Pealkiri on teadlikult laenatud Masingult, aga tema teed ma muidugi ei saa minna. Tema tohutut pessimismi võib ju jagada või mitte jagada. Kuid juba tema artikli pealkiri inspireerib. See siin pole siiski teaduslik ettekanne, vaid lihtsalt ühe mehe mõtted. Olen ka allikatele viitamise enamasti ära jätnud.

Defineerin usku kui inimese reaktsiooni millelegi, inimese vastust millelegi, mis on juba tehtud ja toime pandud, see on pigem Jumala käest tulnu vastuvõtmine. Usk ei ole teatud matemaatiliste lausete kogum ja kellegi nõue, et neisse peab nüüd uskuma hakkama. Ristiusk on see, kus on vastu võetud Jeesuse Naatsaretlase kaudu toodud lunastus. Vastuvõtt toimub kindlas ajas ja kohas, kontekstis.

Kõigepealt, kas on olemas mingi „kellegi“-pärane ristiusk? Kas see usk ei olegi üks ja sama igal pool? On ja ei ole ka. Jumal on hämmastavalt interaktiivne. Tuleb arvestada ajamõõdet ja kohamõõdet.

Kuid on üks ääretult kahtlane asi püüda hinnata möödunud aegu, sest me ei saa sisse vanasti elanud inimese mõttemaailma. On kahtlane ja ka ohtlik minevikus toimunut hukka mõista või siis vastupidi – glorifitseerida. Arvan, et mõni keskaja-igatseja, kelle meelest Euroopa kultuuri kõrgaeg oli gootika, satuks mingi ajamasinaga ise keskaega – ta ei tahaks seal üldse elada ega jääkski ellu ja ristiusk, mille ta sealt eest leiaks, see oleks temale suures osas arusaamatu. Ma ei räägi tekstidest nagu missa kord või usutunnistus või Meie Isa palve, vaid usupraktikast. Sest usk on midagi väga praktilist. Tuhat aastat tagasi viljeldud usk ei oleks meile vist üldse tuttav. Me oleme siiski omas ajas täiesti kinni.

Kerge on minevikus toimunud hoiakuid ja elluviimisi hukka mõista, aga selle juures on üks asi, mis peaks tegema meid ettevaatlikuks: mis tagab meile, et just meie aeg on see kõige õigem ja me enam iialgi ei korda kunagi tehtud vigu? Mis seda tagab? Julgen arvata, et meil ei ole sellist garantiid. Võib-olla tulevaste ajastute inimesed vaatavad ka meie ajale kui ühele barbaarsele ajajärgule. Ja võib-olla nii, et „viga“ on see ainult meie meelest, see on jällegi hinnang.

Me ei unusta „tule ja mõõga“ müüti. Hoolimata sellest, et on juba üldiselt teada, et siinmail käis vaikne ristiusu omaksvõtt juba ammu varem, kui piiskop Albert selle seiklejate ja kriminaalide kamba Riia linna alla kokku ajas ja nad ristisõtta kupatas. Sellele viitavad sõnalaenud (rist, nädal, papp), matmiskombestiku muutused ja kaudselt veel mitmed asjad, aga kõige selgemalt geograafia. See maanurk siin ei saanud olla ega ole kunagi olnud isoleeritud. See ei saanud olla samas seisundis nagu näiteks tšuktšid mandri teises otsas, kellest ei saanud iialgi näiteks Vene tsaari alamaid. Keskaja ühiskond oli rangelt seisulik, mitte rahvuslik, ja nii võiski käia ristiusu levitamine sedamoodi. Igal pool. Alamrahvale oli küllalt, kui nad oskasid peast Ave Mariat ja võibolla ka Meie Isa palvet, kui nad olid ristitud ja tunnistasid oma isandat. Mida veel? Ühtlasi saadi ristimistalitusega ka kellegi alamateks; usu ja poliitika lahusolekust polnud ilmselt keegi kuulnud.

