On küllalt ütlusi, millega oleme niivõrd harjunud, et ei pane neis olevaid küsitavusi enam tähelegi. Üheks selliseks on eestikeelse Piibli 1997. aasta redaktsioonis Mt 10:38 kirjutatud Jeesuse sõnad: „Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.“ Paralleelkirjakohana on need sarnased sõnad Lk 14:27 „Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger.“

Korraga aga märkasin: see on ju niigi selge, et kes Jeesust ei järgi, ei või/ei saa olla tema jünger. Jüngriks ehk õpilaseks olemiseks on vaja olla oma õpetajaga seotud. Miks peaks siin veel üldse tegema juttu ristist, selle kandmisest või mittekandmisest? Kes Jeesust ei järgi, kas ristiga või ilma, ei ole tema jünger.

Mt 10:38 ja Lk 14:27 puhul on tegemist esmapilgul üsna lihtsate tekstidega, kuid ometi võivad ka sellised tekstid sisaldada tõlkimisprobleeme. Kuidas on teised tõlkijad neid kirjakohti mõistnud? Vaatasin mitmeid erinevates keeltes (saksa, inglise, vene, soome) olevaid nii Uue Testamendi kui ka kommentaarkirjanduse tõlkeid. Neis kõigis olid nimetatud kirjakohad tõlgitud põhimõttel:

Mt 10:38 „Ja kes oma risti enesele ei võta ja järgib mind, see ei ole mind väärt.“

Lk 14:27 „Ja kes ei kanna oma risti ja tuleb minu järel, see ei või olla minu jünger.“

Mõte on selles, et üksnes Jeesusega või vastavalt kristlastega kaasas käimine või nii-öelda kaasajooksikuks olemine ei tee inimest veel Jeesuse õpilaseks või kristlaseks. Vaja on väga põhimõttelist ja olemuslikku elumuutust, mida Jeesus nimetab oma risti endale võtmiseks, mis tähendab valmisolekut ka märtrisurmaks.[1]

Eesti keelde on neid kirjakohti tõlgitud aga pisut teisiti. Neis on üks eitus rohkem.

Mt 10:38 „Ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt.“

Lk 14:27 „Ja kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla mu jünger.“

Selle tõlke puhul on mõte selles, et inimene, kes ei võta oma risti ja ei järgi Jeesust, ei ole teda väärt või vastavalt ei ole Jeesuse õpilane. Aga see on ju niigi selge, et kes ei järgne Jeesusele, kas siis ristiga või ilma, ei ole temaga seotud, ei ole tema õpilane. Selliselt on Jeesuse mõte kaasajooksikutest läinud eestikeelses tõlkes kaduma.

Kuid kas ei võiks topelteitusel olla oma mõte nt parallelismi või selgitava ’ja’ (nn kai-epexegeticus) puhul. Parallelism toob esile ühe ja sama põhihoiaku kaks külge. Selle kohaselt näitavad nii Jeesuse järel käimine kui ka enda risti kandmine sama põhihoiakut: kristlaseks olekut. Järelikult võiks see olla nii ka eituste puhul. Kes oma risti ei kanna, ei ole ka Jeesuse järgija. Eelnevaga sarnaneb selgitava ’ja’ abil vormitud kai-epexegeticus-ega lause. Sel puhul ühendab kaht osalauset sidesõna ’ja’, kreeka keeles kai. Kai-le järgnev osalause selgitab eelmise osalause mõtet. Seda võiks tõlkida ’ja nimelt’ või ’see tähendab’. Seega võiks Mt 10:38 tõlge olla:

„Ja kes ei võta oma risti, see tähendab, et ta ei järgne mulle, see ei ole mind väärt”. Kuigi kreekakeelne algtekst eituse näol nendele tõlgendustele vormilist alust ei anna, võidi tõlkimisel ikkagi silmas pidada kas kai-epexegeticus-e või vast eelkõige parallelismi kasutamise võimalust. Selliseid stiilivõtteid kasutati Piibli autorite poolt ju sageli.[2]

Mt 10:38 ja Lk 14:27 probleemse tõlke püsimine

Kui vaadata Uue Testamendi eestikeelse tõlke ajaloos tagasi, siis juba 1686. aastal välja antud esimeses eestikeelses Wastses Testamendis (WT 1686) on kirjas:

Mt 10:38 „Nink kä omma Risti ei wötta henne pähle/ nink ei tulle minno perrä/ se ei olle mitte minno währt.”

