Artiklid

EELK missioon – võimalused ja tegelikkus

Sissejuhatus

Austatud konverentsil osalejad: külalised, kaasvaimulikud!

Kui Urmas Nagel mulle kirjutas ja palus ettekannet, siis sõnastas ta ettekandele esitatud ootused järgmiselt: „Ettekanne võiks sisaldada EELK missiooni lühikest kokkuvõtet, arvestades kiriku tegevuskeskkonda tänapäeva Eestis, ning käsitleda kiriku tegevust tulevikuperspektiive silmas pidades. Arvestades eskaleerunud olukorda seoses pagulastega Euroopas ja mujal maailmas, oleks tänuväärne, kui ettekanne sisaldaks ka vastavat teemakäsitlust EELK perspektiivist lähtudes.”

Tunnistasin eile praost Leevi Reinarule, kes küsis, mille pärast ma muret tunnen, et ma ei oska tänase ettekandega kusagilt otsast alustada, kuna ei taha väga ennast korrata. Nimelt olen viimase paari kuu jooksul rääkinud päris palju teemadel, milline on EELK ja tema roll täna ning võiks olla homme. Pikem ettekande sarnasel teemal „Kiriku homne päev – kas viimsepäeva laupäev” sai peetud Tartu Ülikooli aulas Eesti Kirikute Nõukogu poolt 17. – 18. novembril 2015 korraldatud konverentsil „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse”. Sellel konverentsil oli kohal ka suur osa tänasel vaimulike konverentsil osalevatest EELK vaimulikest. Samuti olen andnud viimastel kuudel rea intervjuusid, mis on keerelnud ikka samade teemade ja küsimuste ümber: milline on kiriku roll tänases Eesti ühiskonnas ning milline on tulevikuvisioon. Hea vend Leevi arvas, et kordamisel pole häda midagi. Nimelt on ta tähele pannud, et kogudus kipub ikka ära unustama seda, mida neile kantslist on räägitud, kuigi seda tehakse aastast aastasse.

Leevi sõnadest julgustatuna jagan täna siis teile mõtteid, milledest mõned võivad tunduda teile tuttavad või isegi korduvad, kuid küllap pole sellest tõepoolest midagi. Kordamine olevat õppimise ema, nii ütleb vanarahvas ja tubli luterlasena leian ühe salmi kinnituseks ka Pühakirjast, kus Õpetussõnade autor ütleb:  „Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!” (Õp 9:9).

Samal ajal olen ettekande koostamise käigus saanud kinnitust, et hoolimata teatud mõtete kordamisest, on rääkida väga palju ja käesoleva ettekande raames jääb väga palju teemasid süsteemselt katmata. Ärge palun võtke seda tänast ettekannet mitte strateegilise plaanina, ehk küll mingil moel spontaanse reflektiivse visioonikõnena.

 

Sealt me tuleme

Piiskop Tiit Salumäe meenutas eilses lauakõnes minu kahe aasta eest kirja pandud mõtteid peapiiskopi valimiste eel. Ta ütles, et palju on juba ellu viidud ja palju on veel teostamata. Tiit oli hinnates seda, mida pidas juba täide viiduks, liiga heldesõnaline ja hinnates seda, mis on täide viimata, liiga kitsi. Tänase ettekande ettevalmistamise käigus lugesin ka ise oma tollaseid mõtted EELK tugevustest, nõrkustest ning muudatusvajadustest ja nende võimalustest uuesti üle. Samuti võtsin kätte EELK arengukava üldosa ja meenutasin, kuidas oleme sõnastanud oma kiriku missiooni ja visiooni.

Tõdeda tuleb, et me oleme teel! Et valida aga veel ees seisva teekonna edukaks läbimiseks sobiv tempo, tuleb aeg-ajalt peatuda, et hinnata eelseisva raja raskust, pikkust ning oma jõudu ja võimeid selle teekonna läbimiseks. Hinnata tuleb ka väliseid määrajaid ja muid tegureid, mis teekonna läbimist oluliselt mõjutavad. Vahel tuleb ka tagasi vaadata, et saada selgust, kuidas senine teekond on kulgenud. Mul on hea meenutada ka tänases ettekandes mõnda varem sõnastatud mõtet, et hinnata, kui palju oleme edasi liikunud, kasvanud või arenenud ja – kas üldse oleme seda kõike teinud.

EELK missiooni ja koha üle ühiskonnas on arutletud juba mitmetel kordadel iseseisvuse taastamise järgsel perioodil. Juba enne seni mahukaima strateegiadokumendi „EELK arengukava 2008–2017 esmakordset vastuvõtmist 2008. aastal ja uuendatud, praegu kehtiva redaktsiooni ja rakendusplaani kinnitamist Kirikukogu poolt 2012. aastal, olime jõudnud koostada mitu dokumenti, kus EELK oma missiooni, rolli ja taotlused ühiskonnas selgelt sõnastas.