Pole põhjust väga kahetseda, et ristiusk tol kaugel ajal võib-olla eriti omaseks ei saanud. Ja ka see viimane väide ei ole päris õige – kust me teame, et ei saanud? Jällegi, selline hinnang tuleb siit ja praegu, oma väikese mätta otsast. Ajalool on siiski oma arenguloogika, justkui tahaks see järele proovida igasuguseid arenemisvõimalusi. Isegi mõiste „areng“ on siin väga vaieldav, sest see eeldab vaikimisi mingit hegeliaanlikku ajalookäsitlust, mis ei pruugi üldse paika pidada. Ajaloost paistavad välja mõned kauged külmad mäetipud – nn suursündmused, mis enamasti tähendab sõdasid. Me võime vaadelda kõrgeid mägesid, aga me ei taha seal elada, see pole inimesele kõlblik elukeskkond. Me ei tea suurt midagi sellest, mis toimus samal ajal all orgudes, kus inimesed elavad, sest sellest pole jälgi jäänud.

Sõna „kristianiseerimine“ peaks meid samuti tegema ettevaatlikuks. See on justkui liiga suur sõna, et siia sobida. Ma ei kasutaks üldse sellist väljendit. Aga siiski ehk nüüd jõuamegi asja tuuma juurde. Kas on võimalik vahet teha „formaalsel“ ja „sisulisel“ usul? Tavaliselt mõeldakse „formaalse“ all ehk mingit „kiriku“-usku. Ja „sisuline“ on siis vastavalt see, mis on südames. Jälle tuleks olla ettevaatlik selliste väidete esitamisel. Niisugune vahetegemine kipub olema alles viimase aja ilming ning lõhnab kellegi isikliku hinnangu järele. Vabalt võib olla, et kõigest sada aastat tagasi ei tuldud sellise vahetegemise pealegi. Üks näide kõrvalt – kui tänapäeval väidab mõni maa-usuline, et ta tahab taastada esivanemate usku, siis tahaks küsida, et milliste esivanemate? Tema esivanemad olid arvatavalt väga korralikud kirikuskäijad, lugesid õhtuti palveraamatut, maksid kirikumaksu. Kui kaugele tagasi sa siis tahad selle viia? Sinna kaheksasaja aasta taha? See on meile täiesti võõras maailm. Lauri Vahtre on õigesti osutanud, et me ei saa kristluse-eelset usku taastada, sest me ei saa taastada muistset maailma; usk on eelkõige eluviis, niisiis lahutamatu ajast ja kohast. Me saame vaid midagi oletada. Me saame omaenda usulist fantaasiat ellu viia. Muidugi võib minna kuskile soosaarele oma usu järgi üksi elama, kuid muistsed eestlased ei elanud üksi soosaarel, vaid suurperedena. Nad harisid alepõldu, küttisid, kasvatasid karja, nad sõitsid aeg-ajalt hulgakesi üle mere ja käisid Raikkülas nõu pidamas. Kogukond oli esikohal, võib-olla oli see aja nõue väga pikka aega. Näiteks Piibli inimesed pole kunagi üksi. Isegi kui nad ilmuvad meie ette indiviididena, on taustal alati kogukond. Isegi kui nad elasid parajasti üksi kõrbes. Kui kellelgi on „oma usk“, siis palun väga, kes seda keelata saab, kuid palun, ärgu nimetatagu seda esivanemate usuks.

Individualismi võidukäik algas reformatsioonist, võib-olla juba veelgi varem. Sealtmaalt küsiti, kuidas mina õndsaks saan? Individualism näib eestlasele hästi sobivat. Tänapäeval olen mõnikord kuulnud ütlust, et mul on „oma usk“. Mis tähendab siis, et see on kuidagi vastandatud kirikule ja isegi kogu ristiusule. Siit paistab eeskätt välja just see mina. Kindlasti on siin suur osa eelarvamusel, kuid veelgi – ja see on tähenduslik – ma näen seal ka protesti usu formaliseerumise vastu. Loeb see, mis on südames.

