse kirikuõiguse puhul määratleb autor, et derivatiivne kirikuõigus (derivative ecclesiastical law) on tuletatud õigus. Magistritöös mõeldi selle all kiriku siseõigust, mis on tuletatud religiooniõigusest või muust ilmalikust õigusest, ehk olukord, kus riigi õigustloov tegevus toob kohustuslikus korras kaasa muudatused kiriku siseõigusesse ehk kirikuõigusesse (nt tuleb põhikiri viia kooskõlla kehtiva õigusega, nt MTÜS-ga või KiKoS-ga). Selliselt muudetud kiriku siseõigus (nt põhikiri) on derivatiivne. Originaarne kirikuõigus (primary ecclesiastical law) on seevastu aga esmane õigus. Magistritöös nimetas autor originaarseks õiguseks kogu kirikuõigust, mis on kiriku sisemiste protsesside tulemusena initsieeritud ja kehtestatud. Originaarsel kirikuõigusel puudub vahetu side ilmaliku õigusega (st ka religiooniõigusega) ning need ei ole olnud ajendiks kiriku vastava siseõiguse kujundamisele (nt kiriklikke talitusi käsitlev kirikuõigus jt). Samas ei ole siinkohal tahetud väita, et originaarsel kirikuõigusel puudub või peaks puuduma seos ühiskonna arenguga.

Joonis iseloomustamaks kirikute ja koguduste tegevust reguleeriva õiguse süsteemi Eestis.

Meil on põhjust rääkida Eesti ligi 100-aastasest religiooni- ja kirikuõigusest

Eesti luterlased ja luteri kirik on oma arengus sammu pidanud Eesti riigi arenguga – teisiti oleks seda ka keeruline ette kujutada. Eesti riigi arengus on olnud erinevaid etappe (autori meelevaldne liigitus): 1) iseseisva riigi loomine ja selle väljakuulutamine (15./28.11.1917 kuni 24.02.1918); 2) Saksa esimene okupatsioon (21.02.1918 kuni 19.11.1918), sh (vähemalt teoreetiliselt ja mitte Venemaaga personaaluniooni kaudu seotuna) Balti hertsogiriik (12.04.1918 kuni 19.11.1918); 3) iseseisvuse esimesed päevad (19.11.1918 kuni 28.11.1918); 4) Nõukogude esimene okupatsioon ja vabadussõda (28.11.1918 kuni 26.05.1919); 5) iseseisva riigi ülesehitamine (30.05.1919 kuni 17.06.1940); 6) Nõukogude teine okupatsioon (17.06.1940 kuni 7.07.1941); 7) Saksa teine okupatsioon (7.07.1941 kuni 19.12.1944); 8) Nõukogude kolmas okupatsioon (19.12.1944 kuni 20.08.1991); 8) Eesti iseseisvuse taastamine ning riigi ülesehitamine ja areng (20.08.1991 kuni tänaseni).

Riigivõim on neil erinevatel etappidel riigi ja kiriku suhteid moel või teisel seadusandliku menetluse läbi kujundanud. Neile muudatustele on pidanud kirik reageerima. Kuidas, seda on autor töös ülevaatlikult käsitlenud. Toome siinkohal ära loetelu olulisematest verstapostidest:

1) 1832. aasta kirikuseadus (see keisririigi seadus mõjutas kirikuelu iseseisvas Eestis veel pikalt);

2) 31. mail 1917. a Tartus toimunud I Kirikukongress;

3) Eesti Ajutise Valitsuse 18.02.1919. a antud erimäärus „Evangeelse Luteri usu konsistooriumi asjus” (millega allutatakse kõik luteri kogudused Eestimaa konsistooriumile) ja 15.04.1919. a seadus „Evangeelsete Lutheri koguduste omavalitsuse ajutine korraldus” (millega pandi koguduste omavalitsuse kohta kehtima uus kord – muu tegevus jätkub ikka veel 1832. aasta kirikuseaduse alusel);

4) 10.–12. septembril 1919. a Tallinnas peetud II Kirikukongress (kus viidi teisel lugemisel lõpule 1917. aastal alustatud kirikukorraldamistöö põhikirja vastuvõtmiseks^[6]. Vastuvõetud põhikirja järgi on Eesti evangeeliumi luteri usu kirik – E. E. L. K. – vaba rahvakirik ja iseseisev, iseennast valitsev, juriidilise isiku õigusega asutis, mille põhikorra aluseks on üksikkogudus.);

5) Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus (mille järgi ei ole Eestis riigiusku ning kodanikele kindlustatakse täielik usu- ja südametunnistuse vabadus);

6) 1925. aasta 12. novembril võetakse Riigikogus vastu „Usuühingute ja nende liitude seadus” (see lahendab riigi suhted kirikuga ning määrab kindlaks kirikute juriidilise aluse ja tegevuse. Kiriku korralduse aluseks oli üksikkogudus ja kirik oli 1925. aasta seaduse põhjal kuni 1934. aasta seaduseni kujunenud usuühingute liiduks);

7) Uus Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku Põhikiri (selle vastuvõtmise tingis 1. jaanuaril 1926. aastal jõustunud usuühingute ja nende liitude seadus, mis kohustas 1. juuliks samal aastal registreerima usuühingute (kogudused) ja nende liitude (kirik) põhikirjad. Selleks tuli need koostada, läbi arutada ja kirikupäeval vastu võtta. Nimetatud põhikiri registreeriti 3. juulil 1926. a^[7];

8) 1929. aastal XI Kirikupäevadel vastu võetud Eesti Ev. Luth. Usu Kiriku seadlused (avaldati Kiriku Teatajas ja hiljem 1933. aastal täiendavalt Kiriku Teataja Lisas);

9) 1934. aasta „Kirikute ja usuühingute seadus” (hakkas kehtima 24. detsembril. Oluliselt suurenes riigi siseministri isikus pädevus kirikute ja usuühingute siseasjadesse sekkumisel);

10) 14. maist 1935. a. kehtima hakanud Põhimäärused (selle järgi oli E.E.L.K. tervik, mis jaguneb kogudusteks – kirik oli sellest hetkest üks tervik ja kogudused vaid üks osa tervikust. Sellega muudeti 1925. aasta seadusega loodud korda, mille järgi kirik oli usuühingute (koguduste) liit. Põhimäärused töötati välja 1934. aasta kirikute ja usuühingute seaduse alusel);

11) Eesti Vabariigi 1937. aasta põhiseadus (mis sätestas, et Eesti Vabariigis ei ole riigikirikut. Samas seisab klausel, et suurematele kirikutele võidakse anda avalik-õiguslikke aluseid);

12) 12. mail 1943. aastal toimunud X Kirikukogu (kirikukogu andis piiskopile volitused toimida ainuisikuliselt eriolukorras, mil kiriku valitsemisorganite töö on takistatud. Seda volitust kasutati hiljem väliseesti kiriku asutamisel viisil, mis püstitab mitmeid küsimusi seaduslikkuse vaatevinklist, et mitte öelda pahauskselt);

13) 1945. aasta „Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend”;

14) uus 1949. aasta põhikiri (kaotavad kehtivuse 14. maist 1935. a kehtinud EELK Põhimäärused. Kiriku uueks nimeks saab Eesti NSV-s tegutseva Evangeeliumi Luteriusu Kirik (ELK);

15) Oma ajutisele iseloomule vaatamata jäi 1945. aasta ajutine juhend kirikute ja koguduste tegutsemise seaduslikuks aluseks õige pikaks ajaks. Alles 1977. aastal asendati see üksikasjalikuma ja peamiselt koguduste tegevust kitsendava ja kohustusi määratleva „Usukoondiste põhimäärusega”;

16) ENSV konstitutsioon aastast 1978, mis põhines NSVL 1977. aasta konstitutsioonil ning oli kiriku osas sõnades igati mõistlik;

17) 1989. aasta seadus kodanike ühenduste kohta, millega seoses hakkas mõte kiriku põhikirja muutmisest liikuma ka ELK-s;

18) 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus;

19) EELK XXIII Kirikukogu 1. istungjärgul 26.–27. juunil 1991. a võeti vastu uus EELK põhikiri (registreeriti alles 10. augustil 1993);

20) Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseadus;

21) 1993. aasta kirikute ja koguduste seadus;

22) 1993. aasta mittetulundusühingute ja nende liitude seadus;

23) 1994. aasta tsiviilseadustiku üldosa seadus;

24) uus 2002. aasta kirikute ja koguduste seadus;

25) 2004. aasta uus EELK põhikiri.

