In memoriam: John Martin Hull PhD LittD (22.04.1935–28.07.2015)

80-aasta vanuselt suri religioonipedagoog, teadlane ja mitmete mõjukate raamatute autor John Hull. Sõbrad ja kolleegid kõikjal maailmas mäletavad teda kui hinnatud ja armastatud inimest, kes oskas kuulata ning tundis oma kolleegide vastu huvi. Tema teravat intellekti, asjakohaseid küsimusi, sügavat kaasaelamist ja tundlikku huumorimeelt, energilisust ja pühendumist jäädakse pikalt mäletama.

John Hull sündis Austraalias konservatiivse metodisti vaimuliku perekonda. Melbourne’i ülikoolis õppis ta õpetajaks ning mõnda aega töötas valitud erialal ka Melbourne’i poistekoolis. Seejärel alustas ta teoloogiaõpinguid Cambridge’i ülikoolis. Seal vaimustus ta Paul Tillichist ja Charles Hartshorne’st ning kujunes ka ise liberaalse teoloogilise vaate esindajaks. Londoni ülikoolis doktoritööd kirjutades töötas ta samal ajal religiooniõpetuse õpetajana. Hulli doktoritöö ilmus raamatuna „Hellenistlik maagia ja sünoptiline traditsioon“ (Hellenistic Magic and the Synoptic Tradition).

Mitmeid aastaid töötas John Hull Birminghami ülikoolis religioonipedagoogina, kus Harold Loukesi, Ronald Goldmani ja Ninian Smarti töödest mõjutatuna pooldas kooliõpetuses fenomenoloogilist lähenemist. Kuid selle kõrval pidas Hull oluliseks ka õpilase enda tõekspidamiste arengut. Tema jaoks sisaldas  religiooniõpetus religioonide kriitiliselt avatud õpet kombineerituna neis sisalduvate sotsiaalsete ja poliitiliste väärtuste kriitikaga. Oma raamatus „Kooli jumalateenistus: Järelehüüe“  (School Worship: An Obituary) väitles ta kohustusliku  kooli jumalateenistuse vastu avalik-õiguslikus üldhariduskoolis.  John Hull oli üks neist, kes 1970-ndatel koostasid mittekonfessionaalse religiooniõpetuse Inglismaal.  1989. aastal sai temast esimene religioonipedagoogika professor Suurbritannias.

Hulli jaoks olid ühtviisi olulised nii avatud kriitiline religiooniõpetus koolis kui ka usulises kontekstis oma usus süüvimise võimaluse pakkumine. Viimast suunda iseloomustavad tema raamatud, millest kõige laiapõhjalisem on „Kristliku kasvatuse mõistmine“ (Understanding Christian Nurture). Oma raamatus „Jumalakõnelused noorte lastega“ (God Talk with Young Children) on ajendatud suuresti jutuajamistest omaenda lastega.  Täiskasvanuõppe küsimusi lahkab ta aga raamatus „Mis takistab täiskasvanud kristlasi õppimast?“ (What Prevents Christian Adults from Learning?).

Oma tõeliseks kutsumuseks pidas John Hull religioonipedagoogikat, nagu ta ühes vestluses ütles: „Pime-olemine on ainult hobi“. Ometi on tema raamatud, kus ta reflekteerib oma pimedaks jäämise kogemust ning puude teoloogilist käsitlust olnud üle maailma väga mõjukad ning sellealaseid raamatuid ja artikleid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Pärast seda, kui ta 1983. aastal täiesti pimedaks jäi, jätkas ta tööd, lõimides oma pimedaks jäämise ja pimedana elamise kogemust oma teoloogilisse mõtlemisse. Näiteks raamatus „Puutudes kaljut“ (Touching the Rock) kirjeldab ta pimedaks jäämist ja sellega kaasnevat maailma, inimeste ja Jumala tajumise muutumist.  Raamatud „Alguses oli pimedus“ (In the Beginning There Was Darkness) ja „Nägemisest ja arusaamisest“ (On Sight and Insight) annavad toeka ja värske, kohati väga isikliku  panuse  kristlikule puude-teoloogiale ja ka pimedate maailma mõistmisele. Oma pimedaks jäämise protsessi algusest peale pidas John Hull valusalt ausaid audiopäevikuid, mille põhjal Peter Middleton ja James Spinney tegid eelmisel aastal liigutava filmi Notes on Blindness, mis on võitnud mitmeid auhindu. John Hull aitas kaasa projektile, mis aitas katedraalidel töötada välja vahendeid, mis aitavad pimedatel külastajatel tutvuda sealse arhitektuuriga (Cathedrals Through Touch and Hearing). Raamatutes ja filmis arutab John Hull oluliste küsimuste üle. Näiteks, kui kaua peab olema pime, et unenäod ei oleks enam värvilised? Kuidas mõjutab asjaolu, et sa ei näe oma last, tema naeratust, ei saa kunagi temaga silmsidet, suhet temaga?  Kuid ta läheb siit edasi: mis tähendus on pimedaks olemisel? See on rännaku kirjeldus, kus stigmast saab stigmata. Ta kõnetab viisil, mis avab mõistuse ja südame uut viisi maailma nägema, mõistma ja imetlema.

