Inimkond on planeedi Maa looduse keskel elanud aastatuhandeid. Loodusest on inimene leidnud kõike eluks vajalikku. Samuti on loodus läbi aegade inimest üllatanud oma võimsuse, ilu ja rikkusega. Tänapäevaks oleme aga looduse ärakasutamisega jõudnud olukorda, kus tuleb rääkida juba looduse taluvuse piirist, ökoloogilisest kriisist. Mida teha? Kuidas käituda?

Keskkonnaeetika on valdkond, mis uurib inimeste suhteid looduskeskkonnaga, selle väärtust ja moraalset staatust (Brennan / Lo 2011). Keskkonnaeetikat võib määratleda kui püüet sõnastada, süstematiseerida ja kaitsta väärtussüsteeme, mis juhivad inimeste käitumist looduskeskkonnaga ümber käimisel (Taylor 2005, 597). Keskkonnaeetika küsib, kas inimestel on looduse suhtes vastutus ja kohustusi ning kui on, siis kuidas on need kohustused tasakaalus inimese vajaduste ja huvidega ning kas mõned huvid on olulisemad kui teised? Kas looduse mõned osad on väärtuslikumad kui teised? (Jeryan 2011, 582.)

Üheks teemaks keskkonnaeetikas on looduse väärtuse küsimus: kas loodus on väärtuslik vaid instrumentaalselt – vahendina inimese eesmärkide saavutamisel – või on loodus väärtuslik iseeneses, isegi siis, kui keegi sellest mingit kasu ei saa. Viimasel juhul võime rääkida looduse iseväärtusest. Traditsiooniline läänelik arusaam maailmast on valdavalt inimkeskne: loodus on teinud kõik asjad inimese jaoks ja inimene võib loodust kasutada oma äranägemise järgi ning selliselt nähakse loodust eelkõige instrumentaalse väärtusena (Brennan / Lo 2011). Aristoteles kirjutab: „Kuna loodus ei tee midagi ilma eesmärgita ja asjatult, siis kindlasti on loodus selle kõige teinud inimeste jaoks“ (2015, 19).

Üheks praeguse maailma probleemide põhjuseks on kindlasti enesekeskne eluviis, mis ei arvestama sellega, mida ühe inimese valikud ja tegevus toovad kaasa teistele, kaasa arvatud looduskeskkonnale. Teiseks põhjuseks on kahtlemata inimkonna väärtushinnangute tugev kaldumine materialismi. Lääne inimese usku maiste asjade õnnelikukstegemisse ja selle tagajärgi on põhjalikult uurinud Clive Hamilton[1], kes väidab, et majanduskasv ei loo õnnelikkust, õnnetunde puudumine aga suurendab majanduskasvu (2010, 71). Lõputuna näiv, aina intensiivistuv asjade tootmine toob paratamatult kaasa loodusressursside ammendumise, looduskeskkonna saastumise ja planeedi muutumise prügimäeks. Lahenduse saab tuua vaid teistsugune mõtteviis, uuenenud väärtushinnangud, mille aluseks on teistest hoolimine selle kõige laiemas tähenduses. Me ei saa olla ükskõiksed loodu suhtes, sest meile pole antud selleks voli, aga ka sellepärast, et see toob kaasa hävingu.

Muuhulgas tegeleb keskkonnaeetika ka ökoloogilise mõtteviisi maailmavaateliste alustega. Loodushoiu ja keskkonna teemasid seostatakse ka religiooniga. Iraani-Ameerika filosoof Seyyed Hossein Nasr on väitnud, et keskkonnakriis on oma põhiolemuselt väärtuste kriis ning kuna religioonid on põhilised väärtuste allikad kultuuris, siis mõjutavad nad ka inimkonna keskkonna-alaseid otsuseid (Van Voorst 2013, 25). Nii on hakatud uurima põhjalikumalt ka inimmõtlemist ja inimtegevust kujundavaid maailmavaateid, et leida probleemide põhjuseid, aga ka lahendusi. Muuhulgas on fookuses kristlik maailmavaade. Kui me soovime teada saada kristliku keskkonnaeetika põhimõtteid, tuleb meil uurida eelkõige kristlikku pühakirja – Piiblit. Claus Westermann on öelnud: „Piibel tegeleb kogu suure maailmaga, taevatähtede ja puudega ja liivaga mere ääres. Ta käsitleb inimest alates ürgajast kuni olevikuni ja kuni maailma lõpuni“ (1995, 9).