Lk 14:27 „Nink kä omma Risti ei kanna/ nink ei tulle minno perrä/ se ei woi minno Jünger olla.”

WT 1686 eeskujul on Uue Testamendi esimeses põhjaeestikeelses tõlkes UT 1715:

Mt 10:38 „Ja ke ei wotta omma Rist/ ja ei tulle minno järrele/ se ep olle minno mitte wäärt.”

Lk 14:27 „Ning ke omma Risti ei kanna/ ja minno järrele ei tulle/ se ei woi minno Jünger olla”.[3]

Selline lisaeitusega tõlkevariant on säilinud nii hilisemates Wastse Testamendi kui ka Uue Testamendi redaktsioonides ja tõlgetes, näiteks J. Bergmanni põhjalikult redigeeritud ja kohati uuesti tõlgitud Uue Testamendi 1912. aasta proovitrükis (UT 1912), eestikeelse Piibli 200. aasta juubeli tähistamiseks välja antud U. Masingu ja H. W. Põllu põhjalikult redigeeritud ja traditsioonilistest väljaannetest küllaltki erineva keelega Suures Piiblis (SP 1939), T. Pauli ja U. Masingu tehtud uues tõlkes (UT 1989) – viimane oli P 1997 Uue Testamendi redigeerimisel alustekstiks – ning Olav Marani poolt revideeritud Uue Testamendi väljaannetes (kolmas väljaanne 2007). Suurt tunnustust on saanud aastal 2014 ilmunud Piibli Uue maailma tõlke põhjalikkus. Kuid ka selles on need kaks kirjakohta jäänud parandamata. Samuti äsja proovitrükina ilmunud preester Vello Salo poolt tõlgitud Matteuse evangeeliumi tekst. Nagu näha, on Mt 10:38 ja Lk 14:38 küsitav tõlkekuju muutunud lausa traditsiooniks, mis on püsinud sajandeid.

Mt 10:38 ja Lk 14:27 esimestest eestikeelsetest tõlgetest

Uue Testamendi esimese trükivalgust näinud eestikeelse tõlke, 1686. aastal ilmunud Wastse Testamendi tegid isa ja poeg Andreas ja Adrian Virginius, samuti aitas kaasa Johann Nicolaus Hardung.[4] Samas võib ilmselt nõustuda Kai Tafenau tõdemisega, et „[l]õplikku tõde selles küsimuses pole ilmselt enam võimalik välja selgitada, võib vaid nentida, et piir tõlkimise ja toimetamise vahel on ka teiste XVII sajandi lõpust ja XVIII sajandi algusest pärinevate tõlgete puhul ebamäärane”.[5] Oma tõlke alusena kasutasid Virginiused Lutheri tõlget, abiks oli neile ka kreekakeelne tekst.[6]

Vaadeldavates kirjakohtades on Lutheri tõlkes (Lu 1670[7]) öeldud:

Mt 10:38 „Und wer nicht sein Creutz auff sich nimbt / und folget mir nach / der ist mein nicht werd.”

Lk 14:27 „Und wer nicht sein Creutz träget / und mir nachfolget / der kan nicht mein Jünger seyn.”

Nagu näha puudub Lutheri tõlkes nii Mt 10:38 kui ka Lk 14:27 teises osalauses eitus. Mõte on selles, et kes järgib küll Jeesust, kuid ei võta enesele oma risti või ei kanna oma ristis, see ei ole Jeesust väärt või ei või olla tema jünger.

