Kanadas elanud luteri pastor Karl Raudsepp on oma raamatus „Ristiga märgitud“ heitnud ette, et olgugi eesti kirjanduses kujutatud rohkesti vaimulikke, eriti luteri õpetajaid, pole seda peaaegu kunagi tehtud adekvaatselt: „Suurem osa vaimuliku kujusid on loodud sihilikult negatiivselt või karikatuuris või siis ebaloomulikult idealiseeritud“ (Raudsepp 1982). Ka viimasel aastakümnel Eestis üha populaarsemaks muutunud algupärase aja- ja kultuuriloolise näitekirjanduse tegelaskonda on korduvalt vaimulikke kaasatud, võimaldades küsida, kas seal on tendents samasugune, nagu Raudsepp proosas täheldab, või suhtub teater teemasse enama empaatiaga. Tuleb tunnistada, et enamasti ei ole religiooniaineliste näidendite huvikeskmes mitte teoloogia, vaid vaimulik on sisse toodud mõne muu autorit huvitanud teema mõtestamiseks. Alljärgneva põgusa ülevaate aluseks on vaid valmisnäidendid, kus vaimulikest tegelaste näol on kujutatud ajaloolisi isikuid või vähemalt põhinevad need kindlal prototüübil. Vaatluse alla ei tule proosa dramatiseeringud (nagu näiteks Aino Kallase „Reigi õpetaja“) või puhtalt fiktsioonilised näidendid (kasvõi näiteks Hugo Raudsepa „Ameerika Kristus“).

Näidendites käsitletud ajastuid ja teemasid võrreldes saame öelda, et enim on autoreid huvitanud kaugem ajalugu, muistse vabadusvõitluse ja Jüriöö ülestõusu periood, mitte aga niivõrd sellesse aega kuuluvate tegelaste ja sündmuste analüüs, kui pigem võimalus projitseerida minevikuperspektiivi täna aktuaalseid küsimusi, saades ajadistantsi kaudu volituse käia tollal tegutsenud ja napi dokumentaalse taustaga inimestega ümber võrdlemisi vabalt. Neist aegadest kõnelevad näiteks Triin Sinissaare „Soolaev“, Andrei Hvostovi „Henrik“, Andres Ehini „Saatuslik kihlvedu ehk Volquin Varbola all“, Loone Otsa „Altari all. Suvi 1343“ ja Tiit Aleksejevi „Kuningad. Näidend aastast 1343“.

Teine autorite jaoks inspireeriv ja neile juba ka konkreetsemate teoloogiliste teemadega huvi pakkunud ajastu on reformatsiooniaeg, kus lisaks suurtele üldistustele ja kujunditele on vaimulikele püütud omistada ka tegelaspsühholoogiat. Olgugi see kohati deduktiivselt ja tagantjärele tarkusena ajaloost tuletatud, on intriigides juba rohkem teoloogilist argumentatsiooni ja sellest tulenevat dünaamikat. Sellest perioodist kõnelevad Mart Kivastiku „Savonarola“, Ervin Õunapuu „Mina, Luther“ ja Indrek Hargla „Patu käsk“.

Mida lähemale tänapäevale, seda spetsiifilisemaks muutub näitekirjaniku käsitluslaad, vaimuliku tegelaskuju taga soovitakse täpsemalt tabada inimest, mitte pelgalt märki või ideelist üldistust, kuigi näidendi peateema ei ole ka siis enamasti teoloogiline. Ometi näeme siin juba rohkem erinevaid eksistentsiaalseid valikuid, tegelastel on psühholoogilised käitumismotiivid ning nende kujutamislaad ei ole enam valdavalt karikatuurne ega väljastpoolt sissepoole üldistatud, seda isegi juhul, kui tegemist ei ole just jäägitult positiivse kangelasega. Näeme ka, et esindatud on mitmed erinevad konfessioonid ja koguni usundid: Loone Otsa „Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt“, Rein Põdra „Kuningapuu“, Jaan Krossi „Vend Enrico ja tema piiskop“, Kauksi Ülle ja Ain Mäeotsa „Obinitsa“ ning Mihkel Seedri „Vaga vend Vahindra“.

