„Sinu müüride peale, Jeruusalemm,
olen ma seadnud vahid;
kogu päeva ja kogu öö
ei tohi nad hetkekski vaikida.
Issanda meenutajad,
ärgu olgu teil puhkust
ja ärge andke temale puhkust,
enne kui ta on rajanud Jeruusalemma
ja seadnud selle maa peale kiituseks!“

„Minge, minge väravaist välja,
valmistage rahvale teed,
sillutage, sillutage maanteed,
puhastage kividest,
tõstke rahvaile lipp!
Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni:
Öelge Siioni tütrele:
Vaata, su pääste tuleb!
Näe, temaga koos on ta palk
ja tema ees on ta töötasu.
Ja neid hüütakse „Pühaks rahvaks”,
„Issanda lunastatuiks”.
Ja sind hüütakse „Otsituks”,
„Linnaks, mis pole maha jäetud”.“

(Js 62:6-7, 10-12)

Jesaja raamat on muusikateos. Me oleme harjunud vaatama tekste, on need proosa või luule, on need ajalookirjutus või ilukirjandus. Luterlik kirik on alati olnud esimene piibliteaduslike leidude tegemisel, selleks on usuisa Luther oma piibliuurimisega andnud meile tõuke, mis on jäänud kestma. Me teame Piiblist, kelle poolt ja millal on selle osad kirjutatud, mis on selle sisu. Luterlastena on meil läbi aegade olnud võimalus kuulata ka jutluseid, kus kõlab peale üldtuntud, lastepiiblist tuttavate Uue Testamendi sõnade näiteks ka Jesaja sõna.

Kuid kuidas kõlab see? Jesaja puhul ei piisa sageli eristamisest, proosa või luule. Jesaja on alates 40 peatükist pigem muusika. Jesaja raamat ongi koostatud nõnda, et ajalooline isik Jesaja on loonud raamatu põhiosa, millele tema jüngrid lisasid hiljem, peale aegade ja võimude vahetusi, muusikateose, mis sõnastab vanu Jesaja õpetusi uutes oludes ja muusika keeles.

Miks muidu on Jesaja nagu võimas koor, mis kannab pidulikult ette sügavaid sõnumeid? Miks muidu on vahemärkuseks „Hääl ütleb“? See on solisti partii.

Miks avarduvad maastikud, kuulates Jesaja sõnu? „Kui kaunid on mägedel sõnumitooja jalad.“ „Iga org, iga küngas.“ „Hõisake, Jeruusalemma varemed, rõõmustage, tema laastatud kohad.“ Ruumilisus on sõnades, kuid ruumilisus võib olla ka oratooriumi ettekandes, kui koorid on paigutatud templi treppidele, ja selliseks ettekandeks võis Jesaja raamat olla.

Nii ütleb ka sõna, mida lugesime praegu. „Sinu müüridele, Jeruusalemm, olen ma pannud vahid, iga päev, iga öö, kunagi nad ei vaiki.“ (Js 62,6) Neid müüre ilmselt ei olnud olemas, need olid varemetes. Jesaja on kuulutanud ette Jeruusalemma langemist ning Jesaja õpilased on aastakümneid hiljem, seda hävitustööd nähes, kirjutanud lohutava oratooriumi varemetes Jeruusalemmale. Jumal kõneleb surnutega, nagu kõneleks ta elavatega, tahtes teha surnu elavaks.

Laastatud linna aja prohvetid arutlesid selle üle, mis peab Jeruusalemmast saama. Tegude inimesed, nagu Nehemja või Esra, ehitasid hiljem kõik üles, kivist ja nähtavalt. Vaimsemad inimesed, nagu Sakarja, kuulutasid müürideta linna, mis on avatud ja kuhu mahub kuipalju rahvast tahes. Hädaohu puhul tuleb Jumal ja ehitab linna ümber tulest müüri. Inimesed võistlesid, kellel on keegi tuttav, kes mäletaks Jeruusalemma veel sellisena, nagu see oli enne, ja kõigi südamel oli selle uus ilu.

Nii tulebki tulevikunägemuste paljus. Vana on tuttav ja silme ees, varemete kujust nähtav. Varemete vahel võib inimene omatahtsi kolada, näha nendes ilusat või inetut. Uus ootab meid, kuid uut ei saa me ise võtta, kuidas ka ei tahaks. See on Jumala kingitus.

