2015. aasta lõpus ilmus Tartu Ülikooli Kirjastusest sarja „Mitut usku Eesti“ neljas kogumik, mille teemaks on õigeusk Eestis. Kuna end õigeusklikuna määratlevaid inimesi on 2011. aasta rahvaloenduse andmete järgi 16% kogu Eesti üle 15-aastastest elanikest, ületades sellega isegi luterlaste arvu, siis polnud selline teemavalik sugugi juhuslik. Vaatamata sellele, et õigeusklikke on nii palju ja sugugi mitte kõik õigeusklikud pole vene keelt kõnelevad inimesed (õigeusklikest on eestlasi ligi 12% ehk ligikaudu 20000 inimest), kuuleb liiga sageli arvamust, justkui oleks õigeusk pelgalt „vene usk“, ning liiga vähe teatakse ja tunnustatakse õigeusu ja õigeusklike eestlaste olulist rolli Eesti ajaloos, poliitikas ja kultuuris. Püüdes seda ignorantsust leevendada, seadsin kogumiku toimetajana eesmärgiks koondada ühtede kaante vahele võimalikult mitmekesine ülevaade õigeusu erinevatest aspektidest. Eestikeelset õigeusu alast kirjandust on viimase kümne aasta jooksul küll tänuväärselt palju välja antud, eriti paistavad siin silma Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku (EAÕK) kirjastus ning Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) Püha Issidori Kirjastusselts, kuid üldisema suunitlusega akadeemilisi või populaarteaduslikke kirjutisi õigeusu kohta on vähe ja kogumik püüab seda vajakajäämist vähendada.

Kogumikus on kaheksa artiklit, lisaks artiklite inglisekeelsed resümeed.

Õigeusu kaugemat ajalugu, alates õigeusu saabumisest Eestisse, ja olukorda keskajal käsitletakse põgusalt koostaja sissejuhatuses. Siin on kasutada väga vähe kirjalikke andmeid ning Eestis ei ole õigeusu varase ajaloo uurijat, kes oleks suutnud artikli koostada. Detailsem ajalooline käsitlus algab seepärast Muinsuskaitseameti nõuniku Linda Lainvoo artikliga 19. sajandi kirikuvahetusliikumisest (usuvahetusliikumisest), selle taustast, põhjustest ja tagajärgedest. Näitena käsitleb Lainvoo üksikasjalisemalt kirikuvahetusliikumist Pärnumaal. Autori arvates ei ajendanud kirikut vahetama sugugi mitte ainult majanduslikud põhjused, vaid see oli oluliselt komplekssem nähtus, kus põimusid peale majanduslike põhjuste ka keerulised suhted mõisnikega ning luteri kiriku esindajatega.

Õigeusu kiriku(te) lähiajalugu Eestis käsitleb pikemalt oma artiklis Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Toomas Schvak. Artikkel teeb kogumiku tõeliselt unikaalseks, sest tema koostamiseks andsid õnnistuse nii EAÕK kui ka MPEÕK metropoliidid ning artikli koostamises osalesid EAÕK ülempreester Mattias Palli ning MPEÕK ülempreester Toomas Hirvoja. Artikkel pretendeerib akadeemilisele neutraalsusele, mistõttu on seal toodud mõlema kiriku arvamused erinevate kirikupoliitiliste küsimuste kohta paralleelselt, jättes seega lugejale vabaduse otsustada, millised argumendid teda enim veenavad.

Õigeusu oluline aspekt on ikoonid. Eestist pärit Kanada Alberta Ülikooli professori Jelena Pogosjani artikkel tegeleb ikoonikunstiga kahe Tallinna ikonostaasi näitel. Autor kirjeldab Püha Nikolai kiriku ja Issandamuutmise kiriku ikonostaaside saamislugu, selleaegset ajaloolist tausta ja selgitab ikonostaaside elementide tähendusi. Selles artiklis on ka mitmeid värvilisi illustratsioone kiriku interjöörist ja ikonostaasidest.

Kogumikus on ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteaduri Irina Pärdi ja Toomas Schvaki ühisartikkel õigeusu haridusest alates tsaariajast kuni tänapäevani, kus on välja toodud erinevate ajaloo perioodide olulisemad sündmused ning tänapäevane olukord eraldi EAÕK-s ja MPEÕK-s.

Eesti Rahvaluule Arhiivi teaduri ja folkloristi, tuntud setode uurija Andres Kalkuni artikkel on setode nn „elavast õigeusust“, setodega seotud eelarvamatustest, nende pärimusest ning selle kujunemisest. Setode usk on autori sõnutsi „hübriidne ja dünaamiline, fikseerimata ja pärimuslik“, ei ole alati kooskõlas peavoolu kiriku õpetusega, kuid on siiski tihedalt seotud õigeusuga ning on kohalike igapäevaelu lahutamatu osa.

Minu enda artikkel käsitleb tänapäeva eestikeelsete inimeste õigeusu kirikusse kuulumise põhjuseid ja põhineb originaalandmetel, eestikeelsete õigeusklike intervjuudel – neid tulemusi pole varem avaldatud. Sellest artiklist selguvad põhjused, miks inimesed on õigeusu kirikusse sattunud ja mis võiks iseloomustada „tüüpilist“ eestikeelset õigeusklikku.

Kogumiku viimane osa on pühendatud vanausulistele, sest õigeusust rääkides ei saa ka neid tähelepanuta jätta. Eesti Rahvusarhiivi arhivaari Tatjana Šori artikkel räägib Eesti vanausulistest üldiselt, nende ajaloost, kommetest ning tänapäevasest olukorrast. Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumi kuraatori Mari-Liis Paaveri artikkel on vanausuliste ikoonikunsti kuulsamatest esindajatest Gavriil Frolovist ja tema õpilastest.

Kogumikust puudub õigeusu kirikuarhitektuuri käsitlev artikkel. Õnneks on sel teemal viimastel aastatel välja antud mitu head monograafiat, kust huvilised arhitektuuri-alast eestikeelset infot koos rohke pildimaterjaliga leida võivad. Soovitagem huvilisele siinkohal kahte monograafiat: 2011. aastal välja antud Ahto Raudoja ja Tapio Mäkeläineni „Setomaa tsässonad“ ning 2013. aastal välja antud Jaanus Plaadi ja Aarne Maasiku „Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis“.

Vaatamata sellele, et kogumikus on kahtlemata suuremaid ja väiksemaid vajakajäämisi, on ta vähemalt esimene püüe õigeusku käsitlevat eestikeelset teadmist koondada ja jääb üle vaid oodata ja loota, et keegi võtab ette seda ülesannet paremini täita ning veelgi täiendada õigeusu alase kirjanduse riiulit.

Õigeusu kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium (sihtfinantseeritav teadusteema SF0180026s11) ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus). Sarja „Mitut usku Eesti“ esimene raamat ilmus aastal 2004, teine 2007 ning kolmas 2013.

Liina Eek (1972), PhD, on programmijuht Eesti Teadusagentuuris, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku liige.

Autori foto: Kristjan Teedema/Postimees/Scanpix.