Teiseks – kui panna kõrvuti näiteks iirlase usuelu ja argentiinlase oma, siis näeme, kui erinevad nad on. Kuigi tegu on ju ühe ja sama katoliku kirikuga. See on küllap alati olnud, et ühe ja sama kiriku sees, ühe ja sama usu sees on palju erinevaid vagaduslaade, mis võivad üksteist isegi vaenata. Teatavasti on usuline vaen üks ehedamaid ja siiramaid; see ei pea silmas omakasu, mida muidu kuritegu plaanitsedes silmas peetakse. Kui ühel nn mainstream’il on piisavalt jõudu, siis ta võib hävitada teise vagaduslaadi; siis minnakse ristisõtta. Nagu juhtus keskajal kataritega, albilastega ja paljude teistega. Saabus aeg, mil otseseks mahanottimiseks enam ei läinud, seda ei saanud enam teha. See on üks põhjusi, miks on tekkinud nii palju erinevaid kirikuid, kes kõik nimetavad endid kristlasteks. Isegi tänapäeval leidub väikese Eesti väikeses luterlikus kirikus mitmeid erinevaid vagaduslaade. Nii võib öelda, et mingi kiriku ühtsuse pärast pole vaja väga muretseda – seda kõike on alati olnud. Selles ongi ristiusu tohutu elujõud, et tal on igal ajal ja igas kohas, igale rahvale ja inimesele olnud midagi öelda. Ristiusk on ka muutunud, sulatades endasse kohalikke elemente. Ristiusk on kontekstuaalne – Jeesus elas konkreetses ajas ja kohas. Nii on ka Tema järgijatega. Õieti on see nähtus omane igale (suuremale) usule.

Mõistesse „paganlik“ tuleks suhtuda õrnalt ja mitte seda joonelt mõtlemata hukka mõista. Suhtumine sellesse sõltub ilmselt väga konkreetsest vaimulikust, kes küllap kriipsutaks maha paljusid asju oma koguduse usupraktikast ja püükas viljeleda „õiget“ usku. Võib väita, et see usk on siis konkreetse vaimuliku nägu, kelle valduses on tugev argument – kiriku õpetus, traditsioon.

Masing osutab täiesti õigesti, et keel määrab mõtteviisi. Keeles formuleeritud mõtted; keel, milles me mõtleme. Saksa keel on olnud tohutu pika ja pideva mõjuga eesti keelele. Lihtsalt hämmastav, kui palju sõnu ja väljendeid oleme saksa keelest üle võtnud. Kuidas keel määrab mõtteviisi, seda näidet võib tuua otse Piiblist. Teatavasti on Jumala nimi Piiblis tundmata – selle täpne hääldus. Adonai, Kyrios on Isand, mida hääldatakse meil endastmõistetavalt „Issand“. Tähenduslik on see, et sõna muutus pärisnimeks; „Isanda“ tähenduskoormus hajus. On osutatud, et kõige lähem ja omasem vaste „Isandale“ oleks eesti keeles „Peremees“. Ja mis on valesti, kui ütleme Jumala kohta Peremees? Niisamuti on Jehoovaga. Teatavasti Jumala nimi pole muistses Iisraelis olnud kunagi Jehoova. Ka see sõna hakkas elama omaenda elu. Kuid see ei ole siiski peamine erinevus, sest sama toimus ka teistes keeltes. Ka seal hakkas see sõna oma elu elama nagu ka näiteks tiitel Kristus. Ka see muutus pärisnimeks.

Võtame sellise olulise mõiste nagu „armastus“. Heebrea keeles nagu kõigis semiidi keeltes on sel sõnal teine tähendus, kui me oleme harjunud mõtlema. Kreeklastel on selle tähistamiseks koguni mitu eri sõna. Võib-olla me ei saa enam teada, mida mõtles muistne juudalane armastuse all. Kindlasti mitte seda, mis meil kohe meelde torkab – see pärineb otsejoones seksuaalsest sfäärist. Ei, temale oli see pigem hoolimine, teenimisvalmidus, kaastunne, sisse-elamine teise ellu ja olukorda, mis oli lahutamatult seotud püha külalislahkuse kombega. Ehk on Piibli „armastus“ kõige rohkem säilinud tänapäeval idamaades ja ehk näeme seda kuulsa „Vene hinge“ avaruse juures. Masing osutab, et eestlasele oli võõras „armastuse käsk“, sest see eeldaks justkui, et võiks olla ka teisiti. Ta osutab, et „hea olla on enesestmõistetav, samuti nagu et elatakse, selleks pole vaja erilist käsuandmist ei Jeruusalemmast ega Siinai mäelt.“ Kas on tõesti vaja käskida, et austa oma isa ja ema, ära varasta, ära mõrva! Käsud on pigem hoiatused. Käsu mõiste näib olevat võõras ja igatahes vastumeelne. Ma räägin leeritunnis meelsamini Kümnest Hoiatusest, sest tajun, et sellest saavad leerilapsed paremini aru. Eriti tänapäeval, mil pole võimalik kellegi kahtlasevõitu autoriteediga midagi lihtsalt ära keelata või käskida, vaid kõike peab lahti seletama.

Eesti keeles puudub sõnadel sugu. Üldse ei tehta vahet kolmanda isiku sool – kui hädasti tarvis, siis öeldakse „tema“ ja „temake“. Nii pole meil muret Jumala soo määramisega. Ja puudub tulevikuvorm, elatakse justkui igaveses olevikus. Kõige lähem vaste futuurumile oleks ehk väljend „küll ma teen“, sest „ma hakkan tegema“ pole veel õige futuurum. Kuid küsimus ei ole kellekski saamises, vaid keegi olemises. Mitte õndsaks saamises, vaid õnnis olemises. „Sturm und Drang, struggle“ – see näib olevat võõras. Indogermaan peab justkui kogu aeg võitlema oma hingeõndsuse pärast, kuhugi pürgima. Samas kui eestlasele näib olevat usule tulemine, ärkamine, uuestisünd või kuidas iganes me seda veel nimetame, pigem nagu oma olemuse laienemine – sügavamaks, kõrgemaks ja tõelisemaks muutumine. Selles mõttes, et Jumal jätab alati alles inimese oma näo – see vaid uueneb, kuid seeläbi just saab ta rohkem teadlikuks oma minast. Tal pole tarvis kuhugi pürgida. Üleüldse näib, et aina on meile midagi „tulnud“ või vähemasti nii meeldib meile mõelda, me tunneme asju nii. Suur ilm tuleb ise kätte, vaja vaid kannad maha ajada ja oodata, pole vaja kuskile rännata ja pürgida. Kuidas rahvas nimetas euro kasutuselevõttu? Seda nimetati üldiselt „euro tulekuks“. Taas on midagi tulnud. Ka see on tähenduslik.

Tulevikuvormi puudumine keeles on arvatavasti lähem Jeesuse õpetusele Taevariigist või Jumala riigist. Jumala riik ei ole mingi tulevikus saabuv valitsus, vaid see on juba saabunud, see on juba Jeesuses tulnud meie juurde. Meie mõtleme aga tulevikus, sest oleme nii end harjutanud – me mõtleme otsekohe surmajärgset taevariiki, surmajärgset elu, samas kui Jeesusele tähendas see ilmselt olevikku. Temas on Jumala riik juba kohal ja see on leitav südames. Kontekstiks oli Rooma impeerium; vallutatud, kuid kangekaelne rahvas. Nüüd tuleb sinna Jeesus, kes ütleb, et Jumala riik on juba teie seas. See avab täiesti uue maailma, uue hingamise, uut laadi vabaduse. Jeesus räägib ka aegade lõpust, aga seegi on pigem „lõpule viimine“. Nagu katseaja lõpp. Jeesusega on Jumala riik juba tulnud, kuid veel kestab katseaeg, prooviaeg.

Edasi – loodus. Eestlasi on peetud Euroopa indiaanlasteks. Sarnaseid jooni on. Väike maa-ala või reservaat, kõik suur ilm tuleb ise kätte. Omavahel räägitakse oma väikest salakeelt, mis on teiste meelest kohutavalt keeruline. Varakristlusele, nii palju kui me sellest teame, oli omasem loodus, sest teisiti ei saanud – vanad juudid olid põlluharijad, neid huvitasid ilmastik, viljakasv jne. On osutatud, et varakristlusele oli omane peaaegu hüsteeriline sisse-elamine mitte ainult teise inimese elukäiku, vaid kogu loodusesse. Tänapäeval näeme selles midagi lapsikut või lapselikku, sest ehk ainult lapsed võivad niimoodi loodusesse sisse elada ja näiteks nutta purustatud ämblikuvõrgu pärast.

Jeesuse tähendamissõnad tulevad kõik igapäevaelust, põllupidamisest ja karjakasvatusest, sest see oli tolle aja inimese kontekst. Alles Ilmutusraamatus kõneldakse taevalinnast. Niisiis on linnastumine toimunud juba Uue Testamendi sees. Jeesuse „Isamaja“ toob meelde midagi hubast, kodust ja kindlat; see tunne puudub kalliskividega sillutatud „Taevalinnas“.

Eestlane elab hea meelega looduse läheduses ja püüab endistviisi sellega kooskõlas olla. Mitte ainult sellepärast, et oleme väga pikka aega olnud maarahvas, vaid et see on omane. Ikka käiakse massiliselt marjul ja seenel. Suhtumine pole mitte utilitaarne, vaid pigem paistab siit partnerlus. Kui noor pere on otsustanud maale elama kolida ja korda teha oma vanaisa lagunenud talukoha, siis võetakse ka kitsed ja lambad. Kui ehitatakse uut maja, siis ei tehta hakatuseks krunti puudest lagedaks, vaid paigutatakse maja puude sekka või vähemalt tehakse üldiselt nii jälle. Kui külastasin kunagi Eesti Rahva Muuseumi, siis tabas mind kummastav tunne: nägin vitriinis vikatit ja ma ei saanud aru, miks see siin on? Täiesti korralik vikat, tööriist, miks see on muuseumis? Mul oleks kodus just sellist vaja!

Aga need on esimesed pääsukesed. Mulle tundub, et meil hakatakse siiski maale tagasi pöörduma. See, et enam ei elata vanas talupojaühiskonnas, on päevselge. Kõige selgem on see just neis põlistes talukohtades, kus aidast on saanud muuseum ja laudast grillimaja. Eesti vabariigi taastamisel püüdsid paljud vanaisade elustiili järgida, kuid see ühiskond oli kadunud, sinna polnud tagasiteed. Kuid arvan, et see tuleb tagasi uuel kujul. Märgid sellest protsessist on olemas.

Veel kõnekaid näiteid. Rahvaluule paigutab Jeesuse loodusesse – see on tähenduslik. Sageli on seal nii, et „Jeesuke matkas metsa mööda, astus palu perve pidi“. Ta tegutseb ikka keset loodust. Ta pole kõrgel ja kaugel, kättesaamatult majesteetlik, vaid kuidagi omane. Tema kohalolek on tuntav ja kodune.

Rahvapärane koraaliviis muutis Saksa kirikulaulu eestlasele lauldavamaks. Kirikulaulu sai laulda ka kodus ja ilma orelita.

Rahvakalender seob loogiliselt omavahel kirikupühad ja looduse rütmi.

On tüütuseni korratud, et eestlane on kinnine. Ta ei kipu ennast kergelt avama. Ta on napi jutuga. Emotsioone välja ei näidata. Siiski näib olevat valdav harras, lüüriline tunne, mis on teinekord tugevalt vürtsitatud kurvameelsusega. Võib tähele panna seda, et oma nime ei öelda naljalt välja, ei tutvustata ennast. Nimel, üldse sõnal on vägi sees. Sellega tuleb ettevaatlikult ümber käia. Nõnda, et kui eestlane ütleb ennast tutvustades mokaotsast oma nime, siis ehk pole siin tegu ebaviisakusega, vaid ettevaatusega. Need kõik on eestipärase vaimsuse, järelikult ka usuvaimsuse omadused.

Aga ma ei räägi vaimu ilmingutest, vaid üritan tabada vaimu ennast. Vaimu võivad ehk kõige selgemini tabada kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. Kristjan Raua või Jüri Arraku pilte vaadates, Tammsaaret või Runnelit lugedes tunneme ära – ahaa, need oleme meie! Tuttav asi kõige oma vähe valuliku visaduse ja pisut põhjamaise raskemeelsusega, enda peidus rõõmude ja igavese iroonia poolest.

Elame muutuse sees. See toimub juba praegu. Vana enam ei toimi, uus veel ei toimi. Mõtlen just kirikus. Statistika ütleb, jah, et eestlased on usuleige rahvas. Kuid statistika arvestab kiriklikku kuuluvust, ei enamat. Selles väites tunnen viga – äkki me ei tunne ära, äkki me räägime eri keelt. Kirikubuumi ajal 90ndate algul paistis, et kohe-kohe oleme samasugune rahvakirik nagu nt Soomes ja Rootsis. Meenutame, et sarnane buum oli 50ndatel aastatel: inimesed, kes olid stalinliku terrori üle elanud, neil oli oma kirik meeles. Ka see aeg läks kiiresti mööda. Sula-aastatel toimus liikumine hoopis teises suunas ja seda muide kogu maailmas, mitte ainult siin raudse eesriide taga. Kuldsetel kuuekümnendatel näis, et religiooni pole lihtsalt enam vaja. Kusjuures nüüd, ajadistantsilt paistab pigem, et see oli uut laadi väljakutse kiriku jaoks – kas ta läheb uuega kaasa, jäädes siiski iseendaks. Taolist protsessi võib ajaloos ikka ja jälle näha. Näiteks, kui Darwini evolutsiooni-teooria lagedale tuli, siis samuti tõusid paljud kirikus tagajalgadele, suutmata näha siin peituvat uut võimalust ja ulatada sõbrakäsi. Suuresti tegeleti kirikus konserveerimisega. Nagu ka muide meil siin nn uuel ärkamisajal. Kuid konserv on konserv. Värsket toitu see iial ei asenda.

Julgen väita, et praegu oleme ühe muutuse sees. Kristlik kirik ei kao kuhugi, see ainult teiseneb. Ehk on tulevane kirik rohkem nagu kogukond või isegi pigem perekond. Ehk on ta vähem institutsionaalne (märke sellest on juba ammu olemas – kiriklik leer on institutsioonina kadunud), vähem dotseeriv – ei jälgi, kas asjad on „õiged“. Ehk on tulevane kirik vähem analüüsiv, süstemaatiline, organiseeritud. Ehk on ta valmis rohkem ise õppima, kui teisi õpetama. Rohkem palvetama ja vähem rääkima. Ja ehk on kirikul nii poliitilises kui ka vaimses mõttes veelgi vähem võimu kui praegu. See oleks hea, sest igasugune võim on raske kiusatus.

Selles plaanis pole ühe koguduse suurus tõesti mitte esimese tähtsusega. Vastupidi – väikesel on oma koht täitsa olemas, ta on lähemal! Paralleelselt näeme sama ka ilmalikus ühiskonnas, kus kohaliku omavalitsuse olulisus suureneb riigivõimu ees. Kohalik ajaleht on tähtsam, omasem kui suured ajakirjandus-väljaanded, kes suuresti elavad iseoma elu. Külapood on elu kese, aga mitte supermarket. Ja nii edasi. Märke muutusest võib tuua ka teisest servast – näiteks usuline fundamentalism on päris kindlasti tekkinud vastukaaluks sekulariseerumisele, vanade süsteemide (või ka kontrollsüsteemide) hajumisele. See on seletatav inimese hirmu ja ebakindlusega uue ning tundmatu ees. Muidugi annab fundamentalismi alati hästi põhjendada, muuhulgas Piibliga. Fundamentalismi poleks ilma sekulariseerumiseta. Ja võib-olla ei tähenda see sekulariseerumine midagi muud, kui vana vaimsuse aeglast kadumist laias tähenduses, kõige laiemas. See on osa kogu protsessist.

Kristlik kirik Eestis on juba muutunud, kui kõrvutada seda kirikut, mis oli näiteks 20 aastat tagasi. Vahe on ilmne. Selle asemel, et sekulariseerumises ohtu näha, peaksime siin märkama hoopis uut võimalust. Miks ma seda siin räägin? Seepärast, et see kõik peaks meile hästi sobima.

Ajalugu teeb hüppeid, eriti vaimuajalugu. Praegu hüpe toimub, meie teeme selle lihtsalt kaasa, kuna pole ju isoleeritud. Vanal on ka oma inerts. Võib-olla kujuneb hüpe nii pikaks, et praegu elavad inimesed „maandumist“ ei näe, tõenäoliselt see lähebki nii. Kes siis meie hulgast on see prohvet, kes ütleb ja kuulutab, mis tegelikult tuleb? Kuid ma näen meile siin head võimalust, sest nähtavasti tuleb uus vaimsus kirikus või uuenenud kirik kuidagimoodi meile omasem. Mõistan, see on riskantne väide.

Siin, Euroopa serval oleme kiiresti ja tundlikult reageerinud kõigele, mis sealt tuleb. Kuid äärealad on alati toitnud ja rikastanud ka keskust. Või pigem on nii, et tänapäeva maailmas näib mingi „keskus“ üldse puuduvat – kõik on keskused või äärealad.

Mulle ei meeldi tegelikult rääkida kirikust kui elusolendist, kasutades kolmandat isikut – kirik teeb, kirik õpetab… Kes see kirik siis on, kes teeb ja õpetab?

Laseme Taevaisal rohkem juhtida, andes oma panuse ja eelkõige – elades seda, mida oleme Temalt saanud.

Ettekanne on peetud Ilumäe kabeli seminaril 12. juunil AD 2015.

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Viru praostkonna abipraost ja EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.