Inimeste silmades oli vana Jeruusalemm ja uus Jeruusalemm. Meie eluloos on meie vana olemine ja uus olemine. Kumbagi ei saa me unustada. Meie vana olemine, minevik, elu lunastuseta ja Kristuseta, on ikkagi meie isiku kindel koostisosa. Me võime seda küll karmide kristlastena mõnikord laitagi, kuid me teame, Jumal on meid sellisena loonud. Meie minevik ühendab meid kogu inimkonnaga ja looduga. Me pole halvemad, pole ka paremad. Teada on, et maisteks inimesteks jääme me elu lõpuni, sidemed meie ja kogu loodu vahel püsivad.

Kui aga vana olemist jagame me kogu inimkonnaga, siis uus olemine tuleb uueks loomisest, Kristuse tööst oma rahva seas. Uut elu ootame me Kristuse käest. Me ei saa uue elu hoonete vahel omatahtsi liikuda, sest need alles luuakse meie jaoks. See on nagu kirikus käimine, sa istud pingil, sa vaid tunned, kuidas laulud ja jutlus oma lugude ja piltidega ehitavad sinu ümber hoidvat ja soojendavat hoonet. Iga kord kui kuuleme evangeeliumi, oleme kinnitatud selles, me kuulume uude elusse, meil on uus olemine.

Meie vana olemine võib olla väga ilus ja õigusega. Seal on meie kodu ja esivanemad. Jumal on meid loonud kokku nendega. Seal on meie käte-jalgade jõud ja meie meelte mõtted ja leiud, needki on Jumala kingitus. Kuid eks ole meie vana elu sageli ka katkine elu. Kodud on jäänud maha, lähedased lahkunud. Heast pojakesest on saanud kadunud poeg, varas, raiskaja, Jumala põlgaja. Ka see võib vägagi selgelt kuuluda vana inimese juurde. Inimesest on jäänud varemed.

Uus inimene aga on täis lootust. Ta näeb taevast juba maa peal, sest nähes Jumala kingitust Jeesust, taevast tulnuna, näeb ta andeksandmist. Keegi meist pole taevast näinud, võiksime öelda, kuid kui kuuleme evangeeliumit, ei saa me eitada, oleme saanud kokkupuute taevaga, mis on tulnud maa peale.

Sellest uuest olemisest räägib ka Jesaja. See on Jeruusalemma varemete päästmine, see on peale selle lipp, mis on tõstetud rahvastele. Jesaja peab meeles, et Iisraeli rahvas ei ela maailmas üksi, ka teised rahvad on, ka nendele kõlab kutse Jeruusalemma ülesehitamise juurde. Jesaja räägib evangeeliumist. „Kui kaunid on mägedel rõõmusõnumi kuulutaja jalad.“ Jesaja ei tee seda mitte nimisõna, vaid tegusõnaga. Ta kuulutab rahu ka saartele. Iisraelis pole saari, järelikult kuulutab ta rahu mere taha, sinna, kus inimesed elavad saartel.

„Issand Jumal on andnud mulle õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga,“ ütleb Jesaja. Jesaja lugemine tekitab vahel tunde, nagu kuulaks mõnd vana luterlikku koraali. Need laulud on loodud nii, et rahvalaulule on antud veidi mõõdukust ja väärikust juurde, sõnad võetud Piiblist, sõnum on sisuliselt omaks võetud, matemaatiliselt valemitena mõõdetud ning sellisena antud perekondade kätte laulda. Sealt on need levinud kirikutesse ja need avavad maastikke, nagu näeks me silme ees Jesaja kuulutust.

Väsinud oli maa varemetes seismisest. Jesaja ütles sellele: „Sind hüütakse muistsete varemete ülesehitajaks.“ Jesaja andis maale uued mõtted ja uue tahtmise. Väsinud oli keskaeg kiriklike kommete täitmisest ja kirikuõigusest. „Allikate juurde!“ kõlas üha selgemalt. Martin Luther näitas allikat, Jumala sõna. Johann Sebastian Bach näitas allikat, Jumala sõna. Kumbki kirjutas selle omal kombel lahti, omas keeles. „Issand Jumal on andnud mulle õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga,“ see sõna käib ka reformatsiooni ja luterliku konfessiooni kuulutajate, luuletajate ja heliloojate kohta.

Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste  lektor.