Kui Virginiused otsustasid Lutheri tõlkest erinevalt, siis võiks oodata, et nad leidsid selleks tuge kreekakeelsest tekstist. Kuid kreekakeelse Uue Testamendi tekstikriitiline aparaat ei paku nende kirjakohtade osas mingeid muid tekstivariante.[8]

X vana kirjakeele päeval 2010. a juhtis prof Tiit-Rein Viitso tähelepanu, et sellel ajal oli niisugune lisaeitus ka lätikeelses Uues Testamendis. Kahtlemata oleks õige uurida eesti- ja lätikeelsete tõlgete võimalike seoseid, jätan aga paraku selle kõrvale.[9]

Jeesuse ütluse kontekst toetab üht eitust. Luuka evangeeliumis on selle ütluse kontekstiks Jeesuse pöördumine teda järgivate inimeste poole, et suunata nende tähelepanu tema järgimise tõsidusele. Matteuse evangeeliumis on tegu katkendiga Jeesuse läkitusjutlusest. Mõlemal juhul on ühiseks läbivaks mõtteks radikaalse pühendumise ja otsustamise nõue. Selle kohaselt võib Kristuse misjoniülesande täitmine vallandada väga tõsiseid konflikte, ka selliseid, kus vastanduvad Kristusele pühendumine ja suhted kaasinimestega, valmisolek ohverdada Kristuse nimel oma elu ja kristlastega lihtsalt kaasas käimine. Kuigi vaadeldava ütluse sõnastus on praeguse tõlke kohaselt hästi ladus ja selle mõte on täiesti arusaadav – sellisel inimesel ei ole Kristuselt oodata mingit tunnustust –, siis kaasajooksiku mõte (kes järgneb Kristusele, aga ei võta oma risti) toob ütluse radikaalse sisu veelgi paremini esile.

Pärast lähtetekstidega tutvumist näib kõige tõepärasem seletus olevat see, et Virginiused lihtsalt eksisid tõlkega (tõlgendusega) või toetusid lätikeelsele tõlkele, mis aga on küsitav. Aga välistada ei saa ka seda, et neid mõjutas mõte parallelismi või kai-epexegeticus‘e kasutamisest. Teksti hilisemad redigeerijad aga ei pannud nii väikest vormilist erinevust enam tähele – tõlge tundus olevat loogiline. Alljärgnevalt püüan jõuda selgusele, mis võis Virginiuste eksitust põhjustada.

Võrdlus Pilistvere käsikirjadega

Teadaolevalt püüdsid 17. sajandil mitmed vaimulikud tõlkida Uut Testamenti eesti keelde, kuid trükivalmis tekstini siiski ei jõutud. Edu saabus siis, kui Rootsi kuningas usaldas lõunaeestikeelse Wastse Testamendi väljaandmise korraldamise Liivimaa kindralsuperintendendile Johann Fischerile.[10] Samuti usaldati talle Uue Testamendi põhjaeestikeelsete tõlgete revideerimise korraldamine ja trükkimise ettevalmistamine.[11] Sellega seoses korraldas Fischer 1686. a Liepas (Lindenhofis) ja 1687. a Pilistveres nn piiblikonverentsid, kus toimus valmis tõlgete toimetamine ja uute tekstiosade tõlkimine.[12]