Mõistagi ei leidnud siin viitamist kõik seaduste muutmise seadused ega ka kiriku siseõiguse väiksemad või suuremad muutmised – aga suures plaanis sai kaart paika.

Autori leiud ja järeldused

Käsitluse käigus on autor avastanud EELK kui organisatsiooni ja selle juhtimise temaatikast mitmeid õiguslikku laadi probleeme. Tööst järeldub veenvalt, et vaatamata EELK ajaloolisele traditsioonile ja erisusele ei ole võimalik kirikut käsitada ja käsitleda lahus ühiskonnast ja tegutsemas vaid oma sisemise kirikuõiguse järgi. Kirik ei saa ennast n-ö lahti siduda ilmalikust õiguskorrast. Riigi õigustloov tegevus on mõjutanud ja jääbki mõjutama kiriku derivatiivse ja originaarse kirikuõiguse arengut.

Juhtimis- ja õigusteadlasena ning ilmikuna kirikuelus aastaid kaasalöönuna ja Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo kursuse läbinuna võttis autor magistritöö kokku järgmiselt:

1) Valitsemis- ja/või juhtimisotsuste kujundamisel ja vormistamisel ei ole kiriku valitsemis- ja juhtimisorganid alati juhindunud parimast praktikast. Eriti on see välja löönud kiriku nime kasutamisel ja muutmisel, aga mitte ainult. Kirikukogusid on kokku kutsutud vale nime all või on kirikuvälises suhtlemises kasutatud kiriku nime, mida kirikukogu polnud veel otsustanud kasutusele võtta.

Tänase EELK nime areng on olnud järgmine:

1919. aastal asutati kirik nimega Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (lühend E.E.L.K.). Seoses nõukogude okupatsiooniga pages 1944. aastal hulk E.E.L.K. juhtivaid vaimulikke, aga ka teisi vaimulikke ja koguduste liikmeid välismaale ning alustas sama nimega kiriku tegevust paguluses. Eestisse jäänud jätkasid kiriku tegevust okupeeritud kodumaal ka sama nime (lühend E.E.L.K.) all kuni 1949. aastani, mil 23.–24. oktoobril toimunud ELK kirikukogul võeti vastu Eesti NSV-s tegutseva Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (lühend: ELK) uue nimega uus põhikiri.

EELK XXIII Kirikukogu 1. istungjärgul 27.06.1991. aastal võeti vastu Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (lühend EELK) uue nimega uus põhikiri.

Nimemuutus ei muutnud mõistagi midagi kiriku organisatsiooni sisus – ikka oli tegemist ühe ja selle sama luteri kirikuga Eestis.

2) Koguduste juhtimisorganite liikmed kattuvad, mis on vastuolus kehtiva õigusega – koguduse juhatuse ja nõukogu liikmed ei tohi kattuda. Siin ei tee autor otseselt juttu nn võimude lahususest, ehkki taustaks on hea see meeles pidada. Ei ole ühtegi õiguslikku või muud pädevat põhjendust, miks koguduse juhatuse liige on samaaegselt ka koguduse nõukogu liige (sama käib ka koguduse õpetaja kohta). Ainus, millega seda saaks selgitada (mitte õiguslikult põhistada) on teatud ajalooline kogemus. Nimelt oli algselt aastast 1919 kasutusel koguduse omavalitsuse korraldus, mis tulenes Eesti Ajutise Valitsuse poolt 15. aprillil 1919. a vastu võetud seadusest „Ev.-Lutheri usu koguduste omavalitsuse ajutine korraldus”. See korraldus ei näinud tänapäevases mõttes koguduse juhatust ette koguduse kui juriidilise isiku juhtimisorganina, vaid koguduse nõukogu täidesaatva organina elik nõukogu eestseisusena. See põhimõte on praktikas üle kandunud ka täna kehtivasse kirikuseadusesse, ehkki riigi antud religiooniõigus jt õigusnormid seda põhimõtet (juhatus on nõukogu täidesaatev organ) ei toeta enam (st alates 1993. aasta kirikute ja koguduste seadusest, mida täpsustas veel ka 1. septembrist 1994. a kehtima hakanud tollane tsiviilseadustiku üldosa seadus). Kui varasema korra järgi olid nõukogu eestseisuse liikmeteks nõukogu liikmed, siis kehtiva õigusega see ei klapi – seda ka KiKoS § 5 lg 2 lubatud erisuse valguses. Viimati viidatud õigusnormi järgi võib usulise ühenduse põhikirjas ette näha erisusi mittetulundusühingute seaduses liikmeskonna ja juhtimise kohta sätestatust (nt ette näha kogudusele nõukogu, millist MTÜS expressis verbis ette ei näe, nimetades §-s 31, et põhikirjaga võib üldkoosoleku ja juhatuse kõrval ette näha lisaks veel muid organeid; KiKoS ei maini nõukogu kordagi), kui need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja struktuurist, aga see ei puuduta autori hinnangul õigust olla samaaegselt nii nõukogu kui juhatuse liige.

