Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus

Dokumendi leiab ühte PDF-faili koondatult siit. – Toim

Saateks eestikeelsele väljaandele

Eriline rõõm on ulatada viimaks ometi eestikeelse lugeja kätte uurimus „Jeesuse Kristuse kirik. Reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest“. See eklesioloogiline ehk kristlikku kirikumõistmist käsitlev tekst võeti ühehäälselt vastu aastal 1994 Leuenbergi kirikuosaduse – tänasega nimega: Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) – 4. täiskogul Viinis. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) delegaadina osales toona täiskogul välissuhete assessor ja värskelt peapiiskopiks valitud Jaan Kiivit. Täiskogult saabus ta Eestisse valituna mitte ainult kirikuosaduse täiskogudevahelise juhtorgani ehk täitevkomitee (s.o osaduskonna tänase nõukogu) liikmeks, vaid ühtlasi selle kaaspresidendina ja nõnda erilisel kombel vastutavana Euroopa evangeelsete kirikute olulisima ja suurima osaduskonna käekäigu eest. Järgmise aastakümne vältel oli Jaan Kiivit teerajajaks EELK muutumisele aktiivseks ja juhtivaks osalejaks Euroopa evangeelse kristlaskonna palge kujundamisel.

Rõõm on seotud veelgi enam aga asjaoluga, et „Jeesuse Kristuse kirikule“, mis selgitab lähemalt ja avab põhjalikumalt kirikuosaduse alusdokumendi – Leuenbergi konkordia – eklesioloogilisi põhiseisukohti, on saanud osaks tõesti uskumatult laialdane ja positiivne retseptsioon ning see on kujunenud tänaseks Leuenbergi konkordia kõrval kõige olulisemaks ühistekstiks, millega kirikuosadusse ühendatud kirikud oma teoloogilises töös arvestavad. See asjaolu on seotud kindlasti teksti suurepärase teoloogilise kvaliteedi ja sellest tingitud asjaoluga, et tegemist on esimese korraga 16. saj reformatsioonist saadik, kui Euroopa evangeelsed kirikud väljendavad ühiselt oma arusaamist kirikust, suhestuses seejuures kiriku kaasaegse kontekstiga ning pidades järjekindlalt silmas oikumeenilist dialoogi kiriku ühtsuse üle. Tänaseks võib täheldada laialdast üksmeelt, et „Jeesuse Kristuse kirikut“ saab tõepoolest vaadelda evangeelse kirikukäsituse representatiivse tekstina. Oluline on tekst aga ka asjaolu tõttu, et avab lähemalt Leuenbergi konkordia abil ühiselt väljakuulutatud „kirikuosaduse“ tähendust ja selle nn metodoloogiat ja evangeelset oikumeenia-mudelit. Küsimuse erakordsest olulisusest tunnistab mh asjaolu, et ka käesoleval täiskogudevahelisel perioodil (2012–2018) toimub ainus õpetuskõneluse staatuses teoloogiline ühistöö – EELK aktiivsel osalusel – teemal „kirikuosadus“. Evangeelset kirikumõistmist avaval „Jeesuse Kristuse kirikul“ on seejuures väga olulise orientiiri roll.

„Jeesuse Kristuse kirik“ ehitub üles kolmeks peatükiks. (I) Kiriku olemus pühade osadusena – siin käsitletakse kiriku algust ja lätet, kiriku kuju, ning kiriku eesmärki. (II) Pühade osadus tänapäeva ühiskonnas – siin käsitletakse pluralistlikku ühiskonda ja kiriku osadust, usklike osadust pluralistlikus ühiskonnas, ning dialoogis kirikuid. (III) Kiriku ühtsus ja kirikute ühinemine – siin vaadeldakse reformatoorses kirikukäsitluses sisalduvat arusaama ühtsusest, Leuenbergi konkordia siduvust ja kohustuslikkust, Leuenbergi konkordiat ja ülemaailmset oikumeeniat ning Leuenbergi konkordiat kui oikumeenilist ühtsuse-mudelit. Dokument on olnud oluliseks abiks ühenduses osaduskonna liikmeskirikute poolt Leuenbergi konkordia vahendusel väljendatud kohustusega „teenida kõigi kristlike kirikute oikumeenilist osadust“ (LK 46). Nii on „Jeesuse Kristuse kirik“ näiteks nii dialoogis anglikaanidega, õigeusklikega, baptistidega kui – hetkel käimasolevalt – rooma-katoliku kirikuga, olnud oluliseks toeks evangeelselt-oikumeenilise positsiooni profileerimisel.

Leuenbergi osaduskonna, s.t Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas jaoks on üks olulisi osaduse mõõtmeid jätkuv intensiivne ühine teoloogiline töö. Kõrge teoloogilise kvaliteediga, sõna- ja argumendijõuga veenvaid tekste on aastakümnete vältel töötatud välja terve hulk. Eesti keeles on erinevas staatuses tähelepanuväärivate tekstidena ilmunud tänaseks nt „Pühakiri – usutunnistus – kirik“, „Amet, ordinatsioon, episkope“, „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks“. Nii varem ilmunud kui ka praegu töös on mitmeid tõesti väga olulisi teemakäsitlusi, kuid „Jeesuse Kristuse kirik“ jääb Leuenbergi konkordia kõrval küllap veel edaspidigi Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas olulisimaks ja viljakaimaks teoloogiliseks eneseväljenduseks.

Tekst koostati algselt saksa keeles ning tõlgiti kohe teistesse EKOE ametlikesse keeltesse (inglise ja prantsuse keelde). Tänaseks on see ilmunud veel mitmes teises keeles. Dokument on ilmunud EKOE ametliku nn Leuenbergi tekstide sarja avaköitena aastal 1995. Käesoleva tõlke aluseks on 2012. aasta 4. revideeritud väljaanne: Die Kirche Jesu Christi. Der reformatorische Beitrag zum ökumenischen Dialog über die kirchliche Einheit / The Church of Jesus Christ. The Contribution of the Reformation toward Ecumenical Dialogue on Church Unity. Leuenberger Texte / Leuenberg Documents, Nr 1, Im Auftrag des Rates der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa / Mandated by the Council of the Community of Protestant Churches in Europe, Herausgegeben von / edited by Michael Bünker und Martin Friedrich, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 4., rev. Auflage, 2012. Teksti on saksa keelest tõlkinud Kadri Lääs. Seda toimetasid keeleliselt Urmas Nõmmik ja teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder.

Thomas-Andreas Põder

EKOE nõukogu liige

Jeesuse Kristuse kirik. Reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest

Leuenbergi kirikuosaduse 4. täiskogu koosoleku otsus Wien-Lainzis 9. mail 1994:

Täiskogu võtab Leuenbergi õpetuskõneluste tulemuse „Jeesuse Kristuse kirik. Reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest“ selle 9. mai 1994 kujul vastu. Täiskogu palub Leuenbergi osaduskonna kirikuid selle uurimusega oikumeenilistes kõnelustes ja edasises töös arvestada.

