Arvamused

Latet armastav kristlane?

syvariTulin just raamatukogu kohvikust, kus lubasin endale ühe tassi piimakohvi. Selline hetk on minu jaoks pisut premeeriva iseloomuga: pärast mõnetunnist tööd raamatukogus on meeliülendav võtta soe, magus ja pisut vahune late, istuda õdusas miljöös, vaadata inimesi ning tunda, kuidas soe kosutav jook täidab sind õndsa lummusega.

Ometi täna ei läinud kõik plaanipäraselt. Tassi joogiga käes hoides rändas mu mõte tahtmatult hoopis teistel radadel. Minu jaoks kerkis üles küsimus, kas selline teguviis on loodu hoidmise seisukohalt üldse aktsepteeritav. Kohv, mis on joogi olemuslik osa, on viljeldud ilmselt kuskil Lõuna-Ameerikas, mille tarvis põllumaa on suure tõenäosusega saadud vihmametsa (äärmiselt tundliku ja peene ökosüsteemi) hävitamise tagajärjel.

Mulle maitseb magus kohv. Sellega seoses meenub mulle Mauritiuse saar, mille võrratu ja ainuomane loodus on igaveseks hävitatud sellelt maamunalt – lind dodo on saavutanud teatud sümboli tähenduse, viidates inimese võimele üks liik lihtsalt enda heaolust lähtudes igaveseks hävitada. Tänaseks on saar paljaks tehtud üksnes selleks, et inimesed armastavad magusat, ei midagi enamat. Täna laiuvad unikaalse looduse asemel suhkrurooväljad. Aretatud lehmad on üsna arvestatavad CO2 tekitajad. Sealjuures ei hakka rääkima energia hulgast, mis läheb tarvis „taevaliku“ vedeliku minuni toomiseks just sellises vormis ja temperatuuril ning miljöös. Ehk kokkuvõttes tekkis piinav küsimus – kas minu endale lubatud hellitushetk on üks järjekordne patt loodu vastu?

Meie igapäevane mugav elu on niivõrd läbi põimitud ja sõltuv mõjust loodusele, et selle mastaape on ilmselt raske ette kujutada. Ainuüksi selle eest, et ma kirjutan hetkel arvutisse, peab keskkond  maksma (tõenäoliselt on spetsialistid suutelised ka välja arvutama, kui palju energiat on kulutatud ja seeläbi süsinikdioksiidi  paisatud keskkonda, et toota arvuti, luua selle toimimiseks tarkvara ning siis loomulikult energia, mis kulub selle käitamiseks).

Kuid mis puutub siia teoloogia või usk Jumalasse? Elades ise maal, kus inimese mõju loodusele on raskesti märgatav nii ökonoomilises ja ka sotsiaalses plaanis, on raske näha seost keskkonna mõjudega – kõike seda silmas pidades, on ilmselt looduteemal südame valutamine keerulisem. Mingisugusel ratsionaalsel tasandil on võimalik keskkonnateemasid hoomata, ometi peame seda kuidagi automaatselt teatud mõttes kaugeks ja meid otseselt mittepuudutavaks valdkonnaks: ei koge me põudasid, mille tagajärjeks oleks toidupuudus; ei näe me viljamaade drastilist kadumist ja kõrbeks muutumist; oleme küll kuulnud, et kuskil kauges maanurgas möllab mõni epideemia, kuid olgem ausad, me parimal juhul korraks ohkame või kergitame kulme, kuid vaevalt meile eriti tõsiselt meenuks, et sinu ja minu tegevus on viinud just selliste katastroofideni. Parimal juhul poetame Punase Risti annetuskarpi mõne rahatähe (kusjuures pole ka selge, kas selle motiiviks on tõsine soov maailmas midagi muuta või lihtsalt on see pisike lunahind ostmaks ära piinavat südametunnistust).

