Inglismaalt John Rylandsi raamatukogust on leitud varaseim teadaolev palve Jumalasünnitajale, mis pärineb umbes aastast 250. Arvatakse, et  see koine kreeka keeles  kirjutatud palve on pärit kopti Kristuse sünnipüha õhtuteenistusest või liturgiast.

Palvetekst eesti keeles, mis on kasutusel õigeusu kirikus, näeb välja selliselt: „Sinu armu varju alla tõttame meie, oh Jumalasünnitaja. Ära põlga mitte meie palveid, vaid päästa meid hädadest, Sa ainus puhas ja ainus õnnistatud.” Eesti katoliiklsatel on see järgnevalt: „Sinu kaitse alla ruttame, püha Jumalaema – kuula ära hädaliste palved, hoia meid alati kõikide ohtude eest, Sina, auline ja õnnis Neitsi!”

Nimetatud palve varasus on oluline seoses Efesose kirikukoguga aastast 431, mil tunnustati neitsi Maarjat kui Jumalasünnitajat (Theotokos). See näitab jällegi ühte kirikukogude kokkukutsumise põhimõtet – kaitse. Kinnitatakse usulausetega see, mis on rahva seas niigi juba levinud, kuid mida rünnatakse. Aastal 379 on Gregorios Nazianzusest kirjutanud: „Kui keegi ei tunnista Maarjat Jumalasünnitajana, see olgu eraldatud jumalikkusest.” (Kiri 101, PG 37, 177C)

See omakorda on oluline Jeesuse tunnistamisega Jumalaks ja inimeseks – teoloogia Jumalasünnitajast on sellest välja kasvanud ja on mõistetav ainult kristoloogia piirides.

Allikas: Orthodox Christian Laity, vt lähemalt siit.