Keskkonnaeetika põhimõtteid Piiblis on põhjalikumalt hakatud uurima alles viimastel aastakümnetel, kui ökoloogilise kriisi temaatika on ühiskonnas aktuaalseks muutunud. Kuna keskkonnakriisi põhjustena on muuhulgas välja pakutud ka Piibli õpetust, siis on see motiveerinud piibliteadlasi, teolooge süstemaatilisemalt ja põhjalikumalt uurima Vana ja Uut Testamenti keskkonnaeetilisest perspektiivist. Üheks esimeseks väljapaistvamaks teoseks võib pidada saksa teoloogi Jürgen Moltmanni teost Gott in der Schöpfung: ökologische Schöpfungslehre (1986, ingl k God in Creation: An Ecological Doctrine of Creation), kus ta käsitles eelkõige loomise ja loodu ning taeva ja maa teemat, kuid ka inimese rolli, sabatit jt küsimusi.

Olulise panuse on oma kirjutistega kindlasti andnud sellise teoloogid nagu David G. Horrell (Ecological Hermeneutics: Biblical, Historical and Theological Perspectives, The Bible and the Environment: Towards a Critical Ecological Biblical Theology, Greening Paul: Reading the Apostle in a Time of Ecological Crisis), Earth Bible Project’i kaudu tuntud Norman Habel, Richard Bauckham (Bible and Ecology: Rediscovering the Community of Creation), Hilary Marlow (Biblical Prophets and Contemporary Environmental Ethics), Ronald Simkins (Creator and Creation: Nature in the Worldview of Ancient Israel), Terence Fretheim (God and World in the Old Testament: A Relational Theology of Creation) ja muidugi Alistair McGrathi teosed A Scientific Theology (vol. 1: Nature, vol. 2: Reality), The Reenchantment of Nature jpt.

Viimasel kümnendil kaitstud teadustöödest paistab silma Christopher J. Vena doktoritöö Beyond Stewardship: Toward an Agapeic Environmental Ethic (Marquette University, 2009), mis rõhutab piibelliku keskkonnaeetika printsiibina agape-armastust. Samuti on märkimist vääriv Joshua Janke magistritöö God’s Environmentalism: A Study Of Biblical Ecology (Wisconsin Lutheran Seminary, 2013), kus ta käsitleb Piibli keskkonnaeetikat lähtudes neljast perspektiivist: loomine, pattu langemine, lunastus ja viimnepäev.

Kõik ülalnimetatud autorid ja teosed on tunnustust väärt põhjalike uurimistööde, eri aspektide käsitluste ja lahenduste poolest. Kõiki leitud kirjutisi iseloomustab see, et käsitluse alla on võetud Piiblist teatud tekstilõigud ja/või teemad. Valikute haardeulatus on erinev, küll aga pole õnnestunud leida mitte ühtki uurimistööd, mis oleks oma uurimisobjektiks võtnud kogu Piibli.

Teadusmaailm tunneb aga ka juhtumit, kus Piibli õpetusele anti keskkonnaeetilisest aspektist otsustav hinnang, vihjates kaudselt vaid mõnele salmile (mis on u 0,006% Piibli mahust), sealjuures mitte ühtegi salmi tsiteerimata ega mitte ühelegi salmile otseselt viitamata! Tegemist on ameerika ajaloolase Lynn Townsend White Jun artikliga The Historical Roots of Our Ecologic Crisis,[2] kus autor võttis Piibli keskkonnaeetika kokku järgnevalt: „Jumal kavandas kõik selgesti inimese kasuks ja tema valitseda: mitte ühelgi asjal füüsilises maailmas ei ole muud otstarvet peale inimese huvide teenimise“ ning lisas oma hinnangu: „Eriti oma läänelikul kujul on kristlus kõige inimkesksem religioon, mida maailm on kunagi näinud“ (White 2008, 44). Paraku esindab just nimelt viimatinimetatud rohkelt levitatud artikkel paljude jaoks veel praegugi arusaama piibellikkust suhtumisest looduskeskkonna küsimustesse.

