Kolmas käsk: „Pea meeles, et pühitseksid pühapäeva“. Sellest õpin ma esmalt, et pühapäev on seatud mitte logelemiseks ega lihalikuks heaoluks, vaid selleks, et me teda pühitseks. Teda ei pühitseta aga meie tööde ega tegemiste kaudu; sest meie tööd [üksi] ei ole pühad, vaid ainult Jumala sõna kaudu, mis on ainsana päris puhas ja püha ning pühitseb kõike, mis temasse puutub, olgu see aeg, koht, isik, töö, rahu jne. Sest sõna kaudu saavad meie tööd ka pühaks, nagu Püha Paulus 1Tm 4 [s 5] ütleb: et ka kogu loodut pühitsetakse sõna ja palve läbi; seepärast tunnen ma siin ära selle, et pean pühapäeval eelkõige kuulama Jumala sõna ja mõtlema selle üle, seejärel nende sõnadega tänama, Jumalat kiitma kõikide tema heategude eest ning palvetama enda ja kogu maailma eest. Kes nii käitub pühapäeval, see pühitseb pühapäeva; kes seda ei tee, see talitab pahemini kui need, kes sel päeval töötavad.

Teiseks tänan ma selle käsu abil Jumala suure, ilusa heateo ja armu eest, [selle eest,] et ta on meile andnud oma sõna ja oma jutluse ning pühapäeval eriliselt harjutada käskinud; [ta on meile andnud] sellise varanduse, mille üle inimese süda ei jõua iial piisavalt järele mõtelda, sest tema sõna on ainumas valgus siinse elu pimeduses ning elu, lohutuse ja kõige õndsuse sõna. Ning kus pole armsat, õnnist sõna, seal on puha hirmus, jõle pimedus, eksimine, sektantlus, surm, kõik õnnetus ja kuradi enda türannia, nagu meil iga päev on silme ees.

Kolmandaks pihin ja tunnistan ma oma suurt pattu ja häbiväärset tänamatust, et ma olen pühapäevi oma elupäevil nii nurjatult veetnud ja tema kallist, väärtuslikku sõna nii haledalt põlanud, olnud seda kuuldes nii laisk, vastumeelne ja tülpinud, rääkimata sellest, et ma oleksin seda üldse südamest igatsenud või iialgi selle eest tänanud; olen seega oma armsal Jumalal nii ilmaasjata mulle jutlustada ja üllal varandusel minna lasknud ning olen seda jalgadega tallanud; mida ta on puha jumaliku headusega minu juures talunud ja seepärast mitte sellest loobunud, et mulle lakkamatult jutlustada ja mu hingele õndsust kuulutada kogu isaliku jumaliku armastuse ja truudusega; sellest on mul kahju ning ma palun armu ja andeksandmist.

Neljandaks, ma palun enda ja kogu maailma pärast, et armas Isa hoiaks meid oma püha sõna juures ja ei võtaks seda meilt meie patu, tänamatuse ja laiskuse pärast. Ta hoidku meid sektantide ja valeõpetajate eest ning saatku meile truid ja õigeid töötegijaid oma lõikusele [Mt 9:38], see tähendab, truid ja vagasid pastoreid ja jutlustajaid; andku meile kõigile ka armu, et me kuulaksime alandlikult, võtaksime vastu ja austaksime nende sõnu nagu tema enda sõnu, sinna juurde veel südamest selle eest tänaksime ja kiidaksime jne.

Neljas käsk: „Sa pead austama oma ema ja isa“. Esmalt õpin ma siin tundma Jumalat, oma Loojat, kui imeliselt on ta mind ihu ja hingega loonud, mulle minu vanemate kaudu elu andnud; ja kuidas ta on neile andnud südame, et nad oleksid kogu oma jõuga minu kui oma ihuvilja teenistuses, tooksid mind ilmale, toidaksid mind, hoolitseksid mu eest, tegeleksid, kasvataksid [mind] suure innu, mure, ettevaatuse, vaeva ja tööga; ja kuni praeguse hetkeni on ta mind, oma loodut [mu] ihu ja hingega kaitsnud lugematute ohtude ja hädade eest, ja tihti ka neist välja aidanud, nagu looks ta mind iga hetk uuesti. Sest kurat ei soovi meile ühekski hetkeks elu.

