Kannatus

Jeesus Kristus on ’ebed ’adonaj, Jumala Sulane – nii arvasid evangeeliumite kirjutajad. Neljas Jumala Sulasele pühendatud laul Vana Testamendi Jesaja raamatus (52:13–53:12) on üks neist, mis pakkus evangelistidele äratundmist: jajah, just nii pidigi kannatama Jeesus, just nii on pärimus temast meieni jõudnud. Just nii on tuntud prohvet Jesaja juba mitu põlvkonda varem kuulutanud ja nüüd pidi see teoks saama. Mida Jesaja ette ei olnud ennustanud, selle leidsid evangelistid psalmist 22. Pärimus ju ütles, et Jeesus ise ristil hüüdis seda psalmi. Nii nüüd kirjutatigi evangeeliumitesse kannatuslugu.

Tänapäeval leiame hulga põhjuseid, miks pärimus Jeesusest võttis kuju just sellisena ja mitte teisiti. Aga tähtsam sellest, milles oli evangelistidel põhjust leida ettekuulutust ja äratundmist, oli ühe armetu inimese kannatus. Jeesus kannatas täiesti. Armetu pidi ta olema – ehk nii, nagu oli paar sajandit varem kujunenud jumalakartliku inimese ideaal. Armetuks ja vaeseks tahtsid ennast tunnistada paljud, just need, kes tahtsid sellega näidata oma erilist jumalakuulekust. Vähim inimeste hulgas pidi olema suurim Jumala ees. Nad otsisid eeskujusid minevikust. Nad leidsid Moosese, kes tunnistati armetuks. Suur prohvet ja juht Mooses pidi olema vähim omasuguste seas, et Jumal ta rahva juhiks välja valiks. Vähimaks tunnistati isegi suur kuningas Taavet, isegi tema pidi olema vilets ja vaene.

Iseenesest mõista ei saanud tulevanegi Messias olla rikas ja võimas, vaid pisike võsuke, kujuta ja iluta. Armetust pidi sündima armetu – Taaveti kauge järglane pidi olema ideaalselt armetu, „vilets ja ratsutamas eeslil, eeslimära seljas“ (Sk 9:9). Sündimine pidi toimuma kõige ebasoodsamatel asjaoludel, rännaku ajal, kuidagimoodi. Jeesus pidi jätma kõik, oma pere ja kodu, vara ja kodumaa, sest viletsal seda pole. Ta oli armetu, ta pidi jääma ilma kõigest. Elust ka.

Kannatada võib stoilise rahuga. On selliseid inimesi. Aga enamasti kannatatakse iga ihurakuga, täiesti. Sest kannatusega seguneb alati hirm. Teaks, et kannatus lõppeb varsti, elaks selle üle. Aga ei tea ju. Jumala Sulane – see suur – pidi olema valude mees ja haigustega tuttav, selline, kellelt silmad pööratakse. Sest nii oli ja on kombeks: valudes inimene on kurjast vaevatud, ei maksa enda eluga riskida, ei pea ootama, et kuri hakkaks enda külge. Parem on ära pöörduda. Aga silmi pööratakse ära ka talumatusest. Normaalne inimene ei talu kannatuse nägemist, see justkui sööks ennast silmadesse ja eriti mällu. Nii sügavalt, et kardame võimetust unustada kannatuse halli pilku. Õudne. Kolm sõpra tulid Iiobi juurde ja jäid tummaks, seitse päeva ja ööd istusid sõbra vare juures ning õppisid teda vaatama, enne kui rääkima suutsid hakata …

Kaaskondlased

Jeesus piinles täiesti. Ta vist ise alustas. Üksiku rändajana ei teinud ta saladust: kui ta kutsus kedagi endaga kaasa, siis ei olnud see sõpruse pärast või teenete eest või sobivuse tõttu, vaid lihtsalt: tuled Jumala sõnaga või jääd? Kas valid viletsuse või jääd igapäevaelu elama, oma pere ja varaga? Jeesusel polnudki sõpru, kaaskondlasi. Miks oleks pidanud? Ta pidi jääma täiesti üksi.

Aga kui ta ka ise alustas, pidi ta kannatama hiljem topelt. Teda ei tuntud ära. Tal polnudki välimust, et teda ihaldada. Ta oli nii tavaline, silmapaistmatu armetu. Oleks keegi teadnud, natukenegi aimanud, et see vilets päästab maailma ja igaühe selles, oleks temasse suhtutud teisiti. Nii nagu on Jeesus aukohal kirikutes – sümboolselt ristilööduna, kui pealtnägijal on juba hilja taibata.

Kannatama pidi Jeesus täiesti. Täiesti mõttetult. Ta pidi lööma enda peale käega, sest ta ei pidanud leidma enda elul mõtet ega sellel, mis temaga toimub. Ta pidi koguma enda peale kogu maailma mõttetu kannatuse, ta pidi vaakuma hinge, ilma et keegi ütleks: tänan! Ole meheks, et võtsid kannatada. Teda pidigi põlatama, nagu iga armetut selle maailma väärikate seltskonnas, tänaval ja salongis, vaestemajas ja sünagoogis.

Iiobi kolm sõpra hakkasid kaheksandal päeval rääkima. Iiobi peale laduma sõnu, väärikaid sõnu, muidu igati kohaseid, selle maailma reeglite järgi igatahes kohaseid. Sõnad võivad olla aga liiast, võivad muutuda lõikavalt valusateks vibunoolteks, puudaraskusteks vihtideks turjal. Kaaskondlaste sõnad suurendasid kannatust, sest Iiob pidi kannatama lõpuni, verised sõnanooled turritamas rinnus.