Piiblikonverentsidel tehtud tööle heidavad valgust käsikirjad, mille tekstid on avaldatud Kristiina Rossi koostatud teoses „Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705“.[13] Teoses on ära toodud Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu neli tõlget, mis pärinevad ajavahemikul 1680–1705 kirja pandud kolmest käsikirjast. Kahes esimeses veerus toodud tõlked tuginevad ühele ja samale põhjalikult toimetatud käsikirjale või käsikirjade kogumile, mille kallal töötati 1687. aastal Pilistvere piiblikonverentsil. Esimeses veerus olev Pilistvere käsikirja algversioon aastatest 1680–1687 on erinevatest fragmentidest pärit tekst niisugusena, nagu see eri aegadel algselt kirja pandi. Edaspidi nimetan seda lühidalt „Pilistvere alg”. Teises veerus olev Pilistvere käsikirja lõppversioon aastast 1687 kajastab Pilistvere piiblikonverentsil tehtud toimetamistööd. Edaspidi nimetan seda käsikirja „Pilistvere lõpp”. Kolmandas veerus on ära toodud Müncheni käsikiri, mis sisaldab tõlkeversiooni, mille aastal 1694 pani kirja tollane Põltsamaa abiõpetaja Johann Hartmann Creidius. Neljandas veerus oleva 1705. aastast pärineva Stockholmi käsikirja teksti kirjapanijaks peetakse Pilistvere õpetajat Johann Daniel Bertholdi. Viimased kaks käsikirja on oma nime saanud nende säilitamise koha järgi.[14] Käesolevas käsitluses ma käsikirjade autorsuse küsimusse ei süvene, olgu vaid kokkuvõtvalt öeldud, et suure tõenäosusega oli Pilistveres toimetamisele tulnud tekst „Pilistvere alg” Heinrich Göseken vanema käsikirja ärakiri, mida ümberkirjutaja oli kohati täiendanud-parandanud ja ühtlustanud.[15]

Nagu eespool öeldud, on Mt 10:38 ja Lk 14:27 omavahel pärimuslikult seotud ja võrreldavas kontekstis. WT 1686-s on need salmid ühel ja samal põhimõttel tõlgitud. Seepärast piirdun alljärgnevas eituse tõlke probleemi analüüsis üksnes Luuka evangeeliumi teksti käsitlemisega.

Lk 14:27 on käsikirjas „Pilistvere alg“ tõlgitud järgmiselt: „Ninck ke mitte omma willizuße kandap, ninck münno ierrel keit, Temma woip mitte münno Sullane olla.“

Paistab, et siin on tegemist toortõlkega saksa keelest. Lause koosneb kolmest osalausest, kus nii esimeses kui ka kolmandas osalauses väljendatakse eitust eitussõnaga ’mitte’. Öeldisverbi lõpp vastab mõlemas osalauses ainsuse kolmanda pöörde lõpule ’kandap’, ’woip’. Teises osalauses eitussõna puudub, kuid öeldisverbi lõpus esineb varieeruvus. Seal oleva verbi ’keit’ lõpp vastab ainsuse 2. pöördele. Sellist teise ja kolmanda pöörde lõpu varieeruvust on käsikirjas „Pilistvere alg” leida veelgi. Nt on ainsuse 2. pöörde lõpu asemel 3. pöörde lõpp Lk 12:58 „Kuß Sinna agkas sünno lehhimeße kaa kochto ette keip”. Samuti Lk 14:13 „Erranis kus Sinna öhhe Piddo piddap”.

Ainsuse 3. pöörde lõpu asemel on aga 2. pöörde lõpp Lk 9:26 „Ke aggas hend münno ninck münno Sanna perrast hebbendat, Temma perrast saht hend kahß hebbendama Jummala Poick“; Lk 14:26 „Kus keit münno jure tullet ninck wehat mitte temma Jßa, Emma, Naine, Lapset, wendat, Sößarat, ninck wehl pehlekit omma Ello, Temma woit mitte münno Sullane olla.“

Käsikirjas „Pilistvere lõpp“ on need probleemid enamuses kõrvaldatud. Ilmselt kasutati selleks ka juba ilmunud WT 1686 teksti abi. Seda võiks järeldada sellest, et käsikirjas „Pilistvere lõpp“ leidub juba WT 1686 sarnaselt lisaeitus: „Ninck ke omma Riste ep kanda, ninck münno ierrel ep kei, Se ep woi mitte münno jünger olla.”

