Esimesel kolmel aastasajal pKr tähistasid kristlased iga-aastase suurpühana vaid ülestõusmispüha. Alles 3. sajandi lõpu poole lisandus sellele esialgu kiriku idaosas Kristuse ilmumispüha (epifaania) 6. jaanuaril ning esialgu kiriku lääneosas Kristuse sünnipüha 25. detsembril. Nii jõulud kui epifaania ei järgi erinevalt ülestõusmispühast mitte kuu-, vaid päikesekalendrit.

Epifaania

Kristuse ilmumise püha ehk epifaania (kr epipháneia, ilmumine) on tõenäoliselt mõlemast Kristuse sünnipühast vanim. Epifaania religiooniloolist päritolu tuleb otsida Egiptusest, kus ööl vastu 6. jaanuari tähistati päikesejumala Aioni sündi jumalanna Korest ning 6. jaanuaril liiguti ühiselt Niiluse jõe äärde, millest ammutati tervistavat vett. See püha ühendas omavahel päikese ja Niiluse kultuse. Basilidiaanid, kristlike gnostikute sekti liikmed hakkasid ilmselt selle kultuse taustal 6. jaanuaril tähistama Jeesuse ristimist Jordani jões, milles nad nägid Kristuse tõelist sigitamist ja sündi. Egiptuses võttis kirik 4. sajandil selle gnostikute püha üle või õigemini hakkas sel päeval ise tähistama epifaaniapüha. 4. sajandi teises pooles levis see püha kogu idakirikus ning jõudis Hispaania, Gallia ja Põhja-Itaalia kaudu ka Rooma, kus ta asus kirikukalendris siin juba oma koha leidnud Kristuse sünni ehk jõulupüha kõrvale.

Epifaaniapüha sisuks olid algselt nii Jeesuse ristimine kui ka sünd. Sellele lisandus Kaana pulma motiiv (vee muutmine veiniks Jeesuse väevõimu kinnitusena, vt Jh 2:1–12). Issanda ilmumise ideed ei seostata sugugi üksnes sündimisega, vaid ka teiste sündmustega, kus Jeesuse Jumala Pojaks olemine ilmsiks oli saanud.

Õhtumaal, kus Jeesuse sünni motiiv seoti 25. detsembri jõulupühaga, seostati 6. jaanuari idamaa tarkade külaskäigu, Jeesuse ristimise ja Kaana pulmaga. Hispaanias ja Põhja-Itaalias kaasati lisaks ka erinevad  söötmise imed, mis olid ilmutanud Jeesuse Issandaks olemist. Roomas arendati viimaks sellest ühtsest motiivide kompleksist – idamaade targad/ristimine/Kaana – viimaks välja eraldiseisvad pühad: 6. jaanauril seisab keskmes idamaa tarkade külaskäik, 13. jaanuaril (epifaania oktaav) Jeesuse ristimine ning sellele järgneval pühapäeval Kaana pulm. Epifaaniast saab Roomas – ja seejärel ka terves läänekirikus – üha enam kolmekuningapäev, mis omandab seeläbi ka pühakupäeva iseloomu.

Idakirikus kulges areng veidi teistsuguselt. Pärast seda, kui jõulupüha Õhtumaalt üle võetakse, kinnistub Jeesuse sünni tähistamise motiiv 25. detsembrile. 6. jaanuari kandvaks motiiviks saab Jeesuse ristimine ning epifaania kujuneb suureks ristimispühaks.

Jõulud

Vanimad tõendid Kristuse sünnipüha tähistamise kohta 25. detsembril pärinevad Roomast, kus seda püha tähistati hiljemalt 335/337.a. pKr. Üks Roomast pärit allikas aastast 354 kirjeldab kalendrit, milles 25. detsember kannab nimetust Natalis Invicti (võitmatu päikesejumala sündimise püha). Selle kohta, miks jõulupüha dateeriti just 25. detsembrile, on erinevaid hüpoteese. Neist olulisimateks on ajaarvestuse hüpotees ja religioonilooline hüpotees.

Vastavalt ajaarvestuse hüpoteesile olevat kristlikud teoloogid arvutanud välja, et Jeesus sündis 25. detsembril. Pärimuse kohaselt peeti 25. märtsi loomise esimeseks päevaks ning kooskõlas sellega usuti, et Jeesus kui loodu uuekslooja eostati 25. märtsil (vrdl Issanda kuulutamise püha e paastumaarjapäev; õigeusus Jumalaema rõõmukuulutamise püha). Sealt üheksa kuud edasi arvestades jõutigi 25. detsembrini. Paraku eksisteerib mitmeid varakristlikke allikaid, mis ei dateeri kevadisele ajale mitte Jeesuse eostamise, vaid hoopis tema sünni, nimetades Jeesuse sünniajana nt 20. maid. Teised allikad seostavad mitte üksnes Jeesuse surma, vaid ka Tema sündi 14. nissaniga. Samuti leidub varakristlikke allikaid, mis pärimusele tuginedes peavad 25. märtsi loomise esimeseks päevaks, kuid dateerivad vastavalt loomisloo sõnasõnalisele tõlgendusele päikese loomise (ning seeläbi ka Jeesuse kui sümboolse valguse ja päikese sünni) 28. märtsile (vrdl loomisloo neljas päev Gn 1).

Religioonilooline hüpotees oletab, et Rooma kirik seadis jõulupüha kristliku pühana konkureerima paganliku võitmatu päikesejumala sünni pühaga (Natale Solis Invicti), mille keiser Aurelianus oli viinud sisse aastal 274 pKr, paigutades selle pööripäeva lähedusse, 25. detsembrile. Kristuse sünni püha eesmärk oli niisiis selle paganliku püha kristlikuks muutmine. Hüpoteesi toetab keiser Konstantinuse sünkretistlik religioonipoliitika. Keiser Konstantinus püüdis integreerida päikesekultuse ja kristluse elemente (sh pühapäeva kui riikliku püha sisseviimine jms). Lisaks võib viidata sellele, et Rooma üks vanimaid kristlikke mosaiike kujutab Kristust päikesejumal Heliose laadsena ning et kristlased veel keiser Leo I (440–461) ajal jõulude paiku püha Peetruse kiriku trepiastmetel päikest austasid.

Roomast levib 25. detsembril tähistatav jõulupüha juba 4. sajandil Põhja-Aafrikasse ja Põhja-Itaaliasse. Hispaaniast on vastav esmakordne teade pärit aastast 380. Tava tähistada jõulupüha 25. detsembril levis idakirikusse 4. sajandi lõpus ning asetus seal 6. jaanuaril tähistatava Kristuse ilmumise püha kõrvale. Egiptuses, Jeruusalemmas ja Palestiinas kodunes 25. detsembri jõulupüha hiljem. Armeenia kirik tähistab Kristuse sünni püha tänini mitte 25. detsembril, vaid 6. jaanuaril. Armeenia lektsionaar aastast 415 kirjutab 25. detsembriks ette hoopis Jaakobuse ja Taaveti mälestuspüha.

Ida- ja läänekirikus vastastikku aset leidnud Kristuse sünni ja ilmumise pühade ülevõtmine tõi endaga kaasa ka selle pühaderingiga seotud teemade jagunemise jõulude ja epifaania vahel. Kolmekuningapäeva motiiv ehk Jeesuslapse kummardamine idamaa tarkade poolt, nagu ka Petlemma laste tapmine, mis Roomas ja Põhja-Aafrikas kuulusid pigem kokku 25. detsembriga, seostati nüüd Issanda ilmumise pühaga, samal ajal kui idas jääb domineerima Jeesuse ristimise ja epifaania seos. Idas jääb jõulude ehk Kristuse sünni püha määravaks sisuks Kristuse jumalinimlikkuse müsteerium, nagu see sõnastati 3.–6. sajandi suurtel kirikukogudel.

Advendiaeg

Ladinakeelne sõna adventus (saabumine) vastab kreekakeelsele mõistele epipháneia, mis tähistab jumaluse saabumist templisse, valitseja troonileasumist, aga ka viimase esimest ametlikku visiiti pärast ametisseastumist. Kristlikus keelepruugis kasutatakse seda sõna nii Kristuse inimeste sekka saabumise (Tema ihuliku ilmumise) kui ka Tema oodatud taastulemise (kr parousía) tähistamiseks.

