Saateks

2015. aasta usupuhastuspühal avaldati esmakordselt eesti keeles Martin Lutheri „Väike õpetus sellest, mida evangeeliumites otsida ja oodata“ (1522). Kirjutis tõi lühidalt välja pühakirjaseletuse, evangeeliumi ja usu reformatoorse arusaama põhijooned. 16. sajandi reformatsiooni ja Lutheri teoloogia uurija ning tema tööde eesti keelde tõlkimise eestvedaja Urmas Petti mälestusnumbris on kohane avaldada esimest korda eesti keeles „Õpetus, kuidas kristlased Moosest peaks käsitlema“ (tekst ilmub läbi kahe numbri). Ka see tekst on asjakohase pühakirjamõistmise põhimõtteline sissejuhatus, täiendades aga ülal nimetatud kirjutist sellega, et keskendutakse Vanale Testamendile ja selle kristlikule mõistmisele.

Teksti aluseks on 27. augustil 1525 peetud kantslikõne, mis oli osa Teise Moosese raamatu üle peetud jutlusesarjast. „Õpetus“ ilmus peagi töödeldult mitu korda. Luther lisas selle sissejuhatuseks oma jutlusekogumikule Esimese Moosese raamatu üle, mis ilmus 1527. aastal. Just tolle tekstikuju kriitiline väljaanne on järgneva tõlke aluseks.

Jutluse taustaks on äsjane talupoegade ülestõus ja selle verine mahasurumine. Iseäranis on Lutheril silme ees see, kuidas käidi ülestõusu sündmuste keskel ümber pühakirjaga, mis tema arust viis fataalsete tagajärgedeni. Probleemiks on Lutherile Piibli biblitsistlik, ebakriitiline, s.t mitteeristav lugemine.

Pühakirjamõistmise juures on aga võtmetähendusega erinevus Jumala Sõna kui seaduse ja evangeeliumi vahel – seega seaduse ja evangeeliumi õige eristamine (vt sissejuhatav osa): „[E]vangeelium õpetab vaid seda, mida Jumal on meile kinkinud, mitte seda, mida meie Jumalale andma ja tegema peame, nagu seadus seda teeb“. Kui teisal nimetab Luther teoloogiat üldse „(õige) eristamise kunstiks“, siis peab ta silmas just õiget – evangeeliumi perspektiivist vaadates võimalikku ja vajalikku – seaduse ja evangeeliumi eristamist. Selle „kõike otsustava“ eristuse „arvestamine, mõistmine ja südamesse võtmine“ on oluline jutlustajale ja avalikult õpetajatele, õigupoolest aga „kõikidele kristlastele“. (Just selle eristusega kaasub ka Lutheri teoloogia jaoks keskse tähendusega kahe riigi ehk valitsusviisi – maise ja vaimse – eristamine; vt sissejuhatava osa lõppu).

Nimega „Mooses“ peab Luther silmas Jumala poolt Moosese kaudu Iisraeli rahvale antud seadust, aga ühtlasi Vana Testamenti tervikuna. Ka „Moosesega“ ühenduses on vajalik eristamine. Teksti põhiosa eristab „kolme sorti asju“, mida Vanast Testamendist võib leida ja mis on ka kristlastele „kasulikud“. Esimene osa „Moosese seadus pole siduv paganatele, vaid üksnes juutidele“ on pikem. Esmalt rõhutab Luther teravalt, et ekslik ja eksitav on see, kui Vana Testamenti peetakse näiliselt tõsiselt ja sõna-sõnalt Jumala Sõnaks, aga ei arvestata, kellele Jumal selles konkreetses olukorras kõneleb, vaid seotakse see eristamatult ja vahetult iseenda ja oma olukorraga.

Asjaolu, et Moosese seadus ei kehti ega ole siduv kristlaste jaoks, ei tähenda, et mittejuutidel oleks põhjust Vana Testamenti ignoreerida. Sealt võib leida eeskuju – näiteid headest seadustest, mida vabatahtlikult kasutada ühiskondliku elu korraldamisel. Peamine aga on, et üksikud eeskirjad seovad üksnes siis ja niivõrd, kui on igaühele looduse poolt kaasa antud ja südamesse kirjutatud.