WT 1686 märgatavat mõju käsikirjale „Pilistvere lõpp” on täheldatud ka teistes uurimustes. Näiteks tuleb see esile Heiki Reila Uue Testamendi tõlgete omavahelise kattuvuse uurimusest.[16] Kai Tafenau juhib tähelepanu juba Liepa konverentsil (1686. a) tehtud parandustele: „WT kasutamise poolt räägivad vahelehtedele ja tõlke kõrvale kirjutatud kommentaarid, mis kattuvad WT omadega”.[17] Olgu siin nimetatud, et ka WT 1686 üks tõlkija Adrian Virginius osales 1687. a Pilistvere piiblikonverentsil[18], mis kahtlemata soodustas WT 1686 eeskujuna kasutamist.

Käsikirjaga „Pilistvere lõpp“ sarnane lisaeitus kordub ka Müncheni ja Stockholmi käsikirjades. Müncheni käsikirjas: „Ning ke omma Risti ei kanna, ning minno järrele ei tulle; ei woi minno jünger olla”; Stockholmi käsikirjas: „Ning ke omma Risti ei kanna, ning minno järrele ei tulle; ei woi minno Jünger olla”.

Raskused eituste tõlkimisega

Lk 14:27 ei ole ainus näide eituste ekslikust eesti keelde tõlkimisest. Pigem olid eitused tõlkijatele üldiseks probleemiks. Et tõlkijate olukorda paremini mõista, on siin kohane meenutada, et saksa eituskonstruktsioonid on eesti omadest märkimisväärselt erinevad, mistõttu nende eesti keelde tõlkimine on üpris keerukas ettevõtmine ja nõuab eestipärase tulemuse saamiseks lause struktuuri märkimisväärset muutmist.[19]

Lk 14:27 puhul on Lu 1670 tekstis kirjas: „Und wer nicht sein Creutz träget / und mir nachfolget / der kan nicht mein Jünger seyn.“

Nagu näha, on siin eitatud risti kandmise tegevust ’und wer nicht sein Creutz träget’. Võimalik, et Virginiuste arvates laienes eitus rinnastava sidesõna ’und’ vahendusel ka järgneva osalause predikaadile ’und mir nachfolget’ (subjekt ’wer’ on ju sama), seda sarnaselt eelmise lausega Lk 14:26.

„So jemand zu mir kombt und hasset nicht seinen Vatter / Mutter / Weib / Kind / Bruder / Schwester / auch darzu sein eigen Leben / der kan nicht mein Jünger seyn.“

Siin hõlmab eitus ’und hasset nicht’ kogu järgneva objektide loetelu Vatter / Mutter / Weib / Kind / Brüder / Schwester / auch darzu sein eigen Leben ja seepärast tõlgiti nii, nagu ise tekstist aru saadi: „Nink kä omma Risti ei kanna/ nink ei tulle minno perrä“. Nende kahe lause juures on oluliseks erinevuseks see, et kirjakohas Lk 14:26 on jaatav esimene osalause, eitus tuleb alles teises osalauses. Kirjakohas Lk 14:27 on aga eitatud juba esimest osalauset. See võiski põhjustada raskust kogu lause mõistmisel. Ilmselt poleks seda probleemi tekkinud, kui Lk 14:27 osalausete järjekord oleks olnud vastupidine: kes minu järel käib ja oma risti ei kanna, see ei või olla minu jünger.

Kokkuvõte

Artiklis on vaadeldud omavahel pärimuslikult sõltuvate Mt 10:38 ja Lk 14:27 tekstide eituste tõlkimist. Tegemist on näitega sellest, kuidas mingi tõlkeviga võib vaatamata hilisematele redigeerimistele ja osalt uuesti tõlkimistele jääda püsima ja kinnistuda lausa sajanditeks.

