Vanas kirikus oli terve kunagise Rooma riigi aladel viis patriarhi. Seetõttu räägitakse ka vana kiriku pentarhiast, s.t viievalitsusest. Ajalugu on küll veidi komplitseeritum: mitte alati esimese aastatuhande jooksul polnud neid patriarhe viis. Alguses oli neid vähem, pärast kiriku lõhenemist Halkedoni kirikukogu tõttu oli patriarhaate rohkem kui viis. Viis vana kirikukeskust olid Rooma, Aleksandria, Antiookia, Konstantinoopol ja Jeruusalemm. Nende tähtsuse tegelik järjekord polnud alati sugugi selge: kord oli võimsam üks, kord teine. Aastatuhande esimesel poolel etendasid Rooma kõrval tähtsat rolli Aleksandria ja Antiookia patriarhaadid. Halkedoni kirikukogu ning islami sissetungi tõttu kaotasid nad oma positsiooni. Islami tõttu vähenes tublisti ka Jeruusalemma patriarhaadi roll. Alates 4. sajandist kasvas aga üha suuremaks Konstantinoopoli kui keisririigi pealinna tähtsus.

Aleksandria patriarhaat

Aleksandria[1] andis olulise panuse ristiusu heaks veel enne ristiusu teket. Nimelt oli Aleksandriast antiikajal kujunenud oluline hellenismi vaimne keskus. Ja ühes sellega sai Aleksandriast ka oluline juutluse keskus. Siin tõlgiti kreeka keelde heebreakeelne Vana Testament. See tõlge, mis on tuntud Septuaginta nime all, mängis ristiusu arengus tähtsat rolli. Aleksandrias tegutsesid ka mitmed väljapaistvad juudi õpetlased, kellest kõige tuntum on Philon (sünd 21 või 28 e.Kr, surn 41 või 49 p.Kr).

Vana traditsiooni kohaselt on Aleksandria kiriku ja patriarhaadi rajajaks evangelist Markus, keda on tihti peetud apostel Peetruse õpilaseks. Markuse järglased, Aleksandria ja kogu Egiptuse kiriku juhid kannavad paavsti ja patriarhi tiitlit. On arvatud, et just siin hakatigi esimesena paavsti tiitlit kasutama ning alles veidi hiljem võtsid selle Aleksandria eeskujul üle ka Rooma piiskopid.

Pikka aega oli Aleksandria paavst ja patriarh kiriku hierarhias tähtsuselt teisel kohal Rooma paavsti ja patriarhi järel (Schulz / Wiertz 1984, 17).[2] Kuid 7. sajandi lõpuks oli ta oma hiilguse ja tähtsuse täiesti kaotanud. Sellele aitasid kaasa nii kiriku lõhenemine Halkedoni järel, Konstantinoopoli võimupretensioonid kui ka islami vallutused 7. sajandil.

Enne islami invasiooni ja oma lõplikku allakäiku oli Aleksandria hiilgavaks teoloogilise mõtte keskuseks. Ei ole päris ekslik kasutada siinkohal ülivõrdeid. Juba 2. sajandi lõpul asus Aleksandrias kuulus katehheetide kool, millega olid ilmselt seotud niisugused väljapaistvad kristlikud mõtlejad nagu Aleksandria Klemens ning Origenes. Kindlasti tuleks nimetada ka kahte Aleksandria patriarhi, kes olid nii väljapaistvad kirikujuhid kui ka hiilgavad teoloogid. Need olid Athanasios ning Aleksandria Kürillos. Siin piirdume vaid nende oluliste teoloogide, kelle tähtsus kestab tänaseni, nimetamisega.

Kui Aleksandria patriarhaadist lähemalt rääkida, siis ei tohi unustada asjaolu, et vahet tuleb teha kreekakeelsete hellenistlike linnade, eelkõige muidugi Aleksandria, ning teiselt poolt koptikeelse[3] kogukonna vahel, mille osatähtsus oli märgatav väljaspool hellenistlikke suurlinnu. Kuni monofüsiitluse tekkeni ei olnud need Egiptuse kristluse kaks poolt teineteisest lahutatud. Nii näiteks on nii mõnegi Aleksandria kreekakeelse või vähemalt meile kreekakeelsena tuntud teoloogi mõtlemises nähtud kopti mõjutusi. Viiendal-kuuendal sajandil jäid kreekakeelsed linnakristlased suuremalt jaolt Halkedoni pooldavasse riigikirikusse. Seevastu koptid läksid enamasti sellesse kirikusse, mida sellest ajast alates peetakse monofüsiitlikuks. Kreekakeelne riigikirik oli võrreldes monofüsiitliku kopti kirikuga Egiptuses vähemuskirik.

