Esiletõstetud lood

Ängistatud tiigri karjes olen mina

symbol2Esimene pilt

Kümned, vahel sajad pilgud teda saatmas. Vaimustust, aukartust, ootust ja lootust täis silmad vaatamas, mõned naljatlevad, küll nii lamedalt, et edasikandmist need sõnad ei vääri, ja paljud haletsevad, tunnevad kaasa ning heal juhul tunneb mõni süüd. Vaatavad nad ju kuningat – kuningat, kes on vangis, puuri pistetud, kõndimas betoonpõrandal, kui tema jalad on tehtud pehme ja väänleva pinnase jaoks. Ta on täiesti abitu kuningas, suurim, mida ta teha saab, on oma hooldaja tappa. On siis see kuningale vääriline tegu? Ta möirgab, see küll kõlab rohkem kui oigamine. Üks veel, veel üks kord, veel mitu korda. Inimeste säravad silmad vaatavad, lapsed möirgavad vastu, samamoodi ja sama halvasti nagu kõik – ilmselt paratamatust sunnist – matkivad Louis Armstrongi häält tema laule lauldes. Kas olen tõesti mina ainus, kes tunneb end süüdi teda vaadates? Totaalselt süüdi. Lõbustades end kuninga ahastuse hinnaga. Kus on minu õigus vangistada? Õigus naerda? Õigus tunda lõbu tema arvelt? Seda mul pole, seega olen süüdi. Ning mitte ainult mina, vaid igaüks.

Oma naeruväärselt väikeses puuris kõnnib ta edasi, toimetab kõigi silme all ka neid asju, mida ükski inimene, kes pole just piirid kaotanud narr, ei teeks; pole tal ju kuhugi varjuda. Ning edasi ja edasi kõnnib, möirgab oma ängistatud möirgeid. Kuninga nägu on kõnekas. Paraku kurb ja rusutud, küsiv ja süüdistav. Ta küsib: „Miks sa minu õnnetuse üle naerad? Miks sa oma narri vaevad?“ Ta süüdistab: „Sinu, sinu lõbuks ja heameeleks veedan oma elu nende tellisseinte vahel! Vaata mind, vaata mind hoolega, vaata mu olukorda – ja sa näed, milline sina oled! Kas meeldib, mida sa näed? Aga just selline sa oled, inimene!“ Kui ta välja saaks, ilmselt rebiks kõigilt vaatajatelt pea otsast, alustades nende haledalt möirgavate lastega. Ja seda ta teeks loomulikult täie õigusega. Veel paar ahastavat karjet, need on küll haledalt nõrgad. Kuningas hüppab oma istekohale ja jääb ainiti otse vaatama. Nähes päevast päeva, aastast aastasse sama: uudishimulikud rahvahulgad, narrid, tüütused, orjastajad.

Siis liiguvad inimesed edasi, järgmise puuri juurde, järgmise narri juurde, järgmise orja juurde, kelle poole näpuga näidata, teha asjalikke märkusi tema eluloo kohta, visata mõni haletsev pilk, jutustada oma väikestele „kuningatele“ ja „kuningannadele“, et kõik on hästi ning liikuda edasi, unustades selle rõhutu, kes jääbki nende seinte vahele istuma.

 

Teine pilt

Ära näita mulle mind. Ma ju tean, milline ma olen. Loomulikult mitte täiuslik, tean, mida olen teinud valesti. Tean, mis on minu süü tema ja tema ees, tean, mida tegin talle ja kui ebaõiglaselt suhtun temasse. Mul on kahju. Ma näen ka teiste puudusi, vahel lepin nendega, vahel aasin nende kallal. On see patune tegelikkus ju mulle selge.

Võtsin aja maha ja lugesin raamatut. Leidsin ennast sealt. Meelitatud, muidugi, on minugi tegelaskuju suurteostesse sisse kirjutatud, õilistab minu räbalat elunatukest! Loen edasi, ikka veel meelitus näol, kui siis taipan – see olen mina! Selline olen mina! Mulle näidati mind ennast kogu selles õuduses, nii intensiivselt kokku surutud ridadesse – sellisena lõi esiti oimetuks. Selle peale tahaks talitada nii, nagu kunagi üks teine on teinud, avastades kogu oma olemuse õõvastaval portreel – raevust hullununa hävitada see enesepilt noahoopidega.