Kui epifaania oli kiriku idapoolses osas ülestõusmispüha kõrval kujunenud teiseks suureks ristimispühaks, kinnitas seal sarnaselt ülestõusmispüha ja sellele eelneva perioodiga kanda komme valmistuda 6. jaanuaril läbiviidavaks ristimiseks 40-päevase paastuga. Kuna laupäeviti ja pühapäeviti ei paastutud, pidi see paastuaeg algama juba 1. novembril. Ilmselt on advendiaja kui Õhtumaal jõuludeks valmistumise ajana mõistetava perioodi juured peidus just selles tavas. Esimene tõend advendiaja pidamise kohta Õhtumaal pärineb Tours’i Perpetuuselt (surn. 490), kes nõudis oma kirjutistes, et ajavahemikus 11. novembrist kuni jõuludeni paastutaks kolm korda nädalas. Advendiaja piirid ja sellega seotud täpsed ettekirjutused on aga esialgu üsna kõikuvad: erinevad allikad kõnelevad nii neljast, viiest kui ka kuuest advendiaja pühapäevast. Tõenäoliselt peeti ka Roomas algselt kuut advendiaja pühapäeva. Tänapäevani tuntud neli advendiaja pühapäeva on ilmselt seotud paavstliku liturgiaga.

Ka sisulise poole pealt asetati erinevates piirkondades rõhku erinevatele aspektidele: Gallias ja kiriku teistes läänepoolsetes piirkondades kujundati advendiajast (ilmselt suuresti iiri munkade mõjul) patukahetsuse ja meeleparanduse aeg (violetne liturgiline värv, Gloria in excelsis puudumine liturgiast). Roomas endas seevastu domineerisid jõulude-eelsed motiivid; üks varaseid lektsionaare sidus siin Kristuse taastulemise teema Ristija Johannese ja Jeruusalemma sisenemise motiiviga (vrdl adventus‘e eelpool nimetatud tähendusega, mis viitab valitseja troonileasumisele).

Siit ilmneb, et kirikuaasta viimased pühapäevad ja järgnev advendiaeg kuuluvad oma päritolult ja sisult kokku ning et esimese advendi pühapäevaga ei alga tegelikult temaatiliselt uus peatükk, vaid  lõpuaja ootusel olev aktsent oli omane nii kirikuaasta lõpule kui advendiajale.

Jõuluaja pikkus ja jõuluajal tähistatavad (mälestus)päevad ja pühad

Jõuluaja pikkuse osas on erinevaid käsitlusi ning seda mitte üksnes kristlike konfessioonide vahel, vaid ka nende sees. Vastavalt uuemale rooma-katoliku korrale lõpeb jõulude pühadering praktiliselt Kristuse ristimispühaga esimesel pühapäeval pärast epifaaniat. Mitmed evangeelsed (luterlikud) kirikukalendrid näevad ühtekokku ette kuni kuus epifaaniajärgset pühapäeva, lõpetades jõulude pühaderingi viimase pühapäevaga pärast epifaaniat, mil ühtlasi tähistatakse Kristuse kirgastamise püha. EELK praeguse kirikukalendri järgi on epifaania ehk Kristuse ilmumispüha järgseid pühapäevi kaks; nende järel hakatakse juba lugema paastuaja eelseid pühapäevi.

Eksisteerib aga ka käsitlus, mille kohaselt jõuluaeg kestab kuni küünlapäevani ehk 2. veebruarini.

Pühakud, kelle mälestuspäevi tähistatakse vahetult pärast 25. detsembri Kristuse sünni püha, kannavad nimetust comites Christi (‘Kristuse õukond’, ‘Kristuse saatjad’): 26. detsembril on esimärter Stefanose päev ehk tehvanipäev, 27. detsembril apostel ja evangelist Johannese päev, 28. detsembril süütalastepäev. Juhul, kui jõulupüha oktaavi langeb pühapäev, tähistab katoliku kirik sel päeval (vastasel juhul 30. detsembril) Püha Perekonna püha, mis on suhteliselt hilist päritolu ja kuulub nn ideepühade hulka. Nimetatud püha sai alguse 19. sajandil Kanadast.