Juba 1998. aastal valmis dokument „Kiriku missioon ühiskonnas. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskondlik-poliitilised taotlused”. 16-leheküljeline brošüür tutvustas EELK eesmärke: perepoliitikat, noorsoopoliitikat, hariduspoliitikat, kultuuripoliitikat, sotsiaalpoliitikat, kriminaalpoliitikat, õigus- ja halduspoliitikat, rahvus- ja välispoliitikat, kiriku ülesannet tuleviku ja elamisväärse maailma nimel, kiriku missiooni ühiskonnas ning kiriku filosoofilist, moraalset ja sakraalset teenimist.

2005. aastal anti välja sama dokument redigeeritud ja täiendatud kujul. Uuendatud dokument kandis nimetust „Kiriku sotsiaalne sõnum. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskondlik-poliitilised taotlused”. Dokumendi sissejuhatusest võime lugeda: „Paljus jääb kiriku sõnum ja missioon ühiskonnas aegade muutudes muutumatuks, mitmed konkreetsed taotlusedki eeldavad pikaajalist protsessi. Nii sisaldab dokument suure osa senist teksti, millele on lisatud just täna aktuaalsena tunduv. Võimalik, et midagi esitatust tuleb tulevikus ka ümber hinnata.”

Sama dokumendi preambulas on mõtted, mis on aktuaalsed ja kõnekad ka täna: „Ühiskonna arstina tuleb kirikul olla nii kriitikuks kui ka armu vahendajaks. Kirik ei saa eeldada, et tema nõuded ja nõuanded oleksid alati populaarsed. Just see, et kirikul tuleb hoiduda populismist fundamentaalsete eluväärtuste alalhoidmise ja säilitamise nimel, võimaldab tal teenida rahvast, olla talle lootuse jagajaks ja seega tuleviku tagatiseks. Nii nagu kirik tahab toetada kõiki positiivseid ideid ja ettevõtmisi, eeldab ta toetust ka oma missioonile.”

Ka vaimulike konverents on EELK arengu ja missiooni sõnastamisega tegelenud juba 2003. aastal. Siis moodustas tollane õpetajate konverents missioonitoimkonna ning viis läbi temaatilised rühmatööd. 21. ja 22. jaanuaril 2003. aastal pidasid konverentsil temaatilised ettekanded Ranadar Tasmuth teemal „Kiriku kui organism” , Veiko Vihuri teemal „EELK ja tema missioon tänases Eestis”, Tiit Pädam teemal „Kirik kui organisatsioon” ja Enn Auksmann, kelle ettekandel polnud konkreetset pealkirja, kuid kes alustas oma ettekannet tsitaadiga Kartaago piiskop Cyprianuselt „Väljaspool kirikut ei ole päästet”.

Kõik ettekanded on leitavad EELK siseveebis vaimulike konverentsi lingi alt. Need peegeldavad tollaseid probleeme ja väljakutseid, mis pole tänaseks palju muutunud, ning püüavad pakkuda ka lahendusi. Huvitavad ja ka täna analüüsimist väärivad on rühmatööde tulemused, millel ma siiski praegu pikemalt ei peatu, kuid soovitan nendega kõigil tutvuda, kes peavad strateegilist juhtimist ka kirikus oluliseks.  Kohane on siinjuures tsiteerida Veiko Vihuri ettekande lõpulauseid: „Mul ei ole illusioone, et me suudame lühikese ajaga oma visioone ja eesmärke saavutada. Ühiskonna positiivne hõlvamine eeldab ja nõuab meilt aga oma ridade koondamist ja keskendumist sellele, mis praegusel ajal ja antud olukorras on tõeliselt oluline. Aidaku Jumal meid seda ära tunda ja Tema Vaimust juhituna edasi minna!”

 

Siin me oleme

Siit ongi ehk paslik tulla tänasesse päeva ning meenutada EELK missiooni ja ülesannet ning vaadata otsa väljakutsetele, millega silmitsi seisame, nagu tänase ettekande teema eeldab.

Mul on hea meel, et Tauno Teder juba eile oma ettekandes korra tsiteeris luterliku õpetuse üle arutledes EELK põhikirja kolmandat paragrahvi. Samale seadusesättele viitas tänahommikuses jutluses ka õpetaja Joel Siim. Tsiteerin seda põhikirja paragrahvi siinjuures seetõttu uuesti: „EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.”

