Arvamused

Süstemaatiline teoloog suure algustähega – Eilert Herms 75

hermsTäna, 11. detsembril möödub kolmveerand sajandit Tübingeni ülikooli süstemaatilise teoloogia emeriitprofessori Eilert Hermsi sünnist. Tübingeni ülikoolis õpetavad süstemaatilist teoloogiat erinevatel positsioonidel umbes 30 inimest, kes jagunevad õppetoolide ja neid pidavate professorite ümber. Eilert Herms oli viimaste hulgas, aga allakirjutanu hinnangul ka tänasel avaramal teoloogiamaastikul kõige suurema süstemaatilise jõu ja laiema haardega evangeelne teoloog.

Eilert Herms sündis 1940. aastal Oldenburgis. Ta õppis evangeelset teoloogiat, filosoofiat ja germanistikat Berliinis, Tübingenis, Mainzis ja Göttingenis. 1971 toimus promotsioon teoloogiadoktoriks, samuti ordinatsioon Oldenburgi evangeelses luterlikus kirikus; 1975 habilitatsioon. Kolmkümmend aastat tegutses Herms süstemaatilise teoloogia professorina: 1979-1985 Münchenis, 1985-1995 Mainzis ja 1995-2009 Tübingenis. Viimases oli ta ühtlasi Eetika Instituudi direktor ja 2000-2006 evangeelse usuteaduskonna dekaan.

Vastupidiselt klišeedele eluvõõrast ja kogemuskaugest süstemaatikust iseloomustab Hermsi teoloogiat läbivalt kogemus-side, tundlikkus nähtuste suhtes, konkreetsus. Vastupidiselt klišeedele akadeemilisest teoloogist, kes on praktika, iseäranis kiriku ja selle elu argipäeva suhtes ükskõikne või koguni üleolev, mõistab Herms teoloogiat teooriana praktika jaoks. Nii on üldse teoloogia ja iseäranis ka akadeemilise teoloogiastuudiumi kui terviku ülesandeks teoloogilise pädevuse arendamine. Pädevuse kujundamist juhib alati mingisugune arusaam tegelikust, mingid põhieeldused tegelikkuse kohta. Nii on see ka teoloogilise pädevuse puhul. Seetõttu kuulub teoloogilise pädevuse arendamise või teoloogiahariduse põhiliste ülesannete hulka kristlikus usus kätketud tegelikkusemõistmise avamine. Näide sellest on 1979. aastal koos Wilfried Härlega kirjutatud raamat „Õigeksmõistmine – kristliku usu tegelikkusemõistmine“, mis avab kristlikus usus kui õigeksmõistmise usus sisalduvat tegelikkusemõistmist kuue teema abil: ontoloogia, antropoloogia, ühiskonnateooria, eetika, ajalooteooria ja eshatoloogia.

Teoloogiline teooria ja haridus on seega praktika funktsioon, kasvatades tegutsemisvõimelisust. Teoloogia oma kristlikus kujus seisab kirikujuhtimise ülesande teenimises, milles osalevad kõik kristlased, kuid mille teostamine toimub ka erilises ametis, milles tegutsemise üheks eelduseks ongi teoloogiline kõrgharidus. Herms mõistab seda kõike väga avaral horisondil. Praktika ja ka kirikliku praktika konteksti võimalikult terviklik haaramine teenib aga konkreetse toimimisolukorra, selles kätketud ülesande ja lahendusvõimaluste võimalikult asjakohast tuvastamist – seega seda, et antud olukorda suudetaks mõista võimalikult täpselt kui just seda ning selles tegutseda kui just selles.

Kirikust on Herms kirjutanud mitu mahukat raamatut „Kogetav kirik“ (1990), „Kirik maailmale“ (1995), „Kirik – evangeeliumi looming ja tööriist“ (2010), „Kirik ühiskonnas“ (2011). Teine neist, milles Herms analüüsib ja selgitab ülesandeid, mille ees seisavad evangeelsed kirikud olukorras, kus Saksamaa on poliitiliselt taas ühendatud, on mõeldud julgustusena just neile, kes vastutavad nende ülesannete eest koguduse- või kirikujuhtimise ametis.

Nii on Herms süstemaatik, kes viljeleb teoloogiat selleks, et kasvatada orienteerumisvõimet praktikaolukorras. Silme ees on praktikaolukord kiriklikus ametis, aga ka avaramalt kristlase ja kristlase praktikaolukord. Kumbagi mõistmine jääb abstraktseks ja sisuliselt ebamääraseks, kui ühtlasi ei toimu iga inimese, inimese kui inimese praktikaolukorra üle reflekteerimine. Hermsi analüütilise pilgu teravus, argumentide ja keele erakordne selgus liiguvad pea lakkamatult tasandil, mis ühelt poolt on väga nõudlik, teiselt poolt aga võimaldab ikka ja jälle ahhaa-elamusi, aitab kaasa enda pilgu ja taju teravdamisele, meie olukorra iseseisvale mõistmisele. Tegu on täieliku vastandiga autoritaarsele teoloogiale, kus üks astub üles nägijana ja paneb teised endast sõltuma. Tegu on teoloogiaga, mis mõistab end täielikult n-ö asja teenistuses ja juhatab selle iseseisvale nägemisele ja hindamisele.