Pikem on ka järgnev „Teine asi, mida Moosese juures tähele panna“. Vanast Testamendist leiab nimelt Jumala ilmutuse tõotusi Kristuses ja see ongi selle „tähtsaim“ ja „parim osa“: mitte käsud, vaid Jumala trööstivad, rõõmsad tõotused, mis kinnitavad ja tugevdavad usku. Seega, Lutheri järgi leiab ka Vanast Testamendist evangeeliumi, nii nagu leiab Uuest Testamendist seadust (vt lõppsõna). Vana Testamenti loevad kristlased teiseks niisiis tõotuste pärast, mis on suunatud „kogu loodule“, mitte ainult Iisraeli rahvale.

„Kolmanda asja, mida Moosese juures märgata“ ehk miks Vana Testamenti mitte kõrvale jätta, moodustavad ilusaimad näited usust ja uskmatusest, Jumala armust ja Jumala vihast. Selliste näidete najal saame õppida Jumalat usaldama ja armastama.

Jutlus lõpeb kokkuvõtva lõppsõnaga.

„Õpetus, kuidas kristlased peaks Moosest käsitlema“ (1525), nagu ka „Väike õpetus sellest, mida evangeeliumites otsida ja oodata“ (1522), kuulub usupuhastusliku piiblihermeneutika klassikaliste tekstide hulka, andes juhatust pühakirja viljakaks lugemiseks. Vastupidiselt eksiarvamusele ei võta kristlased Piiblit tõsiselt, kui nad tunnistavad selle eristusteta ja ühtmoodi Jumala Sõnaks ning rõhutavad iga selle sõna tingimatut kehtimist. Ebakristlik ja ohtlik on pühakirja selline mõistmine, mis ei ole tundlik Piibli kirjakohtade konteksti suhtes ega arvesta, kus ja kellele kõneldakse, ning mis kasutab kirjakohti praeguse hetke suhtes ühtmoodi vahetult ja siduvana. Lühidalt: Piiblit ei kasutata kristlikult ega loeta õnnistuseks, kui seda tehakse ebakriitiliselt, mitteeristavalt. Kõigist eristustest tähtsaim – tõepoolest elu ja surma küsimus – ei ole mitte selle eristamine, kas miski on Piiblis kirjas või mitte, vaid teoloogiliselt sisuline vahetegemine seaduse ja evangeeliumi vahel.

Thomas-Andreas Põder

Õpetus, kuidas kristlased Moosest peaks käsitlema

Armsad sõbrad, te olete sageli kuulnud, kuidas vaid kahel korral on avalik jutlus otse taevast aset leidnud, ehkki Jumal on muidu tihtipeale maapealsete inimeste kaudu ja nendega kõnelnud, nagu ta tegi seda pühade esiisade Aadama, Noa, Aabrahami, Iisaki, Jaakobi ja veel teistega kuni Mooseseni välja. Aga nende kaudu ja nendega pole ta rääkinud sellise aulisuse ja välispidise kogetavuse või avaliku kisa ja hüüdmiste saatel, nagu ta seda tegi neil kahel korral, vaid ta valgustas seesmiselt nende südant ja kõneles nende suu läbi, nagu näitab Sakarjas, Johannese isa, oma laulus (Lk 1:70): „Nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi“. Esimene nendest jutlustest seisab teises Moosese raamatus, kus Jumal ise on end taevast kuulda andnud suure aulisuse ja võimsa väega, toona, kui Ta andis Iisraeli rahvale seaduse kõuekõmina ja välkude, suitsupilve ja võimsate pasunahelide saatel, mida Iisraeli rahvas kuulis ning seeläbi värises ja ehmus.

Teisel juhul lasi Jumal nelipühal Püha Vaimu läbi sündida veel ühel avalikul jutlusel; seal tuli Püha Vaim samuti suure hiilguse ja väega, nii et taevast tuli võimas tuulekohin ja täitis kogu koja, milles istusid jüngrid, kellest igaühe peale nähti otsekui tuliseid keeli langevat, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ning hakkasid jutlustama ja rääkima teisi keeli. See sündis suure hiilguse ja võimsa väega, nii et apostlid jutlustasid seejärel nõnda vägevalt, et jutlused, mida nüüdsel ajal maailmas kuulda võib, on vaevu vari nende jutluste kõrval, seda nii välise hiilguse kui olemuse poolest; sest nad rääkisid kõiksugu keeltega ja tegid suuri imetegusid, nagu Luukas Apostlite tegude raamatus kirjeldab. Praeguste jutlustajate kaudu ei lase ta [Jumal] end aga ei kuulda ega näha, see ei sünni avalikult, otse taevast. Seepärast ma ütlesin: on vaid kaks erilist ja avalikku jutlust, mida on nähtud ja kuuldud taevast tulevat. Jumal Isa kõneles küll ka Kristusega taevast siis, kui ta Jordanis ristiti, ning Tabori mäel, [ometi] ei sündinud see koguduse ees.

Jumal tahtis maailma saata teise jutluse, mida pühad prohvetid enne oma suu ja raamatute läbi ette olid kuulutanud; ta ei kõnele seega enam jutluste läbi avalikult, vaid kolmandal korral tuleb ta ise isiklikult jumaliku aulisusega, nii et kogu loodu tema ees väriseb ja võdiseb, ja ta ei jutlusta neile enam, vaid nad saavad teda ise näha ja tunda.

Esimene jutlus ja õpetus on Jumala seadus ning teine on evangeelium. Need kaks jutlust ei lange kokku, seepärast on vaja vahedat mõistust, et osata neid eristada ja teada, mis on seadus ja mis on evangeelium. Seadus käsib ja nõuab meilt seda, mida me tegema peame, on suunatud üksnes meie tegudele ja toetub nõudmistele; sest Jumal kõneleb seaduse läbi [nii]: „Seda tee, see jäta tegemata, toda ma tahan sinult.“ Evangeelium aga ei jutlusta, mida me peame tegema või tegemata jätma, ta ei nõua meilt midagi, vaid ta pöörab seaduse ümber, teeb hoopis vastupidist ja ei ütle: „Tee seda, tee toda“, vaid kutsub meid lihtsalt vastu võtma ning ütleb: „Vaata, armas inimene, seda on Jumal sulle teinud, ta on oma Poja sinu pärast lihasse pannud, on ta sinu pärast hukata lasknud ning sind patust, surmast, saatanast ja põrgust päästnud; usu seda ja võta see vastu, siis saad sa õndsaks.“ Nii on kahesugust õpetust ja kahesuguseid töid, Jumala ja inimese omad. Ja nii nagu meie ja Jumal oleme teineteisest lahutatud, on samamoodi ka kaks õpetust teineteisest kaugel eemal; sest evangeelium õpetab vaid seda, mida Jumal on meile kinkinud, mitte seda, mida meie Jumalale andma ja tegema peame, nagu seadus seda teeb.

Nüüd tahame me vaadata, kuidas esimene jutlus kõlas ja millise hiilgusega Jumal Siinai mäel seaduse andis. Ta valis selle koha just sellepärast, et tahtis seal näha ja kuuldud saada. Mitte et Jumal oleks rääkinud; tal pole ju suud, keelt ega huuli nagu meil. Kes aga on loonud ja teinud kõigi inimeste suu, saab teha ka keele ja hääle. Sest keegi ei saaks rääkida sõnagi, kui Jumal seda enne meie suhu ei annaks. Seega on keel, kõne ja hääl Jumala and nagu teisedki annid, nagu viljad puul. Kes on loonud suu ja paneb sinna sisse keele, saab teha ka keele, isegi kui suud ei peaks olemas olema. Sõnad, mis on kirjas siin Moosese raamatus, on ühe ingli kõneldud; küll aga polnud seal vaid üksainus ingel, vaid suur hulk ja loendamatu vägi, kes teenisid Jumalat ja jutlustasid Siinai mäel Iisraeli rahva ees. Ingel aga, kes siin kõneles ja kes sõna võtab, räägib, nagu kõneleks Jumal ise ja ütleks: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjuse kojast“, jne. Samamoodi nagu Peetrus või Paulus oleks Jumala asemel kõnelnud ja rääkinud: „Mina olen teie Jumal, kes tahab teid õndsaks teha oma kõige armsama Poja kaudu“, jne. Paulus ütleb galaatlastele (3:19), et seadus on seatud inglite kaudu. See on: inglitele oli antud korraldus anda Jumala asemel Iisraeli rahvale Jumala seadus ja Mooses peab selle vahendajana inglitelt vastu võtma. Seda ütlen ma selleks, et te teaks, kes on seaduse andnud. Ta tegi seda kõike seepärast, et tahtis juute seeläbi sundida, koormata ja neile nõudmisi esitada.

