Esiletõstetud lood

Andestuse kuningriik (Jh 18:36)

Ergo-Naab2„Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.” (Jh 18:36)

Muistsed inimesed teadsid kuningatest rohkem kui meie täna. Tänapäeva maailmas omavad kuningad sageli vaid esindusfunktsiooni ning sümboolset võimu. Kuid iga lapski teab vast juba muinasjuttudest, et kuningad muistsel aal olid täieõiguslikud valitsejad. Nende sõna oli tõde ja mõõgatera polnud midagi muud kui kohtutäitur ja tõe legitimeerija.

On teada, et muistsed eestlased valisid omale samuti kuningaid. Jüriöö ülestõusu algul valis maarahvas endale neli kuningat, kes olevat ehtinud end kullatud kannuste ja kirjude kuubedega, pannud endale pähe kolmeharulised kullatud kroonid, sidunud kullatud vööd ümber oma keha. Nad käinud kuninglikus ehtes Harjumaa risti ja rästi läbi ning tapnud kõik sakslased, kes kätte saadi.

Polevat nad olnud mingid laadanarrid, vaid täieõiguslikud kuningad, kes kandsid kuninga nime, kuldset krooni ja kirjavat rüüd täie õigusega. Nende tõde ja õigus toetus mõõgaterale nagu igal teiselgi kuningal. Siiski jäi nende valitsusaeg üsna lühikeseks, sest saksa ordu hukkas nad kohe samal kevadel.

Selles valguses avaneb ka Pilaatuse küsimus „Mis on tõde?”. Retoorilist laadi küsimus, kuna vastust ei oodata. Rooma impeeriumi ametnik teab, mis on tõde „selles maailmas”. See kuulub alati tugevamale. Tugevama õigus määratleb tõeküsimuse.

Pilaatust jätab külmaks juutide ja nende juhtide omavaheline jagelemine ja usuküsimused. Kuid kui tegemist on kuninga küsimusega, siis muutub ta kartlikuks. Ta teab, mida tiitel „kuningas” tähendab, kust see tuleb ja kuidas toimib. Ja kui Jeesuse kohtutoimikus on kirjas, et ta nimetab end kuningaks, siis tuleb sellest süüdistusest lähtuda. „Kas sina oled juutide kuningas?”

Loomulikult Pilaatuse poolt vaadatuna on kogu lugu väliselt lausa naeruväärne. Ta näeb enda ees lihtsat ja vaest inimest, kellel on olnud väike hulgake järgijaid, kuid kes on ta hüljanud. Tal pole mingit jõudu, et oma tõde maksma panna. Pole tal enam mõttekaaslasi ega järgijaidki, rääkimata sõjaväest või armeest.

Jeesus aga vastab: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest  maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.“ (Jh 18:36)

Jeesus ütlemine ei tähenda, nagu mõnikord arvatakse, et tema kuningriik on taevas, ega kuulu sellele planeedile. Meieisapalves me ju palume „nagu taevas, nõnda ka maapeal”. Pigem ütleb Jeesus siin, et Tema kuningriik ei põhine vägivallal. See ei ole „selle maailma” kuningriikide sarnane – „Minu kuningriigis ei kehti mõõgateral rajanev tõde. Minu kuningriigis ei võidelda tõe maksmapanemise nimel. Minu õigus ei rajane vägivallamonopolil ega vihakõnel.“

Matteuse evangeeliumis on esitatud Jeesuse sõnad oma au ja kuulsust ihkavatele, „selle maailma” vaimsusest pimestatud jüngritele: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” (Mt 20:25j).

Jeesuse kuningriigi manifest ja õpetus on: „Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!” (Mt 5:39).

See viimane ei ole just igas olukorras sõnasõnaliseks rakendamiseks, vaid sisaldab endas üht põhiprintsiipi: see on ülekohtu ahelreaktsiooni katkestamine. Ristisurm pole õnnetus, vaid teadlik valik. Apostel Paulus ütleb: „Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses.” (Kl 2:15).

Tundub olevat üldinimlik, et pahandamine on alati kergem tulema kui enesevalitsuse saavutamine. Esimesena pähe tulev mõte paistab üsna sageli olevat kõige õigem ja esimesed sõnad koheselt kasutatavad. Kuid viha on pime ja kasutab seetõttu ära kogu tema käsutuses oleva arsenali. Viha lööb Jeesuse risti. Ja kui ta on seda teinud, siis saab ta aru, et on kaotanud oma argumentatsiooni jõu.

Andestus seevastu võidutseb vihkamise üle. Andestusel on pika perspektiiviga mõõde. Ta ei ebaõnnestu, vaid tuleb tagasi võitjana. Tõsi, tihti me ehk ei märka, kuidas andestus toimib. Koloriitsed sõnad ja teod tungivad koheselt esile. Olgu need uudised meediakanalites või kaasinimese ekslikkus pinnuks silmas. Harjumuspärane on näha asju, mis on silmade kõrgusel. Andestus aga toimib taustal. Taustal, mis tasane ja südamelt alandlik ning mille häält ei kuulda tänavatel. Seal ta toimib ja toimetab oma tegemisi.

 

Jutlus on peetud suure reede jumalateenistusel EELK Rakvere Kolmainu kirikus.

 

Ergo Naab (1971), mag. theol., Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English