Teiseks tänan ma rikast heldet Loojat minu ja kogu maailma eest, et ta selle käsuga rajas ja hoidis alal inimsoo rohkenemist ja ülalpidamist, see on: majapidamist[1] ja riigiasju ehk oeconomia’t ja politia’t. Sest ilma nende kahe asjata või valitsuseta ei suudaks maailm püsida aastatki, kuna ilma ilmaliku valitsuseta pole rahu; kus pole rahu, seal ei saa olla ka majapidamist, kus pole majapidamist, seal ei saa lapsi sigitada ega kasvatada, ning isa ja ema seisus peaks siis täiesti kaduma. Aga selle eest seisabki see käsk, valvab ja hoiab alal mõlemat, majapidamist ja riigiasju, käsib lapsi ja alamaid olla kuulekad; ta valvab ka selle üle, et nii juhtukski, või kui ei juhtu, siis ei jäta ta seda karistamata. Muidu oleksid lapsed sõnakuulmatuse pärast juba ammu majapidamise ja alamad mässuga riigiasjad räbalaks ja viljatuks teinud, kuna neid on palju rohkem kui vanemaid ja valitsejaid; seepärast ongi selline heategu kirjeldamatu.

Kolmandaks pihin ja tunnistan ma oma vastikut sõnakuulmatust ja pattu, et ma oma Jumala selle käsu vastu ei ole oma vanemaid austanud ega neile kuulekas olnud, neid olen tihti vihastanud ja solvanud, nende isalikku karistust kannatamatult talunud, nende ees nurisenud, nende truud manitsust põlanud, palju enam käinud lõdva seltskonna ja halbade sulipoiste järel; Jumal ise küll neab selliseid sõnakuulmatuid lapsi ja jätab nad pikast elust ilma, ning paljud hukkuvadki häbiväärselt ja käivad alla enne, kui neist saavad täisinimesed; sest kes ei kuuletu isale ja emale, peab timukale kuuletuma või muidu Jumala viha tõttu rumalal kombel hukkuma jne. Selle kõige pärast on mul kahju ning ma palun armu ja andestust.

Neljandaks palun ma enda ja kogu maailma pärast, et Jumal annaks meile oma armu ja õnnistaks rikkalikult mõlemat, nii majapidamist kui riigiasju, et me kohemaid vagaks saaksime, vanemaid au sees peaksime, isandatele kuulekad oleksime, kuradile vastu seisaksime ja tema sõnakuulmatuse ja rahutuse ahvatlustele ei järgneks, ning seega oma tegudega aitaksime nii kodu kui maad parendada ja rahu alal hoida, Jumalale kiituseks ja auks, meile endale kasuks ja kõigeks heaks; ning et me kõik tema sellised annid ära tunneksime ja nende eest tänaksime. Siia hulka peab kuuluma ka palve vanemate ja ülemate eest, et Jumal annaks neile arukust ja tarkust meie eest rahumeelselt ja õndsalt seista ja meid valitseda. Ta hoidku neid türannia, mässamise ja raevutsemise eest ning pööraku nad sellest eemale, et nad Jumala sõna austaksid, ei kiusaks taga ega kohtleks kedagi ebaõiglaselt; sest selliseid suuri ande peab taotlema palvetamisega, nagu õpetab Püha Paulus [1Tm 2:1 j], muidu on kurat kõrgeim ülem perekonnas, ning [siis] sünnib häda ja viletsust.

