Tekkeajalt hilisesse eksiilijärgsesse perioodi paigutuvat Ruti raamatut on žanrilt nimetatud novelliks, idülliks, ajalooliseks heebrea lühijutuks ja õpetuslikuks jutustuseks. Raamatu keskseks teemaks ja eesmärgiks on peetud Taaveti moabi päritolu õigustamist, eksiilist naasnud Iisraeli rahva lohutamist ja julgustamist, ülistust Iisraeli Jumala ettehooldusele või protesti Esra ja Nehemja segaabielude keelu vastu (Murphy 1983, 86); Levini järgi on tekstil eelkõige õigusjuhtumi struktuur (Levin 2013, 141).
Tänapäeval ollakse üksmeelel, et raamatut lõpetav, terviku stiili ja kiastilise ülesehitusega sobimatu genealoogia, mis on sisult identne 1Aj 2:5–15, on teosele lisatud hiljem. Ruti raamatu salmid 1:1–4:17 näivad moodustavat seitsmeosalise kiastilise struktuuri, mille keskmeks on sündmuste käigus toimuv otsustav pööre minevikust tulevikku – Noomi nõuanne Rt 3:1–5. Lugu raamivad perekonna hääbumise ja uue perekonna loomise võrdse pikkusega kirjeldused, millest võib leida mitmeid vastandmärgilisi peegeldusi: näljaaeg Betlemmas / õnneaeg Betlemmas; lahkumine / taastumine; abielu ja surm / abielu ja sünd.
Sama seitsmeosaline struktuur kordub raamatu 2. ja 3. peatükis, mille tuumaks on pöördemomendid Ruti ja Boase suhetes. Sarnast kiastilist ülesehitust võib aimata ka 1. peatüki salmides 6–22, kus teksti saab jagada viieks sümmeetriliseks osaks, mille keskmes on Orpa lahkumine. Neljandal peatükil iseseisev kiastiline struktuur puudub, kuid selle osad peegeldavad 1. peatüki struktuuri, moodustades eelnevaga ühtse terviku, kust jääb välja üksnes raamatu lõpuosa, Peretsi genealoogia Rt 4:17–22. Seega võib oletada, et genealoogia on tekstile lisatud hiljem. Smendi järgi on vaieldav salm 4,17, mida on nimetatud jutustuse krooniks: peetakse võimalikuks, et algselt lõpetas teose salm 17a, kuna 17b on lisatud hiljem (Smend 1996, 233). Seega erines raamatu algne idee selle hilisemast eesmärgist, kuningas Taaveti päritolu põhjendusest.
Pikka aega valitses üsna suur konsensus, et Ruti raamat on poleemiline kirjutis segaabielude keelu vastu, mille sõnum on, et võõramaalastest naistele tuleks anda võimalus näidata oma lojaalsust Iisraelile ja selle Jumalale, mitte neid kohe minema saata. Säärase seisukoha vastu räägib see, et raamatul puuduvad selged poleemika tunnused ning siin ei leidu teemakohast arutelu, ehkki lähima sugulase keeldumine Rutiga abiellumast annaks autorile selleks hea võimaluse. Pealegi erineb kujutatud olukord suuresti sellest, millega puutusid kokku Esra ja Nehemja, kelle keelu eesmärgiks oli kaitsta juute paganlike mõjude eest. Ka raamatu kuulumine kaanonisse on vastuolus protesti-teooriaga, sest samad preestrid, kes jätkasid Esra ja Nehemja tööd, koostasid arvatavasti ka kaanoni (Hubbard 1991, 36).
Campelli arvates on Ruti raamatul kõik heebrea varase ajaloolise lühijutu tunnused: iseloomulik stiil, milles ilukirjanduslik proosatekst on kombineeritud rütmiliste elementidega, eeskätt protagonistide kõnes (millel võis olla mnemotehniline eesmärk); tüüpiliste inimeste ja tüüpiliste olukordade, millel võib olla ka rahvuslik tähendus, kombineerimine; meelelahutusliku ja õpetusliku eesmärgi sidumine, sealjuures tavaliste sündmuste nägemine Jumala varjatud hoolekande kontekstis (Campell 1975, 3 j).
