„Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?” (Ap 2:9–11)
Mõnest asjast peab rääkima. Kuid mõnda asja on rääkimise asemel hoopis parem teha. Muidugi on meile antud kiri ja keel, ja miks mitte neid siis ometi kasutada, aga teinekord pole mingit mõtet rääkida, arutada. Püha Vaimu puhul näib nii olevat. Muidugi võib Temast rääkida, Tema üle arutada, kuid veelgi parem on kogeda – kui kogemine üldse on millegi tegemine.
Keegi ei tea täpselt, kui palju on tänapäeval maailmas erinevaid keeli. Seda muuseas ka sellepärast, et ei teata, mida täpselt tuleks nimetada erinevaks keeleks. Kas ka mõne keele eri murdeid või teisendeid? Ja elavad keeled on ju seepärast elavad, et nad on pidevas arengus. See on väga aeglane. Tavaliselt inimene oma eluajal olulist muutust ei märka; kaugeltki siis mitte seda, kuidas mõne keele eri teisendeist arenevad omaette keeled. Aegade jooksul on olnud ka palju laialt levinud, ühiseid keeli, mida mõistavad väga paljud inimesed. Ka need on olnud erinevad. Keeled on olnud ikka selleks, et inimesed saaksid üksteisest aru. Suhtlemine on inimesele hädavajalik.
Piiblis kirjutatakse, et viimane kord enne nelipühasündmust, kui inimesed üksteisest hästi aru said, oli Paabeli torni ehitamine (1Ms 11). Piiblis on öeldud, et siis oli kõigil inimestel ühine keel ja nad tahtsid „teha endile nime“ (1Ms 11:4). Ühine keel ja vastastikune arusaamine arenes vägevaks plaaniks. Plaan oli ehitada võimas torn, mis taevasse ulatub. Pieter Breugel Vanem on seda ehitamist kujutanud oma kuulsal maalil.
Pieter Bruegel Vanem „Paabeli torn”
Pildil on võetud väga kõrge ja avar vaade torni ehitamisele – liiga avar, et see oleks päriselt võimalik. Torni taga sulab vaade üle Breugeli-aegse linna kaugusesse. Ehitatava torni ots küünib juba üksikust pilvesäbarast läbi. Esiplaanil seisab kuningas, kelle käsul kogu ehitus ilmselt käib. Tema ümber on tema nõunikud või mingid muud tähtsad mehed, kes paistavad kuningale väga meeldida tahtvat. Kogu seltskonna ees põlvitavad mõned ehitustöölised. Torn ise seisab mitmes ehitusjärgus. Ühes kohas paistab justkui looduslikku kaljut, mille kallal usinad töölised töötavad. Kogu torn on täis usinaid inimsipelgaid.
Kujutatud on erinevaid töid: kes tahub kiviplokke, kes vinnab kive üles järgmisele astmele, kes segab mörti, kes lupja, kes veab vankritega ehitusmaterjali, mida suured laevad sadamasse on toonud. Mõnes kohas näib torn olevat veidi varisenud, mida siis sipelgad taas parandavad ja uuesti üles ehitavad. Kogu maal on tohutult detailirikas. Käib väga vilgas ehitustegevus. Torn on üle mõistuse võimas ja kohutavalt keeruline. Samas on kogu hiigelehituse ümber kujutatud ka inimeste igapäevaelu. Nende majasid, linna. Naine toidab kanu. Mehed töötavad põllul. Mõned töölised pikutavad. Teine vahetus vist? Üks on kükitanud loomulikku vajadust rahuldama. Kolm meest sõidavad parvega. On ka põllud ja põllutööd, kariloomad, sepikoda. Kogu tolleaegne elu oma külade, majade ja kirikutega. Kõikjal sagivad inimsipelgad.
Mida enam seda maali vaadata, seda selgemaks saab – see hiigeltorn ei saa iialgi valmis ja on täiesti mõttetu. Inimesed on kogu pildil justkui ära kadunud. Isegi kuningas paistab olevat mingi painajalik mängukuningas. Ka tema pole päris tõeline. On vaid tohutu laiutav ehitis, millesse panustavad kõik. Idee, plaan, mõte, mille kallal kõik üksmeelselt töötavad. Aga linnud lendavad ümber torni, niisama vabad nagu alati. Inimesed elavad oma elu nagu alati. Taevas on tohutult palju kõrgemal. Nagu alati. Ja veel – mitte keegi ei suhtle tõeliselt omavahel. Kuninga ümber lipitsev kaaskond ja teda kummardavad töölised ei tule sellisena arvesse. Niisiis tehakse endile nime. Kas keegi kuuleb siin „Jumala suuri asju“?
Võibolla on see kõrge ja avar vaatepunkt pisut nagu Jumala perspektiiv kogu maisele askeldusele. Inimesed saavad üksteisest aru, sest neil on ühine keel. Aga mille peale nad raiskavad oma väärtuslikku arusaamist? Just teineteisest aru saamine on see kõige väärtuslikum asi inimsuhtluses. Maailmal on tänini tohutuid raskusi üksteisest arusaamisega. Võibolla seepärast, et kõik on ametis millegi suure tegemisega, aga mitte kogemisega. Vaja on ikka pühenduda suurepärasele ideele, mõttele, selle asemel, et panna käsi teise õlale ja öelda: „Ma saan sinust aru!“
Ega siis teisest arusaamine tähenda kohe teisega nõustumist, kuid arusaamisest võib alguse saada midagi head. Just sealt, kättesaamatust taevast pandud alus. Millal me võiksime rääkimise lõpetada ja kogeda arusaamist, kogeda ühtsust?
Kui oleks üks ühine nimi, mis pole inimeste endi tehtud… Kui ometi tuleks Püha Vaim taas appi, et võiksime kogeda ühtsust Temas! Et saaks imestunud ja üllatunud olla ning öelda: „Kuidas me küll kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju! Meie, soomlased ja lätlased, venelased ja rootslased, poolakad ja sakslased ja need allesjäänud juudid, kes elavad Prantsusmaal ja Inglismaal, ja allesjäänud tatarlased, ja araablased ja hiinlased, ja siia elama asunud ameeriklased… Kuidas me kuuleme Jumala suuri asju?“ Lootust on. Aamen.
Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Viru praostkonna abipraost ja EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.