Egiptuse ühtse, veel lõhenemata kristlaskonna suureks teeneks loetakse munkluse rajamist. Siinsed kõrbed olid arvatavasti esimesed paigad, kus anahoreetidest ehk üksiklastest mungad hakkasid askeetlikult elama. Ning siin tekkis ka ühiseluline munklus, s.t siin tekkisid esimesed kloostrid. Egiptusest levis munklus edasi Süüriasse, Palestiinasse, Kreekasse, Õhtumaale ja mujale.

Araabia moslemite invasioon tabas ortodoksset patriarhaati tunduvalt valusamalt kui koptikeelset monofüsiitlikku kirikut. Pärast vallutusi oli kreekakeelne patriarhaat terve sajandi vakantne. See täideti alles aastal 730 (Thöle 1998, 179). Ka edaspidi ei läinud patriarhaadi asjad suurt paremini. Ortodoksses patriarhaadis nähti siin ikkagi Bütsantsi agentuuri. Tihti suudeti Aleksandria patriarh ametisse panna vaid Bütsantsi diplomaatia abil. Tagajärjeks aga oligi see, et Aleksandria kreekakeelne kirik hakkas sõltuma üha enam Konstantinoopoli patriarhaadist. Nii näiteks oli Aleksandria ortodoksses kirikus juba 12. sajandiks omaenda rahvuslik liturgia asendunud Konstantinoopoli liturgiaga.[4] Eriti halvaks läks olukord siis, kui aastal 1517 vallutasid Egiptuse türklased.[5] Sellest ajast kuni aastani 1846 resideeris Aleksandria ida-ortodoksne patriarh Istanbulis sealse, s.t Konstantinoopoli patriarhi juures. Sellega suurenes Aleksandria kiriku sõltuvus Konstantinoopolist veelgi.

Kahekümnenda sajandi alguseks oli Aleksandria patriarhaat, mille juhid olid enamjaolt kreekakeelsed, suur osa koguduseliikmetest aga araabiakeelsed, üsna väikeseks jäänud. Viimase sajandi jooksul on patriarhaadi elus toimunud siiski olulised muutused – Aafrikasse on hakanud kanda kinnitama ida-ortodoksne kirik.[6] Aleksandria patriarh on aga ka kogu Aafrika patriarh. Ida-ortodoksse kiriku levik sel kontinendil ei ole toimunud mitte ainult Aleksandria patriarhaadi misjonitöö tulemusel, olulist misjonit tegi siin sajandi keskel ka Küprose Ortodoksne Kirik. Üheks mõjuvaks põhjuseks on ilmselt ka iseseisvunud Aafrika riikide ja sealsete kirikute reaktsioon kunagiste koloniaalvõimude vastu. Paljud mustad kristlased on lahkunud kohalikest anglikaani kirikutest ja liitunud ida-ortodoksse kirikuga. Nõnda on tänapäeval Aleksandria patriarhaadil oma metropoliidid, peapiiskopid või piiskopid olemas teistes Põhja-Aafrika riikides,[7] Etioopias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Sudaanis, Kamerunis, Zimbabwes, Ugandas, Keenias, Tansaanias, Nigeerias ja Madagaskaril. Eriti märgatavaks on ida-ortodoksne kristlus muutunud just troopilises Aafrikas. Ortodoksseks misjonikeskuseks on kujunenud Nairobi, kus asub ka teoloogiline seminar kogu Aafrika jaoks. Kuigi kirikutes kasutatakse jumalateenistuseks suuresti kohalikke keeli ning ka suur osa troopilise Aafrika preestritest on kohalikku päritolu, on märgatav osa kiriku juhtkonnast siiski kreekakeelne, pärit Kreekast või Küproselt.

Nagu ortodokssete kirikute puhul tihti, nii on ka Aleksandria patriarhaadi puhul raske rääkida kristlaste arvust. Kuigi on räägitud mõnest miljonist ida-ortodokssest kristlasest terves Aafrikas, siis usaldusväärsemad allikad räägivad 150000–350000 kristlasest.[8]

Aleksandria patriarh Petros VII hukkus 55-aastaselt 11. septembril 2004 traagiliselt helikopteriõnnetusel Athose lähedal. Praegu on kirikupeaks Theodoros II, Aleksandria ja Kogu Aafrika paavst ja patriarh.[9] Patriarhaadi keskus ning patriarhi residents asuvad Aleksandrias.[10]

Antiookia patriarhaat

Vanas kirikus oli Antiookia patriarhaat[11] tähtsuselt kolmandal kohal Rooma ja Aleksandria järel. Tema roll hakkas aegamööda kahanema Jeruusalemma, eriti aga Konstantinoopoli patriarhaatide esiletõusuga.

