Arvamused

Postkolonialism ja Missio Dei

Joona ToivanenEelmisel aastal osalesin kiriku rahvusvahelise töö koolitusel Soomes. Selle misjonitöö kursuse jooksul arutasime sageli selle üle, mis tingimustel võib misjonitööd tänapäeval teostada. Soomes on misjonitööl enamasti hea maine ning misjonäre, kes on oma elutöö teinud Aafrikas, Hiinas või mujal, austatakse nende elukutse pärast. Eestis on aga mõiste „misjonär“ või „misjonitöö“ saanud halva maine, enamasti seetõttu, et paljudel inimestel on kogemused agressiivse misjonitööga. Kui rahvastikuküsitluse järgi eeldavad inimesed, et kirik on ühiskonnas teatud väärtuste hoidja, ei mõtle nad ilmselt, et see väärtuste edastamise ja kuulutamise protsess oleks misjonitöö. Kogu kuulutus- ja õpetustöö, mida kristlased Eestis ja mujal maailmas teevad, on Missio Dei ehk Jumala töö meie hulgas. See kuulutus- ja õpetustöö on ühtlasi kontekstuaalse teoloogia tegemine, mis loob kristliku kultuuri Eestis.

Viimastel aastakümnetel on hoiakud misjonitöö suhtes muutunud ning kristlikku õpetus- ja kuulutustööd on aeg-ajalt peetud võimukasutuse viisiks, mida praktiseeritakse nii kultuurisiseselt teatud väärtusi peale surudes kui ka kultuuriüleselt, hävitades põliskultuure ning lootes saavutada sotsiaalpoliitilist võimu. Selline postkolonialistlik vaatepunkt missioloogiale jätkab mõtteliselt vabastusteoloogia ideed ning toetub postmodernsele kolonialismi ja imperialismi kriitikale. Keskseteks teemadeks on võimusuhete analüüs, näiteks inimgruppide, sugude või indiviidide vahel. Luubi all on lisaks soolisuse ja seksuaalsuse teemadele ka inimeste vanus, positsioon ühiskonnas ja haridus.

Kui kolonialism ja imperialism viitavad nähtusena ajaloos konkreetsele võimupoliitikale, mida praktiseerisid läänemaad, siis postkolonialistid osutavad sellele, et lääne võimupoliitika jätkub varjatult ideoloogilisel, kultuurilisel ja religioossel tasandil ehk igapäevases kommunikatsioonis ja suhtlemises. Läänemaade varjatud võimupoliitikat nimetatakse omakorda uuskolonialismiks. Kriitilise teooriana püüab postkolonialism paljastada mitmesuguseid võimustruktuuride ärakasutamise ehk represseerimise märke inimgruppide vahel ja indiviidide omavahelistes suhetes. Postkolonialism esitab väljakutse lääneliku mõtlemise baasoletustele ja teooriatele ning püüab paljastada ideoloogilist repressiooni ja varjatud võimusuhteid. (Postkolonialismi rakendusviisidega eksegeetikas võib tutvuda siin.)

Kindlasti tulevad need mõtted paljudele tuttavad ette, kuna selle ideoloogia alused on leitavad marksismist, mille põhiseisukoht on, et lääne kapitalistlik poliitika oli oma lähtekohtadelt implitsiitselt imperialistlik. Postkolonialistliku filosoofia püüe on väga sarnane marksistlikule ideaalile ehk selle eesmärk on võimustada (empower) ühiskonnas nõrgemaid osapooli ja saavutada revolutsioon kultuuris. Selles paradigmas ei ole tõde, ilu ja headus transtsendentselt ja iseenesest tõene, ilus ja hea, vaid kõne neist on alati seotud laiema struktuuriga ning iseäranis võimusuhete kehtestamisega. Tõde ei ole postkolonialismi järgi tõde aristotellikus (puhtintuitiivses) mõttes, vaid see on retoorika vahend, abinõu eesmärgi ehk võimu saavutamiseks, ning see kõneleb rohkem kõnelejast kui kõne objektist. Kõik kultuuri edastajad ja esindajad nagu kool, riik, kirik ja perekond on postkolonialismi kohaselt osalised võimustruktuuride loomisel, see aga tuleb paljastada ja dekonstrueerida. Platoni koopametafoorile sarnaselt elab suur osa inimkonnast vähemuse võimu all pilkases pimeduses, oodates messiat, bodhisatvat või filosoofi, kes avaks nende silmad ja nad vabastaks.

