Esiletõstetud lood

Teenimatu arm (Jr 9:22–23)

Urmas KarileetNõnda ütleb Issand:
kiidelgu tark oma tarkusest,
ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest,
ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest,
vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest,
et ta on arukas ja tunneb mind,
et mina olen Issand, kes teeb head,
õigust ja õiglust maal.
Sest seesugused asjad on mu meele järgi,
ütleb Issand.
(Jr 9:22–23)

Jaanuar on meie kirikus aruannete koostamise kuu. Oleme Jumala majapidajad, kes annavad aru, kuidas nad on kasutanud oma talente, põlluosa ja viinamäge. Vaatame üle lõikuse ja saagi. Külluslik lõikus ja rikkalik saak on osa teenimatust armust, millest oleme tohtinud osa saada. Ka need, kes on jumalariigi tööle tulnud üheteistkümnendal tunnil, on saanud kogeda sama armu, mida need, kes on siin töötanud juba aastakümneid.

Õnnistegija jutustab meile loo töötegijatest, keda majaisand palkas oma viinamäele tööle esimesel, kolmandal, kuuendal, üheksandal ja üheteistkümnendal tunnil ning leppis nende kõikidega kokku samas päevapalgas, sõltumata töötatud tundide arvust (Mt 20:1–16). Õhtu jõudes eeldasid need, kes kauem olid töötanud, suuremat tasu. Kuid majaisand ütles, et tahab sellele viimasele anda nagu sullegi, kes oled enam vaeva näinud.

Olen vaimulikult staažilt üks uuemaid ja nooremaid kiriku töötegijaid. Kutsutud tööle Issanda viinamäel viimaste hulgas. Jumal on väga õnnistanud seda lühikest tööaega ja kinkinud oma armust ülirikkaliku lõikuse, saagi ning tasu. Viimase viie aastaga on koguduse liikmeskond kolmekordistunud, jumalateenistuste ja armulaual käijate arv on kahekordistunud. Viimasel viiel aastal ristitud, leeriõnnistuse saanute ja laulatatud paaride arv on samas suurusjärgus, mis eelneval 65 aastal kokku. Annetused on kolmekordistunud, kirik on kapitaalselt remonditud seest ja väljast, esimest korda ajaloos on see külmal ajal köetud ja pimedal ajal valgustatud. Näen selles suurt ja teenimatut Jumala armu. Lugedes kokku rohkeid õnnistusi, millest oleme kogudusena osa saanud, püüan alati rõhutada, et see kõik on üksnes ülirohke Jumala arm. Teenimatu arm.

Prohvet Jeremia lubab kiidelda vaid Jumala tundmisest. Jumala tundmise näitena toob Jeremia äratundmise, et Issand on see, kes teeb head, kes teeb õigust ja õiglust maal. Nii võime öelda koos laulikuga: „Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad“ (Ps 126:3). Issanda tundmine tähendab muu hulgas selle ära tundmist, et kõik hea, millest oleme osa saanud, on Jumalalt ja Jumalast. Ka Issanda tundmine on teenimatu arm, mida keegi ei ole saavutanud omast jõust ega tarkusest, vaid seegi on kallis and ülevalt.

Ühel hingehoidlikul vestlusel palusin abivajajal kirja panna oma õnnistused, millest ta on elu jooksul osa saanud. Seda sai kokku koopiapaberi lehekülje jagu ja kõige lõppu kirjutas ta rõõmsalt: „Kogu elu on üks suur õnnistus!“ Musta masenduse pilve tagant hakkas taas paistma arm. Sõna „arm“ on meie kiriku laulu- ja palveraamatu koraalides üheks kõige enam kasutatavamaks sõnaks, kohe „Jeesuse“ järel. Teiste hulgas leiame sealt ka sõnad: „Su nime kiites kuulutan, et kõik on arm, mis Sinult saan“ (KLPR 266:7).

Apostel Paulus ütles: „Jumala armust olen ma see, kes olen.“ Jumal ei valinud Iisraeli rahvast omale omandrahvaks mitte mingite teenete järgi, vaid ainult selleks, et ta neid armastas, et vabastada oma rahvas orjusest ja teha tõeks oma tõotused.

