Kristlane: Mis kõle päev. Õnneks on Jeesus ja lootus minuga.

Hellen: Tere, naaber. Jeesus on siis sinu kangelane?

Kristlane: Tere sullegi. Kangelase kujundit võib kasutada küll.

Hellen: Kas siis Jeesus pole ka otseses mõttes kangelane?

Kristlane: Mida sa sellega mõtled?

Hellen: Alustaksin sellest, et müütides on kangelased tihti jumala ja inimese lapsed.

Kristlane: Jumaluse ja inimese.

Hellen: Jumala ja jumaluse eristus on selline, mille üle võime me vaidlema jäädagi. Aga sa ju tunnistad, et Jeesus tegi midagi suurt?

Kristlane: Suurimat, mis võimalik.

Hellen: Ja kõik see, mis ta varem tegi, oli väiksem?

Kristlane: Mida sa täpselt silmas pead?

Hellen: Kas Jeesus oli kõlbeline?

Kristlane: Otseloomulikult ja lausa patuta.

Hellen: Ja ometi oli ristil suremine hüvelisem kui tema varasem vooruslikkus?

Kristlane: Kuhu sa sihid?

Hellen: Aga tuleme teiste kangelaste juurde tagasi. Herakles tegi lisaks kangelastegudele kohutavaid asju, ometi olid tema kangelasteod suuremad kui suuremate puudusteta inimeste vooruslikud teod.

Kristlane: Nüüd sa hoopis kaugened Jeesuse küsimusest.

Hellen: Loodan selle juurde peagi tagasi jõuda. Kuigi Heraklese puudused olid saatuslikud, siis tema saatuseks oli ühtlasi omada kangelaslikke jooni.

Kristlane: Jeesusel ju puudusi polnud.

Hellen: Tema igapäevane vooruslikkus oli midagi väiksemat, kui tema kangelaslikkus minna oma saatusele vastu.

Kristlane: See polnud saatus, vaid Jumala plaan.

Hellen: Miks siis Jeesus küsis, et miks tema jumal on ta maha jätnud?

Kristlane: See on müsteerium.

Hellen: Mina nii ei arva. Keegi ei saa olla täiesti puudusteta.

Kristlane: Jeesus sai, ta oli inimene ja Jumal.

Hellen: Inimene ei saa olla inimlikkuseta. Just inimlikkus näitas end Jeesuse surmaeelses hüüdes, mu kristlik naaber.

Karmo Talts (1979) on literaat.