Ruti raamat kui õiguskaasus
Levini järgi on Ruti raamat õiguskaasus, mis käsitleb näiteolukorrale toetudes leviraatabielu ja selgitab, kuidas on teoloogiliselt õige sarnases olukorras käituda (Levin 2013, 141 j). Tegelikult on loo keskmes mitu õigusnormi: vaeste õigus võõral põllul järelnoppida, pärimisõigus, müüdud maa lunastamise õigus ning leviraadiseadus, mis kohustab mehevenda kindlustama lastetuna surnud mehele järeltulijad tema naisega abielludes ning mida käsitletakse Vanas Testamendis veel 5Ms 25:5–10, 4Ms 27; 36 ja 1Ms 38. Kõik need seadused on omavahel seotud ainult Ruti raamatus (Hubbard 1991, 49).
Loo keskmes on kaks õigusnormi: maa lunastamine ja leviraatabielu. Viimast käsitletakse Tooras ainult 5Ms 25:5–10, kus öeldakse, et abielukohustus on surnud mehe vendadel. Maa lunastamise juhised on antud 3Ms 25:23–34, 47–55: kui inimene on sunnitud müüma päritud maa võõrale, siis tuleb tema lähimal sugulasel see teatud aja jooksul välja osta. Ruti raamatus on need kaks seadust liidetud. Boas teatab sugulasele, et tal on kahekordne kohustus: lunastada Elimelekile kuulunud maa ja abielluda Rutiga. Eksegeedid on näinud siin mitmeid vasturääkivusi Tooraga: need kaks seadust ei ole Tooras omavahel seotud; ei Boas ega Ruti lähim sugulane pole Ruti surnud mehe vennad, vaid tema äia sugulased; naised ei päri Toora järgi oma abikaasa vara (Nm 27:6–11).
On oletatud, et nimetatud vastuolud peegeldavad kas seaduste varieerumist vastavalt ajale ja kohale või nende arengut, mille käigus need on kas laienenud või kitsenenud. Näiteks on arvatud, et leviraadiseadusega 5Ms 25:5–10 piirati mingit varasemat laiema ulatusega tava. Seevastu Campelli sõnul on tegemist üksnes allikate nappusega ning fakt, et pole leitud mingit seadustikku, mis need kaks seadust ühendaks, ei oma ilmselt tähtsust ning on täiesti usutav, et seaduste sidumine oli tavaline praktika (Cohen 2012, 164 jj). Samas ei sisalda Toora kõikehõlmavat seaduste kogu, mis kataks kõik võimalikud pretsedendid, vaid paneb paika üksnes olulisimad reeglid, mida saab vastavalt olukorrale kohandada, kuna nende esmane eesmärk on juurutada Iisraeli põhiväärtusi (Hubbard 1991, 50). Seega eksisteerib ka seisukoht, et katsed kõrvutada Ruti raamatus kirjeldatud tavasid Toora kirjakohtadega pole kohased ning Ruti raamat peegeldab pigem seda, kui oluliseks peeti perekondade püsimajäämist (samas).
Rutt – ’ešet ḥajil
Üks Ruti raamatu olulisimaid teemasid on paljude teoloogide arvates ḥesed (eesti tõlkes ’heldus’) kui ideaalne elustiil, mis hoiab üleval moraalset korda (Hubbard 1991, 68, 72). Goldingay on seda heebrea mõistet defineerinud kui erakordset heldust või head tahet, mida osutatakse inimestele, kellega ei ole suhet, mis selleks kohustaks, või olukorras, kus seda ei oodataks (Halton 2012, 36). Ḥesed nõuab erakordset pühendumust ja äärmist riskimisjulgust. Orpa lahkumine on ootuspärane, seevastu Rutt käitub ebatavaliselt, sidudes ennast Noomi, Iisraeli rahva ja nende Jumalaga – tema teguviis on ḥesed. Samamoodi on ḥesed Boase valmisolek end Rutiga siduda – erinevalt teisest, nimetust sugulasest (Hubbard 1991, 72 jj).
