Foto: Karin Kallas

Seekordne Kirik & Teoloogia number toob lugejateni kolm lugu, kaks neist pakuvad hingele tuge – vähemalt see on lootus – ning kolmas juurdleb religioossuse üle, nentides sealhulgas, et üks religiooni võimalusi on inimesele tuge pakkuda.

Avaldame teise poole Martin Lutheri 1535. aastast pärit tekstist „Lihtne viis palvetada, heale sõbrale“. Nagu pealkiri ütleb, annab Luther sõbrale nõu palvetamise osas, mis kulub kas meeldetuletuse või üldsegi teadvustamisena kahtlemata ka meile ära. Luther kirjutab: „Selles peaks ju iga süda ennast leidma ja palveks üles soojenema. Aga vaata, et sa ei võta seda kõike või liiga palju ette, et vaim ei väsiks; samuti ei pea hea palve olema pikk, teda ei pea ka pikaks venitama, vaid [ta peab] olema sage ja tuline; on küllalt, kui suudad hakkama saada osa või poolega sellest, et saaksid oma südames leegikese lõkkele puhuda.“

EELK Käsmu koguduse õpetaja Urmas Karileet mõtiskleb surnuaiapüha kõnes hinge ja selle saatuse üle. „Kus oleme meie pärast siit ilmast lahkumist? Kas oleme mulla all või oleme Jumala juures taevas?“ Lohutust ja julgustust pakub vaid Jumala sõna, mis lubanud igavest elu, seega saatust hingele, mida surm ei lõpeta. Seejuures ütleb Karileet, et hinge saatus, kas igavene elu või igavene surm, sõltub meist endist. „Kuhu inimene pärast siit ilmast lahkumist läheb, sõltub tema valikust siin ilmas. Kumba teed mööda inimene läheb, sõltub valikust, mille ta on maa peal teinud. Valik tuleb teha siin. /…/ Valik on meie. Kui valime Jumala, kaasneb sellega elu, mis on igavene ja õnnistus juba siin ilmas. Kui hülgame Jumala, kaasneb sellega igavene surm ja needus nii siin- kui sealpoolsuses. Valik on meie. See valik on ka meie kaasajal iga inimese ees.“ Kas valik on meie? Kas meie hinge igavest saatust määrav valik saab olla meie või puutub igavikuline vaid Jumalasse, on ehk valik tehtud juba enne meid? Küsimused, mis ju tekitavad ängi, kuid Jumalat usaldades, temale lootes saab ehk hing rahu, kosutust.

Küsimustega inimese loomuse kohta jätkab Åbo Akademi sotsioloogiaprofessor Mikko Lagerspetz. Lagerspetz kirjutab vastuseks 23.4.2016 Postimehes ilmunud Raivo Männi loole ning arutleb inimese religioossuse üle. On selge, et religioossusel on nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil mitmeid funktsioone, kuid küsimus on, kas nende funktsioonide loetlemisega on ära öeldud, mida religioossus endas kätkeb. Loo autor nendib, et ühiskondlike nähtuste selgitamine vaid evolutsiooni ja bioloogiateaduse abil ei ole piisav. Edasi võib aga mõelda, kas religioossust – tõlgendades seda kui usku ja uskumist – on üldse võimalik ära seletada või jääb definitsioonides alati midagi puudu, midagi, mis jääb väljapoole teaduse tegevusala.

Kosutavat lugemist!

Tänases numbris:

Martin Luther, Lihtne viis palvetada, heale sõbrale (1535), 2. osa.

Mikko Lagerspetz, Usund ja inimese evolutsioon.

Urmas Karileet, Kalmistupüha kõne Käsmus.

Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia  väljaandmist toetama!