Mis hääl see aga selline oli, võite te küllap aimata. See oli hääl nagu inimese hääl, nii et seda oli küll kuulda, silbid ja tähed kõlasid, nõnda et ihulik kõrv suutis seda mõista. See oli aga vapper, auline ja tugev hääl, nagu on kirjas Moosese viiendas raamatus (5Mo 4:12), kus ta ütleb, et nad kuulsid häält ja ei näinud ühtki inimest, vaid kuulsid tugevat häält; sest ta kasutas tugevat häält, nii nagu me kuuleks pimedas üht häält kõrgest tornist või katuselt ega näeks ometi kedagi, vaid kuuleks üksnes ühe mehe tugevat häält. Seepärast nimetatakse seda ka Jumala hääleks, et see oli enamat kui inimese hääl.

Nüüd te kuulete, kuidas Jumal seda häält kasutas, et oma rahvast liigutada ja uljaks teha; sest tema mõttes oli rajada väline vaimulik valitsuskord. Sest enne seda rääkis tekst sellest, kuidas Mooses oma äia Jitro nõul ilmaliku valitsuskorra sisse seadis, pealikud ja kohtunikud ametisse pani. Selle üle on veel vaimulik valitsuskord, milles Jumal inimeste südametes valitseb, ning seda riiki pole võimalik näha, kuna see on olemas vaid usus ning püsib kuni Viimse Kohtupäevani. Need on nüüd kaks riiki: ilmalik, mida valitsetakse mõõgaga ja mida on väljastpoolt näha; vaimulik [riik], mis valitseb vaid armu ja pattude andeksandmisega, ning seda riiki ei saa ihulike silmadega näha, vaid seda saab vaid usus hoomata. Nende kahe riigi vahele on seatud veel üks, pooleldi vaimulik ja pooleldi ilmalik; see on juutide oma [koos nende] seaduste ja väliste tseremooniatega, [mis kirjutavad ette,] kuidas nad välispidise loomu poolest peavad Jumala ja inimestega käituma.

Moosese seadus pole siduv paganatele, vaid üksnes juutidele

Moosese seadus puudutab juute ega ole meile enam siduv; sest seadus on antud vaid Iisraeli rahvale ja Iisrael on selle enda ja oma järeltulijate jaoks vastu võtnud ning paganad on siit välja arvatud. Paganatel on küll mitmed seadused juutidega ühised: see, et on üks Jumal; et kedagi ei tohi solvata; et abielu ei tohi rikkuda ega varastada; ja muud selletaolist, mis on neile kõigile loomu poolest südamesse kirjutatud ja mida nad ei ole kuulnud taevast nagu juudid. Seepärast terve see tekst paganaid ei puuduta. Seda ütlen ma indlejate pärast. Sest te näete ja kuulete, kuidas nad Moosest loevad, teda kõrgele seavad ja näitavad, kuidas Mooses rahvast seadustega valitses, tahavad targad olla, tahavad teada enamat kui see, mis on evangeeliumis kirjas, ei pea usust lugu, tulevad välja millegi uuega, kiidavad end ja väidavad, et see seisvat Vanas Testamendis, tahavad täht-tähelt Moosese seaduse järgi rahvast valitseda, nagu seda poleks varem kunagi loetud. Sel ei taha me aga sündida lasta; ennem ei taha ma eluaeg enam jutlustada, kui Moosest jälle sisse lasta ja Kristust meie südametest välja kiskuda. Me ei taha enam Moosest valitsejaks või seaduseandjaks ega taha seda ka Jumal ise. Mooses oli vahendaja ja seaduseandja vaid juudi rahvale, kellele ta andis seaduse. Niisiis tuleb suu kinni toppida neil kiuslikel vaimudel, kes ütlevad: „Nii kõneleb Mooses“, „nii on Moosese raamatus kirjas“ jne. Sina ütle nii: „Meil pole Moosesega asja“. Kui ma võtan Moosese omaks ühes seaduses, pean ma omaks võtma terve Moosese; sellest järelduks, et kui ma Moosese õpetaja ja seaduseandjana omaks võtan, pean ma end ümber lõigata laskma, rõivaid juudi kombel pesema ning sel kombel sööma ja jooma, end riidesse panema ja kõigest sellest kinni pidama, mis juutidele seadusega ette oli kirjutatud. Seega ei taha me Moosest alal hoida ja omaks võtta, Mooses on surnud, tema regiment sai Kristuse tulekuga otsa, tema teenistus on lõppenud.

