„Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.”  Jh 1:3

Kristlus on raamatureligioon. Kõik see, millesse üks õige kristlane usub, on kirjas Piiblis. Piibel on elava Jumala sõna. Sõna sai lihaks Kristuses ja sõna on saanud lihaks ka meis, rohkem kui seitsmes miljardis inimeses üle maailma. Me sünnime, elame ja sureme sõna läbi.

Kuigi Jumal, kõige Looja on sõnastanud meie elu tervikuna, lubab Ta ka omanäolistel inimestel oma igapäevasesse argipäeva sõna sekka öelda. Ta on jätnud meile koguni võimaluse oma elu „ära sõnada”! Ja eks me seda lihtsurelikena, pimedate patustajatena sageli teemegi. Inimestele meeldib ikka rohkem omalooming ja iseteadvus.

Nii oleme ka kogu loodu jaganud kaheks – ilmalik ehk maine (kiriku- ja usuväline) ning kiriklik ehk vaimne (mõne arvates just see, mis on Jumalale omane ja meelepärane). Me oleme kasutusele võtnud väljendid ilmalik muusika, ilmalik kirjandus, ilmalik arhitektuur, ilmalik matus, ilmalik abielu registreerimine, ilmalikud rõõmud  jne.

Mis on aga vahet ilmalikul ja vaimulikul (või jumalikul)? Kas need on vastandid? Tõenäoliselt mitte, sest jumaliku vastand võiks pigem olla kuratlik, saatanlik vms. Kust  algab ilmalik lauluviis ja lõpeb vaimulik? Kas ei ole nii, et lihtne nn ilmalik (sh ka rahvalik) viis võib puudutada südant ja vaimu hoopis tugevamalt kui mõni kirikulaul?

Kui perekonnaseisuametnik ütleb oma registreerimiskõnes „teie liit on sõlmitud taevas”, kas see on siis ilmalikult või vaimulikult (taevalikult) öeldud? Kui nn ilmalik matja palub matuselistel lugeda meieisapalvet, kas see matusetalitus on siis ilmalik? Kumba lahtrisse kuulub armastus? Kas armastus on ilmalik või vaimulik?

Sõna „ilm“ tähendas muiste kogu universumit (kogu loodut) ja „ilmataat“ selle valitsejat. Tegemist ei ole sugugi maiste (maalähedaste) mõistetega. Piiblist teame, et Jumal pani inimese valitsema kogu loodu üle, olenemata sellest, kas me määratleme üht või teist ilmalikuna või vaimulikuna.  Kõike tuleb hoida ja kõige üle valvata, sest kõik kuulub Jumalale!

Meid ei ole kutsutud siia maailma kohut mõistma ehk vahet tegema ligimese ja ligimese vahel, siku ja soku vahel, vaid üksteist teenima – Issanda Jeesuse Kristuse eeskujul. Ja seda püüab kirik ka teha, rääkides vajadusest minna rahva sekka. Ehk ajal, mil kõikides kogudustes on kirikust kõrvale jäänud hingesid rohkem kui täieõiguslikke liikmeid, tuleb minna passiivsetele (eksinutele) järele. Ei saa neid kirikuseinte vahele ootama jääda, sest ka väljaspool kirikumüüre on Jumala loodud maailm, mis januneb valguse ja tõe järele.

See aeg on jäädavalt läbi, kui kirikuõpetaja sai näppu vibutades mõnda noort manitseda, et kui leerikooli ei tule, siis sa ei saa ka laulatada. Tänapäeva noor lihtsalt ei tea, mida tähendab konfirmatsioon ja mis eristab laulatamist abielu registreerimisest. Talle oleks vaja seda selgitada, aga kuidas sa seda teed, kui kiriku ja/või pastoraadi lävepakk liig kõrge on. Preestritele meeldib öelda ja mõelda, et mitte kiriku lävepakk pole kõrge, vaid maailm on sekulariseerunud ehk ilmalikustunud. Ühiskondlik elu on eemaldunud usust ja kirikust.

Iseenesest pole see ju mingi uudis, et toimub kirikust kaugenemine. Ka Jumal teab seda, on selle isegi Pühakirja lasknud kirja panna. Olles selle sõnastanud, on Ta ka kindlasti selliste arengutega oma loometöös arvestanud. Kas oleme aga sellise, kirikust kaugeneva maailmaga leppinud meie, Jumala lapsed, Jumala Sõna kuulutajad? Kas me ei kipu liialt kritiseerima ühiskondlikku korda, mis üha rohkem mõranedes on varem või hiljem hukkumisele määratud? Kas me ei kipu liialt kritiseerima inimesi, keda peame kõige halva eest vastutavaks?

