Jeruusalemma patriarhaat
Jeruusalemma kirikut on nimetatud kõikide kristlike kirikute emaks. Toimusid ju seal Uues Testamendis jutustatud ning kiriku tekkeks kõige määravamad sündmused. Seetõttu on ka mõistetav, et see kirik on kuulunud pentarhia ehk vanade ja tähtsate patriarhaatide hulka. Ometi on Jeruusalemma patriarhaat viie vana patriarhaadi seas kõige noorem. Püha Linna praegune kirik pole sugugi 1. sajandil seal tegutsenud algkoguduse otsene järglane. Asi on selles, et kahe juudi sõja tõttu – aastail 70 pKr ja 135 pKr – hävitati Jeruusalemm täielikult. Kõik juudid pagendati linnast. Sellega lakkas olemast ka peamiselt just juudikristlastest koosnenud algkogudus. Pärast linna viimast hävitamist ehitati samale kohale täiesti uus roomalik linn nimega Aelia Capitolina.[1] Aja jooksul seal tekkinud kirik oli mittejuutlikku päritolu ning polnud kunagise juudikristliku algkoguduse otsene järeltulija. Pikka aega kuulus Jeruusalemm kiriklikult Palestiina Caesarea metropoliidi alla, mis omakorda allus Antiookia patriarhile.
Aegamööda suurenes palverännakute roll ning muidugi sai just Jeruusalemm üheks olulisemaks palverännakute sihtkohaks. See tõi omakorda kaasa sealse ehitustegevuse laienemise, eriti siis, kui ristiusk muutus 4. sajandil lubatud usundiks. Olulisteks kirikute ja kloostrite ehitajateks olid keiser Constantinus ja tema ema Helena. Samal moel jätkasid ka hilisemad valitsejad ja valitsejannad. Jeruusalemma kiriklik tähtsus üha tõusis ning lõpuks, aastal 451 kuulutas Halkedoni kirikukogu ta patriarhaadiks.[2]
Nii nagu teistegi linnade patriarhaadid, ei piirdunud ega piirdu ka Jeruusalemma patriarhaat ainult Püha Linnaga, vaid hõlmab tervet Püha Maad. Tänapäeval asuvad ta kirikud Iisraeli, Palestiina ja Jordaania territooriumidel. Sellega on ta maa-ala muidugi vanade patriarhtaatide hulgas kõige väiksem.[3]
Viienda sajandi kristoloogilised tülid jätsid Jeruusalemma patriarhaadi puutumata vähemalt selles mõttes, et siin ei toimunud sarnast kiriku lõhenemist nagu Aleksandrias ja Antiookias. See ei tähenda, et Jeruusalemmas ei elaks Halkedoni kirikukogu mittetunnistavaid kristlasi, aga siinsed monofüsiidid on armeenlased või süürlased.
Islami invasiooni tagajärgedest Jeruusalemm ei pääsenud. Ta saatus oli sarnane Aleksandria ja Antiookia patriarhaatide saatusega. Ka siin oli nõnda, et kui Bütsants oli sõjas moslemite vastu edukas, siis selle eest kannatasid moslemite maadel elavad kristlased. Oli aga ka aegu, mil kristlastel oli rohkem vabadust. Nii mõnigi võis koguni moslemite valitsuses kõrgele tõusta. Vast üks tuntumaid nende seast oli araabia või süüria päritoluga Damaskuse Johannes, kellest on juba juttu olnud (Laats 2014). Ta isa oli kaliifi rahandusministriks. Algul oli Johannes isa kaastööliseks, hiljem loobus ta riigiametist ning asus mungaks Sabase kloostrisse Jeruusalemma lähedal. Seal ta ka kõrges vanuses aastal 754 suri. Teda tuleb kindlasti pidada Jeruusalemma patriarhaadi üheks väljapaistvaimaks teoloogiks.
Aastal 1078 vallutasid Jeruusalemma türklased seldžukid. Nad vähendasid tunduvalt kristlaste vabadust ning varem eksisteerinud vabadused palverännakuks kadusid täielikult. Selles palverännaku võimaluste lakkamises on nähtud ka ühte ristisõdade põhjust.
