Rafael, Cordoba, Hispaania; foto: Urmas Nõmmik
Eile, 3. septembril, oleks nagu tabanud Eesti ühiskonda välk selgest taevast – alatu kurjategija süütas Vao pagulaskeskuse hoone seina. Ka nende jaoks, kes on juba aru saanud sõnaviha tuleohtlikkusest ning kutsunud üles seda vähendama, oli eilne sündmus ehmatav. Sõnade juurest tegudeni on vaid hiiresamm. Muidugi loodame nüüd, et asjaosaliste jaoks õnnelikult lõppenud mõrvarlikul süütamisel on olemas oma valgustav külg. Loodame, et sõnaviha valajad muutuvad tagasihoidlikumaks ning põhimõtete, rahvuse, raha ja muu võimaliku asemel seavad keskmesse üksikinimese oma kannatuste ja hirmudega. Me palvetame nüüd, et sisemist valgust hakkaks paistma rohkem kui leekides lõõskav majasein Eesti sügise pimeduses.
Sisemist valgust on meis ju tegelikult palju. Issand on selle meile kinkinud. Selle kingiga kaasneb ka paratamatu vastutus, mille teostamisega saame maailma valgustada. Saab kuulutada Jumala Sõna, saab vabastada oma mõtted ja meeled Jumala Sõna vastuvõtmiseks, õppides tundma Teist, võõrast. Võõras võib meie seniseid kivistunud arusaamu murendada või lausa pihustada. Teise kogemusega kohtumine ja selle läbielamine on parim viis meis ja teises peituva sisemise valguse ühendamiseks – rahuks ja üksteisemõistmiseks.
Kirik & Teoloogia tänase numbri lugejad saavad värskelt alanud õppeaasta puhul lugeda akadeemiliste õpetajate refleksioone, mis põimivad kahel erineval moel sisemise valguse ja teisega kohtumise temaatikat. Tartu Ülikooli religioonipedagoogika dotsent Olga Schihalejev toob esile usu- ja usundiõpetuse õpetamise probleemi, mis tähendab liigset keskendumist usundite õpetuslikule ja formaalsele küljele. Ent ta kirjutab ka sellest, et tasapisi on aru saadud „elatud usu“ dimensiooni kaasamise vajadusest koolis. Mitmekesistamise ja kogemuse lähendamise võimalustele oleme nõnda rohkem avatud. Ka Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor Anne Kull kirjutab ideedest, millega võidetakse rahule, ning sellest, et ülikoolide usuteaduskondadel on võimalus ja vastutus intellektuaalse, teoloogilise ja vaimuliku sügavusega toetada meie väljakasvamist „omade ja võõraste“ paradigmast.
Ristiusku on läbi aegade kogunenud palju reegleid ja seaduseid. Sisemise valgusega on kutsutud meid ka neid lakkamatult läbi katsuma. On reegleid ja seadusi, mis jäävad püsima, on neid, mida tuleb muuta. Igal uuel ajastul peab sisemine valgus meid usklikena aitama. Aitama enne, kui läheme millelegi tuld külge panema. EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja Matthias Burghardt tuletab Galaatia kirja najal meelde, et Jeesus seisab alati reeglitest ja seadustest kõrgemal. Alati on see valgus heledam kui käsuvalgus. Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige Orenti Kampus paneb meid mõtlema atribuutika ja kombestiku üle, näiteks Maarjamaa mõiste instrumentaliseerimise üle, mis sarnaselt reeglitele ja seadustele võib jätta Jumala varju.
Me ei lähe ju sisemist valgust levitama tikkudega, vaid ikka sõna ja Jumala Sõnaga.
Tänases numbris:
Olga Schihalejev, Elatud usust ja õpiku usust.
Anne Kull, Sõdu võidetakse relvadega, aga rahu ideedega.
Orenti Kampus, Mida vähem olulisem on Jumal, seda olulisemad on Tema tööriistad.
Matthias Burghardt, Püsige Kristuse vabaduses (Gl 5:1-6).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
• Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