Nii oleme ka meie kutsutud Jumala armust. Kutsutud saama osa Tema imelistest tõotustest ja igavesest elust. Mitte meie endi teenete ega tubliduse pärast, vaid ainult Jumala suurest armastusest meie vastu. Üksnes armust, mida me keegi ei ole ära teeninud. Jumal kutsub kõiki inimesi. Osa neist ei kuule kutset. Osa lükkab kutse tagasi. Kes kutse on kätte saanud, vastu võtnud ja selle kutse peale tulnud, on kogenud Jumala teenimatut armu.

Kujutlegem hetkeks vastupidist olukorda, justkui oleksid Jumala kutsumise ja päästmise aluseks meie oma teened. Mõelgem, millistel põhjustel me võiksime teenitud armu leida? Mis oleksid need saavutused, mis armutaotlejal peaksid olema täidetud? Kas näiteks süütegude heastamine, soov olla armu vääriline, soov käituda hästi või paremini oma lähedastega ning austus Jumala ja elu vastu? Kas sellest piisaks? Milliseks kujuneks elu sellise armuga? Kui inimesed peaksid oma armusaamise eelduste kohta päevikut pidama, siis tekivad varsti mitmed küsimused. Näiteks kui palju armu millise heateo eest saab? Kas naabri aitamise eest saab rohkem punkte, kui Piibli lugemise eest? Või vastupidi? Varsti täidaks maa kadedus, võistlemine ja salatsemine. Naabrid, sugulased ja sõbrad läheksid omavahel riidu, sest võib tunduda, et mõni on teenimatult armu saanud. Õige varsti oleks maailma täis nukraid ja üksildasi inimesi. Väljateenitud armu asemel oleks armutu maailm.

Jumal teab, et inimesed ei suuda kunagi ära teenida Tema armu. Issand ei jätnud maailmale võimatut ülesannet määrata päästeks vajaliku armu suurust, vaid tegi otsuse ise. Ta otsustas anda armu kingituseks. Ta kinkis kogu inimkonnale armu, mis on nii suur, et parimgi inimene ei suuda seda ära teenida ja halvimgi inimene võib sellest meeleparanduse kaudu osa saada. Jumal saatis oma armust maailma oma Poja Jeesuse, maailma Päästja. Selle armu kaudu on igal inimesel avatud tee Jumala juurde ja Issand kutsub igat inimest sellele teele astuma.

Raamat „Mittepühad pühakud“ räägib muu hulgas toredaid lugusid Petseri kloostri asukatest. Raamatu autor arhimandriit Tihhon kirjeldab, kuidas Jeesust teda kätte oli saanud. Tudengiajal, enne Jumala juurde jõudmist, oli ta otsijana tegelenud spiritistlike seanssidega. Kuni üks kuri vaim hakkas tudengeid enesetapule meelitama. Noored kogesid surmahirmu, ängistust ja vaimset rõhumist. Kirik tundus noormehele koht, kust võis leida abi.

Ta läks kirikusse ja rääkis preestrile oma loo. Preester soovitas tal lasta ennast kohe ära ristida. Ristiema soovitas tal pärast ristimist minna Petseri kloostrisse ja elada seal kümme päeva ning kuulata targa staaretsi Joanni juhatust. Pärast neid kümmet päeva tundis see noor mees, et nii tema kui ka maailm tema ümber olid nende kümne päevaga muutunud. Kui ta enne kloostrisse minekut suitsetas kaks pakki päevas, siis kloostris olles oli ta isegi suitsetamise unustanud ja pärast ei leidnud selle enam mõistliku olevat. Kahekümne nelja-aastaselt otsustas see mees pühendada oma edasise elu Jumala ja ligimese teenimisele.

Jumal kutsub kõiki inimesi. Kes seda kutset kuulnud ja sellele järgnenud, see on kogenud suurt Jumala armu. Teenimatut armu. Raamatus „Arm ja aare“ kirjutab Toomas Paul: „Arm on see, kui sellel, mida sa oma elus oled teinud, on väärtust igavese elu jaoks“.

Issand Jumal, Sina kutsud meid oma viinamäele ega jäta kedagi jõude. Anna meile kõigile ülesanded Sinu riigis ja juhi meid oma tarkust mööda. Aamen.

 

Urmas Karileet (1958) on EELK Käsmu koguduse õpetaja, EELK Peterburi Jaani koguduse külalisõpetaja ja EELK Viru praostkonna nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English