Cordoba mošee-katedraal, foto: Urmas Nõmmik
Lõuna-Hispaania maalilises linnas Cordobas asub UNESCO maailma kultuuripärandi hulka kuuluv mošee-katedraal ehk Mezquita-catedral. Sakraalehitis köidab oma suuruse ja kergusega, sügava ruumi ja valgusega, aga veel enam oma ajaloo ja tähendusega. Tegemist on vaieldamatult ühe tähelepanuväärseima, jätkuvalt funktsioneeriva sakraalehitisega maailmas, sest selles on ühendatud kristlus, islam ja arhitektuurne ime. Kunagi kirikuna rajatud hoone võtsid 8. sajandil üle moslemid ja ehitasid selle asemele mošee, mis järk-järgult kasvas, kuni mahutas 40000 palvetajat. Reconquista järel ei lammutatud mošeed, vaid ehitati rooma-katoliku katedraal unikaalsel kombel hiiglasliku, lugematutele sammastele ja kaartele toetuva palveruumi keskele. Nelja seina palistavad kümned kabelid, aga ka mošeele iseloomulikud komponendid seisavad täies hiilguses nende keskel. Ja kui lisada katedraali lähim ümbrus Cordoba vanalinnas, siis kohtab seal pea igal sammul juutluse ajaloo tähtnimedega tänavaid, väljakuid ja hooneid.
Nii on Mezquita-catedral’ist ja Cordobast saanud Euroopa religiooniloo omamoodi sümbol. Seistes ehitise kaarte all, paistab Euroopa hoopis mitmekesisemas valguses kui kogu Euroopa ajalugu ristikiriku ajaloole taandav üldistav hinnang. Selles valguses ei tundu praegune Lähis-Ida ja Aafrika pagulaste laine kaugeltki nii pöördelise sündmusena, kui ehk esmapilgul paistab. Paljuski taanduvad küsimused ja lahenduste otsimised hoopis üksikinimeste kui inimeste tasandile. Meie tänases Kirik & Teoloogia numbris kajastab oma pikaajalist kogemust pagulastega tegelemisel Eestis MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristiina Kallas. Inimlikust vaatenurgast on küsimus ju selles, kuidas aidata pagulaste peredel oma kodust lahkumise traumaga ja Eesti ühiskonnas kohanemisega hakkama saada. Ehk lihtsamalt: kuidas aidata pagulast, kes on meil juba praegu? Kuidas aidata, et olla valmis ka nende saabumiseks, kellest viimasel ajal kõige rohkem on räägitud.
Vist võiks Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liikme Orenti Kampuse vaimulikku mõtisklust lugeda kõige paremini just Cordoba mošee-katedraali sammaste vahel või mõnes teises sellises, ajatus ruumis, silmitsi Jumalaga. „Õndsad on need, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat.” Sellest lausest kasvavad välja tuhanded paradoksid, mille tunnistamist tõrjume lakkamatult. Olla inimene, olla lihtne inimene, olla puhas Jumala ees … Kas oleme seda? Kas tuleb see meile üldse pähe ruumis, mille seinad oleme ise oma otsustega meelepäraseks maalinud? Aga mitte meeltele vabastanud?
Ja siis tuleb Martin Luther. Võtab Magnificat’i, mida on ikka ja jälle kasutatud Maarja jumalikustamisele kalduva austamise raames, ja mõistab Jumala sünnitajat, Päästja ema alandlikkuse võrdkujuna, „mis pole inimlik püüdlus ega saavutus, vaid usk, milles inimene teab, et ei saa Jumala ette midagi kaasa võtta, ennast kuidagi kehtestada, ta saab üksnes vastu võtta,” nagu kirjutab Magnificat’i eestinduse eessõnas tõlkija Urmas Petti. Tänases Kirik & Teoloogia numbris võib lugeda Magnificat’i teist osa kolmest.
Olge ajatud ja vabad Jumala ees!
Tänases numbris:
Martin Luther, Magnificat – tõlge ja seletus, 2. osa.
Kristina Kallas, Pagulaste kohanemisest Eestis.
Orenti Kampus, Reaalsust ei eksisteeri enne selle mõõtmist.
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
• Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