Kuidas on kõik see seotud kiriku ja teoloogiaga? Me ei saa arvata, nagu kirik ja teoloogia oleksid immuunsed postkolonialismile, mis sageli kasutab eesmärkide saavutamiseks loogiliste argumentide asemel pigem afektiivseid veenmisviise. Postkolonialistlik ideoloogia on levinud ka teoloogiasse. Postkolonialistliku teoloogia eesmärk on paljastada varjatud võimustruktuurid justnimelt Piibli kultuurikontekstis, dogmaatikas, liturgias ja koguduse kogukonnakultuuri struktuuris. Postkolonialistliku teoloogia väide võimusuhete problemaatilisuse kohta sisaldab olulist tõetera, mis on ajaloos ja tänapäeval selgelt nähtav – inimese loomus on rikutud ja meil on kalduvus teha isekaid valikuid ja kasutada võimu valesti. Samas märkame postkolonialistlikus teoloogias kaht probleemi. Esiteks ei ole võimalik eitada, et ka võimustruktuuride lammutamine on tegelikult ise võimu kasutamine. Mis eristab ühte võimu kasutamise viisi teistest ning mis normiga õigustab postkolonialistlik võimustruktuuri lammutamine omaenda võimu kasutamist? Teine probleem tuleneb esimesest. Nimelt taandab postkolonialism suure osa traditsioonilisest teoloogilisest retoorikast sisuliselt isekaks võimukasutamiseks ja isegi manipuleerimiseks.

Teoloogia on kuulutus või kõne ennast ilmutanud Jumalast, kellel on inimesele midagi öelda. Lubataku järgmisena pisut liialdust. Kui Jumala sõnum inimesele ehk traditsioonilised teoloogilised väited seadusest ja evangeeliumist on Jumala viis võimutseda inimeste üle ja neid orjastada, tuleb järeldada, et ta polegi sugugi hea, vaid Saatan ise. Siis võime arvata, et Jumal ongi pettur, kes saab inimeseks üksnes sellepärast, et orjastada inimest. Kui väidame, et postkolonialistlik filosoofia on tõene ja kõik suhtlemine on taandatav inimese võimuhimule, elamegi juba põrgus. Tuleb aga ilma liialduseta tõdeda, et ilmselt ei ole postkolonialism siiski nii äärmuslik, vaid enamuse ideoloogia pooldajate meelest on õige eesmärk saavutatud, kui kõige ilmsemad alistavad võimustruktuurid on lammutatud. Põhiline probleem aga jääb siiski püsima: filosoofia saadikud otsustavad eklektiliselt ise, millal teatud kultuurielement ehk võimustruktuur on negatiivne ja millal positiivne ning mis juhul võimustruktuuride lammutamine on õigustatud.

Võime siis väita, et postkolonialistlik teoloogiline retoorika keskendub kristliku õpetuse siseste võimustruktuurite ja mõistete sisu dekonstrueerimisele, kuigi õpetuse põhinimetused jäetakse samaks. Näiteks õpetus sellest, et Jumalal pole sugu, saab uue mõõtme postkolonialistlikus teoloogias, kui väidetakse, et isegi maskuliinse sõna kasutamine liturgias, palves või õpetuses on represseeriv. Ka võib Jumala eneseilmutust Pühakirjas aktsepteerida siis, kui eneseilmutuse sisuks olev armastus, andestus ja vabadus on lahus ilmutuse sotsio-kultuurilisest kontekstist. Selle uue demütologiseerimise peamiseks kriteeriumiks on sallivus ja rõõmusõnumiks inimese absoluutne autonoomia. Ühtlasi aktsepteeritakse õpetust inimese patususest, aga patt uues kontekstis tähendab kellegi represseerimist, diskrimineerimist või teiste autonoomia piiramist. Ka peetakse tähtsaks päästet ja lunastust, mille inimene on saavutanud, kui ta on mõistnud omaenda ja teiste inimeste väärtust ja vabadust Jumala looduna. Seega võib misjonitööd lubada üksnes siis, kui selle eesmärk ei ole aktiivselt levitada ristiusku või õpetada, et kristlus on kuidagi parem kui mõni teine religioon.

Kui eelnevalt öeldu kokku võtta, paistab et postkolonialistliku teoloogia eesmärk on puhastada kristlusest kõik üleliigne ja ambivalentses mõttes inimlik ning leida see „tõeline” spirituaalne ja ideaalne kristlus, mis on vaba kultuuri ja inimkogukonna sisemistest pingetest ja probleemidest. Kaldun aga arvama, et kristlust pole võimalik lahutada kultuurist ja ajaloost, ilma et see ei kaota oma elujõudu. Kui Jumal ei ole, nagu on Robert Jenson hästi selgitanud, ennast ajaloos identifitseeriv Jumal, ei ole inimestel võimalik teda ära tunda ja ta jääb paratamatult varjatuks (vt Robert Jenson, Systematic Theology, vol 1. The Triune God, New York: Oxford University Press, 1997, 42jj.) Maailma ajalugu ei ole antropotsentriline, vaid teotsentriline lugu, mida me kordame igal pühapäeval usutunnistuse sõnadega. See tähendab, et Jumal ei ole osake sinu ja minu eluloost, vaid meie oleme osakesed tema elust ja seega temast endast. Seetõttu on kirik pidevalt kontekstuaalse ja ajaloolise teoloogilise kultuuri looja ning ta elab dialektilises pinges ümbritseva kultuuriga. Liiga palju läheb Jumala eneseilmutusest kaduma, kui me ei taha uskuda, et igal detailil Jumala ilmutuses on oma tähendus ja eesmärk.

Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin. (Js 55:10–11)

 

Joona Toivanen (1984) on EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English