Kui aastal 1099 vallutasid Õhtumaa ristisõdijad Jeruusalemma, siis määrati siin ametisse ladina riitusega patriarh. Jeruusalemma ortodokssete kreeka patriarhide liin paralleelselt küll jätkus, kuid nad olid pagenduses, tavaliselt Küprosel (Ware 1983, 68). Näib, et ladina patriarhi olemasolu Jeruusalemma ortodokssete kristlaste religioosset igapäevaelu väga palju ei mõjutanud (Hussey 1990, 175). Aastal 1187 vallutasid aga türklased Jeruusalemma tagasi. Nüüd lahkus Jeruusalemma ladina patriarh Akkosse, mis jäi kuni õhtumaalaste Palestiina kuningriigi lõpuni aastal 1291 tema residentsiks.[4] Ja ladina patriarhi lahkumise järel naasis Jeruusalemma kreeka ortodoksne patriarh.
Üks olulisi probleeme Jeruusalemmas ja laiemalt Pühal Maal on ristiusu jaoks pühade kohtade omand. On ju siin hulgaliselt Piiblist tuntud kohti. Millisele konfessioonile või kirikule kuulub üks või teine vana kirik, klooster või muidu geograafiline objekt? Eriti valusalt kerkisid need küsimused üles 19. sajandi keskpaigas. Tollal kuulus Palestiina Türgi impeeriumi koosseisu ning moslemitest valitsejad andsid lõpuks suure osa neist vaidlusalustest objektidest ida-ortodoksse kiriku Jeruusalemma patriarhaadi kätte.[5]
Jeruusalemma Püha Haua Kiriku ja paljude teiste sealtkandi pühade paikade hooldamisega tegeleb Püha Haua Vennaskond, mis on ida-ortodokssete munkade ühendus, omamoodi vaste rooma-katoliku mungaordudele. Legendide kohaselt on vennaskond tekkinud 4. sajandil. Kriitilisem ajaloouurimine peab ta alguseks siiski 16. sajandit. Mõnedel andmetel olla ta tekkinud lausa samal aastal jesuiitide organisatsiooniga (Hawaweeny 1996, 1). Igatahes on ta Jeruusalemmas juba pikemat aega tegutsenud mõjuvõimas institutsioon, millega ei patriarhil ega teistel kiriku juhtimisorganitel ja isikutel ei ole kasulik tülli minna. Võimalik, et sellisel suletud organisatsioonil on oma tugevad küljed kiriku juhtimisel niisuguses heitlikus piirkonnas nagu Palestiina. Paraku on vennaskonnal vähemalt üks oluline nõrkus, mille kohta on arvatud, et see on Jeruusalemma patriarhaadile lausa saatuslikuks saanud. Jeruusalemma patriarhaadi munkadest juhtkond ehk tegelikult see vennaskond koosneb kreeklastest, kes pole tihti kohalikku päritolu. Seetõttu on ka kloostrite jumalateenistused kreekakeelsed. Teiselt poolt on enamus koguduseliikmetest ja ka kogusevaimulikud araablased.[6] Seetõttu on ka tavaliste koguduste jumalateenistused araabiakeelsed. Pinged nende kahe poole vahel on kestnud juba pikemat aega. Nii näiteks toimus konflikte 19. sajandi keskpaigas, kui Vene Ortodoksne Kirik saatis Palestiinasse oma esindajaid ning need astusid araablaste kaitseks välja. Küsimuse all ei ole siin sugugi mitte ainult rahvuslikud suhted. Pigem näivad rahvuslikud ja otseselt keelelised pinged olevat sekundaarsed, mingite muude vastuolude ja ebakõlade tagajärjed, nagu tihti sellistes oludes. Ilmselt on õigus neil, kes on juhtkonnale ette heitnud mitteküllaldast tegelemist koguduseliikmetega, diakoonia, katehheetika ja laiemalt hariduse unarussejätmist. Sellised etteheited ei ole äsjasündinud. Neid kohtab juba tublisti üle saja aasta. Sellise koguduseliikmete unarussejätmise tagajärjeks on, et teised kirikud, eelkõige rooma-katoliiklased ja mitmesugused protestantlikud denominatsioonid, mis kõik pööravad diakooniale ja haridusele suurt tähelepanu, on Palestiinas kasvanud, just kohalike araabiakeelsete ida-ortodokssete kristlaste arv aga väheneb üha.