Eessõna

Leuenbergi konkordia 3. täiskogu koosolekul (18.–24.03.1987 Strasbourg’is) otsustasid osalevad kirikud edasiste õpetuskõneluste aluseks võtta eklesioloogilise teema „Kiriku kui Jeesuse Kristuse kutsutud ja lähetatud osaduse tunnusmärgid – reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest“.

Selle eesmärgi saavutamise lähtekohtade ja tingimustena soovitas täiskogu järgmist:

• „lähenemisviis ei ole mitte ainult ajalooline, vaid on suunatud ka kaasaja küsimustele (kristlaste eetilis-misjonaarsed väljakutsed, kontekstuaalsus, ühelt poolt kasvaval määral vähemuses olek ja teiselt poolt rahvakiriklik traditsioon – vrd Kopenhaageni piirkondliku töörühma Tampere teesid; „Kiriklik amet tänapäeval“, tees 6, ja „Oikumeeniline avatus, 1. osa, Berliini töörühma tulemused“, Drübeck 1986);
• kõigi usklike ameti (preesterluse) seostamine ordineeritud ametiga;
• koguduse ja kirikute ühtsus ning andide mitmekesisus kogudustes ja kirikutes;
• kirik kui Püha Vaimu juhitud institutsioon;
• kirik kui sakrament ja kirik kui „kõige suurem patune“ (Martin Luther) – (katoliikliku ja reformatoorse kirikumõistmise ühildatavus);
• kristlaskonna suhe juudi rahvasse reformatoorses eklesioloogias ja meie kirikliku identiteedi perspektiivis.“

„Sellele lisaks tuleb uurida, kuidas saabsiduda eklesioloogilise küsimuseasetusega „pühakirja ja traditsiooni“ teemat (näiteks fundamentaalteoloogilise refleksioonina)“ (Konkordie und Ökumene. Die Leuenberger Kirchengemeinschaft in der gegenwärtigen ökumenischen Situation. Texte der Konferenz von Straßburg. Hg. André Birmelé, Frankfurt am Main 1988, 149 j).

Täitevkomitee tellitud projekti eelnõu, mis toetub Bensheimi, Berni ja Strasbourg’i oikumeeniliste instituutide eeltööle, esitati samuti Leuenbergi konkordias osalevatele kirikutele seisukoha võtmiseks. Sellele reageerisid 17 kirikut. Nende põhjal kinnitas täitevkomitee jaanuaris 1989 Strasbourg’is projekti töörühma tegevuse kolm põhisuunda. Sealjuures jäeti täiskogu poolt püstitatud teema „Kirik ja traditsioon“ esialgu kõrvale.

Põhisuundadeks on:

„1. Arusaam kirikust peab saama mõistetavaks reformatoorse õigeksmõistuõpetuse (Jumala sõna primaarsus, kõigi usklike preesterlus, kiriku ekslikkus jne) tulemuse ja rakendamisena.

2. Eelkõige tuleks tähelepanu pöörata dialoogile reformeeritute, luterlaste, unioonikirikute ja valdeslate vahel ning nende erinevatele ja vastuolulistele arusaamadele kirikust. Teisena tuleks tõsta esile oikumeenilist avatust teiste kristlike kirikute suhtes ja Leuenbergi konkordiat kui mudelit [eeskuju].

3. Tekst peaks olema suunatud kirikute kohapealsetele praktilistele ülesannetele seoses konfessionaalse ja oikumeenilise koostööga ning ümbritseva (ateistliku, sekulaarse, religioosse) keskkonnaga.“

Käesoleva uurimuse koostamiseks tuli projekti töörühm ettevalmistavaks nõupidamiseks kokku 1989. aastal Bergkirchenis Saksamaal ning neljaks konsultatsiooniks (1989: Villigst, Saksamaa; 1990: Driebergen, Holland; 1991: Breklum, Saksamaa; 1992: Sandbjerg, Taani). Kohtumistel peetud ettekannete pealkirjad on loetletud lisas kronoloogilises järjestuses.

Täitevkomitee võttis projekti töörühma esialgse uurimistulemuse 28.10.1992 teadmiseks ning arutelu järel otsustati paranduste, täienduste ja redaktsiooniliste muudatuste tegemise järel esitada dokument Leuenbergi konkordias osalevatele kirikutele seisukoha võtmiseks tähtajaga 31.10.1993. Sigtunas Rootsis aset leidnud 5. konsultatsioonil (2.–5.12.1993) täiendati teksti 24 laekunud seisukohavõtu põhjal, mille esitajateks olid üksikisikud, kirikud ja kirikute liidud ning kuhu oli ühtekokku haaratud umbes 40 kirikut. Projekti töörühm esitas teksti täiskogu täitevkomiteele, mis kinnitas selle 9. mail 1994 käesoleval kujul.

Uurimus on esimene Euroopa reformatoorsete kirikute ühine kiriku ja tema ülesande eneseanalüüs. See pakub käesoleva aja väljakutsete valguses ja oikumeenias juhtnööre, kuidas olla evangeelse arusaama järgi kristlane ja kirik.

1. Sissejuhatus

1.1. Väljakutsed kirikutele

Kristlikud kirikud seisavad 20. sajandi lõpul silmitsi fundamentaalsete väljakutsetega. Nende enesemõistmise seisukohalt on neist olulisemad kaks: kirikud eksisteerivad kasvaval määral multireligioossete, multikultuursete ja – osalt avalikult, osalt varjatult – sekulaarsete ühiskondade kontekstis. Kirikute eraldatus ei ole vaatamata arvukatele oikumeenilistele edusammudele ületatud.

Viimaste aastate sotsiaalajaloolised muutused on lisanud Euroopa kirikute jaoks neile väljakutsetele veel lisaaktsente. Enamik varasematest sotsialismimaadest on teel demokraatlike riikide suunas ning saavad osa üle Euroopa levivast kultuurilisest, rahvuslikust ja religioossest pluralismist. Teiste puhul on tulevik ebakindel: taastärganud natsionalism, aga ka religioosne fundamentalism on ohtlike pingete ja kriiside allikaks. Euroopa Liidu riikides ollakse ühise turu väljaarendamise ja ühist vastutust kandvate institutsioonide ülesehitamise tõttu lootusrikkad. Samas kasvavad ka mure ja hirmud, mis on seotud sotsiaalselt ja ökoloogiliselt ennustamatute arengutega.

Need murrangulised muutused on märgatavalt muutnud ka oikumeenilist olukorda. Kirikud seisavad oma senises tegevusväljas topeltülesannete ees: seistes silmitsi muutunud poliitilise, sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga, milles valitseb kohati silmnähtav huvipuudus kiriku vastu, ja kirikute lahutatuse jätkumisega, tuleb neil selgitada, mis on kirik, millest tunneb ta ära ja millist konkreetset panust ühiskonna ellu tuleb temalt oodata.