Et oleks võimalik anda adekvaatne hinnang Piibli seisukohtadele, tuleks vaatluse alla võtta kõik 31 tuhat (täpsemalt 31103) salmi ning käsitleda Piiblit kui tervikteksti, arvestades hermeneutika põhimõtetega. Nii sündiski minu Tallinna Ülikoolis kaitstud uurimistöö (Buinevitš 2015), mille eesmärgiks on kogu Piibli teksti analüüsides välja selgitada Piiblis esinevad keskkonnaeetika põhimõtted. Konkreetsemalt oli eesmärgiks tekstis esitatud hinnangute, põhimõtete, reeglite ja juhiste alusel leida, milline on Piibli järgi looduskeskkonna väärtus. Teiseks uurimisülesandeks oli leida, milline peaks Piibli järgi olema inimese suhtumine, roll ja kohustused looduse suhtes.

Piibel looduskeskkonna väärtusest

Looduse väärtuse hindamisel paistab esmalt silma Jumala hinnang loodule loomisloos (1Ms 1). Nii maa kui meri saavad hinnanguks „hea“. Kokkuvõtlikult saab taimestik ehk floora hinnangu „hea“. Ka taevalaotus koos tähtedega hinnati Jahve poolt heaks. Samuti meres elutsevad isendid ja maismaaloomad said hea hinnangu. Kui Jumal vaatas kokkuvõttes kõige peale, mis ta oli loonud, andis ta kõigele olevale üldhinnangu „väga hea“ (1Ms 1:31). Siit võib järeldada, et loodus kui tervik on Jumala silmis veel kõrgemalt väärtustatav kui üksikosad eraldi.

Loomisloos annab Jumal inimesele voli tarbida taimestikku toitumiseks ning siin tuleb esile looduse instrumentaalne väärtustamine. Pärast veeuputust aga saab inimene õiguse tarbida ka loomi toiduks. Kui loomisprotsessis antud hinnangutest võib välja lugeda looduse iseväärtuse esiletoomist, siis alates 1Ms 1:29 on rohkem esil loodus oma kasulikkuse poolest.

Põhjalik uurimistöö näitab, et Piibli järgi on loodus nii tervikuna kui ka osade kaupa väärtuslik. Samas mängib loodus teatud rolli Jumala suures plaanis inimkonna ja kogu universumiga. Piibli peategelaseks on ilmselgelt Jumal, kes on olemas juba enne füüsilise maailma eksistentsi. Maailm kui selline on Jumala mõte, mille ta ellu viib. Kuigi maa ressursid on antud inimeste hallata, on maailm ja kõik selles olev Jumala omand. Piibel ka lõpeb Jumala, mitte inimeste kava järgi. Issand on A ja O, Algus ja Ots (Ilm 21:6; 22:13) ehk teisisõnu, maailmakõiksus ja elu selles algab ja lõpeb Jumala initsiatiivil. Ka looduse lõplik saatus on viimselt Jumala kätes. Seega on Piibli maailmapilt ühemõtteliselt Jumala-keskne. Inimene on oma Jumala-sarnase olemuse poolest unikaalne kogu ülejäänud loodu seas ning talle on usaldatud ka eriline roll looduse suhtes. Ometigi pole Piibli maailmapilt inimkeskne, ega ka mitte looduskeskne, vaid Jumala-keskne.

Inimese rollist, õigustest ja kohustustest looduse suhtes

Piibli õpetust on süüdistatud selles, et Jumal annab justkui inimesele vabad käed loodusega ringi käia, nagu pähe tuleb. On ju 1Ms 1:26–28 järgi antud inimesele voli loodus enesele alistada ja seda valitseda.