Kehtiva TsÜS-i § 31 lg 2 järgi on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganiks (mitte nõukogu täidesaatvaks organiks) juhatus. Kui seaduses on sätestatud nõukogu olemasolu, on juhtorganiks ka nõukogu. MTÜS § 26 lg 1 järgi mittetulundusühingul peab olema juhatus, mis seda juhib ja esindab, KiKoS § 23 lg 1 järgi peab kirikul, kogudusel ja koguduste liidul olema juhatus.

3) E.L.K. kui juriidilise isiku puhul oli perioodil põhikirja esimesest vastuvõtmisest 12. septembril 1919. a toimunud II Kirikukongressil kuni selle uues redaktsiooniks siseministeeriumis registreerimiseni 3. juulil 1926. a tegemist ligi seitse (või ka üheksa, kui ajaarvamine algaks aastast 1917) aastat n-ö formaalsel vormistamisel olnud kvaasiühinguga (õiguslikus mõttes siis seltsingule järgnenud asutamisstaadium ehk eelühing). Otsest muud õiguslikku põhjendust n-ö vormistamisel oleva kiriku juriidilise keha tegevusele on seadustest ja erialakirjandusest raske leida. Samas koguduste tegevuse õiguslikuks aluseks oli Ajutise Valitsuse 15.04.1919. a seadusega „Evangeelsete Lutheri koguduste omavalitsuse ajutine korraldus” koguduste omavalitsuse kohta kehtima hakanud uus kord – usuelu õiguslik korraldus koguduste tasandil on seega toimunud järjepidevalt ja korrektselt.

4) Kirik oli 1925. aasta seaduse põhjal kuni 1934. aasta seaduseni kujunenud usuühingute liiduks. Selle seaduse alusel välja töötatud ja 14. maist 1935. a kehtima hakanud põhimääruste järgi oli E.E.L.K. tervik, mis jagunes kogudusteks – kirik oli sellest hetkest üks tervik ja kogudused vaid üks osa tervikust. Sellega muudeti 1925. aasta seadusega loodud korda, mille järgi kirik oli usuühingute (koguduste) liit.

Mis on õigem, kas kirik kui koguduste liit või kirik, mis on jagunenud kogudusteks, ei ole pelgalt vormi küsimus. Autor on seisukohal, et kogudused moodustavad kiriku, nagu territoriaalsed kogukonnad (Eestis vallad ja linnad) moodustavad riigi. Algrakukeseks on inimene, kelleta pole ei kogudust ega kirikut, ei kogukonda ega riiki.

Asjaolu, et kirikut käsitatakse ja käsitletakse riigi silmis tervikuna, avaldub nt ka raamatupidamistoimkonna juhendi (RTJ) nr 11 (äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine (muudetud 2011)) p-st 11, mille mõtte kohaselt tuleks kiriku bilansis konsolideeritult kajastada ka koguduste eelarved n-ö tütar- ja sidusettevõtete põhimõttel. Kuigi enamasti on tütar- ja sidusettevõteteks äriühingud, võivad teatud juhtudel tütar- ja sidusettevõtte definitsioonile vastata ka mitteäriühingud (näiteks sihtasutused ja mittetulundusühingud). Kontrolli ja olulise mõju määramisel mitteäriühingutes lähtutakse muu hulgas ka asjaolust, millisele raamatupidamiskohustuslasele lähevad üle mitteäriühingu varad selle likvideerimisel.