1.2. Ühiskondlikud ootused

Kirikusse kuulumine ei ole enam loomulik osa ühiskondlikust elust. Sellele vaatamata ja hoolimata kasvavast ükskõiksusest kirikliku elu suhtes on kirikutele suunatud mitmesugused ootused. Osa ühiskonnast ootab, et kirikud säilitaksid traditsioonilist identiteeti ja seisaksid vastu pluralistlikele tendentsidele moodsates ühiskondades. Selliselt peaksid nad olema tänapäeva ühiskonna multikultuurilistele ja multireligioossetele suundumustele vastukaaluks. Teised näevad kirikutes ühiskondlike muutuste mootorit või advokaati ja inimeste abistajat hädas, raskustes ja elu kriisides. Poliitiliste ja ühiskondlike revolutsioonide kogemused Kesk- ja Ida-Euroopa maades on näidanud, et kirikud suudavad luua vaba ruumi, kus väljendada inimeste igatsust vabaduse ja inimeste ühiselu parema korra järele. Paljud ootavad kirikutelt ka eetilisi juhtnööre elu põhiküsimustes.

1.3. Ühine ülesannete lahendamine

Kasvaval määral mõistetakse kristlikes kirikutes, et 20. sajandi lõpul suudavad nad oma ülesandeid täita ainult üheskoos. Loomulikult vastutab iga kirik selle eest, et ta mõistaks oma ülesannet oma traditsiooni (usutunnistuse jne) valguses, aga vastutust ei ole võimalik multikultuurses ühiskonnas kanda isoleerituna. Sellest tuleneb kirikute jaoks vajadus teha ühise algupära ja ühise missiooni põhjal ühises maailmas koostööd. Sellise ühise tunnistuse ja teenimise kohustuse on enesele võtnud kirikud, mis on allkirjastanud kirikuosaduse tahteavaldusena Leuenbergi konkordia (LK 35 ja LK 36^[1]). Ka (Põhjamaade) kirikud, kes on seni Leuenbergi konkordias vaid osalenud [aga pole seda allkirjastanud], jagavad juba erineval moel seda vastutusest.

1.4. Lähtepunkt: Leuenbergi konkordia

Leuenbergi konkordia kuulutab välja kirikuosaduse luterlike, reformeeritud ja unioonikirikute, aga samuti ka Euroopa reformatsioonieelsete kirikute nagu valdeslaste ja böömi vendade vahel. Selle kirikuosaduse teostumine ühises tunnistuses ja teenimises tähendab õpetuslikult, ajalooliselt ja vagaduslaadilt väga erineva taustaga kirikute koostööd. Mõnedes Euroopa maades on reformatoorsed kirikud veel riigikirikud, teistes maades toimivad nad riigist sõltumatute rahvakirikute või organisatsioonidena rahvakiriklikus vormis, kolmandates elavad nad vähemuskirikutena teiste, liikmete arvu poolest suuremate kirikute või teiste religioonide ja maailmavaadete kõrval. Nad kõik kuuluvad erinevatesse konfessioonidesse, kuid on üksteisega „evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeele alusel“ sõna ja sakramendi osaduses ning püüdlevad võimalikult suure „ühtsuse poole tunnistuse andmises ja maailma teenimises“ (LK 29).

„Leuenbergi kirikuosadus“ sai võimalikuks seetõttu, et reformatoorne teoloogia eristab kiriku alust, kuju ja eesmärki. Kiriku alus on Jumala toimimine inimese lunastuseks Jeesuses Kristuses. Selle alussündmuse subjektiks on Jumal ise ja seetõttu on kirik usu objektiks. Kuna kirik on usklike osadus, omandab ta ajalooline kuju erinevaid vorme. Üks usutud kirik (ainsuses) on varjatud erinevalt kujunenud kirikute (mitmuses) taha.^[2] Kiriku eesmärgiks on tema missioon tunnistada kogu inimkonnale sõnas ja teos evangeeliumi Jumala riigi saabumisest. Kiriku ühtsuseks tema välise kuju mitmekesisuses piisab sellest, „et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse“ (CA, art. 7).

Leuenbergi konkordia kirjeldab seda ühist arusaama evangeeliumist. Konkordia käsitleb evangeeliumi „sõnum[ina] Jeesusest Kristusest, maailma Päästjast, kui Vana Lepingu rahvale antud tõotuse täitumisest“ (LK 7). Õige arusaama rõõmusõnumist leiab konkordia reformatoorses õigeksmõistuõpetuses (LK 8). See õpetus mõistab Kristuse-sõnumit (LK 9) sõnana, mille läbi Jumal kutsub „Pühas Vaimus kõiki inimesi pöördumisele ja usule“ (LK 10), tõotab kõigile usklikele õigust Kristuses ja teeb nad seeläbi vabaks, „et nad teeniksid vastutustundlikult maailmas“ (LK 11). Sellega ei ole mõeldud mitte ainult üksikisiku usu alust, vaid väljendatakse ühtlasi, millest kirik elab: evangeeliumist kui „Jumala väest“ (Rm 1:16). Sellega on ka otsustatud, kuidas ja milleks kristlased ning kirikud maailmas eksisteerivad.

1.5. Dokumendi ülesehitus

Dokument lähtub kiriku mõiste kirjeldamisel niisiis reformatoorsest õigeksmõistuõpetusest ja teeb seda kolmes etapis:

• Kiriku olemus kui Jumala sõna läbi maailmas asutatud ning tunnistamiseks ja maailma teenimiseks läkitatud pühade osadus (ptk 1);
• Selle osaduse ees seisvad väljakutsed, kuidas tänapäeva ühiskonnas tunnistada ja teenida (ptk 2);
• Reformatoorses kirikukäsitluses sisalduv arusaam kiriku ühtsusest ja selle tagajärgedest kirikute ühinemisele (ptk 3).

I peatükk: Kiriku kui pühade osaduse olemus

„Jumalale tänu, teab ka seitsmeaastane laps, mis on kirik – see on pühad usklikud ja „lambukesed, kes kuulevad oma Karjase häält“ Jh 10:3 (M. Luther, Schmalkaldeni artiklid III, 12).

„Mida sa usud püha ülemaailmse kristliku kiriku kohta? Et Jumala Poeg kogub endale kogu inimkonna hulgast maailma algusest kuni lõpuni Vaimu ja sõna läbi väljavalitud koguduse igaveseks eluks tõelise usu ühtsuses; ta kaitseb, hoiab seda alal ja kannab hoolt, et ma oleksin selle elav liige ja nii ka igavesti jääksin“ (Heidelbergi katekismus, küsimus 54 j).