Et mõista, mida see tekst tähendab meie jaoks, peaksime esmalt püüdma mõista, mida tähendas käsk alistada maa ja valitseda „kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad“, Aadama ja Eeva ehk esimeste inimeste jaoks? Kindlasti ei tähendanud see neile loomade söögiks tarvitamist, sest loomisjärgselt oli inimestele toiduks mõeldud vaid taimne toit, kuna Jumal ütles: „Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks!“ (1Ms 1:29). Luba loomset toitu pruukida anti alles pärast veeuputust (1Ms 9:2–3). Toidu kõrval on inimesele oluline hoida kehasooja, mille jaoks on vaja riideid. Eedeni olukorra kirjeldusest jääb aga mulje, et seal polnud vajadust rõivastuse järele. Ka mitte teatud kehaosade katmiseks, kuna nad olid alasti ning ei tundnud seejuures mingit häbi ega muud ebamugavustunnet.

Milles siis võis alistamine ja valitsemine seisneda? Selles kontekstis on „alista“ mõistetav kui Jumala juhis Aadamale jätkata sellega, mida Jumal on loonud, kooskõlas Jumala eesmärkide ja viisidega. Patuta Aadamale, kelle jaoks Jumala tahte vastu astumine oli veel võõras, polnud see ilmselt raske (Van Dyke et al. 1996, 91). Aadama esimeseks alistamise teoks võib ilmselt pidada ülesannet kõigile loomadele nimi panna (1Ms 2:19–20), kuna selle läbi osales inimene loomade korraldamises maailmas (Westermann 2004, 20). Usundilooliselt võib siin näha ka uskumust, mille järgi nimi annab võimu olendi või asja üle. Nime andmine kõneles autoriteedist ja ülimusest ning tähendas asja või olendi allutamist (Hamilton 1990, 176).

Wenham pöörab tähelepanu sellele, et käsk alistada maa ja valitseda selle ning seal elavate loomade üle on antud selleks, et inimene täidaks Jumala kuju ja olemuse kandja rolli maa peal. Kui inimesele oli antud korraldus täita maa, siis oli talle antud ka selleks võimalus ja Jumala õnnistus. Inimese roll on olla Jumala esindaja, koheldes Jumala loodut nii, nagu Jumal seda teeks – hoolivalt (Wenham 1987, 33).

Sõna kābaš, mida heebrea tekstis alistamise kohta kasutatakse, võib viidata jõu kasutamisele. Selles kontekstis võib maa alistamine viidata põlluharimisele, olles semantiliseks paralleeliks 1Ms 2:15 öeldule, kus „Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (Hamilton 1990, 137).

Wolfhart Pannenberg kommenteerib, et looduse valitsemise käsu tõlgendamine piiramatu inimvalitsemisena looduse üle tuli esile alles 18. sajandi alguses, kui modernne inimene oma valgustusaegses enesemõistmises lõikas läbi sidemeid Piibli Looja Jumalaga (Pannenberg 2004, 78). Seega hakkas inimene minetama arusaamist oma rollist Jumala looduse vastutustundliku haldajana siis, kui nõrgenes tema suhe Looja endaga.

Vähem on tähelepanu pööratud sellele, et juba vahetult pärast loomist ja enne pattulangust oli inimese osaks maad harida. 1Ms 2:15 näitab, et inimese kohustuseks oli juba Eedenis aeda harida ja hoida: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“.

Heebrea sõna `ābad tähendab teenimist ning on tihti kasutatud põlluharimise kontekstis (Wenham 1987, 67). Teise verbi šāmar põhitähenduseks on suurt hoolt üles näitama, kuni valmisolekuni seda vajadusel kaitsta. Siit on selgelt näha, et füüsiline töö ei ole patu tagajärjeks, vaid on olnud inimesele omane loomisest peale (Hamilton 1990, 171). Jumala põhimõtete järgi see, kes valitseb, teenib (Lk 22:25–27). Nii on inimesed kutsutud maad valitsema seda teenides ja säilitades (Van Dyke et al. 1996, 93).