Tänapäeval on Antiookia, täpsemalt Antakya Türgi tähtsusetu provintsilinn. Kunagi oli see aga Rooma impeeriumi üks suuremaid ja tähtsamaid keskusi, mida peeti impeeriumi idaosa pealinnaks. See oli küll kreekakeelne hellenistlik linn, kuid siin kohtusid paljude ümbruskonna kultuuride, keelte ja usundite esindajad. Mõnikord on linna nimetatud ka antiikaja Pariisiks.

Uue Testamendi kohaselt oli Antiookia kogu kristliku misjoni lähtekohaks. Antiookia tähtsus tugines traditsioonile, mille kohaselt oli linna esimeseks piiskopiks veel enne oma Rooma minekut apostel Peetrus.

Antiookia patriarhi valitsuse alla kuuluv territoorium oli eriti esimesel kolmel sajandil Aleksandria patriarhi territooriumist tunduvalt suurem. Ometi oli tema võim kuidagi hajusam ja piiratum kui ta Aleksandria ametivennal. Kui 4. sajandil tekkisid Konstantinoopoli ja Jeruusalemma patriarhaadid, siis rajati nad suuresti just Antiookia territooriumi ja koguduste arvel.

Nii nagu Aleksandria patriarhaat, võib ka Antiookia patriarhaat uhkust tunda oma kunagise teoloogilise renomee üle. Ka siin kujunes 4.–5. sajandiks välja oma teoloogiline koolkond. Ning sellegi koolkonna kuulsate teoloogide hulk pole väike. Antiookia teoloogide puhul on märgitud, et siin oli hellenistliku mõtlemise mõju tunduvalt suurem kui Aleksandrias. Hellenistliku tausta tõttu oli Antiookia mõtlemisel kombeks väga teravalt eraldada jumalikku ja loodud olemist.[12] Suurtest Antiookia teoloogidest tuleks esimesena mainida Antiookia Ignatiost (surn ca 110), ühte esimest kristlike teoloogide seas, kellelt on säilinud seitse kirja, mis pole oma mõju kaotanud tänaseni. Teiseks oluliseks Antiookia päritoluga teoloogiks oli Johannes Krüsostomos (Kuldsuu) (surn 407), Konstantinoopoli patriarh, kes küll tagandati intriigide kaudu ja pidi surema pagenduses, kuid kes hiljem rehabiliteeriti ning kelle teosed omavad tähtsust siiani. Mõjukatest Antiookia teoloogidest tuleks kindlasti nimetada veel Tarsose Diodorost (surn enne 394. a-t), Mopsuestia Theodorost (surn 428) ning Kyrose Theodoretost (surn ca 466). Antiookia teoloogia esindajaks, kuigi mitte sugugi hiilgavaks mõtlejaks, oli ka 5. sajandi kristoloogiliste tülide üks tegelasi ning neis võitlustes lüüasaajaid, Konstantinoopoli patriarh Nestorios. Tolle sajandi teoloogilistes võitlustes sai Antiookia rohkem kannatada kui Aleksandria. Kui Egiptuse kirik lõhenes kaheks, siis Süüria kirik, mille keskmeks oli Antiookia, lõhenes nende tülide käigus lausa kolmeks: ida-ortodoksse kiriku Antiookia patriarhaadiks, Lääne-Süüria monofüsiitlikeks jakobiitideks ja Ida-Süüria nestoriaanlikuks kirikuks.[13] Ka Antiookias oli nõnda, et Halkedoni teoloogiale, ja seega ka riigikirikule jäid ustavaks just kreekakeelsed kristlased, eelkõige linnarahvas. Süürlastest, kes asustasid suuresti just ümbruskonna maa-asulaid, said peamiselt monofüsiidid või nestoriaanid.

Nii nagu Aleksandrias, tabas Antiookiaski islami invasioon just kreekakeelseid melkiite ehk riigiusulisi tunduvalt valusamalt kui dissidentlikke monofüsiite. Nii suri Antiookia kreekakeelne ja -meelne patriarh Aleksander II aastal 701 märtrisurma. Tema järeltulija, uus patriarh, sai aga ametisse kaliifi loal alles aastal 742. Järgmine suurem ahistamislaine tabas patriarhaati aastal 968, kui patriarh hukati süüdistatuna Bütsantsi kasuks tegutsemises. Järgmisel aastal vallutas aga Bütsantsi impeerium Antiookia mõneks ajaks tagasi. Aastal 1085 langes linn taas moslemite kätte.