5) Piiskop H. B. Rahamägi ametist kõrvaldamiseks ei piisanud üksnes valitsuse otsusest – tuli muuta ka kiriku põhimäärusi. Hooldajaks määratud õp J. Variku isikus kehastus kiriku kõrgeim vaimulik, seadusandlik ja täidesaatev võim. Kuigi opositsioon oli piiskopile ette heitnud autoritaarset kirikuseadust, otsustas Varik nüüd ainuisikuliselt kirikukogu pädevusse kuuluvaid küsimusi, ja muutis põhimäärusi tagasiulatuvalt nii, et piiskop loeti ametist lahkunuks.

6) Väliseesti E.E.L.K.-l puudub autori esialgsel hinnangul õigusjärglus Eestis tegevust jätkanud E.E.L.K.-ga ning Stockholmis 27. aprillil 1949. aastal toimunud kirikukogu otsus „Piiskopile eriliste volituste andmise kohta” on tõenäoliselt õigustühine, ega ole selle teksti kohaselt „/…/ vastavas korras omandanud seaduslikku jõudu ja maksvust.” Väliseesti kirikul kodumaise E.E.L.K. suhtes õigusjärgluse puudumine, nagu ka piiskop Kõpul kodumaise E.E.L.K. kirikukogu ja konsistooriumi eest otsuste tegemise õiguste ja volituste puudumine ei muuda tühiseks väliseesti kiriku ja/või selle koguduste asutamist ja tegutsemist asukohariigi seaduste alusel. Samuti ei olnud väliseesti kirikul takistusi juhinduda 1935. aasta Põhimäärustest või millest iganes, kuid see ei toonud mingilgi õiguslikult aktsepteeritaval moel kaasa õigusjärglust kodumaal edasi tegutsenud E.E.L.K. suhtes.

7) Kuna usuliste ühenduste suhtes kehtib eriseadus (KiKoS), tuleb teiste hulgas kogudust ja kirikut käsitada ja käsitleda eriliigilise juriidilise isikuna.

8) 02.2014. a võeti vastu korteriomandi ja korteriühistu seadus, mis jõustub alles 1.01.2018. Selle rakendussättega (§ 90) muudeti üsna märkamatult ka TsÜS kahte paragrahvi:

§90. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 25 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 125 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduse (RT I 2001, 81, 487)” sõnaga „võlaõigusseaduse”.

§25 lg 1 muudatus on üsna oluline just koguduste ja kiriku kontekstis. Tänakehtiv TsÜS § 25 lg 1 teine lause on sätestatud järgmiselt: „Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.” Alates 1.01.2018, kui see lause enam ei kehti ning TsMS § 25 lg 1 sõnastuseks saab: „Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik.”

TsÜS § 25 lg 1 teise lause kehtetuks tunnistamine tuleneb seletuskirja autorite väitel vajadusest täpsustada, millised juriidiliste isikute liigid Eesti õiguses eksisteerivad. Kehtivas redaktsioonis on loetletud eraõiguslike juriidiliste isikute liigid. Sellisel loetelul oleks sisuline tähendus juhul, kui tegemist oleks selgelt ammendava loeteluga. Nii see aga ei ole juba selle tõttu, et lisaks selles sättes nimetatud juriidilistele isikutele eksisteerivad Eestis ka nt Euroopa Liidu õiguse alusel asutatud juriidilised isikud.

Lisaks sellele võib kehtivas õiguses selgelt eriliigiliseks juriidiliseks isikuks pidada usulist ühendust (vt KiKoS § 5 lg 1 ja § 17), mille tegevusele kohaldatakse MTÜS ainult otseste viidete kaudu. Usuliste ühenduste teist liiki juriidiliseks isikuks ümberkujundamise keeld (KiKoS § 5 lg 3) peaks hõlmama ka mittetulundusühinguks, sh usuühinguks (KiKoS § 4) ümberkujundamist. Kuna aga TsÜS § 25 lg 1 teises lauses ei ole usulist ühendust juriidilise isikuna eraldi nimetatud, siis võib tekkida küsimus, kas mittetulundusühing on usulise ühenduse suhtes teist liiki juriidiline isik või mitte.