Need laused reformatsiooni kesksetest usutunnistuslikest tekstidest peavad oma lähtekohaks apostliku usutunnistuse põhiseisukohta: kirik on pühade osadus. Kõigi arutluste alguses kiriku üle seisab arusaam: kirik – see oleme meie, kristlased, kes on patuste ja surelike inimestena Jumala poolt usus pühade osaduseks ühte seotud; seepärast on kirik Jumala ees armu leidnud ja tema poolt pühitsetud patuste osadus, mis omandab konkreetse kuju kogudustes ja kirikutes. Reformatoorsed kirikud jagavad teiste kristlike konfessioonidega veendumust, et selle osaduse alus ja eesmärk ei ole mitte temas eneses ja sellepärast ei ole tema kuju mitte suvaline ega tema ajaloolised ülesanded omavoliliselt seatavad. Jumala toimimine seab mõõdupuu kiriku kujundamisele ja määratleb tema eesmärgi, millest tuleneb omakorda ka kristlaste missioon.

1. Kiriku algus ja alus – millest elab kirik?

1.1. Kolmainu Jumala õigeksmõistev toimimine

Kolmainu Jumala õigeksmõistev toimimine on evangeeliumi sisu. Pühakiri kuulutab seda otsustavalt andes „tunnistust Jeesusest Kristusest

–  kui inimesekssaanust, kelles Jumal on end ühendanud inimesega;

–  kui ristilöödust ja ülestõusnust, kes on võtnud Jumala kohtu enese peale ning tõendanud sellega Jumala armastust patuse vastu; ning

–  kui taastulevast, kes kohtuniku ja päästjana viib maailma täiusele“ (LK 9).

Kiriku aluseks on Kolmainu Jumala sõna. Ta on loodud usule kutsuva sõna poolt, mille kaudu Jumal lepitab ja seob endaga temast võõrdunud ja talle vasturääkiva inimese, teda Kristuses õigeks mõistes ja pühitsedes, Pühas Vaimus uuendades ning oma rahvaks kutsudes.

Nõnda on kirik Kristuses äravalitud Jumala rahvas, mida Püha Vaim kogub ühte ja kinnitab teekonnal läbi aja Jumalariigi täiuse poole. Selles Jumala kõikehaarava toimimise teostumises on kiriku algus ja jääv alus.

1.2. Evangeeliumi elav tunnistus Püha Vaimu tööriistana

See rõõmusõnum on suunatud kõigile inimestele, sest Jeesus Kristus on kõigi eest ristil surnud. Iga inimene on Jumala loodu ja määratud elama osaduses temaga. Me kohtume kuulutatud sõnas ja „evangeeliumi kohaselt“ toimetatud sakramentides (CA, art 7) Jumala õigeksmõistva toimimisega. Kuulutatud sõna kirjutatakse meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes loob elavat tunnistust õigeksmõistmisest Jumala poolt ning kasutab seda oma tööriistana. „See, kes usaldab evangeeliumi, on Kristuse pärast Jumala ees õigeks mõistetud ning vabastatud seaduse süüdistusest“ (LK 10). Evangeelium Jumala armu tõotusena haarab endasse kogu meie elu ja vabastab olema kuulekad Kolmainu Jumala tahtele tema loodu suhtes. „Ta elab igapäevases pöördumises ja uuenemises koos kogudusega, ülistades Jumalat ning teenides teisi veendumuses, et Jumal viib oma valitsuse lõpule. Nõnda loob Jumal uue elu ning paneb maailmas alguse uuele inimkonnale“ (LK 10). Jumala sellise uueksloova toimimise läbi luuaksegi kirik kui „pühade osadus“.

1.3. Evangeeliumi elavast tunnistusest lähtuv osadus

Kui inimesed võtavad Jeesuses Kristuses Püha Vaimu läbi vastu Jumala õigeksmõistva armu, siis liidetakse nad üheks osaduskonnaks. Jumala Vaim ei tee meid üksikuteks, vaid ühendab. Ta on Isa ja Poja osadusest lähtuv vägi osaduseks (vrd 2Kr 13:13 kirjakohtadega Rm 15:13 ja 2Tm 1:7), milles inimesed orienteeruvad Piiblis tunnistatud Jumala sõnale, evangeeliumit tunnistavad ja sakramente talitavad. Püha Vaim kogub ja ehitab selle läbi üles kiriku kui usklike osaduse: „Kuulutuses, ristimises ja armulauas on Jeesus Kristus Püha Vaimu kaudu kohalolev. Nii saab inimesele osaks õigeksmõist Kristuses ning nii kogub Issand oma kogudust“ (LK 13); ristimises „võtab Jeesus Kristus patu ja surma kätte langenud inimese tagasipööramatult oma päästeosadusse“ ja „Püha Vaimu väes kutsub ta inimest oma kogudusse“ (LK 14); armulauas lubab ta omadel „uuesti kogeda“, et nad „on tema ihu liikmed“ (LK 15). Armuandide osadus (communio sanctorum) on pühade osadus (communio sanctorum, vrd HK 55 ja Martin Luther, Suur Katekismus, 3. art).

Jeesus Kristus kingib meile selliselt meie juures toimides ühtlasi arusaamise, mida teeb ja tahab teha ainult tema ning mida võime ja peame meie seejärel tegema. Kristuse-kogemus on seepärast alati ka vabaduse ja usu vastutuse kogemus.

1.4. Kiriku alus kui kristliku vabaduse algus

Jumala õigeksmõistev toimimine ei välista inimese iseseisvat ja vaba toimimist, vaid loob sellele aluse, valmistab selleks ette, nõuab seda ja teeb sellele kui usuvabadusele ruumi. Inimesed taipavad, mida saab teha ainult Jumal ja saavad seeläbi vabaks tegemaks seda, mis neile on usaldatud teha. See annab neile aluspinnase, kuidas usklike osadust, selle korraldust ja ameteid usu vabaduses kujundada, erinevusi sallida ning kiriku ja ühiskonna muutusi ajaloos käsitleda, ühtlasi osutab see ka sellise tegevuse piiridele.

Usu vabaduses võivad ja peavad kristlased ning kirikud end pühendama tunnistuse andmisele Jeesuse Kristuse evangeeliumist oma vastavas kontekstis. Ajaloolise keskkonna, kirikute eluvormi ja korralduse muutused ei pea viima paratamatult identiteedi kadumisele, vastupidi: nad pakuvad võimalusi uutele vaimulikele kogemustele, kui kirikud elavad otsustavalt lähtudes oma alusest. Julgus muutuda, meelt parandada, kiriklikku ja ühiskondlikku elu uuesti kujundada ning valmisolek muutusi taluda on märgid elust, mida kirikud ammutavad evangeeliumist. Kiriku alalhoidmine on evangeeliumi tõotus (Mt 16:18; 28:20). Selle tõotuse usaldamine lubab siis ka taluda kriise ja nendega toime tulla. Seepärast on oluline, et kirikud suunaksid kõigis väljakutsetes oma tegevuse evangeeliumi kuulutamisele sõnas ja sakramendis.

2. Kiriku kuju – kuidas elab kirik?

2.1. Kirik kui Kristuse ihu

Kirik oma ajaloolistes eluvormides kujutab endast Kristuse ihu: „Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed“ (1Kr 12:27). Piibellik pilt ihust väljendab seda, kuidas kirik elab ja millel ta rajaneb. Kirik on liikmete osadus, kelle omavaheline ühtsus on rajatud ühtsusele Kristusega (1Kr 12:12 j). Liikmete osadus elab sellest, et kõik teenivad võrdselt koguduse ülesehitamise eesmärki vastavalt neile Jumala poolt jagatud erinevatele andidele (1Kr 12:12–31; Rm 12:4–8).

Kõneledes Kristusest kui ihu peast (Kl 1:18; Ef 4:15) rõhutatakse, et kiriku ühtsuse alus pole mitte temas eneses, vaid Kristuses kui Vaimus kohalolevas ja toimivas kiriku Issandas. Ihu kujund ise sisaldab endas kõigi erinevate andide ja ülesannete seotust kiriku ühtsuses. Sellepärast hinnatakse ja otsustatakse kirikliku elu kõik küsimused Uue Testamendi aegadest peale selle mõõdupuu – erinevate ühtsuse – järgi (vrd 1Kr 12–14).

2.2. Usutud kirik ja kirikute nähtav tegelikkus

Kirikut kui jumaliku sõna loodut ei saa lihtsalt mõne ajaloolise kiriku või nende kogumiga samastada. Sellisena on kirik usu objektiks [asjaks, mida usutakse]. Reformatoorses traditsioonis eristatakse ja seostatakse kahte kirikust kõnelemise viisi. Kirik on ühelt poolt usu asjaks ja teiselt poolt ühtlasi nähtav osadus, sotsiaalne tegelikkus, mis on kogetav erinevates ajaloolistes vormides. Nende kahe kirikust kõnelemise viisi eristamist ei tohi vääriti mõista, otsekui nähtav kirik oleks algusest peale vale kirik. Nähtava kiriku ülesanne on anda oma kujus tunnistust oma algupärasest olemusest.

Reformaatorite arusaama kohaselt on põhjapaneva tähendusega eristada ja seostada kiriku elus õigel viisil Jumala ning inimeste toimimist. Kirik leiab oma tegevusele suuna eristades seda, mida me võime usalduslikult Jumalalt oodata ja vastu võtta ning seda, mis on meile ülesandeks antud: tunnistada Jumala armust Jeesuses Kristuses.

Usu veendumust [kindlust] ei saa inimliku toimimise läbi saavutada. See, et inimesed selle veendumuseni jõuavad, jääb üksnes Jumala tööks, milleks ta kasutab kiriku tegevust kui oma tööriista. Jumala toimimist loomises, lepitamises ja täiusele viimises ei ole reformaatorite arusaama kohaselt kirikul võimalik asemikuna ellu viia ja jätkata. Kiriku institutsioonidele või traditsioonidele ei saa omistada jumalikku autoriteeti. Seepärast meenutab Jumala toimimise tunnistamine kiriku aluse ja eesmärgina kirikule kogu inimliku toimimise piire – ka kirikus.

Kiriku toimimine peab osutama enesest eemale. See on tunnistus Kolmainu Jumala õigeksmõistvast toimimisest. Kirikul on oma toimimises vastutus tunnistada Jumala armust kui maailma päästest usutavalt, asjakohaselt ja kutsuvalt. Kiriku praktika on usutav, kui kiriku elu viitab kõigis oma väljendusviisides Jumalale.

Kiriku tegevus, mis teadvustab, et Jumala töö on nii tema aluseks kui ka tegevuse piiranguks, toimib usalduses Jumala vastu, et see on ustav oma evangeeliumi tõe inimliku tunnistamise tõotusele, selleks et inimesi usu osadusse juhtida. See toimub neis paikades ja sellisel viisil, nagu see Jumalale meeldib (CA, 5. art). Selliselt osaleb kirik oma toimimisega Kolmainu Jumala toimimises.

2.3. Usutud kiriku omadused

Kirik on Püha Vaimu ning sõna ja sakramentide läbi rajatud usklike osadus. Lähtuvalt oma algusest iseloomustavad teda „algupärased“ või olemuslikud omadused, mis kajastuvad vanakiriklikes usutunnistustes. Ta on kõigis kirikutes üks, püha, katoolne (üldine), apostlik kirik.

Kiriku kui pühade osaduse ühtsus toetub tema alguse ühtsusele, s.t Kolmainu Jumala ühtsusele, kes Jeesuses Kristuses toimuva lepituse väel viib loodu Püha Vaimu läbi täiusele. Reformatoorse arusaama järgi ei ole see ühtsus seetõttu mitte kristlaste ja kirikute tegevuse läbi teostatav ideaal, vaid see on kristlastele ja kirikutele Jumala tööna ette antud. Kirikute ees seisab niisiis ülesanne anda nähtavat tunnistust sellest Jumala annist, mis on aluseks kirikute elavale osadusele nende ajalooliste vormide erinevuses.

Kirik on püha tänu oma alguse pühadusele. Ta on püha niivõrd, kui Jumal on Kristuses patu võimu murdnud, pühitseb inimesi Vaimus andeksandmise tõotuse läbi ning ja ühendab nõnda pühade osadusse. Pühadus ei ole seepärast mitte eelkõige inimese elu eesmärk kirikus, vaid Jumala and kirikule kui õigeksmõistetud patuste osadusele. Jumala poolt pühitsetute osadusena seisavad kristlased ja kogudus üheskoos ülesande ees elada oma elu kuulekuses Jumala käskudele. Seetõttu on ka sel osadusel, on kirikul enesel alati põhjust tunnistada oma süüd, mõista end „kõige suurema patusena“ (M. Luther). Just seetõttu, et kirik on püha, on ta võimeline paluma andestust (vrd WA 34/I, lk 276,8–13).

Kirik on katoolne (üldine, kõikehõlmav) oma alguse [lätte] tõttu. Kuna kirik lähtub Jumala sõnast kui kogu maailma päästest, siis ei ole ta piiratud ainult loomulike inimlike osadustega, vaid on Jumala poolt loodud osadusena kõikehõlmav (katoolne). Kiriku elu on osadus Kolmainu Jumalaga. Kristlased ja kirikud seisavad seega ülesande ees muuta see Jumala and oma elu kujundamisel kogetavaks, ületades rahvuslikke, rassilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi ja soolisi piire. Oma katoolsuses on kirik tõotus osadusest, mis hõlmab kõiki inimesi.