Kui nüüd veel meenutada, millisena on EELK ise oma missiooni praegu kehtivas arengukavas sõnastanud, siis võib sellega oluliste teetähiste markeerimise lõpetada. Arengukavas seisab viide Jeesuse misjonikäsule Mt 28:18–20 ja kokkuvõtvalt sõnastatakse EELK missioon: „EELK missiooniks on täita Kristuse misjonikäsku, olles hooliv, avatud, aktiivne ja ühendav.” See võiks olla ka lihtne vastus ettekande teemas püstitatud küsimusele EELK missiooni kohta.

 

Kirikuelu teetähised

Tuleme siis ettekande emotsionaalsema ja spontaansema osa juurde. Kirikuelu jätkub oma positiivse rutiiniga, kuid seisame silmitsi ka uute väljakutsetega, mis on mitmes mõttes seotud inimeste rändega. Ma ei muretse selle pärast, et külas, kust elanikkond on lahkunud linna või välismaale, jääb kirikuhoone tühjana seisma. See on ühel hetkel pigem arhitektuuripärandikaitsjate mure. Pange tähele, et EELK põhikirja (mis on ka kõigi EELK koguduste põhikiri) kolmas paragrahv, mida äsja tsiteerisin, ei räägi poolt sõnagi sellest, et kiriku või koguduse eesmärk või ülesanne oleks kuidagi seotud kirikuhoonete kui arhitektuuri- või muinsusväärtuste kaitsmise ja restaureerimisega. See, millega me kirikus oleme tegelenud viimased 25 aastat ja kuhu kulutanud enim raha, on üldistades just ajaloolised hooned. Koguduste vahel on muidugi erinevusi, sõltuvalt sellest, kas kogudusel on üldse kinnisvara või mitte.

Paradoksaalsel kombel jäävad aga ajaloolised hooned järjest tühjemaks üha enam tühjenevates külades. Uued kirikuhooned puuduvad aga sootuks seal, kuhu inimesed on ümberasunud. Kiriku ülesanne on aga keskenduda Jumalale ja inimestele! See tähendab, et vastutust ajalooliste kirikuhoonete säilimise eest tuleb üha enam ja enam tuletada meelde riigile ja ka kohalikele omavalitsustele, kuid meie ise peame tegelema inimestega ja keskenduma nende Jeesuse jüngriks tegemisele.

Külas, kus elab veel 30 inimest, kellest kolm tuleb kirikusse, ei saa mõelda, et kogudus ongi vaid need kolm, kes kirikusse tulevad. EELK on ainus konfessioon Eestis, millel on kogu riiki kattev koguduste võrgustik ja see võrgustik ei ole ainult markeeritud kirikutega, vaid koguduste territooriumitega, millede piirid puutuvad üksteisega kokku. Teoreetiliselt ei tohiks olla Eestis ühtegi küla, kuhu EELK vaimuliku jalg kunagi ei astu. Meie kiriku kihelkondlik haldusjaotus koos kindlaks määratud külade arvuga eeldab, et meie vaimulikud ei ole mitte koguduse liikmeannetajate hingekarjaseks, vaid kogu kogukonna hingekarjaseks. See kogukonna vaimuliku roll on kindlasti seotud veel teatud määral püsiva rahvakiriku staatuse kandmisega. Samasugust rolli näeme EELK-d täitmas Eesti Vabariigi aastapäeva protokollilises jumalateenistuses, mida presidendi kantselei EELK-lt tellib.

Selline kogukonnapastori roll tähendab kirikumüüride vahelt väljaminemist kogukonna keskele. Kiriku avatus ei ole ainult selleks oluline, et inimesed saaksid kirikusse tulla. See on oluline ka selleks, et kirik oma vaimulike, töötegijate ja vabatahtlike kaastööliste kaudu laiendaks oma tegevust kiriku piirdemüürist väljapoole. See on see osa meie põhikirjas nimetatud ülesandest, kus rõhutatakse, et EELK „teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus”. Siin ei ole kitsendatud ühiskonda koguduseks või üksikinimest koguduse annetajaliikmeks.

 

Kiriku kasvust

Kas me suudame kirikuna ja iga kogudus eraldivõetuna sõnastada oma kiriku kasvu kava, millest kõneles Eerik Jõks? Me püüame endale vahel lohutuseks või ka kinnituseks öelda, et Jeesus misjonikäsku andes ei seadnud jüngritele eesmärke, mis oleks mõõdetavad kvantitatiivselt, vaid kvalitatiivselt. Et pigem olgu pühapäevasel jumalateenistusel kümme ustavat usklikku kui jõulukirikus 100 leiget luterlast! Olen sellega nõus, kuid me ei peagi püüdma kasvatada jõulukirikulisi, vaid pühapäevaseid kirikulisi. Neid tuleb minna kiriku aia tagant küla keskelt või linnaväljakutelt püüdma ja see inimeste püüdmisviis on kindlasti seotud kahe olulise kiriku olemusliku ja müüride vahelt väljapoole suunatud ülesandega – diakoonia ja misjon.