Valdav enamik neist näidenditest on ka lavale jõudnud. Kõige vanem on Jaan Krossi „Vend Enrico ja tema piiskop“, mis valmis aastal 1997 ning ilmus raamatuna aastal 2000 ja mille Mikk Mikiver samal aastal Eesti Draamateatris ka lavale tõi. (Olgu lisatud, et lavastuse kunstnik oli Ervin Õunapuu, kes on seotud mitme loetletud näidendi ja lavastustega, olgu siis autori ja lavastaja või stsenograafina, mispuhul, arvestades tema loomingut läbivat spetsiifilist teoloogiahuvi, ei saa kohati välistada ka ta võimalikku suunavat mõju trupile.) Kõige värskem, Kauksi Ülle ja Ain Mäeotsa „Obinitsa“ esietendus 2015. aasta suvel Obinitsas. Päris lavastamata on neist seni ainult Tiit Aleksejevi „Kuningad“, võttes arvesse, et Andrei Hvostovi „Henrikut“ on Eesti Draamateatri „Esimese lugemise“ aktsiooni käigus esitatud.

Nagu näha, on autorite üks lemmiktegelasi Läti Henrik, iseasi, kui oluline on nende jaoks olnud tema preestristaatus, küllap on ajaloosündmuste mõtestamisel ja ümbertõlgendamisel inspireerivam tema kroonikutegevus. Nõnda ongi Andrei Hvostov ja Andres Ehin saanud Henriku kroonikast tõuke spekulatsioonidele meie ajalookirjutuse vallas. Hvostovi „Henriku“ (2005) eellooks on Eesti Ekspressi Areenis ilmunud Hvostovi libaintervjuu Henrikuga, millega tähistati Liivimaa kroonika uue trüki ilmumist ning milles puudutati lisaks sajanditetaguse ainese autentsusele ka autorluse teemat laiemalt (Hvostov 2005). Oma näidendis arendab Hvostov seda teemat edasi, parodeerides ajaloo interpreteerimise protsessi ning näidates Henrikut seeläbi omamoodi alusepanijana eestlaste rahvuslikule identiteedile. Nii viib ta näiteks Henriku ajarännaku kaudu kokku tänase taarausulisega, pannes ta ahastama: „Minu väljamõeldis on au sees…?! Jumal halasta, mis ma küll teinud olen …“ (Hvostov 2006, 61). Sarnases võtmes viitab Hvostov ka sellele, et teadmine Maarjamaast, mille tähtpäeva me mullu tähistasime – ajast, mil paavst Innocentius III kinnitas 1215. aastal Eesti- ja Liivimaa Jumalaema maaks – pärinevat samuti üksnes Henriku kroonikast ning ükski muu ajalooürik seda ei kinnitavat. Vaatamata empaatilisele suhtumisele oma peategelasse ei näi näidendi eesmärk siiski olevat süüvimine lihast ja luust inimese eksistentsiaalsetesse valikutesse või tema vaimulikuellu, vaid ennemini tema loodud kirjasõna kaudu võimaliku mudeltegelase konstrueerimine. Sarnaselt toimib ka Ehin oma näidendis „Volquin Varbola all ehk saatuslik kihlvedu“ (2006), mille põhiteemaks on taas ajaloo ümberkirjutatavus ning selle jäädvustamise ja tulevastele põlvedele edasiandmise viisi sõltumine kõnealuse hetke poliitilistest oludest. Ennekõike on tegemist kohavaimulise meelelahutusega (näidendi lavastas Jaan Urvet 2007. aasta suvel vabaõhulavastusena Varbola linnuses), mille täiteks on konstrueeritud lugu piiskop Alberti ja ordumeister Volquini kihlveost Varbola maalinna vallutamise ümber. Albert soovib, et kroonika sisaldaks kompromiteerivat materjali Volquini kohta, viimane jälle tahab kroonika kaudu aupaistesse pääseda ning vallutusretke ebaedu maha vaikida. Henrik kirjutab kummalegi rivaalile erineva kroonikateksti, kuid ordumeister käsib piiskopile meelepärase versiooni hävitada ning nõnda ei talletugi maarahva tegelik võit ristirüütlite üle ajalooteadvusse. Niisiis pole siingi tegemist kuigivõrd vaimuliku kujutamisega, vaid Henrik ja Albert on toodud pseudoajaloolisse näidendisse, karikeerimaks seda, kuidas ajalugu saab mõtestada ka mõne koopia või tõmmise põhjal, samas kui originaal on hävinud või tema usaldusväärsus kahtluse all.