Uusaasta

Hispaanias ja Gallias tähistati alates 6. sajandist 1. jaanuaril (Lk 2:21 järgi) Issanda ümberlõikamise püha, mida hakati 13./14. saj tähistama ka Roomas ning mis säilitas oma vastava koha rooma-katoliku kirikukalendris kuni 20. saj liturgiareformini.Viimase järel hakati sel päeval tähistama Jumalaema Maarja suurpüha, mille näol on tegu ühe Maarjapüha (Natale sanctae Mariae; ‘natale’ tähistab seejuures mälestuspäeva üldiselt, mitte niivõrd kitsamas mõttes sünnipüha) taaselustamisega. Ilmselt oli see püha veel enne 7. sajandit idakiriku mõjul Rooma kirikukalendrisse sisse viidud.

Luther polemiseeris elavalt uusaasta kui uue aasta alguse tähistamise vastu ja leidis, et selle püha – Issanda ümberlõikamise ja nimepäeva – keskmes peaks olema Jeesuse ümberlõikamine (Lk 2:21) ja Jeesuse nimest jutlustamine.

Jõulude järelpühad

Lõpetuseks veel paar sõna jõulude järelpühadest. Nende pühade all peetakse silmas pühasid ja mälestuspäevi, mis on teatud – sageli kronoloogilises – seoses Kristuse sünni ja Tema sünnipäevaks peetava 25. detsembriga. Nende pühade hulka kuuluvad juba nimetatud Jeesuse nimepäev (Lk 2:21) 1. jaanuaril; Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev (Lk 2:22–39) 2. veebruaril; Issanda kuulutamise püha (Lk 1:26–38) 25.märtsil; Ristija Johannese sündimise püha ehk jaanipäev (Lk 1:5–23.57–80) 24.juunil; Maarja külaskäigu päev (Lk 1:39–45) – vanema tava järgi 2. juulil, roomakatoliku üldkalendri ja nt EELK kirikukalendri järgi 31. mail, osad piirkondlikud rooma-katoliku kalendrid, sh Saksamaal kasutatav, peavad kinni vanemast kuupäevast, milleks on 2. juuli.

Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäeva tähistati algselt 40 päeva pärast ilmumispüha ehk epifaaniat (14. veebruaril) – vt mh palverändur Egeria reisikiri tema reisist Pühale Maale 4. saj lõpus; pärast seda, kui 25. detsember oli kinnistunud Kristuse sünnipühana, paigutati küünlapäev   ümber 2. veebruarile. Selles kontekstis hakati idakirikus 6. sajandil tähistama 25. märtsi Jeesuse eostamise ehk Issanda kuulutamise pühana. Õhtumaa kirik võttis selle püha idast üle 7. sajandil. Vastavalt Luuka evangeeliumis esitatud kronoloogiale (Lk 1:36a: Eliisabet, Johannese ema on kuuendat kuud rase, kui Maarjale kuulutatakse tema lapse sünnist) hakati esmalt läänes ning seejärel ka idakirikus 24. juunit tähistama Ristija Johannese sünnipäevana (täpse dateerimise juures mängib rolli juuni- ja detsembrikuu erinev pikkus: nii Jeesuse kui Tema Eelkäija sünni püha tähistatakse 8. päeval enne järgmise kuu algust). Maarja külaskäigu päeva dateerimine 2. juulile on omakorda seotud jaanipäevaga. Selle püha viis 1263.a. oma ordus sisse frantsiskaani ordukindral Bonaventura.

Karl-Heinrich Bieritzi artikli „Das Kirchenjahr“ (teoses Handbuch der Liturgik. Liturgiewissenschaft in Theologie und Praxis der Kirche, v.a. Hans-Christoph Schmidt-Lauber ja Karl-Heinrich Bieritz, Vandenhoeck & Ruprecht, 1995, Göttingen), lk 477–481 põhjal saksa keelest Anne Burghardt.

Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.