Kuidas seda teha? Ma ei tea vastust, kuid mulle tundub, et need kogudused kasvavad, kus liikmetele usaldatakse suurem roll, kui ainult pühapäevasel teenistusel „Aamen!” laulda. Kas meil pole liiga palju tolmust rutiini ja korduvat, sama rada järgivat, igavat ja kulunud mustrit, mida oma kiriku- ja kogudusetöös järgime. Sellele viitas ka Kaido Soom oma tänases ettekandes küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015” tulemusi analüüsides. Mõned uued ettevõtmised on juhulikud – projektipõhised, mitte läbimõeldult ja planeeritult ette kavandatud ning kestlikud. Kuidas kasvatada kogudust? Kaasamine, ülesannete, kohustuste ja vastutuse jagamine. Mis veel?

Võimalused, mida teised konfessioonid kasutavad, võiksid töötada ka meie juures. Nädala eest Alliansi palvenädalal nelipühi kirikus jutustamas käies kõneles Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Ago Lilleorg sellest, kuidas nad avavad järjest uusi kogudusi erinevates Eestimaa paikades. Ta ütles, et see on peaaegu igal pool osutunud võimalikuks tänu Alfa kursusele. Olen mitmel puhul imestanud, miks näiteks ka Rootsis on Alfa kursus luterliku kiriku lemmikmeetodite hulgas kirikust võõrdunud täiskasvanute koguduste juurde toomisel, kuid Eestis on see puhtalt vabakoguduste „monopol”. Ehk oleks see meie Misjonikeskusele paras pähkel puremiseks.

Ja paraku – ma ei saa seda jätta ütlemata – Jeesuse misjonikäsuga kaasnes siiski ka kvantitatiivne eesmärk, mitte ainult kvalitatiivne. Jeesus räägib kõikidest rahvastest! See on mõõdetav, isegi loendatav suurus, nagu ka meie kirikulised, maksumaksjad, ristitavad või leeritatavad. Kui Jeesus ei oleks pidanud oluliseks evangeeliumi jõudmist kõikide rahvasteni, oleks Ta võinud öelda, „Minge ja ristige nii palju, kui teie juurde ise tuleb, teid ise üles leiab. Mulle sellest hulgast jüngritest piisab!”

Kas meil varsti üldse jagub jüngrikandidaate? Veelgi keerulisemad ajad seisavad ees. Eesti rahvastiku prognoos aastani 2060 näitab üha süvenevat kurba tendentsi rahvastiku vähenemise suunas. Euroopa Liidu statistikaagentuuri Eurostat andmetel väheneb Eesti elanikkond eesoleva 40 aastaga ligi 200 000 inimese võrra. Kahjuks toimub vähenemine peamiselt eestikeelse elanikkonna arvelt. Vähenemine on tingitud väikesest sündimusest aga ka väljarändest. Juba praeguseks on iseseisvuse taastanud Eestist vabatahtlikult lahkunud (peamiselt viimasel aastakümnel) rohkem inimesi, kui II maailmasõja keeristes sõja ja vägivalla eest põgenedes kokku. See kõik tähendab, et kiriku haare ja ulatuvus peab oluliselt laienema. 2003. aastal, kui tollane õpetajate konverents kiriku missiooni üle aru pidas, oli annetajaliikmeid 43 000. Eelmisel aastal oli neid 30 000. Võime öelda, et need numbrid pole tähtsad. Võib-olla muutub see tähtsaks siis, kui 20 aasta pärast kogunev vaimulike konverents koondab mitte ainult kõiki EELK vaimulikke, vaid nad ongi see järelejäänud väike pisku luterlasi. Me mahume siis siia saali kõik ära.  Kas ka siis oleme endiselt seda meelt, et numbrid pole tähtsad? Kindlasti on ka põhjust sellises olukorras võtta oma misjoniülesannet tõsiselt, sest oleme jõudnud tagasi algristikoguduse päevadesse, kus kirik koguneski tagatubades, ülemistes kambrites ning katakombides. Sellises olukorras tulevad õnneks taas kõige olulisemad asjad kristliku osaduselu keskmesse – sõna ja sakrament! Sellisena tegutseb kirik täna juba väikestes hoolduskogudustes.

Pisut äraootavalt ja heatahtlikult: võimalik muidugi, et paarikümne aasta pärast elavad kõik kaks miljonit eestlast, kellest IRL-i esimees Margus Tsahkna oma paari päeva eest peetud visioonikõnes rääkis, lihtsalt väljaspool Eestit. Ehk on nad siis võtnud ka kaasa oma luterliku usu ja see pole kuhugi kadunud. Seda lihtsalt pole enam Eestimaal, sest kõik eestlased elavad mujal.

Võõrsil viibivatele eestlastele on kindlasti oluline kuulda Jumala sõna eesti keeles ja osaleda eestikeelsetel jumalateenistustel ning seda tuleb jätkata seni, kuni see on veel võimalik või mõistlik. Mõnel pool tuleb ka alles alustada. Kuid iga inimese hingeõndsuse seisukohalt on oluline kuulata Jumala sõna ja võtta vastu armulauda nii sageli kui võimalik. Kas see peab ilmtingimata toimuma emakeeles? Kas Kristuse kirik pole oma katoolse iseloomu tõttu riikide- ja rahvusteülene! Eestlaseks tänapäevases sekulaarses tähenduses võib ilmselt jääda ka ilma kirikuta, kuid kristlaseks ilma kirikuta, sõna ja sakramendita jääda ei saa, olgu kodumaal või võõrsil. Eestlasest kristlaseks võib saada ja jääda võõrsil kindlasti ka muukeelses kirikus jumalateenistustel osaledes. Iseküsimus on, kas eestlased leiavad kirikutee üles võõrsil, kui nad pole seda üles leidnud kodumaal? Kas me oskame teed näidata? Kuidas me seda teha saame?

Selle teemaga haakub ka rändekriisi teine tahk – sisserändajad ja nendega tegelemine. Seegi on väljakutse, kuid see on samal ajal ka võimalus osutada armastust, aidata ligimest. See võib osutuda mõnel juhul vastu võtva koguduse jaoks taaskäivitusmootoriks, kui kogudus peab asuma tegelema küsimusega, mis sunnib koondama ühiseid jõuvarusid, tegema koostööd, keskenduma ligimese teenimisele selle sõna kõige otsesemas, karitatiivsemas mõttes. See võib tähendada kogudustele kasvu nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses suunas. Keegi meist ei põle kihust tegeleda pagulastega. On asju, mida lihtsalt tuleb teha, sest Kristus andis meile vastava eeskuju. Märksõnaks on siin võimetekohasus. Jeesus ootab meilt võimetekohast panust.

 

Sallivus või armastus

See puudutab ka muid „palavaid” küsimusi ühiskonnas. Et mõista teist inimest tema olukorras, tema hädades, tema kiusatustes, raskustes või muredes, tuleb püüda vaadata selle inimese silmade läbi, astuda tema saabastesse ja panna ennast selle inimese olukorda. Just nõnda toimis Jumal, astudes inimeste hulka Jeesuse Kristusena.

Kindlasti võime nõnda hakata üksteist paremini mõistma ja isegi sallima, nagu meilt ühiskond ootab, kuid sallivus ei ole klassikaline kristlik kategooria või voorus, kuigi ta küllap mahub meie maailmapildi sisse kenasti ära. Olen viimastel aegadel sageli imestanud, miks ühiskond piirdub kõigest sallivusega ega taotle enamat. Võimalik, et see ongi sekulaarühiskonna inimlikkuse maksimum!

Sallivus on kristlase jaoks aga liiga kerge kategooria, liiga madal ideaal. Sallivuses on mingi seletamatu tunnetuslik puutumus kaastundega, kohati isegi haletsusega. Jumal ei halastanud meie peale üksi kaastundest, vaid armastusest. Ka kristlane peab sellise kaastunde inimliku kategooria ületama ja jõudma veelgi kaugemale, veelgi sügavamale. Meie kristlastena ei pea kõnelema sallivuse kategooriast, meie peame elama ja tegutsema, samuti kõnelema armastuse kategoorias, kuhu sisse mahuvad ära kõik teised, sh sallivus ja kaastunne. Armastus on märksa kõrgem ja olulisem ideaal kui kõik muud kaunid ja head eesmärgid kokku. See on ju meie endi usk, et meie lootus pääsemisele on rajatud usule Issandasse Kristusesse ja Tema armastusse ning sellest lähtuvalt peab olema rajatud ka meie elu ja teod.

Ma loodan, et suudan end väljendada piisavalt selgelt. Kõnelen armastusest, mis meie suunalt peab olema tingimusteta. Jumal on siiski seadnud oma tingimused läbi Pühakirja õpetuse. Nende tingimuste täitmise üle arvestuse pidamine on Tema asi. Püha Porfirios ütleb: „Sa tuled tõe tundmisele, kui armastad Kristuse armastusega. Siis sa ei otsi teiste armastust.” Meie asi on õpetada seda tõde ja rõhutada Piibli õpetust, kuid ka elada tõeks ise seda armastust. See on see mõte, mida eile siin juba tsiteeriti: „Me peame meenutama käsku, kuid kuulutama evangeeliumi!” Mõelgem selle peale, kui kõneleme mistahes abivajajatest, oma ligimestest. Neid on lisaks sõjapõgenikele palju ja kirikuna peaksime enam pöörama oma näo nende poole. Ka oma külas, oma linnas või linnaosas. Olukorras, kus peame oluliseks traditsioonilist perekonda, võiksime keskenduda ka oma teenimistöös just peredele!

 

Kristlik kasvatus ja perekond

„Pere“ on võtmesõna, kui kõneleme ka kristlikust kasvatusest. Täna on Eestis juba üheksa kristlikku erakooli, kus õpib paartuhat last. Ükski kolmest luterlikust koolist ei kannata õpilaste puuduse all, pigem vastupidi. Sama seis on kristlike lastehoidude ja lasteaedadega. Eile oli juttu sellest, kuidas näidata lastele kätte õige suund enne, kui tavakool neid desorienteerib. Usun, et palju enamatel kogudustel oleks suutlikkust korraldada vähemalt mõni laager, kas või mõnel koolivaheajal. Lapsevanemad on sageli hädas oma laste tegevusetusega koolivaheaegadel.

Olen veendunud, et just lastele-noortele keskendumine, kristlike laagrite, tegevusringide, lastehoidude, lasteaedade ja koolide kaudu on meil võimalik protsesse ühiskonnas muuta ja pöörata. Olen täna päris kindel, et need tegevused aitavad meil kasvatada vähemalt seda piskut, seda head seemet ja tagavara, mis on vajalik Kristuse kiriku ja koguduste jätkuvaks kasvuks, sest laste kaudu muutuvad ka pered, kust lapsed pärit on. Meie oma kiriku näited kinnitavad, et tugevad ja elujõulised on need kogudused, kus on tugevad perekondlikud kirikusse kuulumise ja jumalateenistustel osalemise traditsioonid.

Kõigi kristlike koolide osas võib ilmselt seda väita, et seal tehakse väga olulist misjonitööd, kusjuures kaasates suurel määral riigi, lapsevanemate endi ja seni veel ka omavalitsuste vahendeid. Kasutan oma väite illustreerimiseks Tallinna Toomkooli näidet, millega olen vahetult ise seotud. Usun, et see kehtib ka teiste kristlike, ka luterlike koolide kohta. Täna Tallinna Toomkoolis õppivast 135 õpilasest 100 on pärit kristlikust perest, kellest 70 omakorda luterlikust perest. Koolis on õppimas üle kolmekümne lapse (veerand kõigist), kes ei ole kristliku taustaga perekonnast. Kõigil kooli 135 lapsel on kord nädalas üsna traditsiooniline konfessionaalse usuõpetuse tund (mis algklassides sarnaneb klassikalisele pühapäevakoolile), kord nädalas osalevad kõik lapsed lühikesel palvusel, mille viib läbi kaplan ning lisaks osalevad kõik õpilased vähemalt kümnel korral aastas jumalateenistusel või palvusel kirikus. Isegi Tallinna tingimustes ei ole selline luterliku kasvatuse kontsentratsioon võimalik mitte üheski koguduses või pühapäevakoolis. Kristlikud laste- ja õppeasutused on meie võimalus seni, kuni seda meile antakse!  See ei tähenda, et peaksime jätma kõrvale kõik senise ja tulemusliku lastetöö kogudustes.