Et aga Mooses paganatele enam siduv pole, võib näha Moosese teise raamatu tekstist, kus Jumal ise kõneleb (2Mo 20:2): „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast“. Sellest tekstist saab meile selgeks, et ka kümme käsku meid ei puuduta; sest ta ei toonud mitte meid Egiptusest välja, vaid üksnes juute. Vaenulikud vaimud tahavad meile Moosest kaela sokutada koos kõigi käskudega, seda me aga ei taha; me tahame Moosest pidada õpetajaks, kuid oma seaduseandjaks me teda pidada ei soovi, olgu vaid siis, kui ta langeb kokku Uue Testamendi ja loomuliku seadusega. Seepärast on piisavalt selge, et Mooses on juutide ja mitte paganate seaduseandja. Sest selles tekstis andis Mooses juutidele märgi, mille järgi nad peavad Jumalat paludes mõistma, et ta on Jumal, kes nad Egiptusest välja tõi. Kristlastel on teine märk, mis laseb neil Jumalat mõista sellena, kes on neile oma Poja andnud „tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks“ (1Kr 1:30).

Edasi saab kolmanda käsuga tõestada, et Moosesega pole asja ei paganatel ega kreeklastel. Sest Paulus ja Uus Testament kaotavad sabati, nii et võib mõista, et sabat on antud vaid juutidele, kelle jaoks see oli karmiks käsuks. Ka prohvetid rääkisid sellest, et juutide sabat tuleks ära kaotada. Jesaja (66:23) kõneleb: „Ja noorkuust noorkuusse ning hingamispäevast hingamispäeva tuleb kogu inimsugu mu ette kummardama“, ütleb Issand, jne. Otsekui tahaks ta öelda: igast päevast saab sabat, saab olema selline rahvas, mille jaoks pole päevadel vahet; sest Uues Testamendis muutub sabat omal karmil, välispidisel kombel kehtetuks, kuna iga päeva on püha päev jne.

Kui nüüd aga keegi sulle Moosest koos tema käskudega ikka meelde tuletab ja tahab sind sundida neist kinni pidama, siis ütle: „Mine juutide juurde koos oma Moosesega, mina ei ole juut, ära tekita minus Moosesega segadust. Kui ma ühe osa Moosesest vastu võtan (ütleb Paulus kirjas galaatlastele: Gl 5:3), olen ma kohustatud tervest seadusest kinni pidama. Sest mitte ükski punktikegi Moosese seaduses ei puuduta meid.

Kui nüüd keegi tahaks öelda: Miks sa siis Moosesest jutlustad, kui ta meisse ei puutu? Vastus: ma tahan Moosest alal hoida ja teda mitte vaka alla peita, kuna ma leian temas kolme sorti asju, mis meile ka kasulikud võivad olla. Esiteks: las minna need Iisraeli rahvale antud seadused, mis puudutavad välist olemist, need ei sunni ega survesta mind kuidagi; seadused on surnud ja kõrvale pandud, kuigi ma meelsasti ja heal tahtel Moosesest seda ja teist omaks tahan võtta, otsekui ma ütleks: „Selliselt valitses Mooses, see näib mulle asjakohasena, nii et ma tahan teda selles või tolles osas järgida“. Ma tahaksin koguni, et isandad valitseks Moosese eeskuju järgi, ja oleksin ma keiser, võtaksin ma selle eeskujuks seaduste ja eeskirjade koostamisel; mitte nii, et Mooses mind peaks sundima, vaid et mul oleks vabadus tema eeskuju järgi toimida ja valitseda nii, nagu tema seda tegi. Kümnise andmine on näiteks igati hea seadus. Sest kümnise andmisega kaotataks kõik teised maksud ja lihtinimesel oleks lihtsam tasuda kümnist kui maksta renti ja muid tasusid. Oleks mul näiteks kümme lehma, annaks ma ühe ära; oleks mul viis, ei annaks ma ühtegi; kasvaks mul põllu peal vähe, annaks ma vähe; kui kasvaks palju; annaks ma palju. Kõik see oleks Jumala võimuses. Nüüd pean ma aga paganlikke makse maksma isegi siis, kui rahe kõik mu viljad hävitab. Kui ma olen võlgu sada kuldnat intressi, pean ma selle tasuma ka siis, kui põld ei kanna üldse vilja. See on ka viis, kuidas paavst määrab ja valitseb. Oleks aga võrdsem, kui asjad oleksid korraldatud nii, et ma annan palju siis, kui mul palju kasvab, ning kui kasvab vähe, ma ka annan vähe.