Vaadeldavates tekstides on tegemist Jeesuse ütlusega, mis koosneb kolmest osalausest. Neist esimene ja viimane osalause on eitusega. Kuid eestikeelses tõlkes on eitus ka teises osalauses. Selline lisaeitus leidub juba Virginiuste poolt tõlgitud ja 1686. aastal trükitud Wastses Testamendis. Samuti on see nii 1715. aastal trükitud põhjaeestikeelses Uues Testamendis. Uue Testamendi esimesed eestikeelsed tõlked tehti saksa soost pastorite poolt, kellel oli raskusi eituste edasiandmisega teistsuguse lausestruktuuriga eesti keeles. Kasutades aastatest 1680-1705 pärinevate Luuka evangeeliumi tõlgete käsikirjade trükis avaldatud tekste, võtsin vaatluse alla valiku eitusi sisaldavaid salme. Need näited lubavad oletada, et nii Mt 10:38 kui ka Lk 14:27 lisaeituse puhul on tegemist tõlkeeksitusega. Seejuures ei saa välistada ka Jeesuse ütluses oleva parallelismi mõju.

Uue Testamendi põhjaeesti keelde tõlkimisel oli tähenduslik koht nii 1686. a Liepa (Lindenhofi) kui ka 1687. a Pilistvere piiblikonverentsidel. Suure tõenäosusega oli Pilistveres toimetamisele tulnud tekst Heinrich Göseken vanema käsikirja ärakiri, mida ümberkirjutaja oli kohati täiendanud-parandanud ja ühtlustanud. Selles käsikirjas vastab Lk 14:27 tõlge algtekstile – lisaeitus seal puudus. Küll on aga lisaeitus Pilistveres redigeeritud käsikirjas. Kahtlemata on siin näha WT 1686 mõju, millele aitas kaasa ka Adrian Virginiuse osalemine neil konverentsidel.

Artikkel põhineb dr Peeter Roosimaa ettekandel Eesti Piibliseltsi XXII Piiblipäevalt Tallinnas 07.11.2015.

Peeter Roosimaa (1948), dr theol, on Tartu ülikooli usuteaduskonna emeriitdotsent, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) Kõrgema Usuteadusliku Seminari Uue Testamendi professor ja EEKBL pastor.

Kirjandus

Barklay, William (1968), Lukasevangelium. Auslegung des Neuen Testaments. Wuppertal: Aussaat Verlag GmbH.

Grundmann, Walter (1975), Das Evangelium nach Matthäus. 4. Aufl. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament. Berlin: Evangelische Verlagsanstalt.

Paul, Toomas (1999) Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 72) Tallinn: Emakeele Selts.

Penjam, Pille (2011) „Eituskonstruktsioonid eesti vanemas kirjakeeles” – Oma keel 22, 12-17. Vt siit.

Reila, Heiki (2007) „Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos” – Keel ja Kirjandus 2, 143-151.

Reiser, Marius (2001) Sprache und litarische Formen des Neuen Testaments. Eine Einführung. Paderborn; München; Wien; Zürich: Ferdinand Schöningh.

Roosimaa, Peeter (2003) „„Wastne Testament“ – das erste estnischsprachige Neue Testament“ – Akten des Fünften Gemeinsamen Symposiums der Theologischen Fakultät der Universität Tartu und der Deutschen Religionsgeschichtlichen Studiengesellschaft am 2. und 3. November 2001 zu Tartu/Estland. Hrsg von Manfried L. G. Dietrich. (FARG 36.) Münster: Ugarit-Verlag.

Roosimaa, Peeter (2004) Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavast eksegeesist. (Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 7) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Ross, Kristiina (koostaja) (2007) Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Schlatter, Adolf (1979), Die Evangelien nach Markus und Lukas. Erläuterungen zum Neuen Testament, Bd. 2. Stuttgart: Calwer Verlag.

Schweizer, Eduard (1981), Das Evangelium nach Matthäus (NTD 2). Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Tafenau, Kai (2006) „Eestikeelsetest Uue Testamendi tõlkekäsikirjadest Ajalooarhiivis” – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil. Enn Küng (koost) (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 12 (19)), Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 241–294.

Tafenau, Kai (2009) „Adrian Virginiuse eluloost” – Keel ja Kirjandus 11, 847–855.