Harimine viitab kultiveerimisele, mis näitab, et inimesele on antud voli mitte ainult loodu(s)t vastutustundlikult hallata, vaid ka seda edendada. Nii võib seda võtta kui vihjet teatud looduskultuuri (näiteks aianduse) ja vastava elukultuuri edasiarendamisele. Mõistagi on looduse kultiveerimiselgi oma lubatavuse ja lubamatuse piir, nagu näitab hea ja kurja tundmise mõõdupuu Eedeni aias. Siiski lubab Looja meil tegeleda mitte ainuüksi loodushoiuga, vaid ka looduskultuuri ja selle kultiveerimisega (Meego Remmel e-kirja teel, 9.5.2015).

Väljendit „harima ja hoidma“ on kasutatud ka preestriteenistuse tekstides Jumala teenimise tähenduses. Nii võib esmase inimese ülesannet maad harida käsitleda kohustusena Jumala ees. Igal juhul ütleb piiblitekst ühemõtteliselt, et töö oli inimese elu loomulikuks osaks juba algusest peale, enne pattulangust, ning see ei olnud talle vaevaks (Wenham 1987, 67).

Kõiki Piiblis leitavaid looduskeskkonda käsitlevaid tekste kategoriseerides võib inimese rolli ja kohustusi iseloomustada järgnevate märksõnadega: elu hoidja, haldaja, maa ressursside haldaja, majapidaja, asehaldur, teenija, vastutaja Jumala ees, maad harida ja hoida, rentnik, loomadele nime andja. Selle kategooria üldnimetuseks võiks olla looduse haldaja. Inimene on ka väärtusotsustuste tegija, otsustaja. Ka on mainitud inimest seadusalusena, mitteomanikuna ning korra tuleb märksõnana esile koostöö. Kaudselt võib ka neid märksõnu seostada Jumala antud vastutusega. Kui tänapäeva lääne sekulaarne inimene tajub enda rolli eelkõige tarbijana, ja ka Piiblis on see roll nähtav, siis on tähelepanuväärne, et neli korda rohkem on neid salme, kus on juttu inimese vastutusest Jumala looduse haldajana. Ja mõistagi on inimese rolliks olla Jumala kummardaja, ülistaja, tänaja, palvetaja, kutsutud osadusse ning selliselt on inimene ise otseselt Jumala erilise hoole all olev, väärtuslik (kirjakohtades, kus juttu on looduskeskkonnast).[3]

Koondavalt võib tõdeda, et välja joonistuvad kolm suuremat kategooriat: 1) inimene kui Jumala looduse haldaja ja vastutaja, 2) inimene Jumalaga osaduses olevana ja väärtuslikuna Jumala hoole all ning 3) inimene kui tarbija. Siinjuures on huvitav märkida, et uurimistöös sõelale jäänud kümmekond kirjakohta osaduse teemal tulid esile looduse kontekstis. Kui Piiblist otsida spetsiaalselt kohti inimese ja Jumala osaduse kohta, siis nende arv osutub mitu korda suuremaks. Ainuüksi otsingusõna „osadus“ toob lemmatiseeritud[4] tekstiotsinguga 36 piiblisalmi. Siia tuleks lisada mõistagi need (ilmselt sajad) kohad, kus Jumala ja inimese lähedasest suhtest on Piiblis sisuliselt juttu, ilma sõna „osadus“ kasutamata.

Piibliteksti analüüs (nii kvantitatiivne kui kvalitatiivne)[5] näitas, et kõige enam iseloomustab inimese rolli looduse suhtes majapidaja ehk haldaja mõiste. Loomisest alates on inimesele antud vastutus ja töö, mis on seotud loodusega. Nagu loomisloo analüüs näitab, anti inimesele ülesanne loodut hallata. Siia alla kuulus nii loomastiku kui ka maa eest hoolitsemine. Töö ei olnud inimesele vaevaks kuni pattulanguseni, kust algasid probleemid. Patu tagajärjel muutus maaharimine vaevaliseks, kuna see hakkas „kasvatama kibuvitsu ja ohakaid“ (1Ms 3:18).