Kui 1997. aastal esimest korda Tübingeni õppima läksin, oli ainus sealne süstemaatika professor, kellest ma varem kuulnud polnud, just Eilert Herms. Üliõpilaste jutud olid vastakad. Paljud pidasid tema loenguid – pehmelt sõnastades – raskepäraseks. Oli neid, kes nentisid, et see ei ole saksa keel, mida Herms räägib. Tõsi, tegelikkuse keerukuste ja suhete selgitamiseks ja läbipaistvuse suurendamiseks on Hermsi teoorialoome ühtlasi pidev keelekujundamine. Samas, kui võõrapärasusest end mitte häirida lasta ning püüda keskenduda sellele, millest on jutt, siis enamasti saab kõne erakordne selgus ja täpsus kogetavaks. Vähemalt nii oli see minuga. Ehkki saksa keele oskus oli alguses nigel, siis keskendumine asjale, millest Herms kõneles, muutis tema mõttekäigud jälgitavaks. Lisaks kõigele rääkis Herms tohutu kiiresti. Samas tema kõneldud tekst oli – nagu peatselt teada sain – sama kompleksne kui kirjutatud tekst. Õigupoolest sündisidki paljud tema kirjalikud tekstid – nagu hiljem teada sain – kiirteel Tübingeni ja Baierimaa vahel, kus oli ta kodu ka Tübingenis tegutsemise perioodil. Lihtsast Volkswagenist oli ta teinud endale liikuva kabineti, kus juhtimise ajal dikteeris diktofoni artikleid.

Eberhard Jüngeli kõrval (vt „Eberhard Jüngel 80 – laudatio dogmaatika suurmeistrile“, K&T nr 156/ 5.12.2014) sattus Tübingeni süstemaatikutest olema minu jaoks just Eilert Herms see, kelle loengutes, aga eriti seminarides ja sotsieteetides kuus aastat järjepidevalt osalesin. Hermsi totaalne asjalikkus, mis oli ehk mõneti ühekülgne, oli samas ka kütkestav. Professori edevus, mis paljudele omane, puudus tal täiesti. Niisama juttu ei rääkinud ta pea iial. Oskus lihtsalt mõnusat koosolemist nautida oli tal kahtlemata madal. Tudengite lohakus ja ettevalmistamatus, aga ka mõttelaiskus ja tahtmatus vaeva näha tõi hoopis sagedamini kaasa selle, et Herms läks näost punaseks ja siis lillaks. Selliseid olukordi peljati – seista vastamisi ebatavaliste näojoontega ja käheda häälega pika ja tugeva mehega, kelle iga lause on alati sõnastatud hoolikalt ja täpselt, tarbetute sõnadeta, lõpetamata lauseteta.

Hermsi asjale orienteeritud kompromissitu hoiak, kus ta sageli oma kirjutistes ka ülimalt teravalt kolleegide mõttekäike kritiseerib, on toonud kaasa selle, et Herms on väga profileeritud, aga ka vastuoluline teoloog. Nooremas põlves oli ta seetõttu oma tsunfti sees üsna isoleeritud ja üksi. Oluliseks toeks on talle olnud tudengipõlvest tänaseni neljaliikmeline sõpruskond, kes rajas ca 1980 Pfulligeni Teoloogilise Töörühma.  Tänaseks on see kasvanud suureks süstemaatikute võrgustikuks, kus on liikmeid tervest saksakeelsest ruumist, aga ka väljapoolt. See töörühm korraldab regulaarseid uurimisseminare teadlastele ja akadeemilisele järelkasvule ning on väga oluline ja mõjukas süstemaatilise teoloogia think tank.

Hermsi kannatlik asjalikkus, järjekindel keskendumine on toonud talle laialdase tunnustuse. Oma Tübingeni aastatel oli Herms kindlasti üks kõige mõjukumaid evangeelseid teolooge Saksamaal. Juba 1980ndate lõpus osales Herms juhtivalt teoloogiahariduse reformimise kontseptuaalsete aluste sõnastamisel. Ta oli pikki aastaid tähtsaimate kiriklike teoloogiakomisjonide eesistuja või liige ning osales kandvas rollis mitme olulise kirikliku dokumendi loomisel, mis aitavad usu ja elu küsimustes orienteeruda. Üks kõige iseloomulikumaid jooni Hermsi teoloogiaviljelemise viisis on äärmiselt intensiivne suhestumine ja dialoog väga paljude teiste distsipliinidega: eriti sotsioloogia ja psühholoogiaga, aga ka majandusteooriaga, õigusteooriaga, meditsiiniga, filosoofiast ja filosoofilisest eetikast rääkimata. Kuna kõik need distsipliinid on alati tingitud maailmvaatelistest eeldustest – neutraalne positsioon on illusioon –, on kristliku teoloogia ülesandeks viljeleda seda kõnelust kristliku tegelikkusemõistmise horisondil.

Hermsi erakordsest töövõimest ja viljakusest kõneldakse legende. Legend ei ole see, et tajudes teoloogiafakulteedi dekaani rolli sisulist olulisust ja vastutust, on ta olnud üks vähestest Tübingenis, kes oli meelsasti ametis kaks perioodi järjest. Ehkki dekaanile oli ette nähtud õppetöö koormuse vähendamine, õpetas ta semestris alati rohkem kursusi, kui professorile oli tavaliselt ette nähtud. Tema teaduslik produktiivsus selle kõige all ei kannatanud, vaid üksnes kasvas.

Eilert Hermsi teoloogiline töö on võtnud seetõttu ka üsna erakordse kirjalikult talletatud kuju. Hämmastava mõttejõu, töökuse ja produktiivsuse tulemuseks on arvukalt raamatuid (vt Eilert Hermsi valitud bibliograafia). Enamik neist on väga mahukad. Samas koosnevad nad suuremas osas algselt eraldi ilmunud artiklitest või ettekannetest, mis on seetõttu loetavad ka iseseisvalt. Ometi ei ole need tekstid ainult lõdvalt temaatiliselt seotud, vaid Hermsi mõtlemist läbiva ebatavalise süstemaatilise jõu, kogemusliku konkreetsuse ja praktilise suunitlusega tihedalt seotud ja üksteist täiendavad. Lisaks on kõik taolised raamatud varustatud põhjaliku saatetekstiga, mis teeb programmilisel moel nähtavaks nii tekstide sisemise seose kui tervikköite põhisõnumi. Nõnda omandavad ka kõik Hermsi „kogumikud“ monograafilise kaalu. Seejuures on teoste pealkirjad alati ülioluliseks abivahendiks nende mõistmisel. Raamatutele võidakse pealkirju anda erinevatest kaalutlustest lähtudes. Herms võtab teoste tiitlites kokku nende sisulise puändi. Seetõttu saab juba üksnes raamatute pealkirju lugedes tema teoloogilise töö raskuskeskmetest, põhijoontest ja sisulisest laadist maitse suhu. Kuna nad on niivõrd kaalutletult sõnastatud ja summeerivad teoses väljenduvad põhitunnetust, siis on tema teoste pealkirjade üle järelemõtlemine õpetlik. Sest tõepoolest: mitte üksnes ka kogumikraamatute üksikud tekstid ei moodusta tervikut, vaid üldse kõik tema raamatud on tihedalt seotud ja moodustavad ühtse terviku.

Hermsi teoloogiline uurimis- ja mõttetöö on andnud väga olulisi panuseid  fundamentaalteoloogiasse, dogmaatikasse, eetikasse, eriti sotsiaaleetikasse. Lisaks on Herms olnud läbi aastakümnete üks juhtivaid Schleiermacheri teadustesüsteemi, filosoofia ja teoloogia uurijaid ja interpreete, korrigeerides otsustavalt ja õigusega I maailmasõja järel dialektilise teoloogia poolt propageeritud ja 20. sajandil levinud tavaarusaamu Schleiermacheri kui uusaegse teoloogia pioneeri taotlustest ja tähendusest. Ka reformatoorse teoloogia, eriti Martin Lutheri ja usutunnistuskirjade teoloogia sügavamale ja täpsemale mõistmisele on Herms tugevalt kaasa aidanud. Üle kolme aastakümne on Herms ikka ja jälle võtnud väga profileeritult sõna ühenduses oikumeenilise liikumise ja teoloogiaga üldse, aga ka ühenduses nii erinevate evangeelsete konfessioonide vahekorraga kui ka evangeelse-luterliku ja roomakatoliku kiriku vahekorraga.

Tuleval kevadel ilmub omamoodi kokkuvõttena Eilert Hermsi elutööst kolmeköiteline „Süstemaatiline teoloogia“ (ca 3200 lk). See sisaldab süstemaatilise teoloogia terviku – fundamentaalteoloogia, dogmaatika ja teoloogilise eetika. Sellisena on tegemist mahukaima tervikkäsitlusega peale Karl Barthi „Kiriklikku dogmaatikat“.

Hermsi teoloogiline stiil ja keelekasutus on peamiseks põhjuseks, miks teda inglise keelde nii vähe on tõlgitud (vt Eilert Hermsi valitud bibliograafia). Eesti keeles ilmunud kogumikus Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid pärineb Eilert Hermsi sulest „Ilmutus“. Soovitan soojalt!

Eilert Hermsi tegevus kirikus ja teoloogias on avaldanud ja avaldab jätkuvalt mõju Eestiski. Palju õnne ka Kirik & Teoloogia poolt!

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia erakorraline dotsent ja Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse erakorraline teadur, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English