Sootuks teistsuguses võtmes toob Henriku oma „Soolaeva“ (2005) episoodiliseks tegelaseks aga Triin Sinissaar. Näidendi tegevus toimub küll tänapäeval, kuid selle toimumiskohaks on Soontagana maalinn, kus mängiti 2005. aasta suvel ka Raivo Trassi lavastust. Sinissaar ei spekuleeri erinevate ajalootõdedega, vaid lähtubki Henriku kroonikast pärineva teadmisega, et too legendidega ümbritsetud paik oli Läänemaa üks olulisemaid keskusi, mille täielik ristiusustamine võttis aega umbes viisteist aastat. Henrik sümboliseerib näidendis „tule ja mõõgaga“ toodud võõrkultuuri: proloogis näidatakse Henriku ja Soontagana vanema võitlust, mis lõpeb viimase surmaga, tema tütre ja Henriku vahel tärkab aga armastuslugu ning neil sünnib laps. Kui siis Henrik ristisõdade tuules aga lahkub ning naise lapsega üksi jätab, paneb Soontagana vanema tütar talle ja tema soole peale needuse, mille tulemusel ei ole sel suguvõsal kuni tänase päevani – mil toimub näidendi põhitegevus – meestega õnne, kogu igapäevaelu raskus on jäänud eesti naise kanda.

Läti Henriku erinevate võimalike kujutamislaadide täienduseks tasub meenutada ka Õ-Fraktsiooni paroodilist filmi „Malev“ (2005).

Jüriöö ülestõusust kõnelevad aga Loone Otsa näidend „Altari all. Suvi 1343“ (2013) ja Tiit Aleksejevi „Kuningad. Näidend aastast 1343“ (2014), jätkates Jaan Kaplinski omaaegse „Neljakuningapäevaga“ alustatud rida. Otseselt ei ole neiski tegelaseks ükski ajalooline vaimulik. Loone Otsa näidend, mida esitati 2013. aastal Padise kloostris Püha Bernardi päevadel, on taas loodud ennekõike kohavaimuliseks vabaõhuvaatemänguks ning näidendis kujutatud tsistertslase, frantsisklase, dominiiklase ja benediktlase kohtumine ei lähtu ühegi konkreetse isiku biograafilisest alusmaterjalist, küll aga väärib Otsa loomingu puhul märkimist see, et tema religiooniteemalistes näidendites (ka „Keisrinna hullus“, millest pikemalt allpool) on tõepoolest eritähelepanu pööratud teoloogilistele üksikasjadele, mis kõnealuses näidendis joonistuvad välja erinevate ordude liikmete omavahelises vestluses. Ka Tiit Aleksejevi näidendis ei ole otseselt kujutatud ajaloolisi vaimulikke, kuid seegi jätkab Hvostovi ja Ehini vaimus polemiseerimist ajalootõlgenduste teemal, peamiselt jätkuna debatile „Eesti ajaloo“ keskajateemalise II köite ümber. Näidendi raamiks on Liivimaa noorem riimkroonika, mille autor oli Liivi Ordu kaplan Bartholomäus Hoeneke ning mille allikana ignoreerimist kriitikud „Eesti ajaloo“ koostajaile ette heitsid. Kuna seda kroonikat ennast säilinud ei ole, siis on näidendis spekuleeritud lausa sellega, et ka Hoeneke ise on vaid Burchard von Dreilebeni – Liivi ordu meistri, keda peetakse Paide linnuses toimunud läbirääkimiste ajal eestlaste nelja kuninga ja kolm sulase vangistamise eest põhivastutajaks – pseudonüüm.