Jeesuse tähendamissõna talentidest (Mt 25:14–30) annab väga kujundlikult edasi ootused, mis Issandal inimese suhtes on. Inimese osaks on vastutustundlikult ja proaktiivselt kanda hoolt kõigi ressursside eest, mis Jumal tema käsutusse on usaldanud, mille alla võivad kuuluda nii meie vaimuannid, võimed, oskused, teadmised, energia, aeg, raha, materiaalsed väärtused kui ka loodusressursid kõige laiemas tähenduses. Kuna oluliseks inimese kätte usaldatud ressursiks on kahtlemata loodus, siis võib öelda, et nii meie anded, võimed, oskused, teadmised, energia, aeg, raha kui ka materiaalsed väärtused tuleks rakendada looduskeskkonna vastutustundlikuks haldamiseks. Mõistagi pole loodus ainus inimesele usaldatud väärtus ja ülesanne, kuid see on esimene, millest Piiblis on juttu, ning kahtlemata oluline.

Kristlaste seas esineb ka vaadet, et oluline on vaid inimhinge päästmine ning kaduva looduse eest hoolitsemisele oma aja ja energia pühendamine oleks liigne luksus. Selline „see või teine“ suhtumine pole aga asjakohane, nagu ka evangelikaalide seas eelmisel sajandil aset leidnud vaidlus, kas pidada olulisemaks evangelismi või sotsiaaltööd. Üks ei välista ega asenda teist, ega teine kolmandat.

Piibel inimese suhtest looduse ja Jumalaga

Inimese suhe loodusega sai Piibli järgi alguse loomisega, mil inimesest sai üks osa loodust, kuid samas sai ta ka kohe teatud kohustused loodusega seoses. Inimene loodi elama osaduses ja ühtekuuluvuses Jumala ja loodusega. Piiblit (läbi) lugedes ja uurides ilmneb, et üks suhe on seotud teisega. Nii võib kolme osapoole suhet kujutada kolmnurgana. Jumal on looduse loojana selle omanik, kõik ressursid kuuluvad talle. Inimesele on antud ülesanne hallata vastutustundlikult Jumala loodu(s)t ning Jumal soovib olla inimesega lähedases suhtes.

Punase niidina läbib Piiblit algusest kuni lõpuni inimese ja Jumala vahelise suhte teema ning maailm on selle toimumiskohaks, keskkonnaks. Viimselt ei olegi põhiküsimus niivõrd selles, kas looduse väärtus on instrumentaalne või väärtuslik iseeneses(t), vaid milline on Jumala plaan loodusega. Inimese kohta on psalmides öeldud, et ta on tehtud „pisut alamaks Jumalast“ (8:6). See aga ei tähenda, et Jumal kiidab heaks inimese kõiki valikuid. Jumal ootab inimeselt elu tema jumalanäolisele olemusele kohaselt. Inimestel, kes otsustavad Jumala tahet eirata, võib minna haprasti, vaatamata sellele, et Jumal neid väga kõrgelt hindab. Loodusega on ses osas samamoodi, et loodus kannatab teinekord vaatamata oma väärtuslikkusele. Otseselt hävib loodus patust rikutud inimese vastutustundetu tegevuse läbi. Kui me mõtleme aga Noa-aegsele veeuputusele, siis siingi toimus looduse hävitamine, küll Jumala otsusel, kuid inimese patususe tõttu (nagu on kirjutatud 1Ms 6:5: „inimese kurjus maa peal oli suur“) ning piltlikult öeldes ei saanud seda ühiskonda enam remontida. Ühes Jumala poolt surma mõistetud patuse inimkooslusega hukkus ka suurem osa floorast ja faunast, välja arvatud see osa, mis Noa laeval päästeti ning peagi uut elu alustas. Tõsiasi, millest me ei saa üle ega ümber, on see, et maa peal elades mõjutab ühe inimese tegevus teisi ja vastupidi. Samuti mõjutab inimene loodust ja loodus inimesi. Ükski osapool ei ela isolatsioonis.