Ruti ja Noomi ettevõtlik tegutsemine oma tuleviku kujundamisel ei vasta igas aspektis patriarhaalse kogukonna tavaarusaamale õigest käitumisest, ometi on see ḥesed – õige käitumine Jumala ees, mis toob õnnistust. Uurijad on eriarvamusel, mis toimub Ruti ja Boase vahel loo kõrgpunktiks oleva öise kohtumise ajal rehealuses (3:10 j). Osa eksegeete on veendunud, et episoodis ei kirjeldata seksuaalset läbikäimist, sest Boas hoolib Ruti heast mainest (Murphy 1983, 92) ja nimetab teda tubliks naiseks (Halton 2012, 33). Hubbard seevastu arutleb, et kui paar naudib rehealuses armurõõme, siis on seegi riskantne ja piire ületav käitumine Jumala silmis märk hoolivast andumusest (ḥesed), mis pälvib Jumala tasu, samamoodi nagu Ruti valmisolek Noomi kasu silmas pidades abielluda teise, lähema sugulasega (Hubbard 1991, 73 j). Veelgi intrigeerivam on arvamus, et Noomi tegelik plaan on Boas seksuaalsesse lõksu meelitada sarnaselt Taamarile ja Loti tütardele, kuid Rutt jääb ustavaks mõlemale, nii Noomile kui ka Boasele ning lahendab olukorra, võttes initsiatiivi enda kätte ja tehes mehele abieluettepaneku, et anda talle sellega valikuvõimalus (Halton 2012, 33 jj). Ka selle versiooni puhul on Ruti käitumine riskantne ja vastuolus valitsevate normidega, kuid ometi ḥesed, Jumala silmis õige.
Boas nimetab Rutti öise kohtumise ajal tubliks naiseks, kasutades heebreakeelset sõnapaari ’ešet ḥajil, mis esineb Vanas Testamendis ainult kolm korda (Rt, Õp 12:4 ja 31:19). Väljendi harukordsus koos asjaoluga, et Heebrea Piiblis asub Ruti raamat vahetult Õpetussõnade järel, näib viitavat Ruti tegelaskuju ja Õpetussõnade tubli naise seotusele ning lubab oletada, et Ruti tegelaskuju illustreerib Õp 31:10–31 kirjeldatud naiseideaali (Goh 2014, 487 j). Omadussõna ḥajil väljendab võimekust, tegusust ja moraalset väärtust (De Waard / Nida 1973, 56), aga ka füüsilist jõudu. Vanas Testamendis nimetatakse seda omadust sageli Jumala anniks (5Ms 33:1; Js 61:6; Hs 28:4, Õp 13:22), seega näib epiteedi kasutamine vihjavat nende kahe naise erilisele staatusele, kelle ühised omadused on lojaalsus perekonnale, tegutsemisvalmidus, töökus, kogukonna lugupidamine, headus ja jumalakartlikkus. Mõlemat naist on nähtud Jumala õnnistuste vahendajana oma perekonnale ja kodule (Goh 2014, 491 j). Poeem Õp 31:10–31 on akrostihhon, mille salmide algustähed moodustavad heebrea tähestiku; osa uurijaid on arvamusel, et poeemis kõneldakse personifitseeritud tarkusest, mitte elavast inimesest (samas, 493 j) – ehk saab siit edasi arutleda, et ka Ruti tegelaskuju puhul on tegemist samasuguse allegooriaga?
Samas on mõned eksegeedid rõhutanud ka naiste erinevusi. Sakenfeld on juhtinud tähelepanu sellele, et mitmed Ruti põhijooned lahknevad Õp 31 kontekstist, kus ülistatakse abielu, lapsi ja tervist. Samuti on erinev naiste sotsiaalne staatus: Õpetussõnade naine on kõrgklassist, samas kui Rutt on alamklassi hulka kuuluv sisserändaja. Seega ei vasta Rutt täielikult tarkuseraamatu naiseideaalile, vaid esindab teist liiki ’ešet ḥajil’i, milles Sakenfeld aimab Ruti raamatu autori kavatsust tasakaalustada ja korrigeerida arvamust, et ainult abielus naine saab olla tõeliselt väärtuslik (Goh 2014, 492).