Viimase paarikümne aasta jooksul on Jeruusalemma patriarhaat suhtunud üpris kriitiliselt oikumeenilisse liikumisse ning on ennast mõnevõrra sellest liikumisest distantseerinud,[7] väites, et ortodokssel kristlusel pole seal midagi saavutada ning teised kristlikud kirikud püüavad dialoogi kasutades proselütiseerida just ortodoksseid kristlasi. Seega püütakse ortodokssete kristlaste arvu vähenemise põhjuseid näha just oikumeenilises liikumises. Sellega seoses on ka mitmed n-ö ultrakonservatiivsed ortodokssete kristlaste grupid mujal maailmas üle läinud Jeruusalemma patriarhaadi alluvusesse.
Praeguseks on Jeruusalemma patriarhaadi juhtkond lõhenenud. Tegutsevad kaks vaenulikku patriarhi. Kui aastal 2000 suri vana patriarh Diodoros, valiti järgneval aastal uueks patriarhiks Irenaios.[8] Varsti pärast ametisse asumist hakati teda aga süüdistama kahtlastes tehingutes kirikule kuuluva kinnisvaraga[9] ning kiriku autoritaarses juhtimises. Selle tagajärjel tagandas mais 2005. aastal Jeruusalemma patriarhaadi Püha sinod ta ametist. Samal kuul keeldus teda tunnistamast ka Konstantinoopoli patriarhi juhitud ortodokssete kirikute juhtide koosolek. 2005. aastal valiti uus patriarh, kelle nimeks sai Theophilos III.[10] Sugugi mitte kõik Jeruusalemma ortodokssed kristlased aga ei tunnista uut patriarhi. Näib, et ka Iisrael riik ei rutta tema aktsepteerimisega. Seega on praegu faktiliselt olemas kaks valitsevat Jeruusalemma patriarhi.[11] Theophilos III eeliseks on see, et teda tunnistavad teised ida-ortodokssed kirikud. Irenaios koos oma pooldajatega kuulub aga pigem n-ö irregulaarsete ida-ortodokssete kirikute hulka. Viimaste andmete kohaselt on ta koduarestis.
Jeruusalemma patriarhaadi alla kuuluvad ortodoksne kirik Iisraelis, palestiinlaste territooriumidel ja Jordaania kuningriigis, väiksemaid usklike gruppe ka mujal, nt Ameerika Ühendriikides. Koguduseliikmete üldarvuks on tavaliselt pakutud 130000.
Jeruusalemma patriarhaadiga on seotud üks isemoodi autonoomne ida-ortodoksne kirik – sellest järgnevas.
Siinai Mäe Ortodoksne Kirik
Siinai mägi ja poolsaar mängivad olulist rolli nii judaismi kui ristiusu pärimustes. Moosese teise raamatu kohaselt sai siin Mooses Jumalalt kümme käsku ja üldse kogu seaduse. Siinai mägi on vanast ajast peale olnud oluliseks palverännu kohaks. Juba 3. kristlikul sajandil võis siin kohata kristlikke anahoreete – askeetlikke üksiklasi. Neljandal sajandil ilmusid siia aga munkade kogukonnad. Nagu tänapäeval, nõnda ka tollel ajal oli Siinai poolsaar geograafilis-poliitiliselt oluline, paraku aga üpris ebastabiilne koht, ja nõnda lasigi imperaator Justinianus aastal 528 muuta peamise kloostri kindluseks. Samuti lasi ta Egiptusest ja Musta mere rannikult Siinaile ümber asustada paarsada perekonda kloostri kaitsmiseks ja teenimiseks. Nii tekkiski omanäoline kristlik kogukond, mis eksisteerib tänaseni. Algselt oli klooster rahvusvaheline – siin oli kreekakeelsete munkade kõrval ka õhtumaalasi, slaavlasi, araablasi, armeenlasi, etiooplasi, süürlasi ja teiste rahvaste esindajaid. Islami valitsemise aegu muutus aga klooster kreekakeelseks. Üheksandast sajandist alates on klooster tuntud Püha Katariina kloostri nime all. Kaua aega oli ta Jeruusalemma patriarhaadi osa. Seitsmendal sajandil sai kloostri abt endale peapiiskopi tiitli ning aastal 1575 andis Konstantinoopoli patriarh kloostrile kirikliku autonoomia. Klooster on pea kõigi asjus iseseisev, ka kloostri abt-peapiiskop valitakse munkade poolt. Ainus side Jeruusalemmaga on see, et sealne patriarh pühitseb valitud peapiiskopi ametisse.