Jumal soovib ja pakub inimesele jätkuvalt oma osadust. Samuti on endiselt jõus inimese kohustused looduse haldamisel. Inimese tahe ja suutlikkus looduse üle hoolt kanda sõltub muuhulgas tema suhtest Jumalaga – defektiivne suhe Jumalaga on toonud kaasa defektiivse, kui mitte öelda destruktiivse suhte loodusega. Ennast looduse peremeheks ja maailma valitsejaks mõelnud eneseküllane inimene ei taju paraku enam oma vastutust Looja ega looduse ees. Ökoloogilise kriisi lävel on toimumas küll teatav ärkamine, kuid inimkesksed arvamusliidrid kipuvad tembeldama probleemidele tähelepanu juhtimist paanika külvamiseks, süvendades arvamust, et inimesest niikuinii ei sõltu midagi ning parem on samas vaimus edasi toota, saastata ja tarbida – küll loodus hakkama saab. Selline meelelaad Jumala ja ta loodu suhtes ei loo roosilist perspektiivi. Viimselt on aga lõplik hinnang ja otsused Looja käes. Jumala otsustused tulenevad tema loomusest, mida iseloomustavad eelkõige pühadus ja armastus (Tärk 1995: 30–43).

Kokkuvõtteks

Piibli teksti alusel võime tunnistada, et loodus nii tervikuna kui ka osade kaupa on Piibli hinnangu järgi väärtuslik. Looduse väärtusest räägivad loomise järel Jumala antud hinnangud ning ka mitmesugused Jumala antud seadused loomade ja maa kaitseks. Suuremas osas väärtustatakse loodust Piiblis instrumentaalsena, inimese elukeskkonna tagajana. Samuti on loodusel oluline osa ka Jumala suuruse ilmutajana.

Piibli peategelaseks on ilmselgelt Jumal, kes on olemas juba enne füüsilise maailma eksistentsi. Maailm kui selline on Jumala mõte, mille ta ellu viib. Kuigi maa ressursid on antud inimeste hallata, on maailm ja kõik selles olev Jumala omand. Piibel ka lõpeb Jumala, mitte inimeste kava järgi. Selliselt on Piibli maailmapilt ühemõtteliselt teotsentriline. Inimene on oma Jumala-sarnase olemuse poolest unikaalne kogu ülejäänud loodu seas ning talle on usaldatud ka eriline roll looduse haldamisel. Ometigi pole Piibli maailmapilt inimkeskne, ega ka mitte looduskeskne, vaid Jumala-keskne.

Inimese rolli looduse suhtes iseloomustab kõige täpsemini majapidaja ehk haldaja mõiste. Taevas ja maa ning kõik, mis seal sisaldub, kuulub Piibli järgi Loojale ning inimese osaks on Jumala varaga vastutustundlikult ümber käia. Voorused, eelkõige jumalik agape-armastus, annavad inimesele tahte ja võimekuse seda ülesannet täita.

Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata sellele, et inimese suutlikkus looduse haldaja rolli täita sõltub inimese suhtest Jumalaga. Inimene loodi elama kooskõlas Jumala ja loodusega. Piiblit uurides ilmneb, et inimese tahe ja suutlikkus looduse üle hoolt kanda sõltub muuhulgas tema suhtest Loojaga. Nii on inimese vastutustundetus oma rolli täitmisel seletatav Jumalast võõrandumisega. Teisalt avab lepituse leidmine Loojaga inimesele selgema perspektiivi Jumala ootustest temale, aga ka jumaliku agape-armastuse võime. Iga Jumalat armastav inimene peaks arvestama oma elus Looja loodud loodu(se)ga ning loodusest hooliv inimene saab justnimelt Jumalaga lähemalt suheldes kogeda looduse Looja üleloomulikku armastust.