Ja kui sa oled ka isa või ema, siis on siin aeg ennast mitte unustada, ega ka oma lapsi ja peret, vaid paluda tõsiselt, et armas Isa, nõnda nagu ta on sind austanud oma nime ja ametiga ning tahab, et ka sind nimetataks ja austataks isana, annaks sulle armu ja õnnistust, et sa oma naist, last ja peret jumalikult ja kristlikult valitseksid ja toidaksid, annaks sulle tarkust ja jõudu neid hästi kasvatada ning neile hea süda ja tahe [anda], et sinu õpetust järgida ja sulle kuulekas olla. Sest Jumala annid on mõlemad, lapsed ja nende edenemine, mõlemad, õige nõuandmine ja heaks jäämine, muidu muutub pere ei miskiks muuks kui sealaudaks, jah, sulipoiste kooliks, nagu on näha jumalatute, kasvatamatute inimeste puhul.

Viies käsk: „Sa ei tohi tappa“. Siin õpin ma esmalt, mida Jumal minult tahab; ma pean armastama oma ligimest, niisiis mitte tegema halba tema ihule ei sõnade ega tegudega, mitte maksma talle kätte ega tegema kahju raevu, kannatamatuse, kadeduse, viha ega mingi kurjaga, vaid pean teadma, et ma olen kohustatud teda aitama ja talle kõikides tema ihuhädades nõu andma. Sest ta on mind selle käsuga käskinud hoida oma ligimese ihu ja teisipidi käskinud ka mu ligimest minu ihu hoida, nagu ütleb Siirak: ta on meist igaühe hoolde andnud ligimese [Srk 17:12].

Teiseks tänan ma siin selle kirjeldamatu armastuse, hoolitsuse ja truuduse eest minu vastu, et ta on asetanud mu ihu ümber nii suure, tugeva varju ja müüri, et kõik inimesed on kohustatud mind säästma ja kaitsma; ning teisipidi mina jälle kõiki inimesi; ta jälgib seda, ja kus seda ei juhtu, on ta käskinud mõõgal karistada neid, kes seda ei tee; muidu põhjustaks seal, kus poleks tema sellist käsku ega korraldust, kurat meie, inimeste hulgas nii palju mõrtsukatööd, et keegi ei saaks enam hetkegi kindlalt elada, nõnda nagu see juhtub siis, kui Jumal vihastab ning sõnakuulmatut ja tänamatut maailma karistab.

Kolmandaks pihin ja kurdan ma siin enda ja maailma kurjuse üle; [selle üle,] et me pole üksnes nii jõledalt tänamatud tema sellise isaliku armastuse ja hoolitsuse eest meie suhtes, vaid et on ju iseäranis häbiväärne, et me sellist käsku ja õpetust ei tunne ega ka mitte ei taha õppida, vaid põlastame, nagu ei läheks see meile korda või nagu poleks meil sellest kasu; pealegi toimetame muretult, ei põhjusta endale südametunnistuse piinu, et me oma ligimest selle käsu vastu nõnda põlastame, hülgame, isegi taga kiusame ja haavame või südames peaaegu tapame; järgime oma viha, raevu ja kogu kurjust, nagu teeksime sellega õigust ja head. Tõesti, siin on hädaldamise ja kisendamise aeg meie, kurjade sulipoiste ja pimedate, metsikute, tõredate inimeste pärast, kes me nagu raevunud loomad üksteist tallame, lükkame, kriibime, rebime, hammustame ja õgime ning ei karda seda Jumala tõsist käsku jne.

Neljandaks palun ma, et armas Isa õpetaks meid seda tema püha käsku tundma ja aitaks meil ka selle kohaselt käituda ja elada; hoidku [ta] meid kõiki üheskoos mõrtsuka^[2] eest, kes on igasuguse tapmise ja kahjutegemise meister; ning andku ta oma rikkalikku armu, et inimesed (ja meie ühes nendega) muutuksid üksteise vastu sõbralikuks, leebeks, heldeks, annaksid üksteisele südamlikult andeks ning üks kannaks kristlikult ja vennalikult teise vigu ja puudusi, et nad nõnda elaksid õiges rahus ja üksmeeles, nii nagu see käsk meile õpetab ja meilt nõuab.