Kuna isikute ja sündmuste ajalooline tõepõhi on kohati vaieldav, tegelevad nimetatud näidendid rohkem laiade üldistuste ja fantaasiaküllaste spekulatsioonide kui konkreetsete inimeste ja teoloogiliste küsimustega. Neist ei pääse aga mööda reformatsiooniaja dramaturgilised käsitlused, isegi kui need on esitatud mõneti tendentslikult. Intriig ja sündmuste teravik on selle perioodi puhul ikkagi just teoloogilistel erimeelsustel, olgugi et autorid toovad ka siin mängu mitmeid inimlikke kõrvalteemasid. Ehkki dominikaani preester Girolamo Savonarola (1452–1498) ei tegutsenud veel otseselt reformatsiooniajal, oli tema võitlus siiski osaks järgnenud protsessi eelloos. Mart Kivastik on oma näidendis „Savonarola tuleriit“ (Henrik Toompere lavastus 2005. aastal Eesti Draamateatris, kunstnik Ervin Õunapuu) otsinud sellele ühelt poolt inimlikke motiive, teisalt aga esteetilist mõtestust. Savonarola misantroopia, usufanatismi ja ikonoklasmi algpõhjuseks on näidendis toodud korvisaamine Lorenzo Medici tütrelt Contessinalt. Savonarola teoloogiline argumentatsioon ei ole näidendis kuigivõrd fookuses, küll aga pole värve ja väljendusmahlakust kokku hoitud paavst Aleksander VI (Rodrigo Borgia) ja tema lähikondsete suhtes. Kivastik kasutab kõikvõimalikke katoliku kirikuga seonduvaid stereotüüpe, omistades paavstile nii korruptsiooni, homoseksuaalsust kui pedofiiliat. Küll aga on inimlikke motiive otsitud Savonarola kompromissitusele. Kui võrdleme Kivastiku Savonarolat mõne teise fiktsioonilise Savonarolaga, kasvõi näiteks Neil Jordani telesarjas „Borgiad“ (2011–2013) Steven Berkoffi poolt võrdlemisi ebameeldivana kehastatud tegelasega, siis Kivastik ei rõhuta tema fanatismi, vaid asetab ta hingesugulusse pigem oma varasemaski loomingus kujutatud „väikese inimesega“, kes ei kuulu küll selle maailma vägevate hulka võimupositsioonilt, kuid kes oma hingesuuruses toob välja elu ebakohad. Mõneti ehk vägivaldse tõlgendusena, kuid näidendi kontekstis siiski kontseptuaalse raamina Savonarola ikonoklasmile pannakse Contessina Medicile suhu lausa sõnad: „Ainus, mida Girolamo kunstilt nõudis, oli see, et kunst ei pea olema mitte ainult ilus, vaid ka hea. Et kunsti eesmärk oleks muuta inimesi paremaks. Ülejäänut ta tõesti põlgas“ (Kivastik 2005, 107).

Kui Savonarola fanatismi on Kivastiku näidendis põhjendatud ja pisendatud inimlike motiividega, siis Ervin Õunapuu alustab oma mononäidendis „Mina, Luther“ (mille ta ise ka lavastas ning stsenograafiliselt kujundas, esietendus 11. novembril 2014 Tallinna Kammerteatris, esitaja Indrek Taalmaa) ka Martin Lutheri hingeelu selgitamist tema noorpõlvest, kuid vastupidise sihiga – rõhutamaks reljeefselt kangelase ebainimlikkust. Vaatamata teravale probleemiasetusele on näidendi käsitluslaad Õunapuule omaselt pigem tõlgendusmaastikku ahendav kui avardav: autor ei püüa avada persooni psüühikat või kirjutada alternatiivset ajalugu, vaid loob juba avaridadega endale meelepärase tegelase, kelle puhul kõik järgnev mitte ei ava uusi kihte, vaid kinnitab esmast kuvandit. Põhiteemaks on Lutheri oletatav lapsepõlveäng ning sealt võrsunud juudiviha, mis leidis väljenduse tema teoses „Juutidest ja nende valedest“. Õunapuu ei jäta Lutherit seostamata ka 1938. aasta kristalliöö (mardipäeva!) sündmustega, jõudes sealt omakorda seosteni Teise maailmasõja vallandumisega. Nii nagu Hvostovi „Henriku“ puhul, saab ka selle näidendi eellugu otsida juba autori varasemast loomingust, näiteks tema lühiesseest „Ristiusu jumala nimi on häving“ (Õunapuu 2004), kus ta tituleerib EELK kuritegelikuks organisatsiooniks ning vastustab kristlikke dogmasid, segades kokku teoloogia ning mitmed selle inimlikud kuritarvitused ühiskondlikus plaanis. Mäletatavasti järgnes sellele lausa EELK soov Õunapuu kohtusse kaevata. Kuid poleemikasse sekkus tookord ka Tõnu Õnnepalu, kes võttis probleemi kokku sõnadega: „Kui aga Ervin Õunapuu (EPL 26. 10.) arvab heaks kuulutada Martin Lutheri (1483–1546) roimariks tema antisemiitlike mõtteavalduste pärast, ning sellest järelduvalt kuritegelikuks organisatsiooniks ka kogu Eesti luteri kiriku, siis muidugi ei huvita teda niivõrd too ajalooline isik, kuivõrd mingid tänapäevased ja võib-olla isiklikud probleemid. Selline meele- ja vägivaldne ajaloo ärakasutamine ongi see, mida minu arust vaikselt taluda ei tule“ (Õnnepalu 2004). Õunapuu toob küll intrigeeriva teema teatrimaailma, aga ei ava seda kuigivõrd lavaliselt ega püüa oma väiteid teatri vahenditega elustada ja testida.

Mitmeplaanilisemalt toob reformatsiooniaja murrangud teatrisse Indrek Hargla oma näidendiga „Patu käsk“, mida võib samuti pidada kohavaimust kantud ettevõtmiseks, kuna see sai loodud esitamiseks Tallinna Püha Katariina kirikus (lavastaja Anne Velt, Ajateatri esietendus 31.mail 2015). Teemaks 1520. aastate reformatsioonisündmused Tallinnas ning samal ajal puhkenud higitõbi. Kaudselt on näidendi tegelaseks ka Martin Luther, kes on kirjavahetuses Tallinnas tegutsevate reformatsioonivaimulikega, otsese ajaloolise tegelasena on sisse toodud aga 1524. aastal Tallinna evangeelseks ülempastoriks valitud Johann Lange. Näidendi peategelane on jõuka kaupmehe lesk Hildegard, kes oma armastava südame ja püha Katariina ilmutuse toel suudab aidata nii linnaelanikke kui ka vastu seista evangeelsete jutlustajate ja kaupmeeste ning linnaisade korruptiivsetele sobingutele. Niisiis on pastor Lange näidendis selgelt negatiivne tegelane. Tema juhitud pildirüüste ning püha Katariina kaasamise kaudu võiks näidendi tinglikult koguni miraakližanri liigitada.

Miraakli elemente on ka Loone Otsa näidendis „Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt“, mille lõpus ilmutab end püha Nikolai. Siin on vaimulik, Rostovi ja Jaroslavli metropoliit Arseni (Maciejewicz) (1697–1772) tõepoolest peategelane ning ka näidendi sündmused – metropoliidi vastuollu sattumine Katariina II ja tema väidetava armukese krahv Orloviga, pagendamine Tallinna ning surm Harjuvärava torni vangistuses – omavad dokumentaalset kinnitust. Nagu juba öeldud, huvitavad Loone Otsa ka teoloogilised üksikasjad, mis on näidendis lahti kirjutatud näiteks Arseni ja keisrinna vaidlustes hariduselu, kirikuvarade ning kirikliku ja ilmaliku võimu vahekorra üle, samuti Arseni vestlustes hernhuutlasest vangivalvuriga. Lisaks kartmatusele oma tõe eest võitlemisel on ajaloost teada ka metropoliit Arseni võrdlemisi jäik ja fanaatiline iseloom, mida pole ka näidendis maha vaikitud, küll aga on pandud Arseni vangipõlvekatsumustes oma varasemaid vigu tunnistama, nii et tema puhul ei ole piirdutud lünkliku faktoloogia kaudu pelga lavatüübi konstrueerimisega, vaid on püütud avada ka tema psühholoogilist kujunemist ja käitumismotiive. Ka see näidend lavastati kohavaimuliselt ja keskkonnatundlikult Arseni vangitorni lähedal Kiek in de Kökis ning Orthodox Singersi esitatud elava muusika saatel, kusjuures ansambli juht Valeri Petrov kehastas lõpuilmutuses püha Nikolaid. Teema teatriseostest veel nii palju, et metropoliit Arseni on maetud Tallinna Püha Nikolai kirikusse, mille seinal võime näha ikoonimaalija ja stsenograafi Vladimir Anšoni ikooni temast.

