„Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka,
siiski oled sina, Jumal,
mu südame kalju ja mu osa igavesti.

Aga minu õnn on,
et ma olen Jumalale ligi;
Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse,
et jutustada kõiki sinu tegusid“ (Ps 73:26, 28).

Kallis Marika, Karl, Johan ja Urmase ema ning kõik teised pereliikmed, sõbrad kolleegid, kogudus ja ka Urmas. Täna on Urmas meie paljude jaoks kohal ilmselt enam kui kunagi varem.

Esmalt võiks alustada sellest, et ütelda talle lihtsalt aitäh. Usun, et meil kõigil, kes me täna siin oleme, on selleks oma isiklik põhjus. Tema elu on teid kuidagi puudutanud, sedavõrd puudutanud, et olete täna siin temale viimset austust avaldamas. Austusest Urmase vastu, kes kõik oma kõned ja jutlused kirja pani, olen ka mina tänase kõne kirjalikult vormistanud. (Jaani kogudus teab, et minu puhul on see erandlik nähtus.)

Urmase soojus ja sõbralikkus on kindlasti pakkunud paljudele võimalust tema läheduses end hästi tunda. Pealegi tahtis Urmas olla mõistetav võimalikult paljudele ning sellepärast püüdis ta sõnastada oma mõtteid võimalikult selgelt ja arusaadavalt. See tähendab, et asjadest aru saades võis igaüks end Urmase kõrval ka arukana tunda. See oli tema viis inimestest lugu pidada.

Umbes aasta eest istusin Urmasega tema Peedu kodus, kus rääkisime muuhulgas ka kiriku rollist ühiskonnas. Urmast pani muretsema, et vaimulike vahendatud sõnum on enamasti kuuldav ja mõistetav väga piiratud ringile inimestest. Kirikust väljapool olevatele jääb see „kaanani keeles“ esitatu aga kaugeks ja võõrapäraseks. Nii ta arvaski, et oleks tarvis rohkem selliseid vaimulikke, kes oleksid võimelised olema ühiskonnaga dialoogis, nagu Toomas Paul. Ta pidas silmas just erudeeritud dialoogi, mis samas suudab olla mõistetav ka lihtsama mõtte jaoks. Ma arvan, et nimetatud ootuse esitas ta ka iseendale. Urmas püüdles selle poole, et tema jutlustes ja kirjutistes oleks rõõmusõnum vastuvõetav ja arusaadav igasugusele inimesele. Ta ise oskas rõõmustada Jumala ligiolu üle ja soovis seda rõõmu ka teistega jagada.

Elust rõõmu tundmine oli midagi, mida minu arvates Urmas tähtsaks pidas. Lihtsat olemist on ta vist viimasel aastal päris palju õppinud. Mulle tundub, et molutamist oskas ta nüüd juba küll minust paremini. Marika teab muidugi kõige enam, kuidas sellega päriselt oli. Siiski, eriti viimasel aastal olen temalt sageli kuulnud mõtet, et tähtis on rõõmustada selle üle, mis on, selle eest Jumalale tänulik olla; ning kõige tähtsam on olla oma pere ja lähedastega koos. Koosolemise juures on tähtis osata teineteisest rõõmu tunda. Olen seda isegi oluliseks pidanud, aga Urmase öelduna oli sellel minu jaoks alati tõsiselt mõtlemapanev mõju.

Ometi ei tahtnud Urmas, et asju liiga tõsiselt võetakse. Temas oli säilinud ka paras annus lapselikku mängulisust, mis lubas näha loovaid seoseid igasugustes kohtades. Kui kodukogudus on meid aeg-ajalt näinud koguduse laulu ajal millegi üle lõbusalt naermas, siis sageli on need olnud just sellised mängulised seosed, mida mõni jumalateenistuse situatsioon või laulutekst on tekitanud. Ega saa ju jätta lõbusat avastust koheselt jagamata ja naerukohta sihtotstarbeliselt kasutamata. Ometi ei ole olnud säärane seostemäng sugugi vaid kerglaslik lõbu. Kohati on ulatunud see tõsiste sügavuste või ka kõrgusteni, mis Jumala loodud maailma saladusi kompab.

Eriti mõtlemapanevaks ja sügavalt tähenduslikuks on praeguses kontekstis saanud Urmase nimemäng anagrammiga, millest ta oma viimases üllitises rääkis. See tekst oli mõeldud Tartu praostkonna palvushommikusöögi jaoks, aga pärast Urmase haiglasse sattumist lugesime selle ette ka koguduse jumalateenistusel – kui karjasekirja. Loen sellest ka nüüd lõigukese:

„Nimi Urmas Petti ei tähenda esmapilgul midagi. Anagramme sai mu nime tähtedest aga väga erineva tähendusega. Näiteks: pime Tartust või armetu pits. Nendega ei oska palju peale hakata, masendus tuleb peale, telli või valitsusest uus nimi. Teisalt tuli sealt ka: sm parteitu. Pole küll sama hea kujund kui seltsimees laps, aga leian, et see iseloomustab mind üsna hästi. Olen elu aeg üritanud igasugustesse organisatsioonidesse, eriti erakondadesse kuulumist vältida. Ning viimase aasta sündmustele mõeldes oli isegi väga tabav anagramm: tapeti surm. Seda arstid ju mu kopsuvähi ravimisega tegid ja praegu ajuvähiga üritavad. Loo moraal oleks aga selles, et kui inimene ei näe oma elus ja tegevuses mingit mõtet, siis ehk peaks ta kõigepealt üritama n-ö tähti ümber tõsta. Katsetama anagrammiga.“

Ilmselt ei osanud ka Urmas ise ette kujutada, kui Sügavale ta oma nimemänguga läheb. Võtame kasvõi pime Tartust. Peedukas oli pimedana just Tartus haiglas ja seal ta meid tervitas ja viimati ka esmaspäeval mulle tähendusliku „nägemist“ hõikas. Mina, rumal, ei saanud siis veel aru, millist nägemist see pime sõber mulle soovib. Tagantjärgi võin mõista, et pime Tartust õpetas mind uut sorti nägemisest aimu saama.

Aga veelgi enam on mõtlemapanev teine anagramm Urmase nimega: tapeti surm. Urmasest sai usulootuses ülestõusmishommikusse astudes päris surmatapja. Mitte see inimlike teadmistega piiratud, mida arstid üritasid, vaid see, mis läbi Kristuse, Temale lootjatele, võimalikuks saab. Seepärast saadame Urmase täna siit igaveses lootuses teele ja hoiame toda lootust ka eneste südameis.

See ongi meie lootus täna, et „kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti. Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid“.

Lõpuks tahaks veel parafraseerida Urmast. Oma viimase jõulujutluse lõpus ütleb ta: „Ükskõik, mis mõtteid need lood meis parasjagu tekitavad. Ehk piisab algatuseks sellest, et lihtsalt naerataks inimesele enda kõrval, vaataks talle silma ja sooviks rahulikke jõulupühi. Ükskõik, mis mõtteid see temas võib tekitada. Teeme siis prooviks algust.“

Tahaks ka teile praegu ütelda, ükskõik mis mõtteid teis parasjagu Urmasest lahkumine tekitab, ehk piisab algatuseks sellest, et lihtsalt naerataks inimesele enda kõrval, vaataks talle silma ja sooviks lihtsalt „rahu“. Teeme siis prooviks algust, sest „minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse“.

Aamen.

Naatan Haamer, kaasateenija EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduses, Urmas Petti matusetalitusel 31.1.2016.