Kuues käsk: „Sa ei tohi abielu rikkuda“. Siin õpin ma jälle, mida Jumal minuga teha mõtleb ja mida ta minust tahab, nimelt, et ma pean elama vooruslikult, kombekalt ja mõõdukalt kõiges: mõtetes, sõnades ja tegudes; ning jätma igaühe naise, tütre, ümmardaja häbistamata; veelgi enam aitama päästa, kaitsta ja teha kõike, mida on vaja nende au ja väärikuse hoidmiseks; ka aitama peatada asjatuid klatšijaid, kes neilt tahavad võtta ja varastada nende au. Sest selleks kõigeks olen ma kohustatud, ning Jumal tahab seda minult, et pean jätma oma ligimese naise ja omaksed mitte ainult häbistamata, vaid olema ka kohustatud aitama ta kombekust ja au säilitada ja hoida, nagu ma ka tahan, et mu ligimene ka minu suhtes seda teeks ning seda käsku minu ja minu omakeste suhtes peaks.

Teiseks tänan ma truud, armsat Isa tema sellise armu ja heateo eest, et ta võtab selle käsuga minu mehe, poja, sulase, naise, tütre, ümmardaja oma kaitse ja varju alla ning keelab nii tõsiselt ja karmilt, et neid ei häbistataks. Sest ta annab mulle kindla kaitse; ta jälgib ka ning ei jäta seda karistamata – tehes seda vajadusel ise –, kui keegi peaks seda käsku ja kaitset eirama ja murdma. Keegi ei pääse tema käest; ta peab kas siinsamas maksma või säärast iha viimaks põrgulikus tules vaigistama. Sest ta nõuab vooruslikkust ja ei talu abielurikkumist, nõnda nagu me iga päev näeme patukahetsuseta, nurjatute inimeste puhul, et Jumala viha tabab neid ning laseb neil häbiväärselt hukkuda; muidu ei oleks võimalik hetkekski hoida oma naist, last, peret kombekuse ja au juures; sellest tuleks puhta koerapulmad ja loomalik olemine, kui juhtub, et Jumal eemaldab vihas oma käe ja laseb kõigel üle keeda.

Kolmandaks pihin ja tunnistan ma oma (ja kogu maailma) pattu, kuidas ma olen patustanud selle käsu vastu, olgu siis mõtete, sõnade või tegudega, kõik elupäevad; ning pole olnud üksnes tänulik sellise ilusa õpetuse ja anni eest, vaid jälle ju nurisenud Jumala ees, et ta on sellist kombekust ja vooruslikkust käskinud ja pole jätnud vabaks ja karistamata kõiksugu kombetust ja lurjuslikkust; ja [et ma] abieluseisust olen põlanud, pilganud, neetuks pidanud jne; kuidas küll on patt selle käsu vastu teiste hulgas kõige jämedam ja kõige märgatavam, täiesti mantli ja ilukeebita; sellest on mul kahju jne.

Neljandaks palun ma enda ja kogu maailma eest, et Jumal annaks meile armu tema selle käsu pidamiseks innu ja armastusega, et mitte üksnes meie ei elaks vooruslikult, vaid et me aitaksime ja toetaksime selles ka teisi.

Nii jätkan ma teiste käskudega, kui mul on aega ja mahti või indu. Sest nagu ma ütlesin, ma ei taha kedagi siduda just sellise minu sõna või mõttega, vaid esitada ainult oma näidet; seda võib järgida, kes iganes tahab, või parandada, kes seda oskab, ja võtta ette kõik käsud ühekorraga või nii palju, kui on indu. Sest kui hing keskendub ühele asjale, olgu heale või halvale, ja sellega on tal tõsi taga, siis võib ta ühe silmapilguga rohkem mõtelda kui keel kümne tunniga rääkida ja sulg kümne päevaga kirjutada; nõnda nobe, terane ja jõuline asi on hinge või vaimuga; seepärast on ta juba üsna varsti jõudnud hakkama saada kümne käsuga neljakordselt, kui ta seda tahab ja tal on tõsi taga.