Autor tunneb heameelt seadusandja sellest muudatusest, kuna nüüd ei pea enam kahtlema selles, mida kirikuinimesed nagunii on kogu aeg teadnud, et kogudus ja kirik ei ole tavalised MTÜ-d vaid eriliigilised juriidilised isikud. Peapiiskop ei ole „MTÜ EELK” juhatuse esimees ja piiskopid sama MTÜ juhatuse esimehe asetäitjad.

9) Juhtimise keerukus ei aita kaasa kiriku kõige põhilisema ülesande täitmisele: kasvatada kogudusi teadlikuma kristluse poole.

EELK organisatsiooni- ja juhtimisreform^[8] tundub olevat vajalik ja arvestades uue ja noore peapiiskopi Urmas Viilma ees avarduvat umbes veerandsaja aasta pikkust tegutsemisperspektiivi, ka võimalik teostada. See peaks tagama kirikule ühiskonnas auväärse asendi ja usaldaks talle kõige suurema ülesande sooritamise riigis: rahva kõlbelise kasvatamise. Seda peab jõuliselt toetama sisemisjon selle erinevates väljendusvormides – pole usklikest kristlasi, pole kogudust ega ka kristlikku kirikut!

Vastates artikli pealkirjas esitatud küsimusele, tuleb magistritöö valguses öelda, et esiteks kõik, mis koguduse või kiriku kui organisatsiooni juhtimisstruktuuris kunagi ajakohane ja hea oli, ei pruugi tänasesse päeva sobituda. Me ei pea tänase õigusloomega (seda ka kiriku sees) õigustama minevikku. Ühiskonna ja organisatsiooni, aga ka ilmaliku õiguskorra arengu jonnaka eitamisega või stagnatsiooni õigustamisega inter alia kiriku kui organisatsiooni ajalooliselt väljakujunenud struktuuriga, seab kirik end ise ebasoovitavasse olukorda. Teiseks – kirik ei tohiks sattuda olukorda, mida väljendas eelmise aasta novembri lõpus üks poliitsaurus: „/…/erakond seob end uue põhikirjaga lahti Eesti õigussüsteemist.” Ja kolmandaks – elamine vaid olevikus, eriti väliskeskkonna muutustega mittearvestamine, ehk siis muutusteks ja neist tulenevateks muudatusteks valmisoleku puudumine, on igale organisatsioonile hukatuslik. Tulevikku täpselt prognoosida^[9] ei saa – samas võimalike arengute eiramine on tupiktee.

Kokkuvõtteks – meil on vaja kirikuõigust, mis toetudes minevikukogemusele, annab („turuvajadusi” arvestades) organisatsioonile tänasesse päeva sobiva reeglistiku ja loob eeldused organisatsiooni kestmisele tulevikus.

[1] Töö on leitav EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogust. Võib ka otse autori poole pöörduda.

[2] President Meri on korduvalt rõhutanud, et öelda tuleb „iseseisvuse taastamine”, mitte „taasiseseisvumine”, sest esimene tähendab pidevalt olnud, kuid vahepeal okupeeritud iseseisva riigi iseseisvuse taastamist (õigusliku järjepidevuse jaatamine). Teine aga leppimist sellega, et kunagi iseseisev riik oli, siis see kadus ja nüüd on meil taas võimalus iseseisvat riiki üles ehitada (õigusliku järjepidevuse eitamine).

[3] Üldjuhul ka rahvusvaheline õigus, ehkki religiooniõiguse mõiste ei pruugi alati hõlmata rahvusvahelist õigust. Parimal juhul on rahvusvaheliselt üldtunnustatud normid ja printsiibid riikliku religiooniõiguse osa.

[4] Kanooniline õigus tekkis 12. saj kristlike koguduste kohtumistel vastuvõetud otsustest (canones – juhtnöör), millele hiljem lisandusid paavstivõimu dekreedid. Aastal 1580 koondati kanoonilised reeglid kogusse Corpus Juris Canonici, mis alates aastast 1918 kannab nimetust Codex Juris Canonici.