Ka apostlik on kirik tänu oma algusele [lättele]: Jumala sõna, mis kirikut määratleb, on algne, apostlite tunnistatud evangeelium, mis on meile antud Vana ja Uue Testamendi Pühakirjas. Niivõrd kui kirik on ehitatud sellele vundamendile, on ta apostlik. Reformatoorne arusaam apostellikust suktsessioonist tähendab pidevat tagasipöördumist apostlite tunnistuse juurde. See kohustab kirikut tunnistama autentselt ja misjonaarselt evangeeliumit Jeesusest Kristusest ustavuses apostlite sõnumile (vrd 1Kr 15:1–3), millele ta võlgneb oma olemasolu. Seal, kus Jumala Vaim teeb apostlite sõnumi inimeste jaoks tõeks (vrd Jh 16:13), teostub läbi põlvkondade kiriku apostellikkus kui successio fidelium. Succession fidelium ei mitte välista successio ordinis’t (ordineeritud ameti järjepidevust), vaid tingib seda. Kiriku apostellikkus ei ole reformatoorse arusaama järgi tagatud kiriku piiskopiameti suktsessiooni ajaloolises järjepidevuses. Jumala ilmutus Kristuses, millele kirik on rajatud, ei loovutatud kiriklikule ametile üle antud või selle kasutuses olev deposiit.

2.4. Tõelise kiriku tundemärgid

Usutud ja nähtava kiriku eristamine ei ole sama kui tõelise ja vale kiriku eristamine. Samas on ka selline eristamine oluline ning reformaatorite teoloogias on seda alati rõhutatud.

See eristamine peab silmas nähtavat kirikut. Sest mitte igas kiriku avaldumisvormis ei ilmne tõeliselt üks püha katoolne ja apostlik kirik. Kirik võib oma teatud konkreetsel kujul, kui ta esitab sõnas ja teos vääriti talle usaldatud tunnistust, muutuda valeks kirikuks. Kirikliku osaduskonna ülesanne on kontrollida pidevalt oma kuju ja seda selliselt reformida (ecclesia semper reformanda), et ta vastaks oma algusest tulenevale olemusele.

2.4.1. Kiriku klassikalised tundemärgid

Seda ülesannet ei suuda ükski kirik lõplikult ja ainukehtivalt täita. Liiatigi kuna selle hindamine asub viimselt väljaspool inimliku tunnetuse piire. Seetõttu võib vaielda, kus eksisteerib konkreetselt una sancta catholica et apostolica ecclesia. Seepärast rõhutavad reformaatorid „notae“ (tunnusmärke) või, nagu Luther ütleb „Wahrzeichen“ (tundemärke), mis annavad võimaluse mõista, kas teatud kogetav kirik on käsitletav ühe püha katoolse ja apostliku kirikuna. Nendeks on reformatoorse veendumuse järgi evangeeliumi puhas kuulutamine ja sakramentide seadmisekohane pühitsemine. Sellega rakendasid reformaatorid kiriku nähtava elu elementaarseid tunnuseid, mille kaudu olevikustub kiriku algus ja mille kaudu kirik oma algusele tuginebtoetub. Oma alguse kaudu on kirik tõeline kirik.

2.4.2. Muud tundemärgid

Lisaks klassikalistele tundemärkidele loetlesid reformaatorid ka teisi „tundemärke“, mille kaudu saab nähtavaks Jumala arm. Lutheri jaoks (vrd Kirikukogudest ja kirikutest) kuuluvad nende hulka lisaks Jumala sõnale, ristimisele ja armulauale ka võtmete amet (piht ja armulaud), kuulutusamet (piiskopid, preestrid jne), palve, kannatamine evangeeliumi pärast ja samuti dekaloogi teise tahvli käskude järgimine. Sarnaselt kõneleb Confessio Bohemica 1575. aastal viiest tõelise kiriku „kindlast ja eksimatust tundemärgist“. Kahe klassikalise tundemärgi kõrvale astuvad kirikukari, rist, tõe pärast tagakiusamine, kuulekus evangeeliumile ja Kristuse käsule, eriti vennaarmastus. Reformeeritud traditsioonis lisati kirikukari (disciplina) ja usukuulekuse tundemärgid (vrd Leideni sünopsis XL, 45).

Kogetavate „tundemärkide“ hulka kuuluvad ka kristlik elu, kristlaste jumalateenistus maailma argipäevas.

Viimati nimetatud tundemärgid (käskude teise tahvli järgimine) erinevad esimestest sõna ja sakramentidega seotutest põhiliselt kahes mõttes:

–  need ei ole nii ühemõttelised kui esimesed. Kristlaste igapäevaste heade tegude kohta maailmas pole võimalik öelda, kas need sünnivad usus ja kuidas. Sellele lisaks reageerivad üksikud kristlased samadele argipäeva väljakutsetele erinevate otsustuste ja tegudega. Selles väljendub juba nende tundemärkide teine eripära:

–  need kuuluvad kõigi kristlaste vastutuse valdkonda ja ei ole seega nähtavad mitte otseselt kiriku kujus, vaid selle liikmete elus.

Selguse pärast tuleb eristada kristliku elu tundemärke ja tõelise kiriku tundemärke, s.t sõna ja sakramenti.

2.4.3. Indentiteet ja tähenduslikkus

Kristlik elu ja kogetava kiriku elu ei lange päris ühte, kuigi nad kuuluvad konstitutiivselt kokku. Kristlik elu haarab endasse kõigi usklike elu tunnistuse. See ulatub üle kogetava kiriku raamide välja kristlaste kogu argipäeva ja sellega sügavale ühiskondlikku ellu. Loomulikult hõlmab see ka esimese käsutahvli käskusid: evangeeliumi tunnistamist sõnas ja sakramendis. Seeläbi omandab kogetav kirik oma kuju kristlikus elus. Ja sellisena paneb kristlik elu aluse kiriku konkreetsele kujule.

Ümberpööratult on kristlik elu ise sõltuv sõnast ja sakramendist ning nende rakendamisest ja kujundamisest. Ainult sõna ja sakramendi ümber kogunedes püsib kristlik elu oma alguse juures, mis annab talle identiteedi ja konkreetsuse eluna communio sanctorum’ina.

Seeläbi on ta ka ühiskonna jaoks identifitseeritav. Sellega, et reformatoorne teoloogia hoiab alati kinni evangeeliumi õige kuulutamise ja sakramentide evangeeliumikohase kasutamise tähendusest kui kiriku fundamentaalsetest tunnusmärkidest, kummutatakse lõplikult laialtlevinud ja eksitav väärarusaam, nagu oleks tõeline kristlaseks olemine identifitseeritav heade tegude kaudu, mida kogu maailm headeks tegudeks peab.

Seega tuleb tõdeda: nii nagu sõna ja sakramendid on tõelise kiriku esimesed, s.t algsed ja elementaarsed tundemärgid, nii on osasaamine kogetavast kirikust kui sõna ja sakramendi ümber kogunemise paigast esimene ja eksimatu kristliku elu tundemärk.

Kristliku elu identiteedikaotus ja kirikliku kuulutuse tähendusekaotus viitavad alati sellele, et side evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide talitamise vahel ühelt poolt ning kristliku elu vahel ühiskonna argipäevas teiselt poolt on häiritud.