Seitsmes käsk: „Sa ei tohi varastada“. Esiteks õpin ma siin: ma ei tohi oma ligimese vara võtta ega omada vastu tema tahtmist, ei salaja ega avalikult, olla truudusetu või ebaausa käitumise, teenimise, töödega, et ma ei omandaks midagi varastamisega, vaid leiaksin endale oma palgehigis toidust ja sööksin oma leiba täiesti ausalt; samuti et ma peaksin aitama, et mu ligimeselt (nagu ka minult endalt) ei võetaks midagi ülal nimetatud moel. Ma õpin ka, et sellise käsuga tagab ja kindlustab Jumal mulle isaliku hoolitsuse ja suure tõsidusega mu vara, sest ta käsib, et minult ei tohi midagi varastada; ning kus seda ei tehta, seal on ta peale pannud karistuse, usaldanud võlla ja nööri timuka kätte, või kui tema ei saa, siis karistab ta ikkagi ise, nii et nad viimaks muutuksid kerjusteks; nagu öeldakse: kes noorena meelsasti varastab, läheb vanana kerjama. Samuti: teenimatu varandus ei kosu mitte; ning: alatult saadud, sandilt läinud.

Teiseks tänan ma tema truuduse ja headuse eest, et ta on mulle ja kogu maailmale andnud nii hea õpetuse ja sellega ka kaitse ja varju, sest kui ta ei kaitseks, ei jääks kellelegi ühtki hellerit^[3] ega tükikest leiba majja.

Kolmandaks pihin ma kogu oma pattu ja tänamatust, kui ma olen kellegagi käitunud ebaõiglaselt, nirult või ebaausalt, kogu oma eluaja jne.

Neljandaks palun ma: ta andku armu, et mina ja kogu maailm tema sellist käsku ometi õpiks ja selle üle mõtleks ja sellest paremaks saaks, et ometi varastamine, röövimine, hangeldamine, riisumine, ebaõiglus väheneks ning peagi, Viimsepäeva ajal, mille poole kiirustavad kõikide pühade ja loodute kõik palved (Rm 8[:19–23]), täiesti lõppeks; aamen.

Kaheksas käsk: „Sa ei tohi anda valetunnistust“ jne. See õpetab meid esiteks tõepoolest üksteisega koos olema ning kõiksugu valesid ja laimamisi vältima, teiste kohta meelsasti parimat rääkima ja kuulama; ning sellega on meie hea nime ja laitmatuse ümber rajatud müür ja kaitse kurjade keelte ja valetunnistajate vastu, keda ka Jumal ei jäta karistamata, nagu teiste käskude kohta öeldud.

Selle eest peame teda tänama; mõlema, nii õpetuse kui kaitse eest, mida ta annab meile siin nii armulikult.

Ja kolmandaks peame pihtima ja armu paluma, et me oleme oma elupäevad veetnud nii tänamatult ja patuselt, valedega, valede, kurjade keeltega meie ligimese vastu, kelle ees me oleme ometi kohustatud kogu tema au ja laitmatust päästma, nagu me tahaksime, et juhtuks ka meiega.

Neljandaks palume me abi, et seda käsku kohemaid peaksime, ja [palume ka] heatahtliku keele pärast jne.

Üheksas ja kümnes käsk: „Sa ei tohi himustada oma ligimese koda; samuti tema naist“, jne.

See õpetab meile esiteks, kuidas me mitte mingi õigluse teesklemisega ei peaks oma ligimeselt tema vara ja seda, mis tema oma, välja meelitama, ärastama, välja pressima, vaid aitama, et ta saaks seda säilitada, nagu me isegi tahaksime, et meiega juhtuks. Ning see on ka kaitse maailma silmis tarkade tegelaste kavalate riugaste ja sepitsuste vastu; nemadki saavad viimaks oma karistuse. Teiseks peame selle eest tänama; kolmandaks oma pattu pihtima kahetsuse ja süü tunnistamisega; neljandaks paluma abi ja jõudu, et saada vagaks ja seda Jumala käsku pidada.