Võib-olla Jeesus – see suur Jeesus Kristus – isegi riidles Jumalaga? Kaaskondlaste sõnade kõrval teadis ta ka Pühakirja sõnu. Ta teadis, millise koorma on kunagised prohvetid oma kuulutusega pannud oma tulevase venna õlule. Jeesus aimas halba, seda, et tema on see kõige viletsam, kes peab võitma maailma. Aga kuidas? Kuidas Jumal seda talle kinnitab? Millega lohutab? Millise armee ta maailma võitmiseks kaasa annab? Aastakümneid hiljem arvasid evangelistid küll, et kui Jumala Poeg võidab maailma, siis saab ta sellest rõõmsast teadmisest jõudu. Aga kas saab? Kas ei pidanud Jumala Poeg langema selle maailma solgihunniku kõige sügavamasse soppi? Jumal „arvas heaks teda alandada haigustega“. Kuidas pidi see olema teisiti võimalik, kui lootuse kaotamise, sügavaima eksistentsiaalse hirmu hinnaga? „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!“

Jumal

Jumal jättis Jeesuse maha täiesti. Ristil hüüdis Jeesus tühja, küsis tühjal pilgul, valust ja jõuetusest pimedana: „Elii, elii, lemaa sabahtani?“ Kaaskondlased kuulsid küll, aga ei kuulnud. Eelijat kuulsid nad Jeesust appi kutsuvat. „Meie pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks.“ Aga Jumal ka ei kuulnud. Jumal pöördus Jeesusest täiesti, mähkis end äiksepilve pimedasse ja ähvardavasse vaikusesse, mida oleme näinud isegi, kui torm hakkab tulema. Kõuemäsust võib tulla kes teab mis. Pilv võib pöörduda, hajuda, aga võib saata hävitavaid välgunooli. Ainult Jumal teab, kuhu.

Iiob nõudis Jumalat järelejätmatult, lõpus ei kuulnudki ta enam sõprade jutuvada. Ta nägi ainult äiksepilve, millest pidi ometi ükskord tulema vastus. Midagigi. Ükskõik milline siis. Iiob oli valmis kõigeks. Tormipilv avanes, Jumal kõneles. Tõreles Iiobiga. Iiob ei saanudki vastust. Ei olnud õigust temal, ei sõpradel. Jumal ei olnud Iiobi sõber, jättis ta täiesti maha ja riidles hoopis. Iiob istus niigi jäätmehunnikul ja kraapis oma lõputult pakitsevat nahka potikilluga. Nüüd varises ta näoli. Mutta.

Me teame nüüd, tagantjärgi, et Iiob rahunes, tunnistas, et oli lõpuks näinud Jumalat, mõistnud midagi sõnulseletamatut, ilma et kannatus oleks lõppenud. Teame ka, et pärast kannatust pöörati Iiobi saatus. Kaotatu tuli tagasi, tervis taastus, Iiob elas veel pika elu. Teame tagantjärgi, nüüd, et Jeesus suri. Päriselt. Ja teame, et ta võitis surma. Päriselt. Ta eiras maailma loomulikku kulgu täiesti ja tõusis üles, istuma Jumala paremal käel. Aga mida see teadmine annab lõpuni kannatajale? Mida sellisele, kes on küll ülestõusmisest kuulnud, aga kes ei jaksa enam seda uskuda? Sellisele, kelle mõistus tõrgub, sest inimlik jõud on otsas?

Alandumine

Kunstiteadlased ütlevad, et keskajal võtsid Kristuse kannatuste ja ristisurma kujutajad üle jooni Iiobi ikonograafiast. Pole saladus, et Jesaja raamatu Jumala Sulase neljanda laulu ning Iiobi raamatu vahel on kirjanduslikke seoseid – juba Iiobi ja Jesaja autorid nägid kokkupuutepunkte. Iiobist oli saanud kannatava inimese prototüüp, kaaskondlaste ja Jumalaga võitleja armetuse võrdpilt. Jeesus ei saanud olla vähem vilets ja armetu. Nii nagu Jesaja oli ette kuulutanud. Jah, nii nagu kannatamise ja lõpliku alandumise loogika ütleb. Kes sureb inimeste eest, kannatab inimlikku kannatust, alandub oma inimlikus teadmatuses pimedusse ja tundetusse tühjusesse. Ühes asjas Jeesus eksis Jesaja kuulutatu vastu: ta oli küll tall, kes viidi tappa, ta alistus, sest ta ei jaksanud enam, aga ta ei olnud vait oma niitjate eest. Ta ei suutnud, sest ta oli inimene ja kannatas inimese kannatust täiesti. „Karjudes taas valju häälega, heitis ta hinge.“

Niisiis Jumal alandus inimlikku tühjusesse, alandus täiesti. Tema isegi ei teadnud, et ta ise ennast unustas või et ta ise ennast aidata kavatses, ise ennast üles äratada plaanis. Täna, reedel, pöördub Jumal endast täiesti. Inimese pärast, oma loodu pärast. Meie inimestena ei kujuta seda ette, ei suuda mõista. Vist ei peagi. Saame ainult loota, sest meie eest on juba kõik ära tehtud.

On reede. Inimene on surnud, Jumal on surnud. On täiesti vaikne.

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.