2.5. „Tunnistamine ja teenimine“ kui kiriku ja kristliku elu tundemärgid

Leuenbergi konkordia nimetab „tunnistamist ja teenimist“ usu viljadeks, milleks evangeelium kui Jumala vägi vabastab. Sealjuures eristab ta „tunnistamist ja teenimist“ kristliku elu tundemärkidena (vt LK 11 ja 13) kiriku tundemärkidest (vt LK 29 ja 36). Sellega juhib ta meid mõistma kõnelemist „tunnistusest ja teenimisest“ konkreetse ning diferentseerituna:

–  mõlemad kuuluvad olemuslikult ühte, aga ei ole üks ja seesama: kristliku elu „tunnistust ja teenimist“ ei saa ega tohi asendada kiriklike organisatsioonide „tunnistamise ja teenimisega“ ning vastupidi. Seda tuleb tähele panna just sellepärast, et mõlemad on teineteisest sõltuvad;

–  mõlemal juhul on „tunnistamine ja teenimine“ seotud usukuulekuse kahe aspektiga, mitte kahe valdkonnaga. Niisiis ei ole sellega silmas peetud „tunnistamist“ kui dekaloogi esimese tahvli täitmist ja „teenimist“ kui teiste tahvli täitmist, vaid Jumala mõlemas tahvlis avalduva tahte aktiivset täitmist. See on mõlemas tahvlis alati ühtlasi nii „tunnistus kui ka teenimine“, seda nii kristlikus elus kui kogetava kiriku toimimises.

Seega oleks väär mõista esiteks „tunnistamist ja teenimist“ ainult kogetava kiriku tundemärkidena; ning teiseks jagada „tunnistust ja teenimist kaheks institutsionaalseks valdkonnaks, nii et jumalateenistuse ja evangeeliumi edasiandmise (traditio evangelii) institutsioone nimetatakse tunnistamise institutsioonideks ning diakoonia institutsioone teenimise institutsioonideks. Mõlemad institutsioonid ja valdkonnad eksisteerivad koos. Kõik kiriku institutsioonid on alati samaaegselt tunnistamise ja teenimise institutsioonid. Tunnistamisest ja teenimisest kui kogetava kiriku tundemärkidest rääkimisel tuleb niisiis vältida seda viga. See toimub nüüd:

2.5.1. „Tunnistamine ja teenimine“ – amet ja ametid

Kiriku tunnistamine ja teenimine vajavad jumalateenistuse ja evangeeliumi edasiandmise institutsioone. Selleks on usklike üldise preesterluse põhjal vajalik ametite korraldus („korraldatud amet“).

2.5.1.1. Teel konsensusele

Strasbourg’i 1987. a täiskogu võttis vastu terve rea teese (nn Tampere teesid), mis puudutavad praegust diskussiooni ametikäsitluse üle ja aitavad oikumeenilises dialoogis impulsina kaasa ühisele arusaamale jõudmisele. Olgu siinkohal korratud tähtsamad seisukohad:

„1. tees: sõna – kirik – amet

Ühise reformatoorse arusaama järgi määrab kiriku ära see, kui „Jeesus Kristus temas sõnas ja sakramendis Püha Vaimu läbi kui Issand kohal on“ (Barmen III) ja usu läbi toimib. Kristuse seadmise kohaselt kuulub sõna ja sakramendi juurde „amet, mis kuulutab evangeeliumi ja jagab sakramente“, ministerium verbi (CA V). Luterlik traditsioon käsitleb seda ametit enam kirikutrajava sõna lähtekohast, reformeeritud traditsioon seevastu näeb seda õige kirikukorralduse juurde kuuluvana. Mõlemast traditsioonist pärit kirikud, mis on Leuenbergi konkordiale alla kirjutanud ja selles osalevad, on üksmeelel, et „ordineeritud amet“ kuulub kiriku olemuse juurde.

Reformatsioonist lähtuvad kirikud rõhutavad aga, et kuulutamise ülesanne ning vastutus sõna kuulutamise ja sakramentide õige kasutamise ees ei kuulu ainult ordineeritud ametile, vaid tervele kogudusele. Ordineeritud amet üksi ja iseenesest ei garanteeri kiriku tõelisust, vaid see jääb allutatuks Jumala sõnale.

2. tees: üldine preesterlus – ordineeritud amet

Evangeeliumi kuulutamine ja päästeosaduse pakkumine on tehtud ülesandeks kogudusele tervikuna ja selle üksikutele liikmetele, kes on ristimise läbi kutsutud Kristusest tunnistama ning üksteist ja maailma teenima ning kes saavad usu läbi osa Kristuse preesterlikust eestpalveametist. Alalise ja avaliku evangeeliumi kuulutamise ning õige õpetuse säilitamise pärast valitakse aga eraldi välja teatud, selleks ettevalmistuse saanud koguduseliikmed ja nad ordineeritakse. Sõna sulastena peavad nad ka kogudusele Jumala sõna edasi andma ja sakramente jagama ning selliselt koguduse ühtsusele kaasa aitama ning seda maailma ees esindama koos koguduse mitmekülgse tunnistamise ja teenimisega.

Sõna teenistus on – ka kuulutamise, õpetamise ja pastoraalse hoolekande osas – alati sõltuv koguduse üldisest preesterlusest ja peab olema selle teenistuses, nii nagu ka koguduse ja kõigi ristitute üldine preesterlus on sõltuv sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise erilisest teenistusest. Seega on reformatoorse arusaama järgi ordineeritud ametil eriline Kristuselt saadud ülesanne ning samas seisab see tema teenistuses koos kogu kogudusega ning Jumala sõna all.

3. tees: juhtimisteenistus (episkopé) – oikumeenilised perspektiivid

Sõna teenistuse juurde kuulub ka koguduse juhtimise ülesanne. Nii luterlikud kui ka reformeeritud ja unioonikirikud tunnevad pastoraalset hoolekannet ning episkope’d, mis kuulub samuti ordineeritud ameti juurde, nii üksikkoguduse kui ka kogudusteülesel (regionaalsel või rahvuslikul) tasandil. Sellele vaatamata rõhutavad reformatsioonis alguse saanud kirikud, et evangeeliumi kuulutamise vastutus lasub kogu kogudusel ning et koguduse (kiriku) juhtimine toimub ka teiste „teenimiste“ läbi ja mitte ainult ordineeritud ametis.

Kuigi luterlikud kirikud (eriti Skandinaavias) rõhutavad rohkem ajaloolise piiskopiameti järjepidevust, samas kui reformeeritud kirikud toonitavad põhimõttelist seotust presbüteriaal-sinodaalses kirikukorralduses, on Leuenbergi konkordias osalevad kirikud siiski ühel meelel selles,

–  et nad käsitlevad episkope teenimisametit sõna teenistusena kiriku ühtsuseks ja

–  et kõigis kirikutes on ka mitteordineeritud koguduseliikmed osalised kiriku juhtimises. Selliselt võtavad nad ordineeritud ameti käsitlemisel arvesse isiklikku, kollegiaalselt ja kogukondlikku dimensiooni.