Varjatud Jumal, kõigi rahvaste Jumal
Ruti raamat on pealtnäha lihtne perekonnalugu, milles Jumala otsest sekkumist sündmuste käiku mainitakse ainult kahel korral, 1:6 ja 4:13 (Jumal annab oma rahvale leiva pärast näljaaega; Jumal annab Rutile poja). Samas viitavad Jumala pidevale kohalolule teksti läbivad õnnistused, palved ja tõotused. Hubbardi sõnul toetub Ruti raamat kahele teoloogilisele nurgakivile: Jumalast lähtuv pidev varjatud universaalne põhjuslikkus ja Jumala roll kosmilise hüvitajana. Ometi väldib autor Jumala mainimist sündmuste arengu suunajana, kõigis loo pöördepunktides on otsustajateks ja tegevuse algatajateks inimesed. Jahve ei sekku maailma käiku otseselt, tehes imetegusid, vaid inimeste vahendusel, olles ometi kõigi sündmuste käiku juhtiv varjatud põhjus (Hubbard 1991, 69 j). Samas on inimeste tegevus Jumala poolt piiratud, näiteks kogu sündmuste ahela käivitab näljahäda – Jumala tahe ning inimese vastutus ja otsused on seotud. Campelli sõnul väljendub Jumala kohalolu ja tegevus Ruti raamatus eeskätt selles, kuidas inimesed üksteisega käituvad (Campell 1975, 29). Jumala ja inimese kooskõlastatud tegevuse kohta on jutustuses hulk näiteid: 1:9 palub Noomi Issandat, et miniad leiaksid varjupaiga oma mehe kojas, kuid asub ise nende tulevikku korraldama; 2:12 soovib Boas, et Rutt saaks tasu ja täieliku palga Iisraeli Jumala varjus, ent on ikkagi ise see, kes talle varju pakub; 2:20 nimetab Noomi ḥesed’it Jumala anniks, samas on need Boas ja Rutt, kes heldust üles näitavad.
Moabid olid iisraellaste silmis põlatud rahvas, kes ei tohtinud tulla Issanda kogudusse isegi kümnendas põlves (5Ms 23:4). On arutletud, et Petlemma jõudes oli Rutt seaduse silmis moabist sisserändaja ning lastetu lesk, kelle ootuspärane tulevik oli elatise teenimine prostituudina sarnaselt Raahabile Joosua raamatus (Jacobson 2013, 7). Otsustades jääda Noomiga, rännata Iisraeli ning võtta omaks Iisraeli Jumal, s.t ka juudi kultuur (1:16), pidi Rutt ometi olema valmis eluks viletsuses ja põlatuna. Ḥesed, millega teda tegelikult õnnistati, näitab, et Issanda silmis on kõik inimesed ja rahvad võrdsed ning saavad osa tema heldusest, kui ta omaks võtavad.
Just seda õpetab Ruti raamat meile ka tänapäeval: kõik inimesed on Jumala ees võrdsed, olenemata rassist ja rahvusest. Jumal toimib ajaloos varjatult; ta ei tee nähtavaid imetegusid, vaid tegutseb inimeste kaudu. Igaüks meist on Jumala tööriist, kelle otsused ja teod aitavad teostada Jumala tahet. Me ei tohi põlata teisi rahvaid ega sulgeda ust mujalt tulnud pagulastele, kui nad saabuvad meie ellu rahumeelsete kavatsustega. Kõigi inimeste vajadusi arvestava, moraalset korda alal hoidva ühiskonna aluseks on heldus, mida jagades ei tarvitse meie teod olla alati ootuspärased ega vastata ajastu normidele. Jumala arm võib avalduda just seal, kus seda kõige vähem oodata oskame.
Viidatud kirjandus
Campell, Edward E. Jr. (1975) Ruth. A New Translation with Introduction and Commentary. Garden City, New York: Doubleday & Company.
Cohen, Abraham D. (2012) „The Eschatological Meaning of the Book of Ruth: ‘Blessed Be God: Asher Lo Hishbit Lakh Go’el’“ – Jewish Bible Quarterly 40, 163–170.
Goh, Samuel T.S. (2014) „Ruth as a Superior Woman of ליח? A Comparison between Ruth and the ‘Capable’ Woman in Proverbs 31.10–31“ – Journal for the Study of the Old Testament 38, 487–500.
Halton, Charles (2012) „An Indecent Proposal: The Theological Core of the Book of Ruth“ – Scandinavian Journal of the Old Testament 26, 30–43.
Hubbard, Robert L. (1991) The Book of Ruth. The New International Commentary on the Old Testament. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.
Jacobson, Diane (2013) „Redefining Family in the Book of Ruth“ – Word & World 33, 5–11.
Levin, Christoph (2013) Vana Testament. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Murphy, Roland E. (1983) Wisdom Literature. The Forms of the Old Testament Literature XIII. Grand Rapids, Michigan: Eerdmans.
Smend, Rudolf (1996) Vana Testamendi tekkelugu. Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Waard, Jan de; Nida, Eugene A. (1973) A Translator’s Handbook on The Book of Ruth. London: United Bible Societies.
Kaire Puumets-Sõber (1960) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant ja EELK liige.