Moosese seaduses on ka öeldud, et keegi ei tohi maalappi müüa igaveseks pärisosaks, vaid üksnes kuni juubeliaastani[1] ja kui see aasta kätte jõudis, tuli igaüks tagasi oma maalapile või valdustesse, mille ta maha oli müünud ja nii jäi varandus perekonda. Moosesel on ka teisi erakordselt ilusaid käske, mida tahaks omaks võtta, kasutada ja ellu viia. Mitte et seda seadust peaks peale sundima või seeläbi sunnitud saama, aga (nagu ma eespool ütlesin) keiser võiks sellest eeskuju võtta ja Moosese seaduse põhjal hea valitsuskorra sisse viia, nii nagu oli hea valitsemiskord ka roomlastel ja nagu on selleks ka Sachsenspiegel[2], mida siinne maa järgib. Paganad ei pea Moosesele kuuletuma. Mooses on juutide Sachsenspiegel. Kui aga sellest võetakse mõni hea valitsemise näide, võib sellele ilma sundimata kuuletuda kuniks iganes. Moosese seaduses seisab veelgi, et kui keegi suri ilma lasteta, peab surnu vend või lähim sõber võtma [lesk]naise oma majja ja võtma endale naiseks ning surnud vennale või sõbrale järeltulija sigitama, ja esimene laps arvatakse surnud venna või sõbra omaks. Ka see on üks hea seadus. Selliseid on Moosesel veel kuhjaga, ja neid kõiki võiks kokku panna üheks heaks valitsemiskorraks ning selle abil maad ja rahvast nagu kord ja kohus valitseda.

Kui nüüd vaenulikud vaimud tulevad ja kõnelevad: „Mooses käskis seda“, siis jäta sina Mooses lihtsalt sinnapaika ja ütle: „Ma ei küsi selle järele, mida Mooses on käskinud“. „Jah,“ ütlevad nemad, „ta käskis, et meil peaks olema Jumal, keda usaldada ja kellesse uskuda, et me ei vannuks tema nimel, et me austaks isa ja ema, ei tapaks, ei varastaks, ei rikuks abielu, ei annaks valetunnistust ega himustaks ligimese naist ega vara. Kas siis sellest ei pea kinni pidama?“ Kosta seepeale: „Need käsud on olemas ka looduses; loodus paneb Jumala poole hüüdma, seda tõendavad ka paganad“. Sest pole veel kunagi olnud paganat, kes poleks oma ebajumalate poole hüüdnud, kuigi neil polnud õiget Jumalat nagu juutidelgi. Sest ka juutidel oli ebajumalateenimist nagu paganatelgi, ainult et nemad olid saanud seaduse. Paganatele on see aga südamesse kirjutatud ja seal ei ole vahet, nagu näitab ka püha Paulus kirjas roomlastele (Rm 2:14): paganatele, kellel ei ole seadust, on seadus südamesse kirjutatud. Nii nagu eksivad juudid, eksivad ka paganad. Ja seepärast on loomulik Jumalat austada, mitte varastada, mitte abielu rikkuda, mitte valetunnistust anda, mitte tappa, ja see ei ole uus, mida Mooses käsib; sest mida Jumal andis juutidele Moosese kaudu, kirjutas ta kõigi inimeste, nii juutide kui paganate südamesse. Ainult et ta lasi seda juutidele kui oma valitud rahvale ülekülluses ka ihuliku häälega ja kirjapandult kuulutada. Nii pean ma nüüd Moosese antud käskudest kinni mitte sellepärast, et Mooses need andis, vaid seepärast, et nad on mulle looduse poolt sisse istutatud ja Mooses siin loodusega kooskõlas on jne. Aga teistest käskudest Moosesel, mida ei ole loodus kõikidele inimestele südamesse kirjutanud, ei pea paganad kinni; need ka ei puutu neisse, nagu näiteks kümnise andmine ja mitmed teised ilusad käsud. Nagu ma juba ütlesin, ma tahaksin küll, et need ka meil olemas võiks olla. Kõigepealt pean ma aga Moosese seaduses nägema käske, mis ei ole minu jaoks siduvad, välja arvatud need, mis on igaühele looduse poolt kaasa antud ja igaühe südamesse kirjutatud.

[Jätkub Kirik & Teoloogia, nr 218, 12.2.2016]

Originaal: Eyn unterrichtung, wie sich die Christen ynn Mose sollen schicken gepredigt durch Martinum Luther. 1525. WA 16, 363–393. Tõlkinud Anne Burghardt, toimetanud Urmas Nõmmik.

Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.