Peale suurteoste on ka suurim teos, kus näeme veelgi halastamatumalt inimese pilti, kuid ka elus püsimiseks totaalselt hädavajalikku halastust. Selles teoses maalitud pildist ei saa mööda vaadata. „Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?“ /…/ „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! /…/ Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!“ (1Ms 4:9, 10, 11) Vaadates Kaini, näeme vihast ja solvunud meest ning selle tagajärge. Vaadates Aabelit, näeme surnut, kelle veri kisendab taeva poole. Teine pilt on see, mis ei lase Kaini välja vabandada. Inimene võib olla iseeneses ja oma tegudes selline ja selline, kuid vaadates teist temaga seotud inimest, näeme halastamatult seda pilti, milline inimene on. Aabeli veres ja kisendamises näeme Kaini. Teises näeme iseennast nii teravalt, et tahame pilgu ära pöörata, paluda halastust, sest ei suuda ennast ja seda, mis endale vääriline, taluda. Hulkur ja põgenik, kardetavasti ise tapmise saagiks langev – selliseks pidi saama Kain, nähes ennast oma vennas. Oli aga Kainil üks, kes teda hoolimata kisendavast verest maha ei jätnud.

Võiksime end näha igal sammul, kui vaid tahaksime. Näeme ennast, inimest, kõige läbitungivamas teravuses kuninga ees, teadmata, et tema on tõesti kuningas. See abitu kuningas, kes ei saa muud teha, kui vastu võtta see, mis talle määratud. Kelle ahistusele näidatakse näpuga, naerdakse, vaadatakse kurvameelselt. Mida muud me näeme sellises kuningas kui iseennast. Kuninga viimsed tükid rebitakse katki ja jagatakse isekeskis – see on narrile piisav.

 

Kolmas pilt

„Puurikuningal“ on teine pool. Võib-olla konkreetselt mitte temal, kuid üldisemalt – vaba olend vangistuses. Üks puur on parem kui teine ning pakub võimalusi, mida olelusvõitlusest määratud tegelikkus ei paku. Seda lihtsalt peab ütlema, on keelatud unustada! Esimese pildi teisel tahul on omamoodi nägu, see ei irvita ega iroonitse, selle kurvas pilgus on armastus, mitte ükskõiksus, hoolimine, mitte unustamine. Selline nägu võib ka inimesel olla, kes siis tõepoolest ei pruugigi olla üdini põlastusväärne. Ei üdini põlastusväärne, ei üdini hea. Kust mujalt aga võib orjastatud kuningas või ennast ülendanud narr leida lohutust, kelle poole võiks ta hääl kisendada ja möirata, kellele kaevata ja kellele nutta, kui mitte ainult Jumalale. Ja kuhu mujale saaksin minagi oma süüga kuninga ees pöörduda kui mitte ainult Jumala poole.

Esimene pilt, mis on tabatud hetk maailmast, väljendab suutmatust sellise maailmaga leppida, see on iseendaga leppida, sest meid ümbritsev peegeldab meid endid. Ka kõik „kaunis ja ülev“ peegeldab meid endid, see, et nii mõnigi loodu jääb püsima tänu inimese pingutusele. See kõik aga asetub Jumala tegelikkusse, nii julmus kui ülevus. Nähes end ülevas, võtame selle uhkusega omaks või alandlikult täname Jumalat, anname au temale. Nähes end julmuses, eriti kui see vaatab meile otsa süüdistavate silmadega, teeb end kuuldavaks rõhutud ohetega, jalutab longates vastu, tunneme võõristust, ei tunne end ära. Teravdatud taju viib hullumeelsuse piirini, sest avastame end igas hetkes ja kohas süüdi kellegi või millegi ees.

Seni, kuni elan siin, kus olen kisutud paradoksaalsustesse ja lõhestatud ellu, pean leppima sellega, et ka julmuses vaatab mulle teise nurga alt vastu headus ja armastus. Kõige raskem on headuse ja armastuse olemasolu tunnistada julmuses. Kuid ka Aabeli kisendavas veres näitas Jumal oma halastust. Ka kuningale halastab ta – kuid meie hinge kirjutab tema lõpmata kurva, paluva, süüdistava pilgu kohtumõistjaks.

Jõuetuna olen ka ise sama painatud kui ainiti enda ette vaatav kuningas mu ees. Lähen edasi, kuid jään sinna, sest tema pilk on kraabitud mu hinge. Mida saan ma aga jõetuna teha! Jaksan vaid nutta Jumala poole, et tema vabastaks oma loodu orjuse kütkeist, narrusest, ängistusest. „Issand, võta kuulda mu sõnu!“ (Ps 5:2)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English