Foto: Johann-Christian Põder
Jumalik ja inimlik, igavene ja ajalik – nende binaarsete opositsioonide kaudu on inimene läbi aegade liigendanud ja mõtestanud maailma ja oma eksistentsi selles. Need fundamentaalsed kategooriad ja erinevad viisid näha nende omavahelisi suhteid võiksid olla orientiiriks ka tänase Kirik & Teoloogia lugude lugemisel.
Esimeses loos, mille autoriks on kirikuloolane Ursula Haava ja mis kõneleb praegust kooseluseaduse ümber toimuvat debatti meenutavast väitlusest uue perekonnaseisuseaduse ümber 1920-ndate aastate Eestis, kirjeldab killukest ajaloost – sündmusi, mis on aset leidnud inimlikus ja ajalikus sfääris. Ent nendes osalenud inimesed on otsinud oma tegevusele tähendust, mis ulatuks inimlikust ja ajalikust sfäärist kaugemale. Küllap mõtestasid ka vähemalt kõige kirglikumad perekonnaseisuseaduse vastu võitlejad oma tegevust võitlusena kristlike väärtuste eest, mis ei kuulu inimlikku ja ajalikku, vaid jumaliku ja igavese sfääri, nagu mõned innukamad kooseluseaduse vastu võitlejadki mõistavad oma võitlust samasooliste partnerluse seadustamise vastu võitlusena maailmas ja looduses valitseva õige loomiskorra eest, millel on transtsendentne, inimliku ja ajaliku piire ületav alus.
Teise loo autor, tuntud kolumnist Ahto Lobjakas, vaatleb oma arvamusloos inimeksistentsi ja usku Jumalasse ja tõdeb, et „meie ajastu on ühel tasandil – võibolla kõige olulisemal – jumala ja usu lahkumineku ajastu.“ Probleem peitub selles, et inimese vajadus ühenduse järele, mis tõstaks ta kõrgemale tema ajalikkusest ja piiratusest, pole kuhugi kadunud, ent jumalapilt, mida inimesele pakutakse, ei suuda äratada temas usku, mis ei ole „pime kiindumus „loojasse“ (või aukartus või mõni muu madalama olendi suhtumisviis kõrgemasse), vaid mõõde, mis avab inimesele otsustamiseks (ja kui vaja, „otsa tegemiseks“) sellised ekstaasid (endast välja või „kõrgemale“ tõusmised) nagu armastus, inimsus, halastus.“ Ometi ei suuda inimene elada sellise usuta ja küllap see on ka põhjus, miks tänapäeva õhtumaist ühiskonda iseloomustavad taolised nähtused nagu mittetraditsioonilise ja mitteinstitutsionaalse religioossuse levik, nn „uskumine ilma kuulumiseta“ ja pöördumine uute, alternatiivsete religioosete praktikate poole. Eriti nukker on aga Lobjakase arvates Eesti olukord. Ta kirjutab: „Usk on meil kogukondlik, mõistetav viimase autoriteedilt tõusva käsusõna ja vagadusena. Puudu on terve see intellektuaalne mõõde, mis mujal teeb algupäraselt protestantismist protestantismi: et kõik otsustatakse inimese ja jumala vahel, nagu Greene’il (kes pärines anglikaani ühiskonnast, kuid otsis „muud“). Alati ja iga kord üha uuesti. Usuna praktiseeritav on meil kahtlaselt lähedal „kultuuri“ definitsioonile, kommete akumulatsioonile. Sellest setete kogumist, mida pealegi viimaste aegade keerulised vastasseisud üles keerutavad, on raske eritleda isegi kristlikke põhiprintsiipe (nt armastus ligimese vastu), rääkimata oskusest ja tahtest luua inimesele – iga kord eraldi ja tema enda vaba äratundmist ärgitades – tema otsustamise jaoks avaramat ruumi. Puhttehniliselt valitseb meil täna teatud sorti võitlev katoliiklus, mille oleks ära tundnud ja selle üle uhke olnud Läti Henrik.“
Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus tuletab oma tänases jutluses meelde, et jumalik ja inimlik, igavene ja ajalik ei ole viimselt siiski teineteist välistavad vastandid, mille pingeväljas kulgeb inimese elu, vaid nad on ühendatavad, sest igavene on sisenenud Kristuses ajalikkusesse ja ühendanud endas jumaliku ja inimliku, ajaliku ja igavese. See võiks anda lootust ka inimesele, et ta ei ole määratud jääma igavesti oma ajalikkusesse, vaid et talle on avatud tee sellest välja – tee Jumala laste kirkuse vabadusse.
Tänases numbris:
Ursula Haava, Luterlikule kirikule olulised vaidlused esimese perekonnaseisuseaduse ümber 1920. aastate esimesel poolel.
Ahto Lobjakas, Jumal usu vastu.
Avo Üprus, Palve ja usk (Mt 15, Ps 25).
Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!