John Hull ei kirjutanud siiski ainult pimedaks olemise perspektiivist. Teoloogina kritiseeris ta lääne ühiskonna materialistlikkust, mida ta nimetas „raha kultuuriks“ ning temalt on pärit väljend „rahakardin“, mis varjutab otsuste tegemisel teised väärtused. Ta käsitles teemasid, mis olid ühtviisi päevakajalised ja tundlikud.  Nii tõi ta kasutusse mõiste „religionism“, mille põhitunnuseks on teisti maailma tajuvatele gruppidele vastandumine. Selle ületamiseks nägi Hull kahte peamist hooba – esiteks, lugupidavalt ja dialoogivalmilt teiste kultuuride ja religioonide tundmaõppimine ning teisalt, enese ja oma juurte mõistmine. Kiriku rolli üle tänapäevases maailmas arutab John Hull raamatutes „Misjoni kujundatud kirik“ (Mission-shaped Church: A Theological Response) ja „Prohvetliku kiriku suunas“ (Towards the Prophetic Church: A Study of Christian Mission). Ta kritiseerib endasse kapseldunud kirikut, mis ei võta tõsiselt vaesust; tarbijamentaliteeti ja usupluralismi, küsides, kuidas oleme jõudnud olukorda, kus kirik keskendub enesele; mis on juhtunud jumalariigi otsingutega? Ta uurib Piibli prohvetliku traditsiooni mõtlemist. Kui ühes oma eelmises raamatud küsis autor, mis takistab kristlasi õppimast, siis siin küsib ta, mis takistab kristlasi tegutsemast.

John Hull aitas kaasa religioonipedagoogika rahvusvahelistumisele. Tema juhtimisel muutus kohaliku tähtsusega ajakiri Learning for Living pikkamööda kõrgelt tunnustatud rahvusvaheliseks ajakirjaks British Journal of Religious Education, mille sisuks on kõrge akadeemilise tasemega teoreetiliste ja empiiriliste uuringute tulemused. Teine oluline panus rahvusvahelise religioonipedagoogika arengusse on 1978. aastal koos John Petlinguga loodud seminar International Seminar on Religious Education and Values (ISREV), mis ühendab religioonipedagoogikat uurivaid teadlasi. See toob iga kahe aasta tagant üle maailma kokku erialateadlased ning toimuvad elavad diskussioonid viimaste uuringute ja suundumuste kohta eri maades. Seminari iseloomustab John Hulli suhtumisest inspireeritud õhustik, mis on ühtviisi sõbralik, vaimukas ja arendav, milles nii algajad kui kogenud teadlased koostöiselt arutavad ja vaidlevad.

John Hull on mõjutanud väga paljusid inimesi terves maailmas – erineva usulise taustaga inimesi, pimedaid ja nägijaid, noori teadusteed alustanud tudengeid ja staažikaid teadlasi – nii oma töödega, kuid ka oma austava, huvitatud ja vajadusel kriitilise suhtumisega. Teda  iseloomustas terav intellekt, karismaatilisus, prohvetlik visioon, nakatav huumorimeel, isiklik usk, tihedad sidemed oma sõpradega ja sügav armastus oma perekonna – abikaasa Marilyni ja viie lapse vastu.

Vt ka prof John M Hulli kodulehte.

Olga Schihalejev (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika dotsent  ja EELK liige.