Jabur teelaudkond. Lewis Carroll, “Alice Imedemaal”. Sir John Tennieli illustratsioon.
„Kogu aeg on teeaeg,“ pidi möönma Kübarsepp pärast seda, kui oli Ajaga tolle surnukslöömises süüdistatuna tülli pööranud. „Ja sellest ajast,“ jätkas Kübarsepp kurvalt, „ei tee Aeg enam mitte midagi, mida ma palun! Nüüd on kell kogu aeg kuus.“ Imedemaal pole isegi mitte aeg usaldusväärne, kuna tegemist ei ole mingi mõttelise, meeltega tajumatu „sellega“, vaid vägagi selgepiirilise ja olemasoleva „temaga“. Rahutu, subjektiivne isiksus asendab osavõtmatu, erapooletu masinliku täpsuse, millega meie oma maailmas oleme harjunud aja mõistet üldjuhul seostama. Aeg võib karistada neid, kes on teda solvanud. Ja Kübarsepa näitest näeme, et seda ta ka suurepäraselt teeb, vangistades Kübarsepa, Märtsijänese ja Unihiire igavesse teeaega.
Aega, „seda mälu suurimat eksitajat ja tarkuse kindlaimat talletajat“ katsub tänases jutluses vaadelda ka EELK Kadrina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson. „Aeg käib meie ees ja meie käime ajas. On mõttetu sõdida aja eest aja vastu, aeg on meile nii omane nagu kalale vesi.“ Erikson meenutab meile, kui tähtis on püüda, kuulata, näha olulist. Et me ei tähtsustaks aegadel, mil Jumal tundub vaikivat, lihtsamaid ja jõukohasemaid asju. „Oma palvepaelad ja palvetupsud muutuvad üha olulisemateks, sest me kipume ikka leiutama ja kasutama aseaineid, et tühjus saaks täidetud.“ Ta soovib meile suutlikkust sellest kõigest üle vaadata ja näha olulisi asju. Enne kui aeg otsa saab.
Arvamuste rubriigist leiab Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liikme Orenti Kampuse usutunnistuse. „See mu analüüs, „lapik maa“, toetub „kolmel vaalal“, mu tunnistustel: 1. ma usun Jumalat /Jumalasse ja olen temasse armunud; 2. nii, nagu ma palvetan, nii ma usun; 3. ilma armastuseta pole Kirikut.“
Tänane artikkel Toomas Eriksonilt keskendub religiooni ja popmuusika suhtele. „Religioossus aluskoodina sisaldub kõikjal meid ümbritsevas kultuuriruumis ja meid ümbritsevates väljendusviisides. Popmuusika – või ka levimuusika – kannab endas samuti religioossust. Väga paljud religioossed liikumised kasutavad popmuusikat oma sõnumi levitamiseks, samuti on nii mõnigi popartist oma religioosset kuuluvust hakanud väljendama läbi muusika kui meediumi.“ Erikson leiab, „et popmuusika kui üks inimese mõtte- ja tundemaailma väljendusvahendeid on nagu inimenegi läbi põimunud religioossetest tunnetest, olgu need siis positiivsed või negatiivsed, vastanduvad või pooldavad. Nii nagu organiseerunud religioon, mis püüdleb sakraalsuse poole, kannab endas palju profaanset, kannab ka profaanne popmuusika endas palju sakraalset.“
Võtke endale natuke rohkem teed ja nautige lugemist!
Tänases numbris:
Toomas Erikson, Religioon popmuusikas – popmuusika religioonis.
Orenti Kampus, Siin ma seisan.
Meelis-Lauri Erikson, Kivi kukkumine (Mt 23:1–2).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
• Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