Üsna eripärase näidendina mõjub selles reas Rein Põdra „Kuningapuu“, mille Tanel Lään 2014. aastal Raadioteatris lavastas. Kui enamasti ajab autor mingit isiklikku asja, painutades ajaloolisi tegelasi kohati vägivaldseltki oma matriitsi, siis Põder on loonud võrdlemisi neutraalse ja intriigideta „ajaloorännaku“, kujutades peategelase Juhan Liivi kaht külaskäiku Laiuse pastori Johan Kõpu (1874–1970) juurde, tahtmata näiliselt justkui mingit erilist omapoolset sõnumit või tõlgendust esitada. Näidendi keskmes on Juhan Liivi ulmade ilm, kus ta kohtub erinevate tegelastega oma elust. Kõpu idülliline perekond on selle taustal rohkem külalislahke võõrustaja rollis, kuid kirikuelu seisukohast on oluline see, et Liivi fantaasiamaailmade mõjul ärkab Kõpu koduseinal korraks ellu ka Laiuse eelmise pastori Roderich Bidderi (1850–1908) portree, tehes Kõpule etteheiteid näiteks selle eest, et too on kedagi tasu küsimata laulatanud või et ta peab eestikeelseid jumalateenistusi, ehkki „Saksa keel on jumalasullase ainumas ja öige keel“. Siiski on kogu Kõpu liin näidendis pigem kõrvalteema.

Ilmekaks näiteks sellest, kuidas täita dokumentaalne faktoloogia (ja eriti faktidevahelised tühikud) autori teosest teosesse kanduva omateemaga on aga Jaan Krossi „Vend Enrico ja tema piiskop“ (ilmunud ja esietendunud 2000, kuid valminud juba 1997). Itaalias teoloogiat tudeeriva Enn Kase ehk vend Enrico prototüübiks on teadaolevalt Aleksander Kurtna (1914–1983), kuigi tema iseloom, andelaad ja eetilised valikud meenutavad väga Krossi teistegi teoste peategelasi, pannes neis vähemalt osaliseltki nägema autori alter ego’t. Vähema lavaajaga, kuid seda mõjusama kohaloluga on aga näidendis esindatud ka Eesti katoliku kiriku piiskop Eduard Profittlich (1890–1942). Näidendis kajastub piiskopi saatmine Kirovi vangilaagrisse ning sealne surm, kuid otseselt teoloogilised üksikasjad tegelaste omavahelistes suhetes kajastust ei leia. Eduard Profittlichi vaimulikusuurus väljendub küll ka tema enda poolt vangilaagris sõnastatud valmisolekuna märtrisurmaks, kuid dramaturgilises mõttes veelgi jõulisemalt tema staatuses ja hoiakus, mis ühtaegu mõistab ja andestab, kuid samas ületab kõikvõimalikud näidendis väljenduvad maised intriigid. Enrico sunnitakse julgeolekutöötaja poolt alla kirjutama näiliselt süütule koostöölepingule, mis sõltumata oma sõnastatud sisust seob ta täielikult ametkonnaga. Moraalsed dilemmad kiriklike, inimlike ja poliitiliste mõjude vahel saadavad pea kõiki näidenditegelasi, Vatikani kardinalini välja, kuid piiskop Profittlich, kes suudab küll maises sfääris üles näidata strateegilist ja taktikalist osavust, on oma olemuselt neist küsimustest aga üle, ilmudes veel surmajärgseltki otsekui eestpalvetajana Enricole kinnitama: „sina pole ju tõesti mitte midagi teinud. Mitte midagi tõeliselt kurja. Peaaegu mitte midagi. Ja kui – siis sellegi, mis sa tegid – kerglusest, lapsikusest, liigpüüdlikkusest, edevusest – sellegi tegid sa ju minu enese palvel. /…/ See on väga vana printsiip: kannatuste tekitaja peab karistuseks ise vastavas mõõdus kannatama. Aga kui nii, siis ei saa kannatus iial maailmast otsa. Sellepärast: kuskil peab olema muutekoht. Kuskilt peab algama uus ja kõrgem põhimõte – andestus“ (Kross 2000, 109–110; sõrendus asendatud kursiiviga – toim).