Ristisõdadega kaasnesid uued muudatused Antiookia usulises elus. Aastal 1098 vallutasid linna ristisõdijad ja sellest sai ristisõdijate iseseisva vürstiriigi pealinn. Nende valdusse jäi Antiookia aastani 1268, mil Egiptuse mamelukid selle vallutasid. Ristisõdijate riigi ajal oli Antiookias kirikujuhiks ladina riitusega patriarh. Tõsi, olemas olid ka n-ö paralleelsed, Bütsantsi riitusega kreeklastest patriarhid, aga nemad resideerisid tol ajal enamasti Konstantinoopolis.[14] Hinnangud tolle ladinlaste valitsusaja kohta võivad olla üpris erinevad. Nii näiteks näeb inglise päritoluga ida-ortodoksne teoloog Timothy Ware kurjakuulutavat lõhet ning vastuolu ladina ja kreeka kristlaste vahel (Ware 1983, 68). Teiselt poolt aga pole teine inglane, bütsantinistika professor Joan M. Hussey sugugi nii pessimistlik, väites, et „üldiselt näidati üles tolerantsust ning näib, et ei esinenud nõudeid erilisele kuulekusele paavstluse suhtes“. Ortodoksseid kloostreid Süürias ei häiritud ning nende õitseng jätkus (Hussey 1990, 175).

Juba varem oli Konstantinoopoli patriarhaadi mõju Antiookias olnud märgatav. Ristisõdade ajal, kui Antiookia kreeklastest kirikujuhid olid Konstantinoopolis eksiilis, suurenes mõju patriarhaadile veelgi. Ning kui aastal 1516 vallutasid türklased ka Antiookia, sattus sealne patriarh täielikult oma Konstantinoopoli ametivenna võimu alla. Resideeris ju viimane Osmanite impeeriumi pealinnas. Konstantinoopoli tugeva mõju tõttu on Antiookia ortodoksne patriarhaat juba ammu asendanud oma kohaliku jumalateenistuse korra Bütsantsi liturgiaga. Üldse on Konstantinoopoli mõju kolmele Lähis-Ida patriarhaadile siiani problemaatiline. Pikka aega on see avaldunud näiteks vastuolude näol kreekakeelsete, tihti ka Kreekast pärit kirikujuhtide ning kohalike, domineerivalt araabiakeelsete koguduseliikmete vahel. See on olnud oluliseks valupunktiks ka Jeruusalemmas. Antiookia patriarhaat on aga ainsana probleemi enam-vähem lahendanud. Alates 19. sajandi lõpust on siinsed patriarhid araablased. Jumalateenistuse keeleks on domineerivalt araabia keel, mõningal määral ka kreeka keel.

Juba 13. sajandil hakkas Antiookia linn oma tähtsust minetama. Neljateistkümnendal sajandil asus Antiookia ortodoksne patriarh Damaskusesse, kus ta resideerib siiani. Üldse leidub Antiookia patriarhaadi kõige suurem kogukond Süürias. Nende osakaal siinses rahvastikus on ühe ja kahe protsendi vahel, aga nende roll ühiskonnas on tunduvalt suurem. Üldiselt võib öelda, et usuline situatsioon Süürias on üpris komplitseeritud. Islam on riigiusund. Enamus moslemeid on sunniidid. Valitsev Al Assadi perekond kuulub aga alaviitide hulka ning on seni püüdnud teisi usundeid kasutades ja toetades tasakaalustada sunniitide mõju. Teiste hulgas on valitsus toetanud ka kristlasi. Ka valitseva Baathi partei rajajaks oli üks ida-ortodoksne kristlane.

1979. aastast peale on kiriku juhiks Ignatios IV Hazim (sünd 1921), kelle ametlikuks tiitliks on „kõige auväärsem ja kõige püham Isa, Antiookia, Jumala suure linna, Süüria, Liibanoni, Araabia, Kiliikia, Mesopotaamia ja kogu Ida patriarh, Isade Isa, Karjaste Karjane, Isandate Isand, kolmeteistkümnes püha apostel, meie Isa ja Ülemkarjane“. Süüria järel suuruselt teine Antiookia patriarhaadi kristlaste kogukond asub Liibanonis. Metropoliitkondi ja piiskopkondi on veel Lõuna-Ameerikas, Põhja-Ameerikas, Iraagis, Kuveidis, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lääne-Euroopas.

Jällegi on arvudest raske rääkida. Liikmete kohta on pakutud arve 750000 kuni 1500000-ni. Umbes üks kolmandik liikmeist elab välismaal. Eriti suur ja misjonitöö alal aktiivne on Põhja-Ameerika peapiiskopkond.[15] Siia kuuluvad ka lääne riitusega idakristlased, keda on umbes kümme tuhat ning kellest enamus on anglikaani päritoluga (Roberson 2008). Antiookia patriarhaat on palju enam oikumeenilise hoiakuga, kui see on omane ida-ortodokssetele kirikutele.[16]