Need on kümme käsku neljakordselt käsitletuna, nimelt õpetusraamatukesena, lauluraamatukesena, pihiraamatukesena, palveraamatukesena. Selles peaks ju iga süda ennast leidma ja palveks üles soojenema. Aga vaata, et sa ei võta seda kõike või liiga palju ette, et vaim ei väsiks; samuti ei pea hea palve olema pikk, teda ei pea ka pikaks venitama, vaid [ta peab] olema sage ja tuline; on küllalt, kui suudad hakkama saada osa või poolega sellest, et saaksid oma südames leegikese lõkkele puhuda. Eks seda annab ja peab andma ning südames edasi õpetama Vaim, kui see on kooskõlas Jumala sõnaga ning vabastatud võõrastest tegemistest ja mõtetest.

Usutunnistuse või pühakirja kohta pole siin midagi öelda, sest see oleks üks lõputu asi. Kes on kogenud, võib siin ju ühel päeval võtta kümme käsku, teisel ühe psalmi või ühe peatüki Pühakirjast endale tulemasinaks ja sellega oma südames tule süüdata.

[Viimase kahe lõigu asemel seisab mitmes väljaandes usutunnistuse kohta järgnev tekst:]

Kellel nüüd on aega või muidu tahtmist, võib usutunnistusega samamoodi teha ja sellest neljakordselt punutud pärja teha. Usutunnistusel on aga kolm suurt peatükki või artiklit vastavalt jumaliku Majesteedi kolmele isikule, nagu neid on jagatud varasemalt ja ka katekismuses.

Esimene artikkel loomise kohta. „Mina usun Jumalasse, Isasse, taeva ja maa kõigeväelisse Loojasse.“

Siin paistab sinu südamesse esiteks suur valgus, kui sa seda tahad; ja õpetab sind lühidate sõnadega, mida paljude suude või paljude raamatutega ei saa välja öelda või selgeks kirjutada; nimelt seda, kes sa oled, kust sa pärined, kust taevas ja maa pärinevad; sest sa oled Jumala loodu, looming, kreatuur ja töö; see tähendab: iseendast ja iseeneses pole sa miskit, ei oska sa midagi, ei tea sa midagi, ei suuda sa midagi. Sest kes olid sa tuhande aasta eest? Mis olid taevas ja maa kuue tuhande aasta eest?^[4] Nõndasamuti mitte midagi, nagu saab olemas olla eimiski, mida ei hakata kunagi looma. See, mida sina aga oled, tead, oskad, suudad, on Jumala loodu, nagu sa tunnistad siin ka oma suuga; sellepärast pole sul Jumala ees muuga kiidelda, kui et sa pole üldse miski ning tema on sinu Looja ja võib sind iga silmapilk hävitada; säärasest valgusest ei tea mõistus midagi; on palju suuri mehi otsinud, mis on taevas ja maa, inimene ja kreatuur – nad ei ole seda leidnud. Aga siin tähendab see, et usk ütleb: Jumal on kõik loonud eimillestki [Hb 11:3]; siin on hingede iluaed Jumala tööde keskel jalutamiseks; aga seda on liiga palju, et sellest siin kirjutada.

Teiseks peaks siin tänama, et oleme Jumala armust loodud eimillestki ja et meid hoitakse iga päev eimillestki alal, kui sellist peent loodut, millel on ihu ja hing, mõistus, viis meelt jne, ning et ta meid on seadnud isandaks maa, kalade, lindude, loomade üle jne. Siia kuuluvad 1Ms 1, 2, 3 jne.