Jaakobuse kiri ütleb: „Ärge halvustage üksteist, vennad! Kui keegi halvustab või arvustab oma venda, siis ta halvustab ja arvustab Seadust. Kui sa aga Seadust arvustad, siis sa ei ole Seaduse täitja, vaid kohtunik. Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik – tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?” (Jk 4:11-12)

Sageli tundub, et oleme pettunud selles, et maailma elu lähebki täpselt Jumala korra ja tahtmise järgi, täpselt nii nagu Piiblis kirjas. Pettunud, et kurjad saavadki lühikest aega rõõmustada, saavad „Jumala lastele” jala taha panna, neid kiusta, tõugata ja vangi panna. Aga meie asi ei ole pettuda, ei ole ka Jumala tahet ja üha enam ülekohtusena näivat korda kritiseerida, sest Jumal teab mida Ta teeb, teab mõtteid, mida Ta mõlgutab:

„Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. /…/ Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand, ja ma pööran teie vangipõlve ning kogun teid kõigi rahvaste seast ja kõigist paigust, kuhu ma teid olen tõuganud, ütleb Issand, ja toon teid tagasi paika, kust ma lasksin teid vangi viia.” (Jr 29:11, 14)

Meie ülesanne on leppida kõige sellega, mida Jumal juhtuda laseb, sealhulgas ka nn ilmalikustumisega. See on Jumala plaan – näidata inimestele, kuhu nende eksiteed välja viivad. Meie ei pea kirikust kaugenemisele kaasa aitama ega ka passiivselt pealt vaatama. Meie ülesanne on aidata ja toetada eksinuid. Külvata tekitatud (näilisse) kaosesse rahu ja teineteise mõistmist. Armastada ligimest, nii nagu me iseendid armastame.  Näidata ja tõestada, et kurja saab võita ära üksnes heaga (Rm 12:21). Õpetada inimestele kõike seda, mida Jumal on meile käskinud (Mt 28:20). Teenida ligimest, mitte ainult kristlast!

Nii mõndagi on selles suunas juba tehtud. Üha rohkem asutatakse kristlikke lasteaedasid ja koole, kus sisseastujatelt ei nõuta ristimistunnistust. Üha rohkem korraldatakse leeritunde üldharivate loengusarjade nime all, kus ei ole tingimuseks hilisem ristimine ja/või konfirmeerimine. Üha rohkem kuuleb kirikutes kontserte, kus ei mängita/laulda üksnes kirikule kirjutatud muusikat. Mõni nimetaks seda kiriku ilmalikustumiseks. Kiriku kaugenemiseks Kristusest. Mina nimetaksin seda alla käivale maailmale järgi minemiseks, eksinud tallekestele päästmiseks. Kuidas me saame inimesi päästa, kui me ei kohtu nendega. Kuidas me saame inimestele Jumala sõna kuulutada, kui me näeme endid liikumas erinevates sfäärides?

Ometigi me oleme üks Jumala rahvas ühes Jumala loodud ilmas. Jumal armastab meid kõiki ja tahab meid kõiki ka päästa igavesele elule. Seda tõde on vaja kuulutada kõikjal ja kõigile. Kui meid kutsutakse  kontserdile, olgu see siis kultuurimajas või kirikus, siis tuleks minna ja kuulutada. Kui meid kutsutakse inimese matusele, siis tuleks minna ja kuulutada (sõltumata sellest, kas lahkunu oli kristlane või mitte). Kui meid kutsutakse abielu laulatama ja registreerima või ka ainult registreerima, siis tuleks minna ja kuulutada. Oluline ei ole, mis nime kannab sündmus (ilmalik kontsert, matus või registreerimine), oluline on see, mida me räägime. Oluline on Jumala sõna. Sõna, mis võib hakata ligimese südames elama ja tema kogu ülejäänud elu sõnastama. Oluline on vastata kutsele!

Ärge unustage Jeesuse sõnu: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40). Aamen.

Kalle Kõiv (1971) on EELK Juuru koguduse õpetaja.