Kiriku kantslist ei ole mul veel õnnestunud kuulda jutlust, mis manitseks inimesi looduga heaperemehelikumalt ringi käima (tuleb möönda, et siinkirjutaja tagasihoidlik kogemus ei tähenda automaatselt, et niisuguseid jutluseid meie maal ei peetaks). Selle teema n-ö populaarsusetuse taga võib olla ühest küljest ülal mainitud ümbruse tajumus (või siis tajumatus). Aga vahest ka tunduvad sarnased teemad ülevate teoloogiliste mõtiskluste kontekstis tühised: kirikus tegeletakse ikkagi inimese hingeõnnistusega. Võib-olla ei saa vähetähtsaks pidada ka võimalust, et kirikus nähakse keskkonnateemades mingit religioosset konkurentsi: liigne keskendumine loodusele võib süüdata osas kiriku ringkonnas ohutule, et ega me ometi ei kaldu loodususku, animismi, mis meie maa kontekstis pole sugugi võõras. Seda veel eriti täna, kus uue vaimsuse (new age)  liikumises, mille toetus meie ühiskonnas üha kasvab, on oluline roll just suhtel loodusega. Ei saa eitada, et meie esivanemate religioon nägi ja märkas oluliselt enam meid ümbritsevat rohelust. Samuti ei saa ka eitada, et n-ö uuspaganluses inimese suhe loodusega on palju kesksemal kohal kui ristiusus.

Aga ometi ei pea väga pikalt arutlema mõistmaks, et keskkonnaküsimused saavad mingil hetkel meie (aga ilmselt veelgi enam meie järeltulijate) jaoks otsustavaks. Kõige mustema stsenaariumi järgi ei ole ühel hetkel enam inimesel võimalik sellel maal tegutseda justnimelt hävinenud loodu tõttu. Kelle hinge eest kirik saaks siis hoolt kanda? Ärgem unustagem: see kõik saab sündima üksnes meie endi vägivaldsuse või ükskõiksuse tõttu. Selliselt oleks äärmiselt lühinägelik kirikul keskkonnateemadest mööda vaadata. Ent veelgi enam: me usume Jumalasse, kes on loonud maailma; kes on näinud, et see on hea; ta on usaldanud selle inimese kätte, pannes ta isegi valitsejaks. See on mõte, mida me kordame pühapäevast pühapäeva ühes lühikeses fraasis ühises usutunnistuses.

Meie igapäevane tegevus, mis tundub meile enesestmõistetav, on sedavõrd läbi imbunud ümbrust hävitavast tegevusest kõige lihtsamal tasandil (meenutagem siin ülal mainitud kohvikukogemust). Siin tekib tahtmatult küsimus, kuidas siit saab veel tulla pööre või muutus, mis tagaks meie järgnevatele põlvedele inimväärse ja perspektiiviga eksistentsi. Kas piisab sellest, et igas hetkes tunnistan ma Jumala ees oma korrumpeerunud olukorda ning palun Tema armu – muutvat ja elavaks tegevat – lahendama minu järjekordne destruktiivne saavutus (patt) enda ümbritseva suhtes? Taaskord põrkame kokku luterlikus mõtlemises nii tavalise probleemiga, kus tuleb leida tasakaal tegude ja usu vahel.