Kuigi Leuenbergi osaduse kirikute juhtimisstruktuurid on nende – muuhulgas ka ajaloost tingitud – traditsioonidest lähtuvalt erinevad, on nad siiski ühel meelel selles, et sellised kiriku struktuuri puudutavad erinevused ei saa olla takistuseks kiriku kantsli- ja armulauaosadusele ning vastastikusele ameti ja ordinatsiooni tunnustamisele, seni kuni kiriku juhtimise küsimus jääb allutatuks Sõnale. Nad kinnitavad ka oikumeenilises diskussioonis, et võivad ja peavad teistelt mitteprotestantlikelt kirikutelt õppima, kuid on seisukohal, et ükski konkreetne ajalooline kiriku juhtimise vorm ega ametistruktuur ei tohi ega saa olla osaduse ja vastastikuse tunnustamise tingimuseks“ (Konkordie und Ökumene, 64–66).

2.5.1.2. Tampere teeside tulemused

Need olulised teesid osutavad nii põhimõttelisele üksmeelele ametikäsituses kui ka eriarvamustele ning selle ameti (teenimise) erinevatele rakendamisvõimalustele. Otsustav on aga see, et eriarvamused ei seaks kiriklikku osadust sõnas ja sakramendis küsimärgi alla, sest erinevused ei puuduta mitte kiriku alust, vaid välist kuju. Põhimõttelisel üksmeelel ollakse veendumuses,

• et iga kristlane saab usu ja ristimise läbi osa Kristuse prohveti, preestri ja kuninga ametist ning on kutsutud evangeeliumi tunnistama ja edasi jagama, üksteist Jumala ette kandma (kõigi usklike preesterlus);
• et evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise avaliku ameti teenimine on kiriku jaoks olemuslik ja hädavajalik. Seal, kus on kirik, on vaja avalikku sõnakuulutamise ja sakramentide haldamise „seatud ametit“. See, kuidas seda ametit mõistetakse ja kujundatakse, on erinev. Selles mitmekesisuses on määravaks ajaloolised kogemused ja suunda andvaks konkreetne arusaam oma ülesandest. Meie kirikuid iseloomustavat ametite ja teenimise erinevat kujundamist võime käsitleda rikkuse ja Jumala annina. Selles mõttes saab nii (ajaloolist) piiskopiametit kui ka presbüteriaal-sinodaalse kirikukorralduse enam jaotatud ametit väärtustada teenistusena ühtsuse nimel. Ametite ja teenimise mõistmise ning kujundamise kriteeriumiks on kiriku alusest tulenev ülesanne;
• et avaliku kuulutamise ametit antakse edasi ordinatsiooni abil („ordineeritud teenimisamet“ Lima dokumentide keelekasutuses). See toetub Kristuse erilisele ülesandele, kuid on samas alati sõltuv üldisest preesterlusest (Neuendettelsau teesid 3, A: vrd Konkordie und Ökumene, 72–77). Selle ameti, mis seisab patuse õigeksmõistmise teenistuses, määrab kindlaks Jumala sõna. Tema funktsioon on teenida sõna ja usku;
• et „seatud amet“ haarab endasse Tampere teeside 3. teesi mõttes kirikliku teenimise kogu terviku. Ordinatsiooni abil edasikantav amet moodustab ühe osa sellest seatud ametist.

2.5.2. „Tunnistamine ja teenimine“ – diakoonia institutsioonides

Kogetava kiriku ülesanne on aidata kaasa mitte ainult esimese käsutahvli, vaid ka teise käsutahvli käskude täitmisele. Selleks on vajalikud diakoonia institutsioonid mõiste laiemas mõttes. Ka nende institutsioonide toimimiseks on vajalikud põhikohaga töötajad. Nad osalevad kiriku seatud ametis. Diakoonia institutsioonide ja nende põhikohaga töötajate tegevus ei asenda kõigi usklike diakoonilist panust argipäevas, vaid nad innustavad, aitavad ja soodustavad seda.

2.5.3. „Tunnistamine ja teenimine“ – evangeeliumi edasijagamise ja diakoonia ühtsus

Kogetava kiriku ülesandele vastavaks korraldamiseks tuleb jumalateenistuse ja evangeeliumi edasijagamise institutsioonid ühelt poolt ning diakoonia omad teiselt poolt korraldada nii, et mõlemad oleksid tajutavad kui tunnistamise ja teenimise institutsioonid. Kui mõnel pool rõhutatakse mõlemas valdkonnas ainult teenimist, siis ähvardab aktivismi oht, kui aga rõhutatakse ainult jumalateenistuslikku tunnistamist, ähvardab spiritualism ja kvietism.

2.5.4. „Tunnistamine ja teenimine“ – oluline vastavus praktika ja kiriku lähtekoha vahel

Asjakohase kirikliku praktika kriteeriumiks on see, et selles tunnistatakse ja selle kaudu avaldub kiriku lalgus [läte] Jumala õigeksmõistvas toimimises.

Kuna kirik on Jumala sõna läbi kindlaks määratud pühade osadusena üks, siis peab kuulutamise ja sakramentide pühitsemise kiriklik praktika esitama enesele küsimuse, kuidas ta seda ühtsust väljendab. Sama kehtib ka diakooniatöö kohta. – Armulaua pühitsemise tunnistuse puhul näiteks kehtib see, et euharistiline külalislahkus on eri konfessioonidest pärit kristlaste puhul sobiv viis väljendada kristlike kirikute ühtsust ka lahutatuse tingimustes.

Kuna kirik on Jumala poolt õigeksmõistetud patuste osadusena püha, siis peab kiriklik tunnistamise praktika laskma end mõõta selle põhjal, kuidas ta võtab seda arvesse sõna ja sakramentidega ümberkäimisel ning inimeste teenimisel. – Kirik, pöördudes näiteks vaeste, võõraste, kodumaata inimeste, diskrimineeritute ja õigusteta inimeste ning nende poole, kelle eluõigus ja inimväärikus on ohus, annab tunnistust sellest, et igal inimesel on Jumala ees õigus elule ning olla aktsepteeritud.

Kuna kirik on rajatud Jumala sõnale kui maailma päästele, on ta kõikjale ulatuv. Seepärast tuleb tunnistamist ja teenimist hinnata ka selle alusel, kuivõrd nad Jumala sõna eesmärki ja tõotust avalikult kuulutavad ning esile toovad. – Näiteks on armulauaosadusest väljaarvamine teatud rassilise kuuluvuse põhjal Kristuse ihu haavamine ja sellisena mitte ainult eetiline, vaid ka kristoloogiline hereesia (see on status confessionis’e küsimus).

Kuna kiriku aluseks olev Jumala sõna on apostlitele suunatud, neile ülesandeks tehtud ja nende poolt tunnistatud algne Kristus-sõnum, peab kirikute tunnistamise praktika kinni pidama oma tunnistuse autentsuse taotlusest. – Kiriku välise kuju pidev enesekontroll oma alguse [lätte] valguses kuulub kiriku apostliku olemuse juurde.

Dokumendi ilmumine jätkub järgmisel nädalal.