Kolmandaks peab pihtima ja kurtma meie ebausu ja tänamatuse üle, et me pole seda kõike ei südamesse võtnud, uskunud, selle üle mõtelnud ega ära tundnud, olles halvemad mõistuseta loomadest, jne.

Neljandaks [peab] paluma õiget, kindlat usku, et me tõsiselt usuksime ja peaksime armsat Jumalat kohemaid oma Loojaks, nagu see artikkel ütlebki.

Teine artikkel, lunastuse kohta. „Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse“ jne.

Siin paistab uuesti ju sama suur valgus ja õpetab meid, kuidas me oleme Kristuse, Jumala Poja läbi lunastatud surmast, millesse oleme pärast loomist langenud Aadama patu läbi, ning pidanud igavesti rikutud olema. Ning siin on aeg ka [järgnevaks]: nõnda nagu sa esimese artikliga lugesid iseennast üheks Jumala loodute hulgas ja ei kahelnud selles, nõnda pead sa ka siin ennast lugema üheks lunastatute hulgas ja selles mitte kahtlema; ning kõikide sõnade ette [pead sa] asetama sõna „meie“, nagu „Jeesusesse Kristusesse, meie Issandasse“, nii ka „meie kannatanutele“, „meie surnutele“, „meie ülestõusnutele“, et see kõik oleks meie oma ja käiks meie kohta; ning et sina oleksid nendesamade meie hulgas, nagu see sõna ise ütlebki.

Teiseks [peaks] sellise suure armu eest südamest tänama ja sellise lunastuse üle rõõmus olema.

Kolmandaks [peaks] kibedalt kurtma ja pihtima häbiväärset uskmatust või kahtlemist sellises armus. Oh mille kõige üle on sul siin järele mõtelda: kui palju oled sa siin jälle ebajumalaid teeninud, suure pühakute kummardamise ja enda lugematute tegudega, mis on sellisele lunastusele vastu töötanud.

Neljandaks palu nüüd, et Jumal hoiaks sind otsemaid õige, puhta usu juures Kristusesse, sinu Issandasse, ja nii kuni lõpuni.

Kolmas artikkel, pühitsuse kohta. „Ja Pühasse Vaimusse“ jne.

See on kolmas suur valgus; see õpetab meile, kus sellist Loojat ja Lunastajat maa peal väliselt leida ja teda kohata võib ning kuhu ta viimaks jääda tahab; sellest oleks palju rääkida. Ning siin on lühike kokkuvõte: kus on püha kristlik kirik, sealt leiab Jumala: Jumal Looja, Jumal Lunastaja ja Jumal Püha Vaimu, see tähendab, selle, kes seal iga päev pühitseb pattude andeksandmise kaudu jne. Seal on siis kirik, kus Jumala sõna sellisest usust õigesti jutlustatakse ja tunnistatakse . Siin on sul aga paljust mõtelda, mida Püha Vaim iga päev kirikutes korda saadab jne.

Seepärast täna siin, et ka sina oled tulnud ja kutsutud sellisesse kirikusse.

Pihi ja kurda oma uskmatuse ja tänamatuse pärast, et sa ei ole seda kõike järginud; ning palu õiget, kindlat usku, mis ootaks ja viibiks seal, kuhu sa lõpuks jõuad, kus kõik jääb igavesti püsima, see tähendab pärast surnute ülestõusmist igaveses elus, aamen.

[1] Mõistetav ka laiemalt „majanduskorra“ või „majandusena“. – Toim.

[2] Mõeldakse kuradit, vrd Jh 8:44. – Tõlk.

[3] Teatud mündi nimetus. – Tõlk.

[4] Retooriline küsimus arvestab Piibli ajaarvamisega ja eeldab, et maailm loodi vähem kui kuue tuhande aasta eest. – Tõlk.

Originaal: Wie man beten sol, fur Meister Peter Balbirer (1535), tõlgitud väljaandest WA 38, 358-375. Tõlkinud Urmas Nõmmik,  toimetanud Anne Burghardt.

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.