[5] Kirikuõigus on osa religioossest õigusest. 1938. aastal on W. Meder avaldanud ajakirjas Õigus artikli, kus ta defineerib kirikuõigust kui usuõiguse kõige tähtsamat osa. Usuõiguseks nimetas Meder õigusnorme, mis spetsiaalselt käisid kõigi religioossete ühenduste kohta. Kirikuõiguse all mõistis Meder usuõiguse sätteid, mis õiguslikult reguleerisid vaid kirikute ja tema osade (koguduste) tegevust. Samuti liigitab Meder kanoonilise õiguse üheks osaks kirikuõigusest. Kirikuõigus jaguneb Mederi liigituse järgi riiklikuks kirikuõiguseks ja autonoomseks kirikuõiguseks, viimane omakorda derivatiivseks ja originaarseks kirikuõiguseks. Originaarseks kirikuõiguseks on roomakatoliku kiriku ja apostliku õigeusu kiriku kanooniline õigus.

Käesoleva töö autor seda kunagist Mederi seisukohta aastal 2016 valdavalt ei jaga. Nõustuda võib suures osas sellega, et kirikuõiguse all võib mõista reegleid, mis käivad vaid (kristlike) kirikute ja nende koguduste tegevuse kohta – siiski katoliku kirik ja õigeusklikud nimetavad oma kirikuõigust kanooniliseks. Kirikuõiguse jagamisega Mederi järgi riiklikuks, autonoomseks jne, käesoleva töö autor ei nõustu.

[6] Samas ei saa seda (12.09.1919) põhikirja pidada veel lõplikuks E.E.L.K. esimeseks registreeritud põhikirjaks. Teisel kirikukongressil valiti redaktsioonikomisjon ülesandega töötada lõplikul kujul välja kongressil vastuvõetud kirikukorraldus, see trükkida ja saata kogudustesse. Kiriku põhikiri trükiti 1920. a. Kogudustesse jõudis põhikiri mitmel juhul aga alles 1921. a algul. Tuleb aga osundada, et nimetatud põhikirja registreerimise kohta Eesti Vabariigi poolt ei õnnestunud autoril adekvaatset kinnitust leida (see polnud ka eesmärk omaette, mistõttu võib neid jälgi rõõmsasti edasi ajada).

[7] Teatud kahtlusega, kuid siiski, võib asuda seisukohale, et see oli E.E.L.K. põhikirja esimene tunnustamine (registreerimine) iseseisva Eesti riigi poolt. Koguduste põhikirjade registreerimine ei läinud nii libedalt ja sellega seoses toimus ka kohtuvaidlusi. VIII Kirikupäevadel teatas piiskop Kukk, et kirikus on 130 normaalpõhikirja alusel tegutsevat kogudust, aga ka 20 n-ö eripõhikirja alusel registreeritud kogudust – protsess jätkus.

[8] Reformide suhtes hellaks tehtud ühiskonnas võib see küll kõlada vastuvõetamatult, aga siin on peetud silmas erinevate koguduse- ja kirikuorganite ning vaimulike pädevuste korrastamist, põhikirja ja kirikuseadustiku sisemiste ja omavaheliste vastuolude elimineerimist ning kirikuõiguse lihtsustamist (ülereguleerimise lõpetamist). Lisaks eelpool viidatud juhtimisorganite liikmete kattuvusele tuleks koguduste tasandil võtta aluseks tõsiasi, et koguduse õpetaja ei ole enam ainus kirjaoskaja koguduses, mistõttu ei ole põhjendatud, et õpetaja tegutseb kõigis võimalikes (juhtimis)rollides, kuna ükski teine selleks justkui ei kvalifitseeru. Õpetaja peaks olema koguduse vaimulik juht ja karjane, mitte „MTÜ kogudus X” tegevjuht, millisesse rolli õpetaja sageli (põhikirja ja kirikuseadustike mõttest ja osalt ka sättest tulenevalt lausa alati) pandud on. Kiriku tasandil on probleemid võrreldavad.

[9] Prognoosid ei saagi täpsed olla – need peavad olema loogilised.

Urmas Arumäe (1957), PhD, Estonian Business School’i õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent, vandeadvokaat, on lõpetanud Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo eriala magistriastmel ning on EELK kirikukogu abijuhataja, õiguskomisjoni esimees ja EELK Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige.