Aga Iisai kännust tõuseb võrse
ja võsu tema juurtest kannab vilja.
Ja tema peal hingab Issanda Vaim,
tarkuse ja arukuse Vaim,
nõu ja väe Vaim,
Issanda tundmise ja kartuse Vaim.
Tema õndsus on Issanda kartuses.
Ei ta mõista kohut oma silma nägemise
ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi,
vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses
ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses;
ta lööb oma suu vitsaga maad
ja surmab oma huulte puhanguga õela.
Õigus on kui vöö tema niudeil
ja ustavus kui rihm ta puusadel.
Siis elab hunt tallega üheskoos
ja panter lesib kitsekese kõrval;
vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos
ning pisike poiss ajab neid.
Lehm ja karu käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
Imik mängib rästiku uru juures
ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel,
sest maa on täis Issanda tundmist –
otsekui veed katavad merepõhja.  (Js 11:1-9)

Tervitan Sind püha evangelisti Johannese jõulupüha tervitusega: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel,“ (Jh 1:14) ja soovin Issanda armu ja hoidmist. Jõulujutluse aluseks on sedakorda tekst Vanast Testamendist prohvet Jesaja raamatust. Seda teksti on nimetatud heebrea poeesia pärliks. Võrdlused on väga erakordsed: maha raiutud puu kännust tõuseb uus võsu; ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela; õigus on tal vööna niuetel ja ustavus kui rihm ta puusadel; imik mängib rästiku uru juures; ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel.

Toimunud on sündmused, mis jätsid Taaveti dünastiast järgi ainult kännu. Iisai oli kuningas Taaveti isa. Messia tulemisest rääkides toetutakse Jumala tõotustele, mida põlvest põlve on edasi antud. Jesaja nägemuses ei hakka kasvama uus puu uuel kohal. Samas ei elustu ka vana, maha raiutud tüvi. Iisai kännust tõuseb uus võsu. Tegemist on küll Iisai sooga, aga võrse on teistsugune kui olid Taaveti järglased kuningatroonil. See võsu on Messias. Koos kasutatakse Messia kohta nii sõna ’võsu’ ehk vitsake kui ka ’juur’.

Risto Santala käsitleb seda teemat pikemalt oma teoses „Kristus Vanas Testamendis“. Ta kirjutab: „Ma ei olnud varem mõistnud seda Piibli palju kasutatud kõnet võsust. Aga 1968. a veebruari lumetorm Jeruusalemmas tõi mulle selle idamaise pildi väga lähedale. Ühel ööl sadas Jeruusalemmas pool meetrit lund, mis purustas oma raskusega tuhandeid puid ja suure osa linna elektrijuhtmestikust. Mõnel päeval me ei saanud linnast leibagi liiklusühenduse katkemise tõttu. Naabri õuel murdus suur saaretaoline puu. Vaatasin juhuslikult rõdult, kuidas araabia aednik ajas oma uhiuue mootorsahaga lund. Saare tüüka ta lõikas rinna kõrguselt maha. Imestasin. Soomes tehakse lühemad kännud. Siis võttis mees kivi ja haavas kännu külgi ja tüüka ülaosa. Mõtlesin: see mees on pisut hull. Aga kuidas oli?

Kuu aja pärast tuli kevad. Ja ühel päeval kutsus mu naine mind vaatama naabriõue imet. Purustatud ja haavatud saar ajas rohelisi võrseid. Siis õppisin tarkuse, mida tuntakse idamaal: purustatud känd ei ole surnud känd. Tema haavadest kasvab uus elu. Piibli mitmed „võsu“-nimetused rõhutavad seda, et maha surutud Juuda hõim saab veel lohutuse. Messias on Lohutaja.

1967 aasta suvesõja järel on iisraellased teinud arheoloogilisi väljakaevamisi lääne- ehk n-ö nutumüüri lõunapool. Ühel päeval leiti sealt kivisse raiutud sõnad: „[T]eid trööstitakse Jeruusalemmas! Te näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-kondid kasvavad nagu võrsuks rohi.“ (Js 66:13-14) Kui see loeti ette Iisraeli raadios, siis paljud nutsid.“

Vanatestamentlikku Messia-ootust ei saa väljendada vaid ühe vormeli ega sõnaga. Jumal on „muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkinud“ (Hb 1:1). Kui Piibli alglugudes esitatakse kogu inimkonda puudutav küsimus, kas Jumal tahab teha veel tegemist „ülekohtuseks” muutunud maailmaga, siis prohvetlikus sõnas esitati ajaloo täies konkreetsuses küsimus, kas ka valitud rahval on veel eluõigust Jumala ees. Iisraelile sai selgeks, kui tõsine võib olla Jumala püha viha, millega ta valvab oma sõna üle.

Selles patusüü olukorras kuulutasid prohvetid Jumala uuest pöördumisest oma rahva poole. Näeme, et tulevane Messias on prohvet, preester, rahvajuht, õpetaja, vahemees, eestpalvetaja, karjane ja Issanda kannatav sulane. See polnud nii ainult prohvetite sõnades, vaid Iisraeli ajaloolises taastamises, kus Jumal kinkis neile küll edasielamise võimaluse, kuigi poliitiliselt tähtsusetus seisukorras. Iisrael ei oota Jumalalt mitte ainult õnnistavat juhtimist ja vabastust välisvaenlastest, vaid veel sügavamas mõttes ootab ta oma „õigust”, oma patu pärast tulnud jumaliku viha lõplikku äravõtmist ja sellega seotud lunastust.

Vanas Testamendis on hulk ettekuulutusi õiglusest, „uuest lepingust”, uuest südamest, õiglasest kuningast, tõelisest Jumala sulasest, kogu rahvast täitvast Jumala Vaimu saatmise ootamisest. Usk elavasse Jumalasse ja tulevikuootus kuuluvad lahutamatult kokku. Messia ajastul toimuvad muudatused, Vaimuga varustumine toob kaasa uued suhted kogu universumis. Meie unistused ja tulevikulootused on palju väiksemad kui nad Pühakirja järgi võiksid olla. Kirik kutsub ikka oma lapsi mitte ainult sellele, et jõudu mööda midagi ära teha, vaid näha ja teada, et Jumalale ei ole miski võimatu.

Oleme kahjuks harjunud leppima piskuga. Loodusidüllgi piirdub tihti koduaia või suvekoduga. Paljusid rõhub veel minevik. Möödunud sajand sai tunda kahe maailmasõja katsumusi ja see mälestus elab. Nüüdseks on küll kasvanud üles kaks põlvkonda, kellele sõda on ennekõike mõiste ajalooraamatust, aga see ei tähenda veel uusi hoiakuid. Teisalt on siiski praeguseks maailma olukord muutunud ja turvatunne annab maad ohutundele. Mõni päev tagasi anti teada, et Eestis on valmis kaitsetegevuses oma maa eest osalema 62% elanikest.

Prohvet Jesaja pilt Messia ajastust on andnud palju mõtlemisainet paljude põlvkondade mõtlejatele. Täna tahame teada, mis need mõisted tähendavad meile, meie ajastule, meie maailmale. Üks, millega võime kindlasti arvestada, on ajalooline taust ja kindlus oma juurtes, mida Jesaja nimetab. Siin on minu soovitus: ainult see, mis meid on toonud siiani, viib meid ka edasi. Teema-aastat „Kaheksa sajandit Maarjamaad“ lõpetades on see meie kindlus. Jumalariigi, Messia ajastu sõnum meile on ka see, et ära alusta maailma parandamist teistest, vaid alusta seda iseendast ja siis saad kogeda, et maailm muutubki. Leppimisest ja lepitusest algavad tõelised jõulud. Jõulud on erilised pühad täis mälestusi ja salapärasust. Jõulude ja advendiaja kontsertidel on käinud palju inimesi. Küllap küsimus õnne ja õnnelikkuse kohta on põhjus, mis toob kokku inimesed kõige erinevamate taustade ja ootustega. Jõulude puhul tahan küsida ka Sinult prohveti tulevikuvisioonist lähtuvalt: mis on Sinu jaoks õnn? Kas Sa oled õnnelik? Kas Sa oled leidnud tee tõelise õnne juurde?

Kaks lapsepõlvesõpra saavad kokku, nad ei ole kaua aega üksteist näinud. Ühest on saanud armastatud kirjanik, teine on ettevõtjana saavutanud suurt edu ja elab miljonärielu. Nad otsustavad tähistada taaskohtumist ja miljonärist sõber kutsub kirjaniku endale külla. Nii nad sõidavad ja saabuvad lõpuks uhke villa ette. Maja ümber on kaunis park, kõik on hingematvalt luksuslik. Lapsepõlve ja noorukiea olid nad olnud koos, siis aga läksid nende teed lahku. Sellel suveõhtul istusid nad koos kuni keskööni. Neil oli palju teineteisele rääkida. Kirjanik laskis käia pilgul üle selle kauni kodu ja pargi. Ta ütles: „Sa oled vist küll väga õnnelik.” Rikas sõber mõtles hetke ja vaatas kirjanikule sügavalt silma ja ütles: „Õnnelik? Kas on üldse olemas inimesi, kes on tõeliselt õnnelikud?”

See keskööl esitatud küsimus on väga vajalik ja õpetlik. Lõppeks ei saa sellest küsimusest mööda ei rikas ega vaene. Eksib küll see, kes arvab, et õnn on asjades. Eksib ka see, kes kibestunult väidab, et õnne sinilind on vaid petlik viirastus, mille järele inimene sirutab oma käed, aga mida ta ei saa kunagi kätte. On neidki, kes sisendavad endale, et mida vähem sa igatsed ja ootad, seda vähem on sul pettumusi. Pühakiri kinnitab, et inimene ei ole teadmatusest tulija ega teadmatusse mineja, kellel ei ole õigust otsida õnne. Me oleme Jumala looming, me elame siin kaunis maailmas tema tahtmise kohaselt. Jumal on saatnud siia Jeesuse Kristuse kui jõululapse, et meid teha tõeliselt õnnelikuks. Igal inimesel on õigus olla õnnelik ja vaba. Olla õnnelik selle sõna sügavamas tähenduses tähendab jagada headust ja armastust. Tahan seista Sinu kõrval nendel jõuludel ja küsida Sinult: kas Sa oled õnnelik? Minu omaaegse pinginaabri ema Laine Sundja on pannud oma mõtted sellisesse värsivormi:

Armastus lihtsana maailma sündis,
kusagil Petlemma tallis.
Mõni karjus vaid rõõmu, sest tundis, vähestel oli Ta kallis.
Armastus tuli ja näljaseid söötis, viimase pala Ta jagas.
Murtud südameid hellalt Ta trööstis, ometi põlati Teda.
Armastus täna Su kõrval on veel –
Jeesus koos Sinuga astub.
Peatu, sõber, peatu kord teel.
Armastus võta vastu!

Tiit Salumäe (1951) on EELK piiskop ja Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja.