Esiletõstetud lood

Sinu surnud ärkavad ellu (Js 26:12-14, 19)

Anne Burghardt„Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud. Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu – me kiidame üksnes sind, sinu nime. Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.  Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.“ (Js 26:12-14, 19)

Piiblis on mitmeid imepäraseid lugusid sellest, kuidas Jumala väe läbi on surnuid ellu äratatud. Mõelgem siin loole, kuidas Jeesus äratas Laatsaruse surnuist tema õdede palve peale, kuidas prohvet Eelija äratas ellu Sarepta lesknaise poja, kuidas apostel Peetrus äratas surnuist lesknaise Tabiita. Ikka on leidunud neid, kes on vaielnud ja arutanud selle üle, kuidas see ikka täpselt välja nägi, kas need ikka olid tõelised surmad või hoopis varjusurmad jne. Kui aga jääda selle üle liiga pikalt nuputama, võib kõige olulisem meelest minna: see, et Jumal saab tõesti teha elavaks. Nii siinpoolses kui teispoolses elus.

You can never be too dead for resurrection: sa ei saa kunagi olla liiga surnud selleks, et üles tõusta. Nii kõlas üks Šotimaal Glasgow’s seinale soditud grafiti, mida kord lugema sattusin. Graffiti sõnumile tahaks lisada vaid üht: seda küll, kuid ainult osaduses Jumalaga. Seda tahab öelda ka tänane kirjakoht, mis algab üsna pessimistlikult: „Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse“. (Js 26:14) Korraga aga tuleb teksti kardinaalne pööre:  „Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad!“ (Js 26:19)

Kuigi Jumal on tänaseks paljude inimeste elust kadunud, pole kadunud unistus igavesest elust. Ta on küll muutunud. Varasematel aegadel seostati igavest elu pelgalt teispoolsusega ning siinpoolne elu pidi olema koos kõigi oma raskustega ettevalmistuseks tulevale õndsusele. Inimese füüsilisel surmal oli peamiselt teise maailma viiva värava tähendus. Tänapäeval loodetakse just füüsilist elu võimalikult pikale venitada. Geenitehnoloogia abil loodetakse luua mingit sorti igavene füüsiline elu. Elu, kus inimese vananemine on aeglustunud ja kus vanadusega ei käi kaasas tervisehädad. Igavese füüsilise elu eliksiiri soovijad ihkavad seda erinevatel põhjustel. Üheks põhjuseks on soov igas mõttes võimalikult palju saada. Sa pead võimalikult palju kogema, võimalikult palju nägema ja tavalisest inimelust ei jätku selle kõige tarvis. Teiseks põhjuseks on lihtsalt hirm surma ees, lõpu ees, mille taga ei usuta enam midagi olevat. Mille kohta prohvet Jesaja täna meile ütleb: „Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles“. Ja kui kohutav see arusaam surma palge ees võib olla, võib endale ette kujutada.

Kuid inimese füüsilise elu ja surma kõrval eksisteerib ka tema vaimne elu. Ega asjata öelda, et taevas ja põrgu algavad siitsamast, meie maise eksistentsi keskelt. Me oleme harjunud mõtlema füüsilisest surmast kui millestki, mis inimest elust lahutab. Kuid vaimne surm lahutab elust veelgi kaugeleulatuvamalt, kuna teeb seda juba siinpoolsuses, otse keset meie füüsilist elu. Aga ka vastupidi: igavene elu algab samuti juba praegu, keset meie füüsilist elu. Igavesest elust saame me osa siis, kui oleme osaduses Jumalaga. Eriti selgeks saab see neil hetkedel, kui meil õnnestub tunda ja kogeda Jumala armastust.

Jumala kogemine võib sageli olla märksa tasasem ja õrnem, kui me seda ootame. See ei pea sündima nii, nagu see sündis Paulusega, kelle pöördumiskogemus oli nii võimas, et see ta Damaskuse teel lausa jalust paiskas. Jumala kogemine võib sündida ka nii, nagu see juhtus prohvet Eelijaga Hoorebi mäel. Prohvet Eelijast möödus tugev tuul, maavärisemine ja tuli, kuid Issandat ei olnud üheski neist. Issand oli hoopis vaikses, tasases sahinas, mis tuli tule järel. Sarnane on lugu naisest, kes üha otsis Jumalat ja kõrgeimat tõde. Kord oma koduõuel puu all istudes ja mõtiskledes-palvetades jõudsid otsekui ülalt antuna temani sõnad: armastus. Armasta oma ligimest. Naine oli selges hämmingus. See ei saa ometi olla nii lihtne! Selle taga peab kindlasti veel midagi olema! Ei ole ju ometi võimalik, et see ongi kõik, mis Jumalal mulle öelda on! Pealtnäha kõige lihtsam asi võibki aga olla just see kõige tähtsam ja keerulisem. Sest mis võiks olla tähtsam ja samas keerulisem armastuse topeltkäsust, mille kohta ütleb Jeesus, et see on suurim ja kõlab selliselt: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga ning oma ligimest nagu iseennast! Kui me sellest Jumala armastusest osa saame, teda usaldame ja täname, seda armastust teistele edasi anname, jõuame meiegi osadusele Jumalaga.

Osadus Jumalaga avab paradiisi juba siinpoolses maailmas. Juba siin saame me siis osa igavesest elust, mis jätkub pärast meie füüsilist surma. See on elu täis rõõmu ja tänu. Elu, kus mured ja meie endi tumedad varjud ei seisa meil enam tee peal ees. Elu, kus me teame, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Selle kogemine on praegu veel varjutatud ajas elamisest – nagu ütleb apostel Paulus: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse“. (1Kr 13:12) Too palgest palgesse kogemine leiab aga juba aset väljaspool aega. Aeg on üksikute sündmuste järgnemine üksteisele. Igavikus on kõik üks igavene „praegu“, mistõttu seal pole ka igavust. On vaid suur rõõm Jumalast ja tema loodust. Seal hõiskavad need, kes muidu lamaks põrmus, seal näeme me loodut kogu tema kirkuses sellisena nagu ta kord mõeldud oli. Seal kohtume me palgest palgesse Kristusega, Teda kiites ja ülistades. Seal on meie hinge tulnud igavene rahu, millest me aimamisi saame osa juba siin ja praegu, osaduses Jumala ja oma ligimestega.

 

Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English