Kauksi Ülle ja Ain Mäeotsa „Obinitsas“ (2015) on kaks preestrit küll võrdlemisi episoodilised tegelased, kuid pakuvad huvi just sellest aspektist, milliste omaduste ja hoiakutega pääseb tempokas ja kohati revüülikus piltidereas, kus pole aega keskenduda kõigile üksikutele inimsaatustele, üks või teine tegelane laval mõjule: mõni juhuslik infopudemeke ja sealt edasi arendatud lustlik näitlejaimprovisatsioon võib tegelasele anda lavalise tõlgenduse, mis tekitab küsimusi selle põhjendatuse või tekkepõhjuste kohta, isegi kui näidendi autori(te) jaoks võis vastav tegelane näida episoodiline. Näidendis ja lavastuses on kaks õigeusu preestrit: Nikolai Raag (1888–1983) ja papp Tamm, kelle prototüübiks on tõenäoliselt preester Peeter Tamm (Verenitski) (1910–1971), kes teenis Obinitsas aastatel (1941–1948), kohe pärast Nikolai Raagi lahkumist. Kui sellise muusikalivõtmes kollaažnäidendi puhul on oluline tervikut koos hoidev keskne kujund (perekond Kalju ja nende maja) ning Ain Mäeots on suutnud loo ja inimsuhted maitsekalt selle ümber põimida, siis võibolla ei peakski tervikust üksikkomponente lahti kiskuma. Spetsiifilise, käesoleval juhul just vaimulikele keskendunud pilguga jälgides ei saa aga ometi tähelepanuta jääda, et teadaolevalt nii vaimulikes kui ilmalikes asjades (ja seda ka hiljem paguluses) üliaktiivse Nikolai Raagi puhul (Tanel Jonase kehastuses) on näidendile vürtsi lisatud tema oletatava armuloo abil peategelase Ivan Kalju tütre Manniga. Kui sellele süžeeliinile võib suuline rahvapärimus ehk mingit alustki anda, siis kontseptuaalses mõttes ebakõlalise või üleliigsena (ehkki, mis seal salata, suvise vabaõhulavastuse kontekstis atraktiivse ja küllap näitlejapoolsel lahendusel põhinevana) mõjub papp Tamme tegelaskuju. Isa Peeter Tamme elust on teada, et ta on imekombel pääsenud nii 1941. aasta küüditamisest kui ka hukkamisest 1946. aastal, nende vahepealsel perioodil on teda aga korduvalt arreteeritud, läbi otsitud ja üle kuulatud, nii et ta pidi end pidevalt peitma. Ott Sepa kehastuses on sellest episoodilisest tegelasest saanud aga sajanditaguste õudusfilmide grimmiga üliihirmunud äbarik, kes mõjub vabaõhulaval ilmselt esmajoones lõbustavalt karikatuursena.