Siinai mäe Püha Katariina klooster on tuntud oma suurepärase raamatukogu poolest. Siin on suurel hulgal hindamatu väärtusega vanu käsikirju. Nii on siit pärit kuulus 4. sajandi kreekakeelne piiblikäsikiri nimega Codex Sinaiticus, mis sisaldab Uut Testamenti tervikuna ja Vana Testamendi fragmente.[12] Kloostris on ka väga väärtuslik ikoonide kogu. Bütsantsis 8.–9. sajandil toimunud ikoonide hävitamise aegu asus Siinai klooster väljaspool Bütsantsi impeeriumit ja seetõttu on siin säilinud mitmeid väga vanu ikoone.
Siinai Mäe Ortodoksse Kiriku moodustavad tänapäeval Püha Katariina klooster,[13] kloostri ümbruskonna külad ning kloostrile kuuluvad mitmed kirikud Kairos, Aleksandrias, Kreekas, Küprosel ja Istanbulis. Paepiiskop resideerib tihti just Kairos. Kloostri ja kogu kiriku juhiks on aastast 1973 olnud peapiiskop Damianos, kes on sündinud 1935. aastal Ateenas.[14] Sellesse ilmselt maailma väikseimasse ida-ortodokssesse kirikusse kuulub alla tuhande kristlase. Neist umbes paarkümmend on kloostri mungad (Roberson 2008).
[1] Uus linn oli pühendatud Jupiter Capitolinusele.
[2] Ning Konstantinoopoli kirikukogu seadis aastal 553 ta tähtsuselt viiendaks Rooma, Konstantinoopoli, Aleksandria ja Antiookia järel.
[3] Jeruusalemma patriarhaadiga on tihedalt seotud veel üks veidi eemal asuv väike kirik – Siinai poolsaare kirik. Seda vaatleme allpool.
[4] Pärast seda resideeris Jeruusalemma ladina patriarh esialgu Küprosel. Hiljem asus ta Roomas, nagu ka Konstantinoopoli, Antiookia ja Aleksandria ladina riitusega rooma-katoliku patriarhid. Viimased jäidki nn titulaarpatriarhideks kuni nende institutsioonide kaotamiseni. Rooma-katoliku Jeruusalemma ladina riitusega patriarh aga asus uuesti Jeruusalemma aastal 1847. Sellest ajast peale juhatab ta ladina riitusega rooma-katoliku kirikut Palestiina aladel, Iisraelis, Jordaanias ja Küprosel. Mõningatel andmetel allub talle umbes 77000 kristlast. Alates 2008. a-st on patriarhiks Fouad Twal, kes sündis 1940. a Jordaanias. Patriarhaadil on oma kodulehekülg lpj.org.
[5] Patriarhaadi kätte ei sattunud siiski mitte kõik pühad kohad ja ehitised. Nii kuulub osa neist ka rooma-katoliiklastele, nii Jeruusalemma ladina patriarhaadile kui ka frantsiskaanlaste ordule, kellele kuulub sealsete pühade paikade haldamise ja hooldamisega tegelev institutsioon nimega Custodia Terrae Sanctae. Frantsiskaanlased on siin tegevad olnud juba 13. saj-st peale. Märkimisväärne osa kuulub aga ka Armeenia kirikule. Väiksemate objektide ja kohtade omanikke on teisigi. Nii näiteks omandas ka Vene Ortodoksne Kirik 19. saj mitmeid pühi kohti ning rajas siia oma kirikuid ja kloostreid.
[6] Algselt moodustasid enamuse arameakeelsed kristlased, aga hiljem, seoses araablaste invasiooniga, mindi ajapikku üle araabia keelele.
[7] Ometi ei ole oikumeenilisele liikumisele täielikult selga pööratud.