Keskkonnajutlustajad tahavad näha tegevust. Nad tahavad näha muutusi inimese käitumises ning seda kõige lihtsamalt tasandilt alustades (me peame viivitamatult astuma välja oma mugavustsoonist, lõpetades looduse hävitamise, olgu siis selleks tegevuseks arvutikasutus, autoga sõitmine, late joomine vms – nimekiri on lõputu). Selles kontekstis on ehk õigustatud rääkida uuest reformatsioonist, kus inimestele jõuab kohale selgelt nende rikutus, mis toob kaasa fataalsed tagajärjed meie ümbrusele. Sealt edasi muutub rõhuasetus meie väärtushinnangutes. Ometi neid ridu kirjutades tundub selle võimalikkusesse uskumine banaalne: meile lihtsalt meeldib latet juua ja just niisugustest meeldimistest suurem osa meie argipäev koosnebki. Ei pea väga pikalt arutlema, et saada selgeks, et säärane meeldimine tähendabki pattu meie sees – meie lahutatust Jumalast või mitte jumalanäolisust, esindades jõudu, mis on hävitav ja laastav. Aga isegi, kui proovida liikuda selles suunas ja arusaanuna, et midagi tuleb teha, et tagada tulevik (olgu selleks ökoreformatsioon või isegi ökorevolutsioon), siis ometi tekib ka siin teatud teoloogiline küsimus: kas selliselt mingis suunas tormates ei toimu täiesti tavalist liikumist tegude usku? Olukorda, kus me arvame, et me oleme suutelised astuma Looja kõrvale, tema positsioonile, hoidmaks ülal seda, millele tema on aluse pannud.

Nüüd, kui me olemegi jõudnud tunnetusele, et me oleme eksinud ning tahaksimegi mingit muutust oma tegevuses, mis võiks pisut vähem koormata ümbrust, siis jääb teadmatus, mis on üldse hea meie ümbrusele, aga sealt edasi ligimesele (olgu selleks siis inimesed teistes riikides või meie järeltulevad põlved). Jättes täna joomata late, mõjutan ma otseselt terve hulga inimeste elusaatust. Kuskil on talunikud, kes tegelevad suhkruroo või kohvi kasvatamisega, kuskil on farmer, kes peab lehmi, kuskil on inimesed, kes tegelevad päikese salvestunud energia kättesaadavaks muutmisega ning lõpuks on kuskil kohvikupidaja.

See kõik paneb paratamatult küsima, kas meie korrumpeeritus ei viigi meid lõpuks välja hukule (seda kõige otsesemas mõttes) ning selle muutmine ei mahugi inimese pädevusse. Ehk meil jääbki ka selles küsimuses (ja eriti selles küsimuses) loota Jumala armule ja olla valmis tagajärgedeks, mis tulenevad meie äralangemisest, rikutusest, või loota, et tema kõikemuutev vägi võib tuua esile lahendusi, mida meie suutelised nägema ei ole.

Kirik ei saa kindlasti eirata keskkonnateemat. See on liiga oluline inimese eksistentsi seisukohalt: ükskõik, kas siis küsimus on praegu teistest inimestest, kes kannatavad otseselt keskkonnakahjude pärast, tulevastest põlvedest või siis Jumala loodust enesest, mille inimene on lihtsalt hävitanud. Ma ei usu võimalusse, kus inimese patune loomus ühel hetkel muutuks ja oleks suuteline tegema õigeid (loe ’mittepatuseid’) otsuseid siin maailmas. Mulle tundub, et me jääme inimestena pigem n-ö statisti rolli, sedastades olukorra fataalsust. Kuigi ma pooldan inimkonna pingutusi kasvuhoonegaaside vähendamiseks, on mul ometi raske uskuda, et me oma rikutuses oleks suutelised siin maailmas midagi hea poole pöörama. Selleks on võimeline üksnes Jumala loov ja elavaks tegev arm, mis võib saada reaalsuseks tegutsedes meis inimestes. Meil tuleb märgata enam inimesi meie ümber, eriti puudust kannatajaid. Ometi kõlab see pigem vanatestamentliku käsuna, mis justkui kirjeldab ideaalset olukorda. Märkamiseni jõuame üksnes siis, kui Jumal avab meie silmad armastuseks, ning kindlasti on selles protsessis ülehindamatu roll kirikul.

 

Essee on inspireeritud Luterliku Maailmaliidu poolt reformatsiooni 500. aastapäeva puhul välja antud kogumiku „Liberated by God’s Grace“ viimasest osast „Creation – Not for Sale“.

 

Ariel Süvari (1978) on EELK Usuteaduse Instituudi teoloogiaeriala magistrant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English