Valdavalt karikatuurne on ka Mihkel Seedri „Vaga vend Vahindra“ peategelane Karl Tõnisson (1883–1962), kuigi Taago Tubina 2014. aasta lavastuses tuleb kiita näitlejavalikut ning Tarvo Vridolin põhjendab oma jõulise lavalise kohaloluga ära nii vend Vahindra šarlataanluse- kui ka siirusehetked. Arvestades eestlase üldist usuleigust, kuid seda kirglikumat esoteerikahuvi, näib näidend ja lavastus olevat häälestatud just neile mõjuväljadele. Kohati on keskmesse tõstetud peategelase turuväljakute silmamoondustrikid, samas on nende alt lastud aimata ka ta tõelisi taotlusi (à la imetegusid on vaja inimestele, mitte pühamehele, seega ülla ürituse nimel on ka reklaam ja suhtekorraldus lubatud, peaasi, et säiliks teadmine, mis on mille teenistuses), tema poliitilised vaated ja Pan–Baltoonia idee keeravad suvelavastuse lõbustava vindi mõistagi üle viimasegi keerme (kuigi mine tea, äkki mõne aasta pärast kõlavad need mõtted juba taas aktuaalselt?), seevastu näidendi ja lavastuse lõpp tema matuseriituse ja pühakustaatusega taotlevad taas tõsidust.

Nii või teisiti, Eesti usuliselt leiges (kelle jaoks tolerantses, kelle jaoks ignorantses) vaimses keskkonnas ei saa vist ükski religiooniteemaline lavafiktsioon mõjuda ei ülemäära sakraalse ega ka blasfeemilisena. Võibolla aitab see seletada ka Karl Raudsepa tõstatatud küsimust. Vaevalt saab adekvaatset vaimulikukujutust (näite)kirjanduses kuidagi programmiliselt kultiveerida ja vaevalt on see vajalikki. Praeguse pagulaskriisi taustal olen kuulnud isegi ateiste ja agnostikuid rääkimas vajadusest mõtestada ja juurutada eestlase kristlikku identiteeti. Samas ei kõla kunstiringkondade vaatepunktist kuigi üllatava ja erandlikuna ka seisukoht: „Kivirähki kõrval kahvatuvad kõik need sajad tegelased, kes oma ameti poolest peaksid ise Kristuse õpetuse maaletoomise ja vahendamise eest hea seisma – pastorid, papid ja muud jutlustajad. Kogu nende jutt on segane, kahvatu ja jätkusuutmatu. Kivirähk väärib Jumala sõna aktiivse levitamise eest pühaku tiitlit tunduvalt rohkem kui piiskop Platon, kelle suurim teene seisnes selles, et ta lasi ennast punaste poolt maha tappa“ (Märka 2009).

Õnneks on meie ühiskonnas valdav osa vaimulikest avatud kunstimaailmale ja avatum osa kunstimaailmast suudab näha ka teoloogias midagi enamat kui karikatuurse kujundiloome esmast alusimpulssi. Nõnda usun, et iga hinna eest neid kaht maailma kokku segama ei peagi.

Viidatud allikad

Hvostov, Andrei (2005) „Läti Henrik: „Mina mõtlesin Tharapita välja…““ – Eesti Ekspress: Areen 12.09.2005.

Hvostov, Andrei (2006) Henrik. Loomingu Raamatukogu, 20.

Kivastik, Mart (2005) Savonarola. Eesti Draamateater.

Kross, Jaan (2000) Doktor Karelli raske öö. Vend Enrico ja tema piiskop. Loomingu Raamatukogu, 28–29.

Märka, Veiko (2009) „Kivirähk on püham kui piiskop Platon“ – Eesti Päevaleht 27.11.2009.

Raudsepp, Karl (1982) Ristiga märgitud. Eesti Vaimulik Raamat.

Õnnepalu, Tõnu (2004) „Martin Lutheri kaitseks“ – Eesti Päevaleht 3.11.2004.

Õunapuu, Ervin (2004) „Ristiusu jumala nimi on häving“ – Eesti Päevaleht 26.10.2004.

Madis Kolk (1974), MA teatriteaduses, Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, EAÕK  kirjastuse peatoimetaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli mittekoosseisuline õppejõud, Tartu Ülikooli teatriteaduse doktorant, EAÕK liige.