[8] Sündinud 1939 Samose saarel. Jordaania kuningriik ja Palestiina võimud aktsepteerisid teda varsti pärast patriarhiks valimist. Iisraeli riik tunnistas teda alles 2004. a.
[9] Üks olulisi süüdistusi on, et ta olevat müünud kiriku kinnisvara Iisraeli kinnisvaraarendajatele.
[10] Sündis 1952 Kreekas.
[11] Theophilose pooldajatel on internetilehekülg Πατριαρχείον Ἱεροσολύμων. Irenaiose pooldajatel on kodulehekülg The Greek Orthodox Patriarchate of Jerusalem.
[12] Tänapäeval on käsikiri tükeldatud neljaks. Suurem osa asub Briti Muuseumis, väiksemad osad on Siinai kloostris, Leipzigis ning St. Peterburgis.
[13] Kloostris on ka haigla kohaliku elanikkonna jaoks.
[14] Kloostril on oma kodulehekülg Mount Sinai.
Kasutatud allikad
Brady, Dimitri; Melling, David J. (2001) „New Martyrs“ – The Blackwell Dictionary of Eastern Christianity. K. Parry jt, toim. Oxford: Blackwell, 341–343.
Hawaweeny, Raphael (1996) An Historical Glance at the Brotherhood of the Holy Sepulcher. Torrance [California]: Oakwood Publication (esmailmumine 1893). http://www.frmichel.najim.net/brotherenglish.pdf (10.07.2010).
Hussey, Joan Mervyn (1990) The Orthodox Church in the Byzantine Empire. Oxford: Clarendon Press (esmailmumine 1986).
Jenkins, Philip (2002) The Next Christendom. The Coming of Global Christianity. Oxford: University Press.
Laats, Alar (2014) „Oikumeenilised kirikukogud ja ristiusu kontseptualiseerumine, 2. osa“ – Kirik & Teoloogia 109 (10.1.2014). https://arhiiv.kjt.ee/2014/01/oikumeenilised-kirikukogud-ja-ristiusu-kontseptualiseerumine-2-osa/
Melling, David J. (2001) „Michael Keroularios“ – The Blackwell Dictionary of Eastern Christianity. K. Parry jt, toim. Oxford: Blackwell, 315–316.
Ostkirchliches Institut Regensburg. Rooma-katoliku kiriku Regensburgi Idakirikute Instituudi kodulehekülg. http://www.oki-regensburg.de/ (10.07.2010).
Pro Oriente. Viini rooma-katoliikliku sihtasutuse „Pro Oriente“ kodulehekülg. Sihtasutuse eesmärgiks on sidemete arendamine rooma-katoliku kiriku ja idakirikute vahel. http://www.pro-oriente.at/ (10.07.2010).
Prokurat, Michael; Golitzin, Alexander; Peterson, Michael D. (1996) Historical Dictionary of the Orthodox Church. London: Scarecrow Press.
Roberson, Ronald G. (2008) The Eastern Christian Churches – A Brief Survey (7th edition). Rooma: Edizioni Orientalia Christianai, Pontificio Istituto Orientale. CNEWA koduleheküljel: http://www.cnewa.org/generalpg-verca.aspx?pageID=181 (10.07.2010).
Schmemann, Alexander (1963) The Historical Road of Eastern Orthodoxy. London: Harvill Press.
Schulz, Hans-Joachim (1984) „Die Ausformung der Orthodoxie im byzantinischen Reich“ – Handbuch der Ostkirchenkunde. 1. kd. W. Nyssen, H.-J. Schulz, P. Wiertz, toim. Düsseldorf: Patmos Verlag, 49–132.
Schulz, Hans-Joachim; Wiertz, Paul (1984) „Die Orthodoxe Kirche“ – samas, 10–33.
Thöle, Reinhard, toim (1998) Zugänge zur Orthodoxie. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Ware, Timothy [Kallistos] (1983) The Orthodox Church. London. Penguin Books.
Teksti aluseks oleva raamatu käsikiri on lõpetatud 2010. aastal. Kirjanduse nimekiri hõlmab ka 30.4.2016 ja 6.5.2016 ilmunud artikleid.
Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).