Ühiskonnas, mis on stressis, ärevuses ja katki, kus perekonnad lagunevad ja traditsioonilist perekonnaelu ei väärtustata, vajavad inimesed tuge oma pere- ja paarisuhete hoidmisel ja parandamisel. Rõõmuga olen näinud, kuidas EELK Perekeskus on mitmete omavalitsuste ja ka ministeeriumitega koostöös asunud leevendama valu, mis tekib perede lagunemisest või perevägivallaga kokkupuutest. Samuti on meie kiriku peretöö tegijad oma tähelepanu alla võtnud laste kaitsmise keerulise küsimuse. Perekonnas on oma rollist lähtuv vastutus võrdselt nii emal, isal kui lapsel. Meie kõigi ühiseks eesmärgiks peab olema perekonna kui ühiskonna minimudeli heaolu, turvalisuse ning õnne saavutamine ja tagamine. See tähendab, et me peame jätkuvalt seisma traditsioonilise perekonna eest, kuid seda mitte ainult keskendudes kooseluseadusele vastandumisele. On selge, et sellelt positsioonilt EKN-i liikmeskirikud, sealhulgas EELK, ei tagane, sest see tähendaks Piibli õpetuse moonutamist. Kuid see ei ole mitte meie põhiline sõnum kirikuna, kui kõneleme traditsioonilise perekonna tähtsustamisest ja väärtustamisest. Sellisel juhul peaks meile piisama kogu aeg vaid sellest, kui kooseluseadust vastu ei võeta või abielu ümber ei defineerita. Kas oleme siis teinud kõik perekonna väärtustamiseks? Kui lepiksime kirikuna vaid sellega, siis ei ole see kuigi positiivne programm perekondade toetamisel.

Kuidas väärtustada enam abielu ja kristlikku laulatust? Ehk peaksime sellest enam avalikult kõnelema, leerikoolis õpetama, kantslist kuulutama, kohalikus lehes kirjutama. Eeskuju on muidugi siinjuures kõnekaim viis. See tähendab, et peame väärtustama ka oma perekondi ja peretööd. Võib-olla on riigi esipaari laulatusele osaks saanud tähelepanu kinkinud meile võimaluse, millest peaksime kinni haarama. Meile on kingitud praegu võimalus rääkida kristliku abielu ja laulatuse tähendusest üldiselt. Ja kriitika on õigustatud, kui me seda võimalust ei kasuta. Kuidas jõuda sellesse punkti, et keegi enam ei ütleks, et traditsiooniline abi- ja pereelu ja ka sellega seotult kiriklik laulatus on midagi ebaolulist või tänapäevas anakronistlikku?

Laulatus ei ole loomulikult ainus ametitalitus, mis inimesi kirikuga seob. Kaido Soom kõneles siin täna ka matuse tähtsusest inimeste kiriku juurde toomisel. Peaksime küsima, kuidas kogu inimese elukaar võiks olla puutumuses kirikuga ja seal kuulutatava evangeeliumiga Jeesusest Kristusest kui lunastajast. Meil on juba päris palju: lastehoidudest ja koolidest vanadekodude ja diakooniahaiglani. Sinna vahele jäävad kõik muud asutused ja tegevused, mis inimese ihu ja hingega tegelevad. Kuid kas see pole mitte liiga juhuslik? Kui tahame pöörata kiriku tegelikule kasvule, on vaja strateegiliselt mõelda ja seda esmalt koguduste tasandil ja seejärel konsistooriumis koostatud dokumentides. Seni on läinud vastupidiselt, kui mõtlen kõigi nende strateegiadokumentide peale, mida oma ettekande alguses nimetasin. Tegelikult pole vahet, kuidas me neid kavasid, plaane või strateegiaid ka nimetame, arengu- või kasvukavadeks. Nagu võisime meenutada, on need dokumendid kandnud erinevaid nimetusi, kuid seni, kuni need ei ole koguduste ja kogukondade strateegiad, ei ole reaalset kasvu loota. Kuidas aga pöörata kogudused kasvule? Ma ei mõtle siin ainult numbrites kasvu, nagu ka lapse kasvamine ja kasvatamine ei ole ainult kasv pikkuses, kaalus või jalanumbris. Kui kasvab kogudus, kasvab kirik.

 

Kiriku ühtsus

Plaani tuleb pidada koguduste kasvu saavutamiseks, aga just kogudustes ja ka praostkondades. Konsistooriumi ja piiskoppide asi on tegeleda kindlasti vaimulike hingehoiu, täiendkoolituse, pastoraalse nõustamise ning vaimuliku kaadri ettevalmistusega, samuti nende ja teiste kirikutöötegijate toimetuleku ja sotsiaalsete garantiidega, kiriku struktuuri ja haldusküsimustega, bürokraatiaga võitlemisega jne. Need on aga küsimused, mida tänases ettekandes käsitleda ei jõua. Nagu ei leia käsitlust ka tänases ettekandes mitmed muud meie kiriku olulised valdkonnad muusikatööst, kiriku õpetuslikust ja liturgilisest ühtsusest  kuni finantssuutlikkuseni. Ka usundiõpetuse teemal, mis on mulle endale väga südamelähedane, täna peatuda ei jõua.

Loomulikult on kirikumüüride vahelt väljapoole suunale ka vastassuund – sissepoole suund ehk kuidas tunneme end ise oma kirikus. Kas EELK on meie vaimulik ema? Siin on ametivendlusel ja ligimesearmastusel, kuid ka kiriku õpetusel suur roll täita. Samas on huvitav see, et õpetus ju pole justkui muutunud, kuid midagi on ikkagi muutunud. Mis see siis on? Kuidas saavutada olukord, et suhtumises meie kiriku õpetusse ei oleks nii palju eripidi mõtlemist?

Selleks, et kujuneks ühemõttelisus ja säiliks veel püsiv või siis taastuks juba kaduma kippuv ühtsus, peab keegi oma vaateid korrigeerima. Mõtlen selle all üksteise suunas lähenemist. Üldinimlikust seisukohast on alati kõige lihtsam, kui oma seisukohti korrigeeriks keegi teine, mitte mina ise. Kas aga teise suunas esimese sammu astujaks võiksin olla mina ise? Esitage see küsimus endale ja siduge see küsimus kiriku ühtsuse säilitamise tingimusega. Mis on see, millest ma olen oma vaadetes nõus loobuma, et otsida õpetuslikku ühisteed oma usukaaslastega? Mis on see, millest ma mingil juhul loobuda ei saa, ilma et ma seaksin ohtu oma surematu hinge? Või on minu seisukohtade pakett kanooniline (see tähendab, et pean ise oma seisukohti kanoonilisteks) ning mingeid järeleandmisi selles teha ei saa? Esmapilk võibki olla just selline: tegu on ju oluliste isiklike tõekspidamistega, mis seostuvad meie jaoks igavikuliste väärtustega. Lõpuks on ju kaalul minu südametunnistus ja sellega vastuollu minek! Mulle on kõik see väga tuttav. Kas see tegelikult ka nii on? Kas me Jumalale ka mingi otsustusõiguse meie õigeks- või hukkamõistmiseks jätame? Või on meie Jumal armulikum kui meie ise, mistõttu me ei tahaks anda Jumalale tegutsemisruumi. Tõenäoliselt on aeg kiriku õpetuslikud alused ja normatiivsed tõed, kus me järeleandmisi ei tee, meelde tuletada ja kokku leppida. Ma ei mõtle revideerimist ega taas sõnastamist, vaid „kõva häälega” üle kordamist, et teame, milles me EELK-s oleme ühiselt kokku leppinud, milles jääb tõlgendamisruum, mis veel kirikut ei lõhu, ja kus tuleb tõdeda, et me isegi oma kiriku sees asjadest samaselt aru ei saa.

 

Lõpusõnad

Tahaksin tulla oma ettekande lõpus tagasi sallivuse-armastuse kategooriate juurde. Sallivuse jutt ühiskonnas on pannud meid ise käituma nõnda, et püüame erimeelsusi ja erimeelseid kirikus sallida. Isegi kui me ei salli silmaotsas seda sallivuse juttu, oleme me ise hakanud just nõnda üksteisesse suhtuma. Armsad, me ei pea üksteist sallima! Me ei tohigi sellega leppida! See ei ole evangeelne ja kristlik, vaid inimlik mõõde! See tähendab, et me ei ole nõus üksteisega lähenemise (leppimise, andekspalumise, andeksandmise) suunas ühtsegi sammu astuma. Meie Issand aga ootab, et me üksteist armastaksime.

Apostel Johannes kirjutab: „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma
venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta
näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.” (1Jh 4:19–20)

Hea vend Leevi, andes nõu ettekandeks, ütles ka muuhulgas, et kindlasti jääb kõigile meelde see, mida räägid siis, kui kiidad ja tänad! Kindlasti on Leevil õigus! Seega nüüd on tänamise hetk.

Tahan tänada ja kiita teid kõiki, kes te olete konverentsile kokku sõitnud, et me võiksime üksteist näha, üksteisega rääkida, üksteisega koos naerda ja nutta. Tulles kokku, olles osaduses, jõuame peagi armastuse kategooriani ka õdede-vendadena, ka vaimulikkonnana! Just sellepärast tahan tänada kõiki, kes te olete need kaks päeva leidnud osaduslikuks koosolemiseks. Suur tänu konverentsi juhatusele, kõigile kaastöölistele ning abilistele. Ka maja pererahvale ja perenaistele. Suur tänu!

Lõpupalvena kasutan laulu „Süda seltsiks südamele” (KLPR 314) sõnu. Jäägu need sõnad saatma teid kodu- ja eluteel.

 

Ettekanne on peetud vaimulike konverentsil, mis toimus 19. – 20. jaanuaril 2016.

 

Urmas Viilma (1973) on  EELK peapiiskop.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English